Võitlusgrupid- paraadüksus või sissid paberil?

[Wrangel]

Ma olen siin juba rääkinud sellest, kust tuleks need 4 brigaadi. Olen ka rääkinud sellest, et nende alal asuksid keskmaa raketid ja suurtükivägi. Need on siis ka kujutatud Tallinna lähedal, nelja 12 km läbimõõduga ringidena. See kui sa pole sellest lugenud ehk ongi sinu üllatuse põhjus.

Minuarust on väär ehitada kaitse üles mingi konkreetset aastat silmas pidades. Pole mõtet rajada süsteemi, mis 10 aasta pärast enam ei toimi ja tuleb hakata rajama uut süsteemi, mis sama loogika alusel oleks jällegi mõne aasta pärast tulutu. Kui mõnda relva veel ei ole, ei tähenda, et selle olemasolu tulevikus tuleks välistada. Kui nende olemasolu ei planeerita siis neid ka ei osteta, surnud ring.

"keskmaa raketid katavad nende õhutõrjet" ja väike lauseehituslik viga. Parem oleks, ehk öelda, et "nende tegevuspiirkond jääb keskmaarakettide tegevusulatuse sisse" vmt.

[TTA]

Ma olen siin juba rääkinud sellest, kust tuleks need 4 brigaadi. Olen ka rääkinud sellest, et nende alal asuksid keskmaa raketid ja suurtükivägi. Need on siis ka kujutatud Tallinna lähedal, nelja 12 km läbimõõduga ringidena. See kui sa pole sellest lugenud ehk ongi sinu üllatuse põhjus.

Minuarust on väär ehitada kaitse üles mingi konkreetset aastat silmas pidades. Pole mõtet rajada süsteemi, mis 10 aasta pärast enam ei toimi ja tuleb hakata rajama uut süsteemi, mis sama loogika alusel oleks jällegi mõne aasta pärast tulutu. Kui mõnda relva veel ei ole, ei tähenda, et selle olemasolu tulevikus tuleks välistada. Kui nende olemasolu ei planeerita siis neid ka ei osteta, surnud ring.

"keskmaa raketid katavad nende õhutõrjet" ja väike lauseehituslik viga. Parem oleks, ehk öelda, et "nende tegevuspiirkond jääb keskmaarakettide tegevusulatuse sisse" vmt.

No hea küll, lugesin su sõnumi läbi, aga ikkagi, mu seisukoht jääb et su plaanid nõuaks täielikku EKV ümberstruktureerimist ja suure hulga uue relvastuse hankimist, rääkimata veel täiesti üüratutest ehitustöödest mida poliitiliselt pole väga võimalik õigustada ja sõjaliselt on samuti mõneti kaheldava väärtusega (aga ei pruugi olla ka).

Eks ma läksin natuke isiklikuks ka muidugi oma sõnavõtuga, niiet ma rohkem siin teemal sinu plaane ei puuduta, või vähemalt üritan seda mitte teha.

[Qtec]

Meil on 4-ja brigaadi jagu EKV'd juba praegu olemas. Kui rääkida mingitest, vabandust väljenduse eest, värdmoodustisest, mis vajaks hädasti reformimist, siis selleks on just meie see üks ainumas praegune 16 000 meheline hiigelbrigaad. Eeldades, et SA struktuur peaks tulevikus peagi kasvama 25 000 peale, siis see 6eks brigaadiks ning 2eks diviisiks moodustada, ei tohiks olla probleemne. Mis puudutab relvastust, siis seda on nii või teisiti juurde vaja ning korralikult juurde vaja.

Sellest on siin foorumis päris pikalt jahutud, et praegune EKV struktruur vajab tegelikult hädasti reformimist. Praegusel hetkel isegi võibolla rohkem ümberkorraldamist, kui, et relvastust, sest sellisel juhul oleks võimalik adekvaatsemalt teostada edaspidiseid relvahankeid ja arendada väljaõppekeskuseid.

Vt.: Uued koosseisud kaitseväele


Isegi gümnaasiumite ja kutseõppeasutuste riigikaitse õpikus on kirjas nii:

