Venemaa sõjaline võimekus ja armeereform(id)

[kaur3]

Стенографический отчёт о встрече с участниками сбора командиров соединений Вооружённых Сил

25.11.2010

http://kremlin.ru/transcripts/9609

[krijgsvolk]

Tänud, kamraad! Äärmiselt huvitav materjal, tasus tundma õppimist.

[kaur3]

"Сегодня перед нами стоит фундаментальная задача создания новой высокотехнологичной мобильной армии - мы идем на то, чтобы потратить на эти цели более 20 трлн рублей", - заявил Медведев.

http://newsru.com/russia/30nov2010/army.html

[Some]

http://lenta.ru/news/2010/12/01/fighters/

ВВС России намерены до 2020 года закупить свыше 1,5 тысяч новых самолетов и вертолетов. Об этом, как сообщает РИА Новости, заявил заместитель главкома ВВС России генерал-лейтенант Игорь Садофьев.

"В ближайшей перспективе, в соответствии с государственным оборонным заказом на 2011 год, планируется закупка и поставка в войска самолетов Су-27СМ, Су-30М2, Су-34, Су-35С, Як-130. Для армейской авиации в 2011 году планируется поставка вертолетов Ка-52, Ми-28Н, Ми-8АМТШ, Ка-226 и вертолета "Ансат-У", - рассказал Садофьев

[alax]

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/v ... d=36570317

Raha võib muidugi kulutada, selleks on sõja-tööstuslikud ringkonnad valmis. Aga kas rahvas on nõus püksirihma pingutama sellenimel? Ja kohe tekib küsimus inimestest, kes peavad seda kõike välja mõtlema, valmis tegema ja lõpuks ka korralikult kasutama-hooldama. Ja seda kõike Venemaa lagunevate infrastruktuuride juures.
Aga Venemaa on imedemaa, eks me näeme.

[kaur3]

Путин признался, что ему было даже «страшно назвать» общую сумму затрат — 20 трлн руб. Но министр обороны Анатолий Сердюков и начальник Генштаба Николай Макаров смогли, по словам премьера, обосновать эту цифру, доказав, что большую часть имеющегося вооружения до 2020 г. придется списать. Из 20 трлн руб. почти четверть — 4,7 трлн — будет потрачена на оружие для флота, треть этой суммы выделят до 2015 г., сказал Путин.

http://www.vedomosti.ru/newspaper/artic ... pug_putina

[Lemet]

Paistab, et tükk tervet talupojamõistust on kaarega jälle koju tagasi jõudnud. Loobutud on aastatel 2010-2020 lennukikandjate ning ekranoplaanide ehitamisest, millest alles paar kuud tagasi kõva häälega seletati.

http://www.lenta.ru/news/2010/12/14/nogev/

Об этом заявил вице-премьер России Сергей Иванов, передает РИА Новости. Иванов также отметил, что правительство и министерство обороны России "не совсем устраивает, что подводные лодки изготавливаются по семь лет" и "мы в новой госпрограмме вооружений должны ускорить процесс производства этих лодок".

[Lemet]

Kalašnikovi automaate tootnud Ižmaši kollitab pankrott, sestap võetakse tehaselt kogu relvatootmine käest ning antakse üle Iževskis asuvale mehaanikatehasele, mille kaubamärk on "Baikal". Seda teatas 16 detsembril RIA "Novosti". Udmurtia presidendi sõnul suletakse Ižmašis kõik relvi tootvad allüksused, mis peale Kalašnikovi automaatide toodavad ka Nikonovi automaate (АН-94), Dragunovi snaiperpüsse(СВД) ning paljusid teisi relvatüüpe. Põhjuseks on tehase nutune majanduslik olukord. Ižmaš on oma kaastöölistele, alltöövõtjatele ning tarnijatele võlgu kokku ligi kaks miljardit rubla. Raskused olla tekkinud tehase juhtkonna tegevuse tõttu. 201 aastal plaanib "Rostehnologia" tehase juhtkonna väljavahetamist. Ei välistata ka pankroti väljakuulutamist võitlemaks tekkinud kriisiga.
"Ižmaš" toodab üle 70 relvamudeli, sealhulgas Kalašnikovi automaate, spordi- ja jahirelvi, lennukisuurtükke, kõrgtabavusega juhitavaid suurtükimürske. Tehase osa kogu automaatrelvade tootmises on üle 90%, snaiperrelvade tootmises aga 95 %.

http://www.lenta.ru/news/2010/12/16/kalashnikovs/

[infoguy]

Russia buys warships from French
http://www.telegraph.co.uk/news/worldne ... rench.html

Russia has agreed to buy at least two French warships in a deal that would boost Moscow's deployment abilities and has worried some of Russia's neighbours.

It's one of the largest military deals between a Nato country and Moscow.

The Kremlin said in a statement that it "has made its choice" to buy two Mistral-class ships. Russian President Dmitry Medvedev informed French President Nicolas Sarkozy on Friday of the decision, Mr Sarkozy's office said in a statement.

The Mistral, which could carry as many as 16 helicopters and dozens of armoured vehicles, would allow Russia to land hundreds of troops quickly on foreign soil.

The prospect has alarmed Georgia, which fought a brief war against Russia in 2008, as well as the ex-Soviet Baltic nations in Nato.

[kaur3]

Russian Perspective on Network-Centric Warfare

by Roger McDermott

http://fmso.leavenworth.army.mil/Collab ... arfare.pdf

[Lemet]

Tuumavaba maailm pole meile taskukohane.



Venemaa jääb veel kauaks toetuma hävitusrelvadele.

2010-10-08 / Руслан Николаевич Пухов - директор Центра анализа стратегий и технологий.


