Niisis, uus tulija:
autor: Carl Mothander
Raamatusse trükitud pealkiri:
"Rootsi kuninga valge laev. Riskantne mäng rannarootslaste pärast"
Reklaamis kasutatud pealkiri kõlab millegipärast teisiti:
"Rootsi kuninga valge laev: Seiklusrikas mäng rannarootslastega"
http://sari.epl.ee/raamat/45
"Rootsi ajakirjanik CARL MOTHANDER sündis 14. jaanuaril 1886. aastal. Ta tegutses Soome 1918. a sõjas valgete poolel ning võttis Rootsi vabatahtlikuna osa Eesti Vabadussõjast. 1928. a asus Mothander elama Eestisse ja abiellus baltisaksa parunessi Benita von Wrangelliga (1878–1967). Ta elas abikaasaga Toompeal ja suviti Kohila kandis Tohisoo mõisas ning pääses juba Nõukogude võimu valitsedes 1940. a sügisel Rootsi. Saksa ajal oli Mothander Rahvusvahelise Punase Risti loodud Katõni uurimiskomisjoni liige, uurides pärast Poola ohvitseride vangistamist 1939. a. sooritatud massimõrva. Ta korraldas Eestis asuvate rootsi rahvusliikmete abistamiskomitee direktorina eestirootslaste lahkumist koos Saksa ohvitseri leitnant Ludwig Lienhardiga. Mothander on tõlkinud rootsi keelde A. H. Tammsaare „Kõrboja peremehe” (1938), „Tõe ja õiguse” I osale ei leidunud kirjastajat. Carl Mothander suri 1965. aastal."
Raamat ise sisaldab mõne lehe üle 200.
Soetasin endale ja julgen soovitada.
Tutvudes sisuga tabasin ennast mõttelt: kui tõlge eesti keelde on korrektne (mida ma südamest tahaks loota), siis on autor osanud päris huvitavas võtmes oma mõtted ja nähtu paberile panna.
terv
o
Carl Mothander: Rootsi kuninga valge laev...
Kentsakas, et tutvustuses on jäetud mainimata härra tähtsaim teos, mis ka maakeeles saadaval!? Väiklane ärihuvi? http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat ... 9985773611
Ei ole jäänud mainimata, kuid seda on tehtud tagasihoidlikult.
Vahest ei tahetud teisele firmale reklaami teha? Samas on mõlemad raamatud tõlkinud Anu Saluäär.
terv
o
http://sari.epl.ee/raamat/45Mothanderi 1943. a ilmunud rootsikeelsed mälestused baltisakslaste elust Eesti Vabariigis ilmusid eestikeelses tõlkes kümmekond aastat tagasi.
Vahest ei tahetud teisele firmale reklaami teha? Samas on mõlemad raamatud tõlkinud Anu Saluäär.
terv
o
http://sari.epl.ee/raamat/45#sisu
Siin kannab (esialgset) tööpealkirja
Carl Mothander
"Rootsi kuninga valge laev: Seiklusrikas mäng rannarootslastega"
ja tekstis on
Nüüd esimest korda eesti keelde jõudev mälestusteraamat „Rootsi kuninga valge laev: Riskantne mäng rannarootslaste pärast” (Svenske kungens vita skepp: Det äventyrliga spelet om estlandssvenskarna; Stockholm, 1949)
Pealkirja unustas voldiku küljendaja muuta.
Samas reklaamis on tekst:
Mothanderi 1943. a ilmunud rootsikeelsed mälestused baltisakslaste elust Eesti Vabariigis ilmusid eestikeelses tõlkes kümmekond aastat tagasi.
Kuidas see on kaanel, ei mäleta, kuid lisan homme.
Arnoldile - mul puuduvad ärihuvid selle sarjaga seoses.
Võib-olla oli ärihuvide alget hoopis Ilmamaal. kes avaldas uuest tõlkest teada saades - 2010. a "Parunid..." 3. trükis
*
Lauseosast "kui tõlge eesti keelde on korrektne" ei saa ma kahjuks üldse aru.