Kaitseväeüksused
Kõige väiksem kaitseväe üksus on üksikvõitleja, kes koos paarilisega moodustab lahingupaari. Esimene tingmärgiga tähistatav üksus on pooljagu, kus on 6–8 kaitseväelast, s.o 3–4 lahingupaari. Kahest pooljaost moodustub jagu, kelle ülem on seersant. Rühm koosneb kolmest jaost ja selle ülem on leitnant. Rühmas võib olla 28–40 kaitseväelast, jalaväerühmas on enamasti 32 kaitseväelast. Neljast rühmast moodustub kompanii, kus on üldjuhul 120–150 kaitseväelast. Kompanii ülem on kapten. 4–5 kompaniid 800–1000 kaitseväelasega on juba pataljon. Pataljonid on erinevate ülesannete ja struktuuriga.
Lahingutoetuse ja lahinguteenindustoetuse pataljonid on väiksemad, neis on 400–600 isikut. Vanasti nimetati pataljone koondavat üksust rügemendiks või polguks, kuid tänapäeval kasutatakse NATO riikides seda terminit harva, küll on see käibel Venemaal. Rügement koosnes 3–4 pataljonist.
Eestis on pataljonile järgneva üksusena kasutusel brigaad, mis koosneb 3–4 jalaväepataljonist ning lahingutoetuse (suurtüki-, pioneeri-) ja lahinguteenindustoetuse (tagala-, meditsiini-) pataljonist, kokku on brigaadis 6000–8000 kaitseväelast. Eestis on brigaad suurim üksus.
Suuremates riikides on kasutusel veel diviis, mis moodustub 3–4 brigaadist; korpus, kuhu kuulub 3–4 diviisi, ning armee, mis koosneb 3–4 korpusest. Loomulikult võib armeedest organiseerida veel armeegrupi, kuid seda ei ole pärast II maailmasõja lõppu tehtud.

Aga meie praegune struktuur

Siia lihtsalt kommentaariks, et üldjuhul liigutakse maailmas 4000 isikkoosseisuga brigaadide poole, et anda neile suuremat paindlikkust.

[hummel]

Natuke puudutaks neid üksuste nimetusi ja asju.

Mina olen aru saanud, et maailmas enamasti on brigaadi suuruse ülempiiriks u 5000 meest. Täpselt ei tea, kuid mul on kuri kahtlus, et meie super-hüperbrigaadis on siis 6000-8000 (või rohkemgi), kui juba õpikusse nii kirjutada on tahetud.
Kusjuures mul on jäänud mulje (?), et meilgi soovitakse brigaadi suurust kärpida. Ilmselt on kusagil üleval mõistetud, et number liiga suur. Seda ei tehta aga endastmõistetavalt mitte pataljonide-kompaniide arvu vähendamise, vaid hoopis allüksuste isikkoosseisu arvu vähendamise teel. Jalaväerühmas oli kunagi umbes 40 inimest, nüüd on u 30. Sellise toreda kärpega on võimalus hoida brigaadi peale kokku tervelt 300 struktuurikohta. Siit-sealt veel koomale ja juba väekoondis pooletuhande võrra pisem jne. Iseenesest JOKK!
Loomulikult ei tule aga nö keegi selle peale, et brigaad on liiga gigantne mitte liiga suurte jalaväerühmade, vaid liiga suure üksuste arvu pärast. Minu arvutustel on meie SA brigaadis kokku tervelt 13 pataljoni ja üksikkompaniid. Kui Scouts ja Kalev koosseisust eraldada ja ehk kusagilt veel pisut koomale tõmmata, saakski vast asja 5000 piirimaile.

Õpikust veel. Ma ei saa aru, mis kohast või riigist on tuletatud meile selline kummaline tüüpallüksus nagu "pooljagu". Andke andeks, aga tegemist on miski padujalaväelasliku genereeringuga, mis on siis raiutud ka kooliõpikusse. Miks pool? Mujal maailmas selliseid "poolitamisi" minuteada ametlikult pole. Inglise k on Team, saksa k Trupp. Võimalik, et on tuletatud jälle soomest nagu mõned muudki militaarsõnavärdid (näit rühmitus). Eesti keeles on õige grupp. Iva selles, et allüksuse nimetused peaks olema armees standardsed ja kõik grupid ei kuulugi alati jao või meeskonna koosseisu. Samuti võib ühe jao koosseisus olla rohkem, kui 2 gruppi. Siiski-siiski olen täheldanud, et ka jalaväelased on hakanud sellest "poolitamisest" vaikselt loobuma ja Scoutsis juba räägitakse ametlikult jao grupiülematest.
Viga tuleks parandada ka riigikaitseõpikus.