Käesoleval ajal pole Venemaa objektiivselt huvitatud tuumarelvade osa vähendamisest või nende täielikust likvideerimisest. Venemaa tava(mittetuuma) jõudude vähenemise tingimustes on tuumajõud rahvusliku julgeoleku võtmefaktoriks, Venemaa relvajõudusid tunduvalt ületavate Nato ja Hiina mittetuumapotentsiaalide “suureks võrdsustajaks”. Teiste sõnadega, situatsioon hetkel on peegelpilt 60-70-ndatest aastatest, mil USA ja NATO pidasid tuumarelva kompensatsiooniks nõukogude üleoleku vastu Euroopas tavarelvade osas. Seepärast, toetades propagandistlikel kaalutlustel küll tuumarelvade piiramise alast initsiatiivi, ei hakka Venemaa siiski ilmutama erilist tungi loomaks eeldusi nende piirangute tegelikuks elluviimiseks. Kusjuures põhifaktoriks on siinkohal usaldamatus USA vastu. Täna on Venemaa vaatepunktist tuumarelvadest vaba maailm koht, kus USA –l on võimalus takistamatult kallale tungida kellele tahes ja pommitada mida tahes. Samal ajal on Venemaa huvitatud Nõukogude Liidust päranduseks jäänud tuumajõudude vastavusse viimisest oma kokkukuivanud majandusvõimalustega. Seetõttu on Venemaa huvitatud oma tuumajõudude “juhitavast” vähendamisest, aga ka samal ajal USA tuumajõudude vastavast vähendamisest. Just nimelt see asjaolu viiski Venemaa püüdlusele saavutada USAga uue strateegiliste ründevahendite piiramise uue lepingu sõlmimine, mis sel aastal Prahas allkirjastati. .
Allkirjastatud leping polnud Venemaale eriti kasulik. Venemaa huvide seisukohalt kujutab uus leping endast vene poliitilise juhtkonna ilmset ebaõnnestumist katses “institutsionaliseerida” vene strateegiliste tuumajõudude loomulikult toimuvat vähenemist. Rikas ja võimas USA, nagu oligi oodata, ei läinud oma tuumajõudude kunstlikule tasakaalustamisele üha enam ja enam kokku kuivavate vene strateegiliste tuumajõududega. Selle tulemusena seisab Venemaa vajaduse ees viia lähima kümne aasta jooksul läbi oma tuumajõudude moderniserimine, venitades need kasvõi minimaalsele lepingus ette nähtud tasemele ning kulutades selleks suures mahus finantse ja ressursimahte. Kõik see on Venemaale ilmselt kahjulik.
Uue lepingu põhilisteks postulaatideks on uute tasemete fikseerimine nii Vene kui ka USA strateegilistele tuumajõududele- 1550 laialipaigutatud tuumalaengut kummalegi poolele, 700 laialipaigutatud kandjat, kaasa arvatud kontinentidevahelised raketid, allveelaevade ballistilised raketid ning laiali paigutatud rasked pommitajad, 800 laialipaigutatud ja laiali paigutamata kandjat, kaasa arvatud kontinentidevaheliste rakettide stardiseadmed, laiali paigutatud ja laiali paigutamata allveelaevadel paiknevate ballistiliste rakettide stardiseadmed ning laaiali paigutatud ja laiali paigutamata rasked pommitajad.
Venemaa omas lepingu allakirjutamise momendil juba väiksemat kogust kandjaid, kui lepingu limiidis ette nähtud. Sel momendil oli Venemaa käsutuses summaarselt vaid 640 strateegilist kandjat, kusjuures 572 neist oli laiali paigutatud. Sinna hulka kuuluvad 368 strateegiliste raketivägede kompleksi- 59 rasket šahtis paiknevat kontinentidevahlist Р-36МУТТХ ja Р-36М2 (SS-18 Mod 4/5), 70 šahtis asuvat kontinentidevahelist ballistilist raketti УР-100НУТТХ (SS-19 Mod 3), 171 mobiilset «Тополь» (SS-25), 50 šahtis asuvat «Тополь-М» (SS-27A), 18 mobiilset «Тополь-М» (SS-27B); 12 ballistiliste rakettidega relvastatud tuuma-allveelaeva (kuus projekt 667 klassist (Delta IV class), neli projekt 667 klassist(Delta III class), üks projekt 941УМ klassist(Typhoon class), üks projekt 955 (Juri Dolgoruki class), mis kannavad summaarselt 196 ballistilist raketti, kusjuures neist laialipaigutatuks võib lugeda vaid kaheksat allveelaeva, 16 raketti igaühes- kokku 128 laialipaigutatud raketti.
76 laialipaigutatud strateeglist pommitajat- 13 tk. Tu-160 ja 63 tk. Tu-95MS.
See tähendab, et sisuliselt pole enam midagi vähendada ning pigem seisab vene poole eest ülesanne “venitada” riik lepingus ette nähtud kandjate minimaalse arvuni. Kusjuures viimase aasta jooksul kuivas vene poole kandjate arv seoses vanade kontinentidevaheliste ballistiliste rakettide ja rakette kandvate allveelaevade relvastusest mahavõtmisega kokku 809-lt 640-ni. Selles oligi lepingu sõlmimise ajal kandjate arvu üle peetud võitluse tegelik põhjus. Vene pool nõudis 500-550 kandjat, et sobitada seda enda kandjate loomulikust vanuse suurenemisest tingitud kandjate arvu vähenemisega. Ameerika pool polnud loomulikult sellest huvitatud ning on kerge näha, et saavutatud kokkulepe kandjate üldarvus 800 ja laialipaigutatud kandjate arv 700 kujutab endast Ameerika Ühendriikide avalikku võitu ja lepingu sõlmimist USA tuumajõudude faktilise koosseisu kohaselt. Sealjuures ei tule USA-l muuta oma tuumajõudude struktuuri ega ka neid arvuliselt kokku tõmmata.
Samuti äratab erilist tähelepanu leppe autorite avalik kavalus tuumalaengute arvestamisega pommitajatel. Uued arvestusreeglid “üks pommitaja- üks laeng” nagu on uues lepingus kooskõlastatud, ei kujuta endast midagi muud kui mahhinatsiooni eesmärgiga viia vähendamise alt välja märgatav kogus tuumalaenguid. Suur osa õhus paiknevatest strateegilistest tiibrakettidest ning tuumapommidest satub nüüd täiesti mittearvestatavasse tsooni. On selge, et eeskätt on see kasulik esmajoones USA-le, kuna planeeritavalt vähendamise alla kuuluvate 48 USA pommitaja arvestuses oleks endiste reeglite kohaselt kasvõi 10 tiibraketiga lennuki kohta tulnud USAl kas täielikult likvideerida kõik kontinentidevahelised ballistilised raketid Minuteman III või siis tunduvalt vähendada lõhkepeade arvu allveelaevade paiknevatel rakettidel Trident II.
Venemaal pälvisid uue lepingu väljatöötamisel enim tähelepanu juriidilised küsimused, mis seostasid strateegilise relvastuse piiramise lepingut ameeriklaste raketitõrje programmiga. Nagu oligi oodata, ei õnnestunud vene poolel saavutada ses osas mingeid märkimisväärseid järelandmisi ning Venemaal tuli lepingu allakirjutamisel Prahas piirduda ühepoolse teadaandega antud küsimuses Kuigi tegelikult on selle probleemi tähendus tugevalt ülehinnatud. Uue lepingu kümneaastase kestvusaja jooksul (kuni 2020 aastani) ei suuda USA niikuinii oma raketitõrje süsteemi sedavõrd edasi arendada, et see suudaks kujutada reaalset ohtu Venemaa strateegilistele tuumajõududele, 2020 aastal aga tuleb Vene poolel aga nii ehk naa situatsioon ja oma kohustused lähtuvalt selleks ajaks ameeriklaste raketitõrjeprogrammis saavutatud edusammudest ümber hinnata.. Nii et selle küsimuse läbivaatamine ja edasilükkamine antud lepingu kontekstis tundub täiesti arukas. Tundub, et Venemaal mõisteti seda suurepäraselt ja kasutati raketitõrjeprogrammi küsimust ameeriklastelt lepingu teistes punktides soodustuste saamiseks lihtsalt “taraanina”. Ses suhtes osutusid ameeriklased lõksus olevateks ning pidid küllaltki abstraktse põhimõtte kaitsmiseks tegema mööndusi konkreetsetes punktides.
