Kapten Trumm kirjutas:
Samuti võiks loosungite asemel analüüsida natuke seda, MIKS meil on personalikulud 32% ja hulka suuremate palkadega Soomes ca 20%, mitu % on kummaski riigis palgakulust seotud otsese produkti tootmisega ja mitu % on niisama mitteproduktiivsed. Usun, et Kunnasel peaks olema tuttavaid piisavalt ka sealpool lahte, et vastavaid andmeid saada. Sellistel kuludel on komme koos eelarve kasvuga taas mäkke söösta ja uskuge, põhjuseid selleks leiab väga mõjuvaid, alates tööturu olukorrast kuni sotsiaalsete tagatisteni. Ja väga tõenäoliselt on ka küsijal õigus.
Ehk ei piisa ainult ajateenistuse trummi tagumisest, vaja on ka olulist struktuurset muudatust, 10% säästu 5 miljardiliselt eelarvelt tähendab nii 500 miljonit, selle raha eest võiks igal aastal osta nt 2 suurtükiväepataljoni tehnika komplekti ning sinna inimesed välja koolitada. Miks peab nt KL maleval, mitte suutlikkus on 1 kompanii, olema staap 20 inimesega (seejuures kaadrit nendes üksustes praktiliselt pole)? Kompaniil on ju muidu KÜ, KÜA ja kompanii veebel. Ja kogu lugu. Või miks peab KL-l, kelle operatiivne suutlikkus on ehk 1-2 logisevat pataljoni, olema staap, mis on suurem kui suurriikide diviisi staap?
Kust pärineb väide, et Soomes moodustavad palgakulud kaitse-eelarvest vaid 20%? Kui vaadata soomlaste ametlikku statistikat (
http://www.defmin.fi/index.phtml?l=en&s=120), siis on nende personalikulud meiega võrreldes täiesti samas suurusjärgus ehk 28-29%.
Seejuures on Soome KV tegelik palgakulu tunduvalt suurem, sest välismissioonidel osalevate kaitseväelaste palgafond on miskipärast Välisministeeriumi eelarves. Vastasel korral ületaksid soomlaste palgakulud kaitse-eelarvest kindlasti 30 või isegi 32% piiri (ja sellise „talupojatarkuse“ üle ei maksa eriti rõõmu tunda, sest samas rahastatakse Soome kaitse-eelarvest kohati asju, millel on reaalsete kaitsekuludega ehk vähemgi pistmist, kui Välisministeeriumil missioonisõduri palgatšekiga – nt 2009. aastal võeti Soome kaitse-eelarvest ligi 200 miljonit eurot teiste riigiasutuste salastatud andmesidesüsteemi hankimiseks).
Teine oluline, samuti selles võrdluses Eesti kasuks rääkiv näitaja on see, et kuigi meil on palgakulud viimasel aastal kerkinud üle 30% piiri kaitse-eelarvest, on kõikide Kaitseministeeriumi allasutuste palgafond tegelikult absoluutnumbrites pidevalt vähenenud (soomlastel aga palgafond absoluutnumbrites kasvab vaikselt), st on teadlikult kärbitud palku ning Kaitseministeeriumis ja KRA-s ka koondatud pea iga kümnes töötaja. Protsentuaalselt on palgakulud kerkinud eelkõige eelarve enda vähenemise tõttu ning põhjusel, et hangeteks ja investeeringuteks ettenähtud summad on samuti vähenenud. Kuna aga kaitse-eelarve on meil fikseeritud 1,9% SKP-st (ja peatselt loodetavasti 2%-le), siis on loodetavasti tegemist ajutise nähtusega.
Palgafondi suurusest mitmes mõttes olulisem näitaja on aga hangeteks kulutatav protsent kaitse-eelarvest, mis meil on isegi kärbete tingimustes 26-28% (2007. aastal isegi 32%) ning soomlastel 25-26%. Ühesõnaga – kõikide meie KV igapäeva hädade ja puudujääkide kõrval on Eesti kaitse-eelarve üks Euroopa ja NATO jätkusuutlikumaid – personalikulud on protsentuaalselt endiselt ühed väiksemad, hangete-eelarve aga üks suurimaid.
See aga ei tähenda, et meil ei peaks olema põhjust muretsemiseks ja tõsiseks kaalumiseks, kuidas kaitsekulude jaotusega tulevikus edasi liikuda. Ühest küljest on meil igasuguseid staape tõepoolest väikse riigi kohta väga palju tekkinud, teisalt on neid staabikesi sõja korral taas vaja territoriaalkaitse teostamiseks, st siis, kui mobilisatsiooniga hakkab kaitsevägi paisuma ja „luudele liha kasvatama“. Samuti nõuavad kaitseväe uued võimearendusprogrammid paratamatult täiendavat inimressurssi, olenemata sellest, kas see tuleb uute inimeste värbamise läbi või staapide sulgemise-kärpimise arvelt. Üldjoontes ei tohiks see aga tõsiseks probleemiks saada seni, kuni kaitsekulude protsent SKP-st tõuseb ning SKP ise samuti – see peaks iseenesest igal aastal kaitse-eelarvet tervikuna pidevalt suurendama.
Soomlastel on aga muretsemiseks põhjust rohkem. Nende kaitsekulud on täna sisuliselt fikseeritud 1,3% peale SKP-st ning mingit tõusulootust neil pole. Personali- ja tegevuskulud näitavad aga pidevalt ja väikest tõusutrendi ning seeläbi väheneb aga vahendid relvastus- ja varustushangete tegemiseks. Seejuures seisab Soomel aga lähidekaadil ees mitu suurt ja kulukat ümberrelvastusmisprogrammi – uute õhuseireradarite hange, uue keskmaa õhutõrjesüsteemi hange, uute miinijahtijate hange Mereväele (milleks küll need „tobedad plastpaadid“?!?), Hornetitele õhk-maa võime arendamine ning 2020. aastate keskel ka kogu hävitajatepargi väljavahetamine (millest kujuneb ilmselt Soome ajaloo kalleim relvahange). Seejuures ei saa nende relvasüsteemide puhul enam toetuda teiste riikide odavale second-hand tehnikale või idanaabri bartertehingutele (nagu BUK-1-te puhul), aga kaasaegse ja uue sõjatehnika turuhind kerkib soomlaste endi arvestuste juures 7-8% aastas. Seetõttu räägivad Soome kindralid ja ametnikud täiesti avalikult, et ainukene koht lisaraha hankimiseks (või õigemini praeguse investeerimisvõime säilitamiseks) on vähendada palga- ja tegevuskulusid ehk teisisõnu koondada personali, sulgeda mõned väeosad ning vähendada SA koosseisu 100 000 võrra.