VG-dest kah.
Minu subjektiivne nägemus asjast on selline:
1) Malevate VG-desse on üritatud territoriaalallüksustest kokku kraapida KL tegusaimad tegevliikmed (kokku u 1000 hinge?), kellele siis antakse võimalikult paremat-tihemat väljaõpet ja ka varustust. Ülejäänud seltskond liigitatakse pigem järjest enam nagu prügikalaks, kes kõlbaksid ka lambireservväelastega ühte patta panna.
Mõnes mõttes asjakohane, mõnes mõttes ehk mitte. Nagu olen kirjutanud, pooldaksin kogu KL liikmete potensiaali ärakasutamist ja mitte lahustamist-liigitamist täiesti tavalise reservväe hulka. Kaitseliitlane ei peaks olema reservväelane vaid ikkagi eristaatus. Samuti olen vastu KL õppuste nimetamisele RÕK-ideks.
2) Rühma (minumeelest on see VG tugevdatud rühma ekvivalent) tasemel väljaõppe korraldamine on KL-ile kõige jõukohasem. Seega ei pea pabistama, et õppused ei taha erinevatel põhjustel väga hästi õnnestuda või nende korraldamine on liiga ränk töö malevate piiratud ressursse arvestades.
Kompanii ja pataljoni tasemest KL-is on juba saanud kirjutada. Tegelikult polegi nagu väga palju kirjutada. Siiski peaks KL pingutama, et kuidagi ka kompanii taset edasi arendada. Pataljon on liiga suur amps.
3) KL-is on tohutult igasugu rangereid, kes saavad siis VG-des rakendust. Teenindustoetuses või lahingutoetuses ei tahtvat eriti keegi vähegi asjalikum liige nimekirjas olla. Tagajärjeks muidugi, et antud olulised valdkonnad on KL-is olnud laiemalt üsna pikka aega üsna küsitaval SA/RA tasemel. Ise KL neid valdkondi paljuski eriti kvaliteetselt ka 0-ist ette valmistada ei suuda.


Lisaks tahaks mainida, et taolised detailsed kirjeldused KL VG õppustest (nagu see titaanide ja tiigrite lugu) on küll toredad, kuid internetis avalikult ja vabalt saadavas ametlikus ajakirjas on see teatud mõttes tundliku asutusesisese info pisut liiga pillav levitamine. Teeb idanaabri teenistustele infokogumise VG-de protseduuridest jms natuke liiga lihtsaks. Nad peaksid ikka ka oma palga korralikult välja teenima.

[Kapten Trumm]

Mis loll jutt 16 000sest (st diviisi suurusest) brigaadist siin jälle käib?

Täiesti avalikust allikast:

1. jaanuarist 2009 kuuluvad 1. Jalaväebrigaadi koosseisu järgmised väe- ja allüksused:

staap;
Kalevi jalaväepataljon;
Scoutspataljon;
Tagalapataljon;
staabikompanii;
sidekompanii.

http://vk.kra.ee/index.php?option=com_c ... mitstart=1

Tõenäoliselt on SA koosseisus mingid ülakirjeldatud struktuuri tugevdused nt suurtükipataljoni, ÕT pataljoni, pioneeripataljoni, TT kompanii, luurekompanii vms näol, aga 16 000 see brigaad küll ei ole. Kui vaatata teiste riikide brigaadide koosseisu, siis on ebatõenäoline, et meie 1 JvB SA koosseis üle 5000 üldse on. Ja milline see olla võiks, selle ära arvamiseks pole vaja mingeid riigisaladusi teada. Natuke lugeda ajalehti, vaadata internetist ja hallollust liigutada

Teeb idanaabri teenistustele infokogumise VG-de protseduuridest jms natuke liiga lihtsaks. Nad peaksid ikka ka oma palga korralikult välja teenima.

Kuskil kirjutasin selle kohta, et see KK artikkel (ajakiri ise muide pole ei riigisaladus ega ametkondlikuks kasutamiseks) leiab kahtlemata ära märkimist GRU Baltikumi osakonna kuu aruandes ja läheb raudselt "materjalide" kausta. Eriti mõnus oli muidu VG ülemate nimede avaldamine

[Qtec]

Pooljagudest ei oska ma midagi rääkida, lihtsalt kopeerisin kogu peatüki ning oligi kõik. Millele tahtsin tähelepanu juhtida, et meil on hetkel struktuuris 16000 meest ja üks brigaad. Kaitseministeerium ning EKV saavad ilmselgelt ka ise aru, et tegemist ei ole adekvaatse struktuuriga ning nn normaalstruktuur on kirjutatud ka õpikusse. Olgu see brigaad siis seal kasvõi 8000 meest ning tehtaks 2 brigaadi - oleks ka juba samm edasi.

[Kapten Trumm]

Minuteada koosneb operatiivstruktuur aka SA koosseis 1. jalaväebrigaadist ja neljast kaitseringkonnast (mille alluvuses on nii KV jalaväepataljonid kui ka KL allüksused, mis sisult on brigaadilaadsed üritused, ainult brigaadiks neid ei nimetata.

Sisuliselt on Eestis täna tegemisel 5 brigaadi, ehkki KRK-d ei anna veel brigaadi mõõtu välja ning brigaadiks neid ei nimetata.