Uue starteegilise relvastuse piiramise lepingu raames on Venemaa põhiliseks probleemiks mitte iseenesest ühed või teised tingimused, vaid vene tuumajõudude faktiliselt juba praeguseks väljakujunenud tõsine mahajäämus lepingu limiitidest. See on tingitud esmajoones nõukogudeaegsete rakettide massilisest mahakandmisest,mis on intensiivistunud viimastel aastatel(eriti mobiilsete komplekside “Topol” mahakandmisega) ilma adekvaatse asenduseta uute komplekside näol.
Venemaa toodab praegu üle kolmekümne ballistilise raketi aastas (kuusteist neist on allveelaevadel paiknevad ballistilised raketid R-29RMU2 “Sineva” varustamaks moderniseeritavaid allveelaevu “Projekt 667 BDRM”, kaksteist aga maapealse baseerumisega “Topol-M” ja “Jars”, ülejäänud on aga rakettide “Bulava” ja “Jars” katseeksemplarid), mis on üks väljapaistvamaid näitajaid maailmas, ületades vastavaid USA ja Hiina näitajaid kokkuaevestatuna. Siiski ei ole need numbrid ilmselgelt piisavad hoidmaks Venemaa strateegilisi tuumajõude endisel tasemel, eriti arvestades nõukogudeaegsete kontinentidevaheliste ballistiliste rakettide arvu kiiret vähenemist. Oma panuse olukorda annab veel programmi Bulava venimine, rakettide valmimist laialipaigutamiseks ei ole oodata enne 2012 aastat.
Uue mobiilse kontinentidevahelise ballistilise raketikompleksi RS-24 “Jars” (mis sisuliselt on variant “Topol-M”-st kolme hargneva lõhkepeaga) ei muuda planeeritud tempode säilides põhimõtteliselt olukorda- vanad raketid lähevad rivist välja kiiremini kui uued saabuvad. Eriliseks probleemiks sõjalisest seisukohast kujuneb aastatel 2016-2019 saabuv 46 raske ballistilise raketi R-36M2 ressursi ammendumine, millest igaüks kannab kuni kümmet lõhkepead. See sündmus vähendab starteegiliste raketivägede laialipaigutatud lõhkepeade hulka hoobilt kaks korda. Tulemuseks on oodata, et 2020 aastaks koosneb Venemaa maismaal baseeruv strateegiline tuumajõud kuni 260 kandjast koos 626 lõhkelaenguga, kuni 108 mobiilsest ballistilisest raketist “Jars” (SS-X-29), kuni 27 mobiilsest ballistilisest raketist “Topol-M” (SS-27B), kuni 95 šahtis paiknevast “Topol-M”st(SS-27A), ning 30-st vanast šahtis baseeruvast ballistilisest raketist УР-100НУТТХ (SS-19 Mod 3)
Kuigi välja on käidud plaan töötada Venemaal välja uus mitme lõhkepeaga vedelkütusel töötav ballistiline kontinentidevaheline rakett, ei ole selle jõudmine relvastusse enne 2020 aastat eriti tõenäoline. Merel paiknevate strateegiliste tuumajõudude arendamine on lahutamatult seotud kinnijooksnud Bulavade programmi ning nende rakettide tarbeks ehitatavate allveelaevadega “Projekt 955”. Optimistlikel ennustustel oleks 2020 aastal loota Venemaa allveelaevastikus kuue allveelaeva “Projekt 667 BDRM” säilimist (kokku 96 ballistilist raketti “Sineva”) ning laevastiku koosseisu jõudvat ühte allveelaeva “Projekt 955” (seeria esiklaev “Juri Dolgoruki” kuueteistkümne raketiga Bulava) ning kuni nelja ümbertöötatud “Projekt 955A” ja selle modifikatsiooni (summaarselt 80 raketti Bulava, 20 raketti igas laevas). Arvestades seda, et ilmselt asuvad kaks laeva “Projekt 667 BDRM” “mitte laialipaigutatutena” remondis, siis suudab Venemaa välja panna merel 160 laialipaigutatud kandjat 640 lõhkelaenguga.
Ja lõpuks- Venemaa starteegilise lennuväe koosseisus on 2020 aastal oletatavasti ligi 50 pommitajat Tu-95 MS ja 16 lennukit Tu- 160, see tähendab 66 kandjat ja 66 lõhkelaengut.
Niisiis, kõige optimistlikoma variandi kohaselt suudab Venemaa 2020 aastaks välja panna mitte enam kui 490 laialipaigutatud kandjat mitte enam kui 1330 lõhkelaenguga. Seega seisab Venemaa ees objektiivne dilemma- kas loobuda faktilisest tuumapariteedist USA-ga, vaatamata uuele lepingule või siis vaadata ümber oma tuumajõudude arengukava eesmärgiga
forseerida mitte vähem kui 210 monopeaga kandja (eeldatavalt nii mobiilsed kui šahtides paiknevad “Topol-M”) tootmist ja laialipaigutamist. Ehk siis alates sellise programmi käivitamisest kuskil 2013 aastal peaks Venemaa tootma igal aastal seerias täiendavalt veel 30 raketti, mis tähendaks summaarset toodangut 50 raketti aastas. See tähendab sisuliselt rakettide “Topol-M” ja “Jars” tootmise kolmekordistamist. Arvestades seda, et samal ajal tuleb samas Votkinski tehases seeriaviisiliselt toota veel ka Bulavasid tempoga mitte vähem kui 10-12 raketti aastas, jääb selgusetuks, kas majanduslike ja tootmisvõimaluste arvestuses on sellised täiendavad plaanid üldse reaalsed.
Taktikaliste tuumarelvade läbirääkimiste perspektiiv.
Venemaa säilitab maailma suurimat taktikaliste tuumarelvade arsenali, mida hinnatakse arvuliselt 2000-3000 ühikuni. Sinna hulka pole arvestatud relvastusest mahavõetud lahingumoona, mis ootab likvideerimist. Kõik need asuvad kaitseministeeriumi säilitusladudes. Tuleb küll märkida, et suur osa nendest kuuluvad vananenud relvasüsteemidele, mis lähevad lähima kümne aasta jooksul mahakandmisele. See puudutab vananenud “õhk-maa” tüüpi rakette, merelaevastiku käsutuses olevaid rakette ning õhutõrjerakette süsteemidele ЗРК С-200, mis on juba praegu praktiliselt teenistusest kõrvaldatud ja S-300 varajastele modifikatsioonidele. Uutest taktikalistest tuumarelvadest toodetakse Venemaal vaid ehk piiratud koguses tuumapäid uutele operatiiv-taktikalistele rakettidele “Iskander-M”(SS-26). Sestap on oodata 2020 aastaks märkimisväärset vene taktikaliste tuumarelvade “loomulikku” vähenemist.
Selle valguses on taktikaline tuumarelv Venemaa jaoks objektiivselt mitte niivõrd ohutust tagavaks faktoriks, kuivõrd põhiliselt trumbiks teistel julgeoleku alastel läbirääkimistel, saavutamaks järelandmisi muudes küsimustes. Sestap kuulutabki Venemaa juhtkond praegu oma valmisolekust pidada läbirääkimisi taktikaliste tuumarelvade osas. Sealjuures nõuab Venemaa läbirääkimiste alustamise tingimuseks kõigi veel siiani Lääne- Euroopas paiknevate ameerika taktikaliste tuumarelvade (ca 200 lennukipommi) väljaviimist. Võimalik, et Venemaa püüab taktikaliste tuumarelvade probleemi siduda diskussioonidega Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingu ümber, milles osalemise Venemaa 2007 aastal praktiliselt külmutas.

