Legendaarsed sada grammi
Rindetingimustes välja antav sada grammi, mida tuntakse laialt kui “rahvakomissari” oma, viidi sisse 1941 aasta 1 septembrist Stalini isiklikul korraldusel. Olukord rinnetel oli selleks ajaks kujunenud katastroofiliseks ja selline “dopinguvahend” oli kujunenud olukorras igati adekvaatne. Raskeimates füüsilise ja vaimse stressi tingimustes oli viinajagamine täiesti õigustatud. Kogus rehkendati välja nõukogude meedikute kaasabil ning ei saanud esile kutsuda joovet. Pealegi unustatakse tänapäeval, et see “rahvakomissari” norm oli kogu sõja kestel ette nähtud vaid eesliini sõduritele, tagalas igapäevaselt viina ei antud.
Sõja kestel vaadati viina väljastamise norme mitmeid kordi ringi. Nii tuli 1942 aasta 11. mail välja määrus, mille põhjal nähti ette välja anda viina vaid pealetungioperatsioonides osalevatele sõduritele. Viina jagamine kõigile eesliini sõduritele taastati 12. novembril, enne Stalingradi pealetungioperatsiooni. Sealjuures otsustati Taga-Kaukaasia rinde vägedele ette nähtud 100 grammi viina asendada 200 grammi kange või 300 grammi lauaveiniga. 1943 aasta 13 mail võeti vastu määrus, mille alusel lubati jällegi anda rinde sada grammi välja ainult pealetungivate vägede sõduritele. Kusjuures seda, konkreetselt milliste väeosade ja –koondiste koosseis viinaga kindlustatakse, tuli otsustada rinde või konkreetse armee sõjanõukogul. See määrus kehtis sõja lõpuni. Muutumatuteks päevadeks, mil viina jagati, olid riigipühad- kõigest 10 päeva aastas. Need olid revolutsiooni aastapäev 7. ja 8. novembril, konstutitsioonipüha 5. detsembril, aastavahetus 1. jaanuaril, Punaarmee päev 23 veebruaril, maipühad 1. ja 2. mail ning mis kõige üllatavam, üleliidulisel kehakultuurlaste päeval 19 juulil. Samuti 16 augustil üleliidulisel lennuväepäeval ja iga konkreetse väeosa formeerimise päeval
Nimetus “rahvakomissari 100 grammi” kinnistus päevasele viinanormile tõenäoliselt Soome sõja päevil. Idee varustada armeed mitte ainuüksi soojade riiete ja mürskudega, vaid ka viinaga tuli toona pähe rahvakomissar Vorošilovile. Punaarmee oli takerdunud Soome lumme, valitses metsik pakane ning armee võitlusvaimu tõstmiseks käskis Vorošilov anda sõduritele ja ohvitseridele välja päevas 100 grammi viina, lenduritele aga 100 grammi konjakit.
Asjale sügavamalt lähenedes tuleb tõdeda, et viina väljastamist praktiseeriti juba tsaariarmees. Nõndanimetatud “viljaveini”( «хлебное вино») said soldatid juba Peeter I aegadel. Aga kuni 1908 aastani said lahinguväeosade alamväelased lahingutegevuse ajal kolm peekrit (три чарки)- 160 grammi viina nädalas, tagalaväeosade omad aga kaks peekrit. Rahu ajal pidupäevadel nähti ette välja anda 15 peekrit aastas. Sellele lisaks eksisteeris armees traditsioon, mille kohaselt autasustas ohvitser oma silmapaistnud sõdalasi veel täiendavalt enda poolt.
Tänapäeval tekitab rohkelt vaidlusi küsimus, millal see sada grammi välja anti, kas enne või peale lahingut. Tavauudistaja seisukohalt oleks nagu loogilisem juua viina enne suurimat ohumomenti, see tähendab enne rünnakut. Põhjenduseks tuuakse sealjuures, et alkohol likvideerib hirmutunde, ebakindluse ja vähendab stressi. Suurem osa inimesi tajub eufooriatunnet, lisanduvat vaimset ja füüsilist energiat, muutuvad aktiivsemateks ning ettevõtlikemaks. Samas jääb tähelepanu alt välja, et vägijoogid vähendavad tajumisvõimet, tähelepanuvõimet ning alandavad enesekontrolli. Kuid kõik see kehtib vaid tavaolukorras, lahing aga on inimese jaoks meeletu stressiallikas. Stressiolukorras toimub aga järsk muutus inimese ainevahetuses, mille tulemusena kergelt joobunud inimene kaineneb momentaalselt, padujoobunud inimesel pole aga rünnakul midagi teha.
Seetõttu ei saanud enne lahingut sada grammi manustanud sõdur sellest faktiliselt midagi. Kogu saadud alkohol lõhusttatakse juba enne rünnakut kas noradrenaliini(häireolukorras ootamisel eralduv hormoon) või siis rünnaku ajal adrenaliini paiskumisel organismi ning aktiivse lihastöö tulemusena. Kui aga enne rünnakut võtta sisse suurem doos- 200-300 grammi, siis viib see tavalise alkoholijoobeni ja selliste sõduritega pole lahinguväljal suurt midagi peale hakata. Juba A. Suvorov tõdes, et enne lahingut joomine tähendab surma saamist( «до боя пить – убиту быть»)
Hoopis teine asi on viina võtta peale stressisituatsiooni lõppu, s.t. peale rünnakut. Inimene ei saa säilitada endas pikemaaegselt sisepinget ilma võimaluseta kogunenud emotsioonide vallandamiseks ning kogunenud energia kulutamiseks. Just sellises olukorras on eriti sobiv meeleolu muutus, mille toob endaga kaasa alkoholi tarbimine. Põhjusetu lõbusus, pealiskaudsus ning suutmatus loogiliselt mõelda- kõik need alkoholitarbimise tunnused on suutelised inimest sisemiselt kaitsma. Nii aitab alkohol maha võtta lahingu käigus kogunenud pinge. Ning just seetõttu anti rahvakomissari 100 grammi üldiselt välja peale lahingut neile, kes ellu jäid, lahingueelsete nimekirjade alusel
Автор Юферев Сергей
http://topwar.ru/2854-legendarnye-sto-gramm.html
...