Siin kannab (esialgset) tööpealkirja
Carl Mothander
"Rootsi kuninga valge laev: Seiklusrikas mäng rannarootslastega"
ja tekstis on
Nüüd esimest korda eesti keelde jõudev mälestusteraamat „Rootsi kuninga valge laev: Riskantne mäng rannarootslaste pärast” (Svenske kungens vita skepp: Det äventyrliga spelet om estlandssvenskarna; Stockholm, 1949)
Pealkirja unustas voldiku küljendaja muuta.
Samas reklaamis on tekst:
Mothanderi 1943. a ilmunud rootsikeelsed mälestused baltisakslaste elust Eesti Vabariigis ilmusid eestikeelses tõlkes kümmekond aastat tagasi.
Kuidas see on kaanel, ei mäleta, kuid lisan homme.
Arnoldile - mul puuduvad ärihuvid selle sarjaga seoses.
Võib-olla oli ärihuvide alget hoopis Ilmamaal. kes avaldas uuest tõlkest teada saades - 2010. a "Parunid..." 3. trükis
*
Lauseosast "kui tõlge eesti keelde on korrektne" ei saa ma kahjuks üldse aru.
Viimati muutis MOrav, 23 Jaan, 2011 1:51, muudetud 2 korda kokku.
Estoloog kirjutas:
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 21&start=0
Kahjuks pole ma isiklikult originaalkeeles võimeline lugema, et võtta seisukohta tõlke kvaliteedi suhtes. Ei midagi enamat.
terv
o
See lausekatke on inspireeritud alltoodud teemas käsitletust ehk nuritõlgetest:Lauseosast "kui tõlge eesti keelde on korrektne" ei saa ma kahjuks üldse haru.
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 21&start=0
Kahjuks pole ma isiklikult originaalkeeles võimeline lugema, et võtta seisukohta tõlke kvaliteedi suhtes. Ei midagi enamat.
terv
o
Ma avasin Oleegi viite uues aknas, aga ei teinud seda suureks, seega lugesin esmalt ainult esimest veergu ja ei näinud viidet mälestustele ülepea! Oleeg täpsustas seda ja ma ei pidanud vajalikuks endale tuhka pähe raputama hakata - mida võin nüüd tagantjärgi teha, ahjus söed ka juba jahtunud.Arnoldile - mul puuduvad ärihuvid selle sarjaga seoses.
P.S. Tore ju, kui terava silma ja sulega autorit trükitakse! Kas ta oma Katyni käigust on midagi kirjalikult tallele pannud?
Ei midagi isiklikku ka minu poolt.
Arnoldi viimase lause kohta pean vabandama tõepoolest enda viga EPLi eelreklaamis, uskusin varasemaid refereeringuid, kaanel on õigesti. Ta oli Vinnitsa komisjoni liige ja sellest on mitukümmend lk päris võimast teksti. Ja haudade lahtikaevamisest lausa su ametiga seotut...
Algab nii:
"Külaskäigul valmistas Thorneri mulle aga suure üllatuse. Ta rõhutas
saatkonna soovi, et meie komitee, kes on hakkama saanud väärtusliku
abisaadetisega, hoiaks ka edaspidi eestirootslastega isiklikku kontakti ja
et tema teeks meeleldi kõik, mis tema võimuses, et minu viisataotlust
toetada. Kuid nüüd tahtvat ta teha hoopis ettepaneku, et ma kombineeriksin oma reisi veel ühe teise kultuurilist laadi huviga. Ta seletas, et Auswärtiges Amt pakub tema kaudu mulle osavõttu ekskursioonist Ukrainasse Vinnitsasse, kust mõni aeg tagasi oli leitud samalaadseid massihaudu nagu Katõnis paar kuud varem tehtud kohutavad leiud. Kutse oli tõepoolest ülimal määral üllatav. Mis põhjust oli kutsuda mind kaasa Vinnitsasse, mille massihaudadest oli palju räägitud ja kuhu paari nädala eest oli rahvusvahelise arstliku komisjoni liikmena kutsutud professor Häggqvist Karolinska Instituudist? Ekspeditsioon pidi väljuma Berliinist paari nädala pärast ja sinna pidi kuuluma tosinkond isikut neutraalsetest riikidest.