http://www.vif2.ru/news/show/nejadernyj ... po_karmanu

[paul]

http://www.stratfor.com/weekly/20101227 ... art-debate

Ja USA vaatenurk sarnasel teemal.

New START’s Relevance

So why has this emerged? It is not because anyone is trying to calibrate the American and Russian nuclear arsenals. Rather, it goes back to the fiasco over the famous “reset button” that Hillary Clinton brought to Moscow last March. Tensions over substantial but sub-nuclear issues had damaged U.S.-Russian relations. The Russians saw the Americans as wanting to create a new containment alliance around the Russian Federation. The Americans saw the Russians as trying to create a sphere of influence that would be the foundation of a new Moscow-based regional system. Each side had a reasonable sense of the other’s intentions. Clinton wanted to reset relations. The Russians didn’t. They did not see the past as the model they wanted, and they saw the American vision of a reset as a threat. The situation grew worse, not better.

An idea emerged in Washington that there needed to be confidence-building measures. One way to build confidence, so the diplomats sometimes think, is to achieve small successes and build on them. The New START was seen as such a small success, taking a non-objectionable treaty of little relevance and effectively renewing it. From here, other successes would follow. No one really thought that this treaty mattered in its own right. But some thought that building confidence right now sent the wrong signal to Moscow.

U.S. opposition was divided into two groups. One, particularly Republicans, saw this as a political opportunity to embarrass the president. Another argued, not particularly coherently, that using an archaic issue as a foundation for building a relationship with Russia allowed both sides to evade the serious issues dividing the two sides: the role of Russia in the former Soviet Union, NATO and EU expansion, Russia’s use of energy to dominate European neighbors, the future of BMD against Iran, Russia’s role in the Middle East and so on.