Operatiivstruktuur ei ole 1. jalaväebrigaad. 1. jalaväebrigaad on selle üks komponent.

[hummel]

13 pataljoni ja üksikkompaniid sain ma kõiki SA, mitte RA allüksusi kokku lugedes. Samuti on see 6000-8000 pakutav SA koosseisu suurusjärk.

Vene standardmotolaskurbrigaad on näiteks u 4400 meest suur ja tundub, et sinna mahub kindlasti:
tankipataljon,
3 motolaskurpataljoni,
tankitõrkepataljon,
liikursuurtükiväepataljon,
raketiheitjapataljon,
õhutõrjepataljon,
tagalapataljon
sidekompanii

Venelastel on muidugi kombeks koosseisud hästi väikesed teha. Suurtükipataljon on ka miski 200 meest suur ainult. Samas see pataljon ei ole üldse iseseisev ja omab märksa vähem võimekusi ja paindlikkust, kui meie suurtükiväepataljon, mis on ka kõvasti suurem.

Minule need KRK nimetused ei ole kunagi meeldinud. Tobedavõitu natuke. Nimi võib vabalt rikkuda meest, mitte ainult vastupidi.
Tapal näiteks on tee ääres silt "Kirde kaitseringkond - 1 km" vms ja tekib küsimus, et mis seal siis asub? Kas terve 4 maakonna suurune KRK paikneb Tapa servas? Samahästi võiks panna Rakvere linnaserva maavalitsusele viitava sildi "Lääne-Virumaa - 1 km". Taolisel sildil seal ilmselt väga pikka iga ei oleks, sest ajakirjandus naeraks selle peagi lihtsalt välja. Kaitseväe asjadest on ajakirjanikel siiski vilets ettekujutus ja nad ei oska seda KRK asja nagu läbi näha. Ok, ega see VÕK ka parem ei olnud, kuid üldiselt ma toetaksin ikkagi sõjaväelaslikke üksuste-koondiste nimetusi ja seda ka RA. Ikka brigaadid, mitte kaitseringkonnad. Samuti tagalakeskuste asemel tagalapataljonid.
Armees on oluline traditsioon (meil ei taheta seda sageli mõista) ja seega peaksid ka brigaadide numbrid olema enam-vähem vastavalt 1940. a teritoriaaldiviiside struktuurile kirdes 1., lõunas 2., Tallinnas 3. ning läänes 4.
Ning kuna staape meil on vastavaid täna 5, võiks ühe (Põhja KRK) vabalt ära koondada ning selle arvelt hoopis pataljonides RA kompaniide arvu tõsta. Näiteks teha Viru korralikuks pataljoniks. Põhja KRK funktsiooni saaks üle võtta praegune überbrigaadi staap. Arvata on, et lähiaegadel on nagunii vaja Paldiski kitsikusest ära Jägalasse kolida. Vaevalt sõjaväepolitsenikke siiski Jägalasse võpsikusse viima hakatakse. Vahipati õnnetu üksiku RA jalaväekompanii aga saab linnavahelt üle viia Võrru või Jõhvi (kui seal infra valmib).

5 "brigaadilaadse moodustise" jaoks ei jaguks meil tegelikult ka raskerelvastust ega head tuumikkaadrit ei täna ega lähitulevikus. 4-ga ehk saame hakkama.

P.S. Ma nimetan seda kampaaniat, millega üritatakse kaitseväe üksustest võimalikult mingeid isepäraste nimedega "asutusi" teha ja rahuaegsele kaitseväele kummalist kutsekooli staatust jätta - kaitseväe demilitariseerimiseks.

[Kapten Trumm]

Mina küll pooldan praegust kaitseringkondade (st maakaitse) süsteemi. Maakaitset palun mitte segada bennoleesikute KL maakaitsepataljonide hullusega. Mingi demilitariseerimisega pole sel küll tegemist, tegu on ehk üldse parima võimaliku lahendusega meie oludes.

Sisuliselt tähendab süsteem 4 territoriaalbrigaadi ja 1 keskalluvusega manööverbrigaad seda, et vastane üritatakse tõmmata ilma rinde ja tagalata "360 kraadisesse" sõtta, kus tal polegi midagi käegakatsutavat oma suure ülekaaluga rünnata. Ehk tegevus on nagu rästiku viskamine sipelgapessa. Kus meil on kodukamara eelis.

Kui me punnitaks praegu nt 4-5 "lahingubrigaadi" nimel, siis neid ei saa me eluilmas varustatud ega mehitatud tasemel, et idanaabriga 1:1 sõdida.
Idanaabril polegi siinkandis mingeid veoautodel kergjalaväebrigaade, kõik nad on tankide, liikursuurtükkide, mobiilse õhutõrje, soomukite ja lennuväe toetusega.