[---]
Seda, millest ma nüüd tahan jutustada, poleks ma iial tahtnud läbi elada.
Viis aastat on see mälestus mind jälitanud. Pikka aega katsusin teadlikult
unustada, aga see jälitas mind uneski. Unes nähtud mälupildid olid küllalt
hirmsad. Aga see on teatud mõttes normaalne ja sellepärast oli neid kergem taluda. Kuid lõhnamälu on palju kordi hullem. See on midagi ebaloomulikku, haiglast, kui sind unes jälitab lehk, kui sa pikka aega, iga paari öö tagant pead jälle läbi elama seda kohutavat, kirjeldamatut haisuunenägu, mis kulmineerub külma higiga kaetult ärgates ägeda oksendamisega."
Juba autost välja ronides olime tundnud haisu, mis tihenes iga sammuga,
mis me pargis edasi astusime. Kui lähenesime suurele kõrgete puudega
metsasalule, muutus hais kohutavaks. Puude vahele olid naelutatud
pikad lauad, millel rippus hulgaliselt riideräbalaid. Need räbalad ilmselt
lehka levitasidki. Riidejäänuste vahel liikus hulk inimesi, enamasti vene
talunaiste tüüpi. Nad käisid ühe rea juurest teise juurde ja uurisid rippuvaid
esemeid suure hoolega, hoidudes räbalaid käega katsumast ja kasutades
selleks pulki. Enamik pigistas teise käega nina kinni. Aeg-ajalt kostis
naiste kiljatusi ja mõni kogu varises maha.
Need inimesed olid enamlaste ajal kadunuks jäänute, peamiselt käsitööliste,
talupoegade ja muude tavaliste Ukraina inimeste omaksed, kes
püüdsid nüüd ära tunda haudadest leitud riideesemeid. Need olid olnud
paari viimastel päevadel uuritud haua kattekihiks. Sageli oli võimalik ära
tunda mõni rõivatükk, mille naine või tütar oli ise õmmelnud või parandanud.
Pealisriided või ülikonnad olid arvatavasti enne hukkamist seljast
võetud ja hiljem laibaautodele loobitud, et surnutele massihauda järele
visata. Nüüd oli taskute sisu kokku kogutud, sorteeritud ja nummerdatud
ning asjad laotatud suurtele pukkjalgadele asetatud plankudest laudadele.
Valik oli ülimalt kirju: raha, mitmesuguste organisatsioonide, enamasti
ususektide liikmepiletid, väikesed krutsifi ksid ja roosikrantsid, jah, kõikvõimalik
kraam, mis asjaomasel isikul võis taskus olla, kui talle „järele
tuldi”.
Paarkümmend hauda oli juba jõutud teaduslikult läbi uurida. Igas
hauas oli olnud umbes 300 surnut. Pärast uurimist oli kõikidele korraldatud
õigeusu kiriku riituse järgi sündsad matused.
Meie saabudes oli just lõpetatud ühe niisuguse haua läbivaatus. Vaevalt
kuu aega tagasi oli rootsi anatoom professor Häggqvist rahvusvahelise
arstide komisjoni liikmena seal käinud. Ta oli olnud ühe niisuguse haua
avamise juures – komisjon oli saanud ise otsustada, missugune haud tuleb
avada – ja laiphaaval läbi vaadanud kogu haua sisu. Seejuures oli kindlaks
tehtud, et enam-vähem kõik ohvrid olid tapetud kuklalasuga, tinakuuliga
väikesekaliibrilisest ühekäerelvast. Kõik lasud ei olnud otsekohe
surmavad. Kui tabatakse seljaaju ülemist osa, võib tekkida halvatus, mis ei
takista hingamist ja isegi ei võta teadvust. Liiva- ja mullaosakestest suus,
neelus ja hingetorus võis järeldada, et osa mahalastuid oli olnud elus, kui
nad hauda visati ja neile muld peale aeti. Nad oli niisiis elavana maetud.