Rather than building confidence between the two countries, a New START would give the illusion of success while leaving fundamental issues to fester. The counter-argument was that with this success others would follow. The counter to that was that by spending energy on a New START, the United States delayed and ignored more fundamental issues. The debate is worth having, and both sides have a case, but the idea that START in itself mattered is not part of that debate.

In the end, the issue boiled down to this. START was marginal at best. But if President Barack Obama couldn’t deliver on START his credibility with the Russians would collapse. It wasn’t so much that a New START would build confidence as it was that a failure to pass a New START would destroy confidence. It was on that basis that the U.S. Senate approved the treaty. Its opponents argued that it left out discussions of BMD and tactical nuclear weapons. Their more powerful argument was that the United States just negotiated a slightly modified version of a treaty that Ronald Reagan proposed a quarter century ago and it had nothing to do with contemporary geopolitical reality.

Passage allowed Obama to dodge a bullet, but it leaves open a question that he does not want to answer: What is American strategy toward Russia? He has mimicked American strategy from a quarter century ago, not defined what it will be.


Read more: Making Sense of the START Debate | STRATFOR

[Some]

Venemaa tankitehastel pole selleks aastaks ühtegi tellimust, kardetakse halvimat.
http://www.rusbiznews.ru/news/n936.html

[Lemet]

Veidi küll teemast kõrvale, aga siiski vast lugemiseks paslik

http://topwar.ru/3040-dekabr-2010-goda- ... oveka.html

[Lemet]

Rakettide hind.
|
Tee New Yorgist Montreali kulgeb läbi Plattsburghi, Canada piiri ääres paikneva linnakese. 60-ndate algul paiknesid siinsetes metsatukkades Ukrainale sihitud “Atlaste” stardišahtid. Oleks Kariibi kriisi ajal olnud presidendiks mitte Kennedy, vaid Truman või Reagan, vaevalt siis oleksin mina siin seda artiklit kirjutamas, teie aga seda lugemas…