Teine asi on juhtimise hajutamine, ühe asemel tuleb vastasel nelja staapi jahtida. Tõsi, tõenäoliselt pole need staabid vast praegu (brigaadi)pädevalt mehitatud - kuigi on kuulda, et ühes KRK staabis oli hiljuti suurem verevahetus ja....uus ülem hakkas tõsiselt asjaga tegelema

Kolmas eelis on see, et ka mobilisatsioon oleks territoriaalne - ja enamik mobiliseeritavaid ei pea vast kaugemale kui 50 km sõitma - see vähendab jälle vastase võimalusi mobilisatsiooni ja vägede koondamist segada (ära jäävad suured vägede transfeerid Narva ja Võru suunal). Koos võitlevad omakandimehed, kodukamara eelis jne jne jne. Kokkuvõttes saab ju konventsionaalse vastupanu ammendumisel jätkuda ka territoriaalne sissisõda.

Raskerelvastuse poolest saaks D-30 vanarauaga kaks kaitseringkonda ära katta, 1 divisjon kumbagi (nt Kirde ja Lõuna) ja kahele ülejäänule tuleks veel midagi (loodetavasti moodsamat) osta. Läänel-Põhjal võiks isegi olla vast mingi kogus Rapira/Sprut-masti TT kahureid, millega saab anda otsetuld randa kippuvate laevade pihta. Rannakaitse võimekus on meil ümar null ja mereväe suurim relv jääkarude hirmutamiseks mõeldud 76 mm Admiral Pitka "peakaliiber" Kuuldavasti meie D-30 otsetule võimekus käib läbi kahuritoru vaadates - nagu tsaariajal. Päris haubitsal on niiehknaa otselaskmine hädavise, kuna haubits ei suuda otsetuld anda eriti kaugele - Rapira mürsu algkiirus on D-30 omast üle kahe korra suurem ja sellest täpse otsetule kaugus parem.

[Qtec]

Ma suhtun väga skeptiliselt sinu ilusatesse sõnadesse. Teoorias tundub väga vinge, et KRK ringkondade üksused võitlevad ja aeglustavad vaenlast ning jätkavad võitlust vaenlase tagalas ning 1. jalaväe brigaad võtab ringkaitsesse Ämari ja Tallinna. Esiteks seda plaani ei toeta KRK ringkondade relvastus, struktuur ega väljaõpe ning sa tead seda ise väga hästi. Teiseks, 1. jalaväebrigaadist jääb selgelt ja kaugelt liiga väheks, et Tallinna ja selle lähipiirkonda kaitsta.
Vaenlase tagalas tegutsemiseks ei sobi 122mm haubitsad jne, milledest sa räägid Kirde ja Lõuna KRK puhul. Pataljonidega sissisõda ei pea. See mida sa kirjeldad on ideaalne võimalus enamus meie KRK ringkondade jõudude kiireks hävitamiseks, kui need pataljonid just ennas kiiresti õigel ajal kompaniideks ning isegi väiksemateks üksusteks laiali ei lõhu ja raskerelvad maha ei jäta ning sissi taktikale üle ei lähe, mis nende väljaõppest hetkel üldsegi puudub...
Teine asi on muidugi, kui meil need KRK ringkondade pataljonid taanduvad viivituslahingutega samuti Tallinnasse ning kogu sissitegevus jääb kohalike Kaitseliitlaste kanda. Sellisel juhul tekib Tallinna alla samuti mingi imelik moodustis, 1. jalaveäbrigaad ja .... sisuliselt hunnik pataljone. See on mingi jama ju.
Mis puudutab brigaadide varustamist ning selle kulukust, siis mingil hetkel peaks lööma sisse ka teatud väike mastaabiefekt. Oled ise toonud välja reservväelase kulukuse meil ja Soomes. Näiteks, usun, et 16000 struktuuri pealt kasvades 25000 SA struktuurile, langeb meie reservväelase keskmine kulukus tunduvalt ning enam ei ole ta tehtud kullast ... siis saab ta olema tehtud hõbedast:)
Eks kulud loomulikult kasva, kuid kui suudetaks piirata KV's raiskamist ning mõelda rohkem "out of box" lahendustele, siis on see kindlasti võimalik, seda enam, et rohkem kui pool tööd on iseenesest juba kaitseringkondade ja nende pataljonide näol praeguseks tehtud.
Lisaks, algatuseks piisaks 2-e brigaadigi poole pürgimisest. Abiks juba seegi ainuüksi väejuhtimise kompetentsi tõstmiseks. Ehk aitab see siis paika loksutada ka meie pataljonide juhtimise võimekust.

Need siis pühapäeva hommikused amatööri palavikus mõtted riigikaitsest...