Enamik surnuid olid keskealised ja vanemad mehed, aga oli ka igas vanuses
naisi ja mõningaid lapsi. Nooremad naised olid enamjaolt alasti, samal
ajal kui ülejäänutel oli eranditult seljas mingi aluspesu.
Üks saksa anatoom pidas väga ulatusliku ettekande ja demonstreeris
meile kõike detailselt. Tema vaiksele, monotoonsele jutule segas aeg-ajalt
vahele dr. Waegner, kes väga innukalt rõhutas ja täiendas õudustäratavaid
detaile, millest ettekande pidaja katsus möödaminnes üle libiseda.
Vähehaaval väsisin ma sellest uinutavast häälest ja nihkusin tasakesi
eemale, et pisut omal käel ringi vaadata. Kui olin eemaldunud kohutavate
räbalate padrikust, võisin näha, kui ilus see park oli kunagi olnud. Nüüd
olid paljude pärnade ja teiste puude oksad armetult kärbitud. Siia-sinna
olid kokku kuhjatud tantsupõrandad ja karussellid, kui nende all olevaid
haudu uurima hakati.
Räbalate lehk oli nii hirmus, et kõik kohalviibijad peale professor Salmiala
ja esineva anatoomi suitsetasid vahetpidamata. Kuumus oli kohutav,
ja oli imelik, et ei mina ega keegi teine ei olnud veel oksele hakanud.
Kõikjal nägin ringi käimas nuuksuvaid naisi. Mõned olid puu varju pikali
vajunud. Nägin üht naist lamamas kõhuli, käed näo ees, ja nutmas, nagu
tahaks süda lõhkeda. Ma pole iial kuulnud nii ahastavaid nuukseid. Enamasti
oli nutjatel kaasas keegi, kes neid lohutavalt kinni hoidis, aga see
vaene naine lamas täiesti üksi, nii üksi oma valuga, kui üldse võib olla,
mõtlesin ma. Tundsin impulssi juurde astuda ja teda lohutada, aga mida
sai säärasel puhul teha võõras nagu mina? Lapseliku sentimentaalsuse
hoos pillasin tema põse kõrvale maha tüki šokolaadi. Šokolaadist oli
Ukrainas saanud naiste fantaasia kõige kirkam unistus. Võib-olla taipab ta
ärgates, et üks võõramaalane, kes mõistis tema üksindusevalu, oli tahtnud
nähtamatuna jätta talle märgi oma kaastundest.
Seisatasin avatud, juba tühjaks tehtud haua äärel. Haua sisu oli sinnasamasse
kõrvale rohule rivistatud, kõik need kolmsada, kes tuli järgmisel
päeval maha matta. Vaatasin haua põhja ja silmitsesin mulla profi ili. Katki
olid raiutud peaaegu käsivarrejämedused juured. Lähedal asuvas hauas,
mida oli samuti avama hakatud, märkasin juureharusid, mis kasvasid otse
läbi haua, mõningatel juhtudel otse läbi surnute. Need oli hauale kasvanud
kõrgete põõsaste juured. Maharaiutud põõsad olid kõrvale hunnikusse
kuhjatud. Viis-kuus meetrit kõrged, juba parajad noored puud. Just need
põõsad otsustasid minu suhtumise."
Jne.
Arnoldi viimase lause kohta pean vabandama tõepoolest enda viga EPLi eelreklaamis, uskusin varasemaid refereeringuid, kaanel on õigesti. Ta oli Vinnitsa komisjoni liige ja sellest on mitukümmend lk päris võimast teksti. Ja haudade lahtikaevamisest lausa su ametiga seotut...