Et kuni ameeriklaste Kuule jõudmiseni oli NSVL kosmosetehnika liider, on tegelikult ekslik müüt. Esimesena asus ” 31 oktoobril 1959 aastal Vandenbergi baasis lahinguvalvesse rakett “Atlas D”, kaks Korolevi R-7 1959 aasta 15 detsembril. (teistel andmetel asus esimesena lahinguvalvesse polkovnik G. Mihejevi raketiväeosa Plessetskis, esimesel jaanuaril 1960 aastal). See rakett oli toores, katsestardid toimusid Baikonuris kuni juuli lõpuni ning alles 1960 aasta 12 septembril võeti kompleks R-7 relvastusse.
Kokkuvõttes oli USA suuteline vastuseks nõukogude keskmise tegutsemisraadiusega rakettide Kuubale paigutamisele viima tegutsemisvalmidusse tuhanded strateegilised pommitajad ning ligi 180 kontinentidevahelist raketti “Atlas” ja “Titan”. Pluss veel 105 keskmise tegevuskaugusega raketti, kuuskümmend”Thori” Inglismaal, Itaalias ja Türgis vastavalt 30 ja 15 “Jupiteri”, milliste tegevuskaugus oli 2400 kilomeetrit, lennuajaks 5-10 minutit ning mis olid varustatud 1,5 megatonniste lõhkepeadega. Türgis Izmiri baasisi paiknevad raketid olid suutelised tabama Moskvat, Leningradi ning Kuibõševi. Pluss 144 “Polarist” allveelaevadel. Ning kuni sada “Redstone” Saksamaal.. Raketipositsioonid Kuubal oleks olnud hävitatavad ühe pommiga. Tegu oleks olnud vaid otsustusvõime küsimusega. Peale seda oleks NSVL jäänud vaid kaks polku Jangeli R-16ga(veidi üle kahekümne raketi) ja samapalju avatud stardipositsiooniga Korolevi R-7 id, milliste asukohti ameeriklased suurepäraselt teadsid. Küllaltki ootamatu info, mis? Kuidas küll, esimene sputnik, teine sputnik, Strelka-Belka, esimene inimene kosmoses, maailma parimad raketid…
Ameeriklased hakkasid rakettidega tõsisemalt tegelema alles siis, kui said andmeid venelaste vastavasisulistest katsetustest, 1955 aastal. Eisenhower andis neile toona kõrgeima prioriteedi. Väga visalt lubati oma raketti projekteerida peale õhujõudude ka armeel. 1956 aasta veebruaris loodi armee ballistiliste rakettide agentuur. Ja just 2 veebruaaril viis Korolevi rakett R-5M tuumalaengu Araali mere tagusesse Karakumi kõrbe..(kingitus NLKP XX kongressiks). Aasta pärast, 1957 aasta märtsis, viidi esmakordselt katsetustele R-7, ligi 300 tonnise massiga rakett. Ja sellele vaatamata asusid lahinguvalvesse esimestena ameerika raketid. Ja oli neid rohkem ja nad olid töökindlamad…
Mõju avaldas kaks faktorit. Esiteks oli R-7 lahinguraketina ülimalt nigel. Nõudis tohutuid stardiettevalmistusi- Baikonuril oli “esiklapse” maapinna ja betoonitööde maht ligi miljon kuupi. Seda lagedas stepis. Laialipaigutatud rakettide tarvis oli vaja hapnikutehast. Tangitult ei saanud raketti kaua hoida, stardiks ettevalmistamine võttis kaua aega ning rakett ei kõlvanud laialdaseks kasutamiseks, kuid teisi rakette ei olnud. 1961 aastaks suudeti valmis ehitada neli stardipositsiooni. R-7d olid sihitud New Yorgile, Washingtonile, Chicago ja Los Angelesi pihta. Tõsi küll, lahinguvalves ei seisnud need raketid kaua.
Kuid põhiliseks faktoriks oli Ühendriikide tööstuse üleolek, mis võimaldas lühikese aja jooksul edestada NSVLi. (hiljem kordus see ka kosmoses). 1962 aasta sügiseks suutnuks USA ohtliku ja ettearvamatu Nõukogude Liidu garanteeritult hävitada, kandes ise sealjuures nõukogude mastaapide järgi suhteliselt väikeseid kaotusi. Selle asemel ehitasid nad 1962 kuni 1966 aastani üle tuhande šahti kontinentidevaheliste ballistiliste rakettide tarbeks, mis on aga üldiselt kaitseehitis ning arvestatud vastulöögiks agressorile…
NSVL, provotseerituna rakettrelvastuse võidujooksu, tõmmati selle järgmisse pöördesse. Muideks, kirjutatakse, et rakettide Kuubale paigutamine oli sundkäik vastuseks ameerika rakettide Euroopasse paigutamisele. Kuid nõukogude keskmaarakettidega varustatud raketibrigaadid asusid esimestena lahinguvalvesse. Kusjuures kaks Kõrgema Ülemjuhatuse reservi kuuluva 72 insenerbrigaadi
( http://www.geocaching.su/?pn=101&cid=7796 )
divisjoni paigutati 1958 aasta detsembris Fürstenbergi lähedale, 80 kilomeetri kaugusele Berliinist. Neli raketti oli sihitud Inglismaa pihta, mitte “Thoride” asukohta(esimesed raketid sai Inglismaa alles selle aasta septembris), kaheksa Pariisi ning ülejäänud Brüsseli, Bonni ja Ruhri tööstuspiirkonna pihta.!
70-ndate algul loeti NSVL üle tuhande kontinentidevahelise ballistilise raketi stardišahti. Ja siinkohal tuleb puudutada veel üht müüti- nõukogude relvastuse odavust. Oli see tõepoolest nii? Raha, kui tegu pole just kõliseva metalliga, on ju tegelikult mingi kokkuleppeline makseväärtus, üleüldine universaalne ekvivalent. Ja kolmekordselt tinglik oli see nõukogude korra tingimustes, sunnitöö, vaesuse, kaardisüsteemi ja jaotuskavade juures. Esmalt taheti raha üleüldse kaotada, kuni ei tabatud selle tähtsat rolli arvestuse ja kontrolli jaoks, ilma milleta pole sotsialismi ehitamine võimalik (vaadake Ilitši vastavat postulaati). Tõepoolest, töö väärtus, väljendatuna nõukogude rahamärkides, võis olla tühine. Kolhoosides näiteks arvestati tööd üleüldse mitte rublades, vaid normipäevades. Orjadele pole raha vaja. Kahjuks oli medali teiseks pooleks orjatöö tuntud ebaefektiivsus. Absoluutselt kõike oli NSVLs kahjulik toota. Isegi leivavilja osteti neetud vaenlastelt. Siis mispärast pidid relvad olema midagi erandlikku?
N kogus tulemust vajab N kogust tööd ning pole tähtis, ehitate rakette või autosid. Kuid tööl ja tööl on vahe. Ameeriklastel ulatuvad kulutused töötasule paiguti 50 % omahinnast, Nõukogude Liidus ei saavutanud see näitaja harilikult kümmetki protsenti. Ja ka VFs ei ulatu vastavalt föderaalteenistuse informatsioonile raketi “Topol-M” hinnastruktuuris töötasufond üle 7 %. Kuid madal töötasu on praktiliselt madala tehnoloogiataseme ekvivalent, see tähendab madala tootlikusega, kõrge tööjõu-, energia- materjali- jne kuluga. Aga samuti ka madala kvaliteediga toodangu…