[Kapten Trumm]

1. JvB ei võta kuskile ringkaitsesse ümber Tallinna. Eriti kui arvestada selle kavandatava soomustamist ja tankidega varustamist. Selle ülesanne saab arvatavasti olema KRK-de sipelgapesast läbi pääsenud soomuskiilu tagasitõrjumine. Ehk see puhas keskalluvusega manööverüksus tähtsamates suundades tegutsemiseks.

Meil tuleb üldse iga hinna eest vältida olukorda, et me istume kuskile staatilisse kaitsesse maha. Tulejõu vahekorda arvestades teeb vastane selle kaitse varem või hiljem maatasa, sest tema käsi on kaugelt pikem kui meie oma.

Et maakaitsestruktuur on võrreldes 1. JvB-ga vaeslapse rollis, tuleneb
1. NATO pandud eesmärkidest (see brigaad peab meil olema)
2. Kaminas ja peastaabis valitsevast brigaadivaimustusest

Et KRK-des pole asjalikku relvastust, tuleneb meil otsustajate hulgas valdavatest fantasööridest, kes eelistavad raha kanaliseerida reaalse kaitsevõime asemel "koostööprojektidesse" ja pärast kiljatada "mille arvelt????"

[tommy]

Ma arvan, et ka meie juhtstruktuurides on valdav arusaam, et otsus teise brigaadi formeerimise kohta tuleb teha varem või hiljem....Eriti, arvestades olemasoleva soomusüksuseks ümber formeerimisega(nagu plaanides)...Lihtsalt, need asjad võtavad aega...
Isiklikult, leian samuti, et see KRK-värk on jama...
Tänapäeva sõjad kujunevad nii või teisiti manööversõdadeks, kus kindlat ja püsivat rindejoont ei teki....Välja arvatud ehk suuremate infrastruktuuri(taristu ) objektide(linnade) ümber...
Brigaadi lahingugrupp mis täna peab kaitset Kohtla-Järve liinil, võib homme olla ümber paisatud Tartu alla...
Pean ise objektiivseks järgmist süsteemi, üks jalaväebrigaad kirdes, (Jõhvi, Tapa), teine lõunas(Võru, Tartu), kolmas, soomusüksus (Jägala,Tallinn)julgestamas vajadusel mõlemat suunda...
Lisaks, kohalikud maakaitseüksused, ent samuti mitte niiväga seotud teatud territooriumiga...

[Unto Pulkkinen]

Pessimism/Optimism

Mitus teades paistab pessimism, mida puutub Eesti kaitsmisele.
Mina olen paremini optimist selles suhtes.
Ei hetkel, kunas on liiga palju puudust relvastuse poolelt.
Aga kui relvastus ja mõnda eeldused on korras, nii küll.
Kirjutan siin all mõne vaatepunkteid (ei kõike) minu seisukoha põhjendamiseks.