Algab nii:
"Külaskäigul valmistas Thorneri mulle aga suure üllatuse. Ta rõhutas
saatkonna soovi, et meie komitee, kes on hakkama saanud väärtusliku
abisaadetisega, hoiaks ka edaspidi eestirootslastega isiklikku kontakti ja
et tema teeks meeleldi kõik, mis tema võimuses, et minu viisataotlust
toetada. Kuid nüüd tahtvat ta teha hoopis ettepaneku, et ma kombineeriksin oma reisi veel ühe teise kultuurilist laadi huviga. Ta seletas, et Auswärtiges Amt pakub tema kaudu mulle osavõttu ekskursioonist Ukrainasse Vinnitsasse, kust mõni aeg tagasi oli leitud samalaadseid massihaudu nagu Katõnis paar kuud varem tehtud kohutavad leiud. Kutse oli tõepoolest ülimal määral üllatav. Mis põhjust oli kutsuda mind kaasa Vinnitsasse, mille massihaudadest oli palju räägitud ja kuhu paari nädala eest oli rahvusvahelise arstliku komisjoni liikmena kutsutud professor Häggqvist Karolinska Instituudist? Ekspeditsioon pidi väljuma Berliinist paari nädala pärast ja sinna pidi kuuluma tosinkond isikut neutraalsetest riikidest.
[---]
Seda, millest ma nüüd tahan jutustada, poleks ma iial tahtnud läbi elada.
Viis aastat on see mälestus mind jälitanud. Pikka aega katsusin teadlikult
unustada, aga see jälitas mind uneski. Unes nähtud mälupildid olid küllalt
hirmsad. Aga see on teatud mõttes normaalne ja sellepärast oli neid kergem taluda. Kuid lõhnamälu on palju kordi hullem. See on midagi ebaloomulikku, haiglast, kui sind unes jälitab lehk, kui sa pikka aega, iga paari öö tagant pead jälle läbi elama seda kohutavat, kirjeldamatut haisuunenägu, mis kulmineerub külma higiga kaetult ärgates ägeda oksendamisega."
Juba autost välja ronides olime tundnud haisu, mis tihenes iga sammuga,
mis me pargis edasi astusime. Kui lähenesime suurele kõrgete puudega
metsasalule, muutus hais kohutavaks. Puude vahele olid naelutatud
pikad lauad, millel rippus hulgaliselt riideräbalaid. Need räbalad ilmselt
lehka levitasidki. Riidejäänuste vahel liikus hulk inimesi, enamasti vene
talunaiste tüüpi. Nad käisid ühe rea juurest teise juurde ja uurisid rippuvaid
esemeid suure hoolega, hoidudes räbalaid käega katsumast ja kasutades
selleks pulki. Enamik pigistas teise käega nina kinni. Aeg-ajalt kostis
naiste kiljatusi ja mõni kogu varises maha.
Need inimesed olid enamlaste ajal kadunuks jäänute, peamiselt käsitööliste,
talupoegade ja muude tavaliste Ukraina inimeste omaksed, kes
püüdsid nüüd ära tunda haudadest leitud riideesemeid. Need olid olnud
paari viimastel päevadel uuritud haua kattekihiks. Sageli oli võimalik ära
tunda mõni rõivatükk, mille naine või tütar oli ise õmmelnud või parandanud.
Pealisriided või ülikonnad olid arvatavasti enne hukkamist seljast
võetud ja hiljem laibaautodele loobitud, et surnutele massihauda järele
visata. Nüüd oli taskute sisu kokku kogutud, sorteeritud ja nummerdatud
ning asjad laotatud suurtele pukkjalgadele asetatud plankudest laudadele.
Valik oli ülimalt kirju: raha, mitmesuguste organisatsioonide, enamasti
ususektide liikmepiletid, väikesed krutsifi ksid ja roosikrantsid, jah, kõikvõimalik
kraam, mis asjaomasel isikul võis taskus olla, kui talle „järele
tuldi”.