Süvendit võib kaevata labidate ja kärudega või siis ekskavaatori ja kalluritega. Konstruktoreid võib ajada šaragadesse või maksta neile viisakat raha. Teine variant viib kiiremini ja odavamalt sihini, annab kvaliteetsemat toodangut ja ka inimesi on vähem vaja, rahvas ei pea niipalju jõudu kulutama. Mõistagi, et “külma sõja” aegadel, kui toodeti seeriaviisiliselt, oli vahe väiksem, kuid siiski mitmekordne, ning raketi ehitamiseks oli meil vaja hulga rohkem töökäsi.
Raketitootjad õigustavad end, et USA kulutas Kuu-projektile 25 miljardit dollarit, kui meil olnuks sama palju raha, küll me siis…Siis poleks midagi juhtunud. Kõigel on piir, sealhulgas ka riigi ja rahva võimalustel. Noh, oleksid rahad olnud, ja mis nendega tehtud oleks, kui niigi ei jätkunud töölisi, teadlasi, spetsialiste? Laenata ameeriklastelt, kui kõik enda omad on juba tegevuses? Meil poleks isegi koristajaid jätkunud.
Ja ka see pole veel kõik. Veider, kuid kui USAs tegutses ses sfääris tsentraliseeritud juhtond, (NASA selle parim näide), siis samal ajal meil killustati jõud ja vahendid. Staaplitel seisis üheaegselt mitu erinevat tüüpi ühest klassist laevu, allveelaevade projekte oli kordades rohkem kui ameeriklastel, sama kehtis ka rakettide kohta. Kokkuvõttes töötas punase kosmose heaks 800 000 inimest, samas kui USAs kuuvõidujooksu tippaegadel “Apollo” projekti täideviimiseks oli rakkes kaks korda vähem inimesi. Meie ballistiliste rakettide ehitamisega oli seotud 650 000 inimest, üldse töötas aga sõjatööstuses kaheksa miljonit tsiviilspetsialisti ning 130 000 sõjaväelasest juhti. Erinevatel andmetel ulatus hiiglasliku riigi sõjaline eelarve 40-60% kogu riigi eelarvest. Ja ka “tsiviil” ministeeriumid töötasid pooleldi sõjaväe tellimustele.
Kui nõukogude moonutatud hinnakujundussüsteem oma võimetusega arvestada objektiivselt rubla ja dollari kurssi lõi näiliselt madalate kulutustega sõjatehnika tootmise, siis tegelikult majandussüsteemi pinge järgi võttes olid need märksa kallimad lääne omadest. Ei, nõukogude relvad ei olnud ega saanudki olla odavad.
Jah, armee ülevalpidamine oli suhteliselt odav, armee oli vähenõudlik. HB, sinel, kirsasäärikud, kruubipuder- ja kolm rubla rahalist toetust reakoosseisule. Ohvitserid ei saanud rohkem inseneridest, kelle palk oli terve maa tögamise ja keeleterituse ammendamatuks allikaks. Aga relvad? Neidsamu ballistilisi rakette ehitasime viimseni äraruunatud tehnikaga, tohutute jõupingutuste ja jõu ning vahendite koledate kulutustega. Igal talvel veeti meie keskväeosasse Moskva lähistel ešelonidega puruksaetud masinaid kogu suurelt ja ääretult kodumaalt. Normaalse majanduse korral oleks olnud odavam anda see kola utiili ning osta uued masinad. Kuid meie majandus ei olnud normaalne. !
Miks vigastati masinaid? Ameeriklased paigutasid raketid gruppidena, positsioonirajoonidesse, mullatöödeks sobivatesse paikadesse riigi lõunaosas. Meil olid stardipositsioonid laiali külvatud Valgevenest Jakuutiani, Murmanskist Ukrainani. Läbironimatus taigas, soode ja sopkade vahel, teedest kaugel. Ameeriklastel ehitasid kõrgetasemelise tehnilise varustusega firmad, meil aga 18-aastased sõjaväeehitajad, kes olid vaevu labidat ja mutrivõtit tundma õppinud, liiatigi ilma mingi huvita töö kvaliteedi ja tulemuslikuse kohta, rääkimata hoolivast suhtumisest tehnika ja materjali vastu(mida sageli vasakule müüdi).
Siis mida läks maksma raketipariteet Ameerikaga? Ma ei räägi isegi mitte rahast. Aga kui siiski sellest rääkida, siis šaht ballistilise raketi jaoks läks USAle maksma 10 miljonit dollarit, NSVLle aga justkui 4 miljonit rubla. Kusjuures mitte tohututele Jangeli R-36tele, mis asusid valvesse Hakassias, paksus taigas, kolossaalsete kulutustega, vaid Tšelomei kergetele “sotkadele”. Kuid 8K84 enda maksumus oli keskmiselt 5 miljonit rubla(kaks 75 korteriga korrusmaja) ning päisosa maksis mitte vähem kui rakett ise. Kuidas võrrelda miljoneid dollareid ja rublasid? Raske ülesanne. Liiga erinevad ühiskonnad. Ameerikas määrab raha kõik, NSVL ei tähendanud raha paiguti absoluutselt midagi ning kasti viina järele võisid ihalejad sõita maastikumasinal või lennata helikopteril sadade kilomeetrite taha. Palju see pudeli hinnaks siis tulebki?
Nõukogude kursi kohaselt võrdus ameerika dollar 61 kopikaga, kuid see ei tähenda, et ameerika stardišaht maksis 6 miljonit rubla, olles poolteist korda meie omast kallim. Mis, muide, oleks täiesti mõistetav, arvestades nende šahtide mugavust ja olmetaset. Ameerika sõjaväelased on harjunud mugavustega. Kuid rubla ei olnud konverteritav valuuta, ametlik kurss oli puhas tinglikus, and ideoloogiale, mis pidi kinnitama sotsialistliku korra üleolekut, nii et sellest võrdlusest loobume. Millega siis võrrelda?
Võtame siis näiteks autod. 70-ndate algul maksisd nad Ameerikas ligi 5000 dollarit, “Žigulid” NSVLis aga 5500 rubla. Üks nende raketišahtidest oli siis ekvivalentne 2000 Chevrolet Corvettele, meie oma aga 750le VAZ-2101le. Nende šaht oleks justkui kallim, olles väärt kolm korda rohkem masinaid. Kuid kaks kolmandikku Chevroleti omahinnast oli omahind, see hind oli majanduslikult põhjendatud, ameeriklastele on auto tarbeasi, liikumisvahend. “Žiguli” omahind seevastu ületas vaevu tuhandet rubla ning selle hind ei olnud majanduslikult põhjendatud, vaid sotsiaalne- auto oli meil luksusese. Ja sedapidi arvestades on kallim juba nõukogude stardišaht.