Taktika on üks ala, mis kompenseerib jõuvahekorda efektiivselt.
Hea taktika ei maksa midagi.
Territoriaalkaitse, kus on hajutatud kohalikud kompaniid (jäävad vaenlase tagalasse ja külgpoolele),
on üks põhiline strateegiline ja taktikaline kaitse nurgakivi.
Kohaliku kompanii tegevusala on suur, näiteks 10 x 30 km2.
See on halb märk vaenlase suurele tulejõudule.
Kui kompanii oleks konventsionaalses kaitses alal, kus on umbes 1000 x 1000 m2 kaitsekeskus,
nii vaenlasel on piisavalt tulejõudu hävitada see täielikult lühikes ajas.
Kompanii koostab näiteks VG'id vastavalt ülesandele ja siin on ka püsivaid sissirühmeid.
Metsad on allakaalukase jaoks ja suured teed ja lakendikud on vaenlase jaoks.
Väiked teed metsa-ala läbi pole probleem, aga küll vaenlasele.
Maakülad on ka territoriaalkaitses tähtsad toetusalad kaitsjale.
Tankid metsas ovad efektitud. Vaatlus- ja laskekaugus on lühik.
Väike tee on lihtne katkestada, kolonni seisata ja hävitada.
Suured teed on suurem probleem.
Aga lõhkeaine ja miinid ovad odavad, kindlasti on Eestis piisavalt raha nende jaoks.
Hooldusruutid metsa kaudu on vabad riigi piirilt kuni Tallinna.
Niisiis väiked üksused ei tegutse täht-tähelt vaenlase tagalas, kuid vaenlase külgpoolel.
Vaenlasel on ka spetsiaalüksuseid metsa jaoks.
Kui oma üksuse (VG, sissi) tugipunkt on hästi korraldadud, nii ”vaenlane, tere tulemast”.
Vaenlasele tuleb rasked kaotused ilma, et see nägeb midagi.
Kui see evakueerib haavatuid, nii metsas jälle käib pauk ja tulemus on veelki rohkem haavatuid.
Väike üksus, kes omab kodukamara eelise, on metsas king.
Mets kaitseb ka õhuohtu vastu.
Olen olnud 90-del aastadel väga palju Eesti metsis ja üldse Tallinna väljaspoolel
ja olen nähnud kaitseliitlaste patriotismi ja tegevusvõimekuse.
Ainult, kui oleks korralik relvastus ja muu varustus, ja loomulikult kõik
kohalikud ettevalmistused ja palju harjutust, nii küll kaitse käib !!!
Samuti on linnas kaitsjal eelis.
Linn pakub head asjad kaitsjale, nagu katte, positsiooneid, varjatuid liiklusruuteid...
Kui vaenlane läheb koristama metsa kaitsjast, see tähendab viivitust vaenlasele ja ajavõidu kaitsjale.
Lisaks veel on konventsionaalid tõrjepataljoonid, mis ovad esiteks viivituses,
selle järgi Tallinna kaitses umbes Harju maakonna piiril sügaval alal, ja löpuks linnalahingus ja sissilahingus.
Vaenlast ei peaks läbi päästma Harju maakonda.
Muidu riigi ja riigikaitse toetusala oleks liiga kitsas ja koondadud.
Teine lisavõimalus on tõrjepataljoonide kasutusele, et kui kaitse õnnestub ja liitlased saabuvad,
nii hiljem vasturünnakud, millal vaenlase kurnatud jõudud lõplikult hävitatakse või pekstakse veriseks ja välja Eestist.
Territoriaalkaitse on kui ämblikuvõrk.
Kui tuleb vaenlase helikopteridessant kusagil kaitsja tagalas, niin kohe võrk takistab, ümberpiirab,
sidub ja ära närib objekti.
Väga tähtis ja üks kõike kuluefektiivsem võitlusviis on snaipritegevus.
See põhjustab vaenlasele kaotuseid (eriti tähtsad märgid) ja äratab hirmu, väsitab ja kurnab moraali.
Snaipritegevus on kaitseliitlasele ja reservlasele huvitav ja üsna odav harrastus.
Maakaitsevõimekus tõuseb huvitava harrastuse kaudu palju.
Snaipritegevus sõbib territoriaalkaitsele väga hästi, samuti linnalahingusele otsustavas kaitses või vaenlase seas.
Snaipreid peaks olema palju, et see oleks strateegiline relv, ehk 1000, ja lisaks rohkem seda täpsuslaskureid.

Okei, kui Eestis oleks 1000 soomustanki, 3000 IFV'id, 1000 kahuri, 100 lahinheko,
palju õhutõrjeraketteid, 50 hävitajaid jne..., nii poleks vaja metsa minna.
Ainult otserünnak suurte teide suunis kõike jõududega.

[Kapten Trumm]

Tommy'le:

Pean ise objektiivseks järgmist süsteemi, üks jalaväebrigaad kirdes, (Jõhvi, Tapa), teine lõunas(Võru, Tartu), kolmas, soomusüksus (Jägala,Tallinn)julgestamas vajadusel mõlemat suunda...

Vastane toob seepeale Pihkva jaama kohale 8 brigaadi ja umbes viie päeva pärast hajuvad viimased sõdurid metsa või hääletavad jalgadega nagu Gruusias juhtus. Või saadab merejalaväebrigaadi kuskil Paldiskis maale. Seda ju venelane ootabki, et me rivistaks oma vähesed jõud kuskile kindlasse kohta üles, et sa saaks need oma Uraganide, lennuväe ja ülekaaluka suurtükiväega sodiks pommitada.

Väikeriigi (eriti meiesuguse vaestemaja) puhul loetakse suurriigi laadse armee loomise katseid samuti tulutuks punnitamiseks, parimaks kinnituseks oli vast Gruusia soomusbrigaadide ning varustamiselt-väljaõppelt täiesti vaeslapseks jäetud territoriaalkaitse hale saatus. Kogu papp lükati soomusbrigaadidele, mis tegelikult venelast peatada ei suutnud ja kergrelvadega maakaitse jäigi statisti rolli. Kokkuvõtvalt ei saavutanud Grusia armee, kelle eelarve on meie omast suurem ja kelle tulejõud on meie omast 10 korda suurem - umbes võrreldava suurusega agressori vastu mitte kui midagi. Seda siis kaitsjale soodsas kõrgmäestikualas (millega võrreldes on meie maastik lausa stepp).