Paarkümmend hauda oli juba jõutud teaduslikult läbi uurida. Igas
hauas oli olnud umbes 300 surnut. Pärast uurimist oli kõikidele korraldatud
õigeusu kiriku riituse järgi sündsad matused.
Meie saabudes oli just lõpetatud ühe niisuguse haua läbivaatus. Vaevalt
kuu aega tagasi oli rootsi anatoom professor Häggqvist rahvusvahelise
arstide komisjoni liikmena seal käinud. Ta oli olnud ühe niisuguse haua
avamise juures – komisjon oli saanud ise otsustada, missugune haud tuleb
avada – ja laiphaaval läbi vaadanud kogu haua sisu. Seejuures oli kindlaks
tehtud, et enam-vähem kõik ohvrid olid tapetud kuklalasuga, tinakuuliga
väikesekaliibrilisest ühekäerelvast. Kõik lasud ei olnud otsekohe
surmavad. Kui tabatakse seljaaju ülemist osa, võib tekkida halvatus, mis ei
takista hingamist ja isegi ei võta teadvust. Liiva- ja mullaosakestest suus,
neelus ja hingetorus võis järeldada, et osa mahalastuid oli olnud elus, kui
nad hauda visati ja neile muld peale aeti. Nad oli niisiis elavana maetud.
Enamik surnuid olid keskealised ja vanemad mehed, aga oli ka igas vanuses
naisi ja mõningaid lapsi. Nooremad naised olid enamjaolt alasti, samal
ajal kui ülejäänutel oli eranditult seljas mingi aluspesu.
Üks saksa anatoom pidas väga ulatusliku ettekande ja demonstreeris
meile kõike detailselt. Tema vaiksele, monotoonsele jutule segas aeg-ajalt
vahele dr. Waegner, kes väga innukalt rõhutas ja täiendas õudustäratavaid
detaile, millest ettekande pidaja katsus möödaminnes üle libiseda.
Vähehaaval väsisin ma sellest uinutavast häälest ja nihkusin tasakesi
eemale, et pisut omal käel ringi vaadata. Kui olin eemaldunud kohutavate
räbalate padrikust, võisin näha, kui ilus see park oli kunagi olnud. Nüüd
olid paljude pärnade ja teiste puude oksad armetult kärbitud. Siia-sinna
olid kokku kuhjatud tantsupõrandad ja karussellid, kui nende all olevaid
haudu uurima hakati.
Räbalate lehk oli nii hirmus, et kõik kohalviibijad peale professor Salmiala
ja esineva anatoomi suitsetasid vahetpidamata. Kuumus oli kohutav,
ja oli imelik, et ei mina ega keegi teine ei olnud veel oksele hakanud.
Kõikjal nägin ringi käimas nuuksuvaid naisi. Mõned olid puu varju pikali
vajunud. Nägin üht naist lamamas kõhuli, käed näo ees, ja nutmas, nagu
tahaks süda lõhkeda. Ma pole iial kuulnud nii ahastavaid nuukseid. Enamasti
oli nutjatel kaasas keegi, kes neid lohutavalt kinni hoidis, aga see
vaene naine lamas täiesti üksi, nii üksi oma valuga, kui üldse võib olla,
mõtlesin ma. Tundsin impulssi juurde astuda ja teda lohutada, aga mida
sai säärasel puhul teha võõras nagu mina? Lapseliku sentimentaalsuse
hoos pillasin tema põse kõrvale maha tüki šokolaadi. Šokolaadist oli
Ukrainas saanud naiste fantaasia kõige kirkam unistus. Võib-olla taipab ta
ärgates, et üks võõramaalane, kes mõistis tema üksindusevalu, oli tahtnud
nähtamatuna jätta talle märgi oma kaastundest.