Aga kui arvestada töötasu? Insener-ohvitseri kõvaks palgaks loeti 150 rubla ning Žiguli ostuks kulunuks kolm aastat. Juurviljaaeda stardišahti ehitamiseks aga oleks kulunud 2250 aasta töötasu. Ameeriklastel oli inseneri või ohvitseri palgaks toona 1250 dollarit kuus. Tõsi küll, kuni nelikümmend protsenti läks maksudeks(kodanike tulumaks on föderaaleelarve alus), seejärel sõi veel poole ära kulu eluasemele, kuid see on juba nende probleem. Sellise palga juures ostab ameeriklane oma Chevrolette nelja kuuga, stardišaht tagaaias tuleks aga juba 666 aastaga. Kolm korda odavamalt kui nõukogude inimesele. Sestap selliseid võrdlusi NSVL vältis. Kuidas ka ei kirjeldaks meie korra eeliseid, ajab ameeriklaste palk ikkagi pea segamini.
Vaatame eelarvet. Selgub, et ameerika šahtid koormasid eelarvet vähem. Sest see oli suurem. 1970 aasta föderaaleelarve projektis oli sõjalisteks kulutusteks ette nähtud ligi 81 miljardit dollarit(enam kui 47 % kõigist kuludest), , nõukogude omas aga umbkaudu 14 miljardit rubla, veidi üle 11%. See on vastavalt 8000 ja 3500 šahti. Ütlete, et USA on rikas riik ja et selles pole midagi üllatavat? Olen nõus. Kusjuures on ta veel rikkam, kui võiks nende arvude põhjal oletada. Asi on selles, et peale föderaaleelarve on veel osariikide eelarved, krahvkondade ja kohalike omavalitsuste eelarved , suurusjärgus pool föderaaleelarvest. Teisalt oli NSVL veel vaesem, kui eelarvest paistab. Ametlikud arvud ei sisalda veeranditki reaalsetest kulutustest, ülejäänu käis läbi erinevate ministeeriumite- üldise masinaehitusministeeriumi, keskmise masinaehitusministeeriumi etc- kaudu
Nii et tegelikult nõudis pariteet relvastuses ka pariteeti kulutustes- ligi poolt eelarvet. Aga siis, ütlete, kaevasime meie maasse rohkem raha kui tunnistasime ning oleksime pidanud suutma ehitada mitte kolm ja pool tuhat, aga kõik 15 000 sahti neli miljonit tükk. Ja sellisel juhul oleksid nad justkui odavamad meeriklaste omadest. Selles aga ma teiega ei nõustu. Võrrelda pole vaja mitte lihtsalt eelarveid, vaid SKp-d või tööstustoodangu mahtu.
Praeguseks on USA sõjalised kulutused 600 miljardit dollarit, samas kui SKP on ligi 14 triljonit, tööstustoodangu maht aga üle kolme triljoni. Hoopis teine teema oli NSVLdus, seal oli elanikkonnal ja ettevõtetel vabu vahendeid olematu kogus, praktiliselt kõik olemasolev kaasati eelarvesse ning jagati tsentraliseeritult laiali, tööstustoodang aga moodustas SKPst suurema osa. Teiste sõnadega, riigist ja inimstest pigistati välja kõik ning rohkem nad riigikaitseks andma polnud lihtsalt suutelised. Kui, siis ainlt kogu riigi militariseerimise korral, kuid seda tehakse vaid sõja puhul ning sellist pinget ei talu pikaajaliselt ükski majandus. Niigi ei talunud. Nii et tegelikult olid eelarves deklareeritud 11 protsenti sõjalisi kulutusi tegelikult 50% ning tähendasid vaid seda, et stardišahti hind polnud mitte 4 miljonit, vaid neli-viis korda kõrgem.
Nelja miljonit ei usu ma ka teistel põhjustel. Nelja aasta jooksul, 1966-1969 aastani ehitasid 650 000 inimest ligi 1100 šahti. Isegi kui nad said 100 rubla kuus, ehk 1200 aastas, siis oleks vaid töötasudeks kulunud 3,12 miljardit. Jagades selle 1100 sahtiga saame 2,83 miljonit. Mis tähendab, et muudeks kuludeks jääb alla kahe miljoni. Seda aga lihtsalt ei saa olla. Töötasu osa toodangu omahinnas ei olnud kunagi üle 10%, šaht on aga suur ja keerukas sõjalis.tehniline rajatis, see on sajad tuhanded tonnid betooni ja terast, sadu kilomeetreid kaableid, tonne ja tonne elektroonikat ning automaatikat, Tundub, et neljast miljonist on üks null kaotsi läinud…
Nii šahtid kui raketid tulid meile kallimalt kätte kui jänkidele. Nagu ka kõik muu. See ilmnes täiel määral juba Venemaal, kui raha vabanes ideoloogia kammitsatest. Samad tehased, samad juba nõukogude ajal töötanud inimesed (tööliste keskmine vanus oli üle 50, konstruktoritel üle 60) praktiliselt samad “tooted” sama või veelgi nigelama kvaliteediga, samad materjalid ja isegi töötasud, mis endiselt jäävad kaugele maha lääne omadest- kõik see pole suurt muutunud. Kuid müügihinnad….!!
Tõehetk saabus kohe kui mindi üle normaalsetele majandussuhetele, normaalsele raamatupidamisele ning hinnakujundusele(korruptsiooni siinkohal ei arvesta) Nii näiteks hakati Vene laevastiku lipulaeva, tuumajõul liikuvat suurt raketiristlejat “Petr Velikij” ehitama juba nõukogude ajal ning ehitati ta pooleni valmis. Lõpuni ehitamine toimus juba uuel Venemaal. Ning kuigi 90-ndate esimesel poolele olid töötasud ja materjalide hind lihtsalt naeruväärsed, läks laev maksma ligi miljard dollarit. Neli korda suurem ja kordades keerulisem lennukikandja “Nimitz” läks ameeriklastele toona maksma kolm miljardit dollarit. Nii et kelle relvad olid siis odavamad?
Sestap ostiski Venemaa “Mistralid” prantslastelt. Kuid ka siin ilmneb venelaste igavene efekt- kaks aastat tagasi teatati helikopterikandja maksumuseks 400 miljonit eurot, nüüd aga käiakse paari eest välja 1,37 miljardit. Miks? Mõistatage ise. Ja veel näide rakettidega. Bulavadele allveelaevade tarvis on juba kulunud vähemalt miljard dollarit. NSVL ajal kulus sedasorti rakettide väljatöötamiseks ligikaugu 300 miljonit dollarit. Paljukannatanud “Angara” (uus universaalne kandur) viimistlemiseks nõutakse veel vähemalt 65 miljardit rubla(see on ligi 2 miljardit dollarit), vastasel juhul ei jõua see kosmodroomile enne 2015 aastat. Jne. Nii et unustage muinasjutud odavatest nõukogude relvadest, need läksid meile maksma väga palju. Terve riigi.

.

Автор Юрий Кирпичев




http://www.newsland.ru/news/detail/id/615565/cat/94/