Kui me räägime kaitsest, siis brigaad suudab kaitsta umbes 15 km läbimõõduga ringi. Pange need 1,2 või 5 samas mõõtkavas Eesti kaardile ja saame tulemuseks, et me suudame konventsionaalselt võideldes piiratud aja kaitsta Tallinna umbes Peeter Suure merekindluse liine mööda.

Ise küse on muidugi see, kuidas hakkavad meie veoautodel ja järelveetava suurtükiväega brigaadid manööverdama võidu vastase soomusbrigaadidega. Ma arvan, et ei hakkagi, vastane lokaliseerib meie brigaadi(d) ära ja edasise teevad kaartulerelvad.

Ainus võimalus midagi kaitsta ongi muuda kogu territoorium totaalseks sõjaliseks segapudruks, kus vastase soomuskolonnidel polegi midagi käega katsutavat rünnata. Kus vastane ei saa oma rõhuvat kaartule ülekaalu, lennuväge ega tankimasse maksma panna. Nad võivad Tallinna ju vallutada, aga see ei võrdu Eestiga. Ja liitlaste maabumiseks vajalik "laik" on võimalik ükskõik kuhu tekitada, Ämari on selleks ajaks nagunii songermaaks pommitatud ja miinitõrjelaevastik on ammu Gruusia laevastiku saatust Poti sadamas jaganud.

Kohaliku kaitse põhimõtete järgi on võimalik kontrollida kaugelt suuremaid alasid kui konventsionaalselt kaitses istudes. Selles ongi kogu iva. Swarming on asja nimi.

http://en.wikipedia.org/wiki/Swarming_(military)

Mis saaks Talibanist, kui nad koguneksid kuskile Salangi kurule oma viimast mahtrat tegema? Liitlased teevadki nendega viimast mahtrat. Liitlaste suurele tulejõule tekib mingi reaalne sihtmärk, tuuakse lennukid, kopterid, tankid ja kahurid kokku, lastakse natuke napalmi ja vaakumit...ning ongi oma tulejõud maksma pandud.

Aga vat territoriaalpõhimõttel käib sõjake seal juba tasapisi 10 aastat ja USA valmistub kotte pakkima, sest USA ühiskonna mõõt on täis, tuhanded tinakirstud kodus ja kasutegur null...tulejõudu eriti kasutada ka ei saa, sest iga savionn on vaja enne järgi kontrollida.

[tommy]

See Gruusia-põhine demagoogia hakkab ära tüütama...
Gruusia armee sai hakkama kõigega, milleks ta oli loodud, ehk siis separatistide relvaüksuste purustamisega ja (loogiliselt) sellele järgnema pidanud riigi ühendamisega...
Et sekkus ülekaalukas suurriik, millega selgelt polnud arvestatud, on kivi mitte niiväga sõjaväelaste kapsaaeda...
Ja isegi siis, said grusiinide üksused enam-vähem hakkama....Seni kuni nad sõdisid..(nt. Hruljovi kolonni purustamine)
See, et kõrgem juhtimine sattus paanikasse ja muutus teovõimetuks...jällegi mitte väliarmee süü..
Mis edasi juhtus, oli juba selge otsus...."Me ei avalda vastupanu, tõmbume Thbilisi kaitsesse ja jääme lootma ,et lääneriikide diplomaatia jama lahendab...Mida ta lõpuks ka tegi...
Teiseks, et luua reaalselt teovõimeline armee, ei piisa üksnes sõjaväelaste palkade tõstmisest ja suurtes kogustes uute(kasutatud) relvasüsteemide ostmises...Ehkki mõlemad kah vajalikud..
On vaja ka aega, harjutada, treenida....Et tekiks sissekujunenud taktika, rutiin....süsteemne käitumine...
Nt., BUK-tõrjesüsteemid sai Gruusia kätte 2008-aasta esimestel kuudel...Poole aasta pärast tuli lahingusse astuda...Milline võiski olla nende lahinguline efektiivsus...reaalsuses polnudki..

Nüüd, meile...
See et rahuajal tegutseb väeüksus brigaadi formaadis, on üks asi...Väeosad vajavad ülalpidamist/majandamist ja eksisteerima peab mingi kindel struktuur...
See ei tähenda, et rangelt selle järgi tuleb astuda lahingusse ka sõja ajal..Kas tegutsetakse brigaadi suuruse üksusega, formeeritakse selle baasil mingeid väiksemaid lahingugruppe jms. saab selgeks siis kui aeg on käes....Peab olema võimekus tegutseda vastavalt olukorrale, situatsioonile, vastasele...
Nt. lahingutes Bagdadi tänavatel saatsid Abrams tanke jälaväekattena hoopis pioneerid ja "Paladin" liikurkahurite meeskonnad...Lihtsalt, olukord kujunes selline välja...