Seisatasin avatud, juba tühjaks tehtud haua äärel. Haua sisu oli sinnasamasse
kõrvale rohule rivistatud, kõik need kolmsada, kes tuli järgmisel
päeval maha matta. Vaatasin haua põhja ja silmitsesin mulla profi ili. Katki
olid raiutud peaaegu käsivarrejämedused juured. Lähedal asuvas hauas,
mida oli samuti avama hakatud, märkasin juureharusid, mis kasvasid otse
läbi haua, mõningatel juhtudel otse läbi surnute. Need oli hauale kasvanud
kõrgete põõsaste juured. Maharaiutud põõsad olid kõrvale hunnikusse
kuhjatud. Viis-kuus meetrit kõrged, juba parajad noored puud. Just need
põõsad otsustasid minu suhtumise."
Jne.
Viimati muutis MOrav, 23 Jaan, 2011 1:54, muudetud 1 kord kokku.
Lisan ka ilukirjandusliku peatükipealkirjad
Eessõna
Saatan on purustatud – Peltsebul unustatud!
Eestirootslased – rannikualade muinasrahvas
Abi eestirootslastele võlutakse välja. Rootsi välisministeeriumi
delegatsioonil õnnestub pääseda Berliini
Delegatsioon saadetakse pidulikult Berliinist ära ja teel
Riiga õpib ta alandlikkust
Näen jälle Tallinna, õpin tundma mõningaid okupatsioonitegelasi
Välisministeeriumi delegatsioon külmetab saanisõitudel ja
on politseikoerte valve all
„Must Ingeborg”. Delegaadid merehädas.
Kingitus antakse rahvale üle
Sepitsetakse uusi plaane. Sõidan Berliini ja satun
vandenõulaste keskele
Lennuk lendab Ukrainasse, kus ma kõigepealt kohtan kummitust
Surnute kompanii
Saatuslik kohtumine „Deutscher Biffstekiga” Thornis muudab
mind mõtlikuks ja haiglaselt kahvatuks. Kaheksasaja
vanatädi taandumine
Königsbergis olen kokku varisemas, otsin abi ülempresidendilt
ja lendan lennukiga Riiga
Intriig areneb edasi. Sõidan ühe ettepanekuga Stockholmi
Valge laev tuleb Eestisse
Õhurünnakud Helsingile, „Lienhardi juhtum” ja eesti kvislingid
Ühe pangakonto romaan. Eestirootslaste idüllilise maailma lõpp
Järelsõna. Carl Göran Andræ
*
Eraldi lisan, et Andrae järelsõna on hea.
Eessõna
Saatan on purustatud – Peltsebul unustatud!
Eestirootslased – rannikualade muinasrahvas
Abi eestirootslastele võlutakse välja. Rootsi välisministeeriumi
delegatsioonil õnnestub pääseda Berliini
Delegatsioon saadetakse pidulikult Berliinist ära ja teel
Riiga õpib ta alandlikkust
Näen jälle Tallinna, õpin tundma mõningaid okupatsioonitegelasi
Välisministeeriumi delegatsioon külmetab saanisõitudel ja
on politseikoerte valve all
„Must Ingeborg”. Delegaadid merehädas.
Kingitus antakse rahvale üle
Sepitsetakse uusi plaane. Sõidan Berliini ja satun
vandenõulaste keskele
Lennuk lendab Ukrainasse, kus ma kõigepealt kohtan kummitust
Surnute kompanii
Saatuslik kohtumine „Deutscher Biffstekiga” Thornis muudab
mind mõtlikuks ja haiglaselt kahvatuks. Kaheksasaja
vanatädi taandumine
Königsbergis olen kokku varisemas, otsin abi ülempresidendilt
ja lendan lennukiga Riiga
Intriig areneb edasi. Sõidan ühe ettepanekuga Stockholmi
Valge laev tuleb Eestisse
Õhurünnakud Helsingile, „Lienhardi juhtum” ja eesti kvislingid
Ühe pangakonto romaan. Eestirootslaste idüllilise maailma lõpp
Järelsõna. Carl Göran Andræ
*
Eraldi lisan, et Andrae järelsõna on hea.
Kaanele pidi minema midagi sellist:
===================
Rootsi ajakirjanik CARL MOTHANDER sündis 14. jaanuaril 1886. a Stockholmis. Ta osales valgete poolel Soome 1918. aasta kodusõjas sanitaarkompanii eesotsas Viiburi rindel ja võttis Rootsi vabatahtlike värbajana osa Eesti Vabadussõjast. 1928. a abiellus Mothander baltisaksa parunessi Benita von Wrangelliga (1878–1967) ja asus elama Eestisse, Tallinnasse Toompeale ja suviti Kohila kanti Tohisoo mõisasse. Mothanderid pääsesid juba Nõukogude võimu ajal 1940. a lõpul Eestist Rootsi, jättes maha kogu oma vara. Saksa ajal kuulus Mothander komisjoni, mis saadeti uurima Nõukogude riigi sooritatud massimõrva Ukrainas Vinnitsas. Eestis elavate rootsi rahvusliikmete abistamise komitee ühe juhtkujuna korraldas Mothander eestirootslaste ümberasumist emamaale. Carl Mothander suri 29. aprillil 1965. a Stockholmis.
Mothanderi tõlkes rootsi keelde on ilmunud A. H. Tammsaare „Kõrboja peremees” (1938), „Tõe ja õiguse” I osa tõlkele ei leidunud kirjastajat. Tema 1943. a ilmunud rootsikeelsed mälestused baltisakslaste elust Eesti Vabariigis avaldati Anu Saluääre eestikeelses tõlkes kümmekond aastat tagasi („Parunid, eestlased ja enamlased”; 3. tr 2010) . Nüüd esimest korda eesti keelde jõudev mälestusteraamat „Rootsi kuninga valge laev. Riskantne mäng rannarootslaste pärast” („Svenske kungens vita skepp. Det äventyrliga spelet om estlandssvenskarna”; Stockholm 1949) räägib värvikalt, üksikasjalikult ja põnevalt Saksa okupatsiooni aegsest rannarootslaste Rootsi asustamisest ja seda saatnud intriigidest.
===================
Rootsi ajakirjanik CARL MOTHANDER sündis 14. jaanuaril 1886. a Stockholmis. Ta osales valgete poolel Soome 1918. aasta kodusõjas sanitaarkompanii eesotsas Viiburi rindel ja võttis Rootsi vabatahtlike värbajana osa Eesti Vabadussõjast. 1928. a abiellus Mothander baltisaksa parunessi Benita von Wrangelliga (1878–1967) ja asus elama Eestisse, Tallinnasse Toompeale ja suviti Kohila kanti Tohisoo mõisasse. Mothanderid pääsesid juba Nõukogude võimu ajal 1940. a lõpul Eestist Rootsi, jättes maha kogu oma vara. Saksa ajal kuulus Mothander komisjoni, mis saadeti uurima Nõukogude riigi sooritatud massimõrva Ukrainas Vinnitsas. Eestis elavate rootsi rahvusliikmete abistamise komitee ühe juhtkujuna korraldas Mothander eestirootslaste ümberasumist emamaale. Carl Mothander suri 29. aprillil 1965. a Stockholmis.
Mothanderi tõlkes rootsi keelde on ilmunud A. H. Tammsaare „Kõrboja peremees” (1938), „Tõe ja õiguse” I osa tõlkele ei leidunud kirjastajat. Tema 1943. a ilmunud rootsikeelsed mälestused baltisakslaste elust Eesti Vabariigis avaldati Anu Saluääre eestikeelses tõlkes kümmekond aastat tagasi („Parunid, eestlased ja enamlased”; 3. tr 2010) . Nüüd esimest korda eesti keelde jõudev mälestusteraamat „Rootsi kuninga valge laev. Riskantne mäng rannarootslaste pärast” („Svenske kungens vita skepp. Det äventyrliga spelet om estlandssvenskarna”; Stockholm 1949) räägib värvikalt, üksikasjalikult ja põnevalt Saksa okupatsiooni aegsest rannarootslaste Rootsi asustamisest ja seda saatnud intriigidest.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline