soesilm kirjutas:Pean natuke selgitama oma arusaama konventsionaalsest sõjast.
Põhimõtteliselt jagatakse lahinguvälja kolmeks. Terminoloogia on tõenäoliselt lonkav ... Järgnev tuleb peast, sest ei viitsi aega raisata mõne määrustiku korrektsele tsiteerimisele.
Järgnev kehtib põhimõtteliselt iga üksuse puhul, igas lahinguliigis.
Eesmine ala (deep area) - seal sa kujundad vastast, ka luurad. Kujundamine seisneb selles, et sa nõrgestad VA-d mingis võimekuses või suunas või ajavahemikus. Seal on sul vastase alas tegutsevad üksused, mis tegutsevad koordineeritult põhijõududega. See ei tähenda pidevat sidet ja käskimist.
Põhilahingute ala (close area) - seal otsustad sa VA tegevuse edukuse või nurju(a)mise. Seal sunnid sa VA kas loobuma kavatsusest või muutma selle täideviimist. Põhimõtteliselt võib VA saada seal vastuvõetamatud kaotused aga ei pea. Põhimõtteliselt võib põhilahingute alas toimuv tegevus ja kujundatud vastane loobuda ka ilma suurte kaotusteta oma plaanidest.
Tagala ala (rear area) - seal toimub kõik see, mis toetab tegevust eesmises- ja põhilahingute alas. Seejuures tuleb vältida VA tegevust tema eesmises alas
Juba parem

Minu arusaamise kohaselt nähakse võitlusgruppe ette deep area's tegutsemiseks. Mina näeks KL rolli peamiselt (aga mitte ainult) rear areas. Nii meie enda kui vastase omas. Metoodikas on aga oluline vahe, kas VG on vastase tagalas 20 km või 200 km sügavuses. Viimasel juhul ei saa ta tulla omade juurde sokke kuivatama või toidupakke võtma. Võib arvata, et viimasel juhul otsib neid taga ka vastase repressiivaparaat (konspiratsioon!!), nad peavad suutma toime tulla igasuguse toetuseta (või kasutades tsiviilelanike abi) (varud!!!!) või üldse oma jõududeg (ellujäämine!!), kasutades tegevuseks sõjasaaki (vastase relvastuse ja varustuse kasutamine) ja organiseerides vastupanu (relvastatud võitluse organiseerimine)
Juba saime 5 punkti, mis kontsepti ei passi:
1.konspiratsioon (meil olid äsja VG osade meeste nimed Kaitse Kodus trükitud - milline oleks nende/pereliikmete shanss 200 km sügavusel?)
2. varud
3. ellujäämine
4. vastase relvastuse ja varustuse kasutamine
5. relvastatud võitluse organiseerimine
Neid ei saagi olla VG programmis, sest neil pole neid eriti nagu tarvis.
Trumm - ka konventsionaalses lahingus kasutatakse vastase tagalas tegutsevaid üksuseid (stay behind, raid). Meie tingimustes, kus sõdime omal maal, ühtib see sissidega lahinguüksuste mõistes. Kuna see on siiski lühiajaline, max nädalad, siis ei ole see põrandalune vastupanuliikumine, sest enamuse tagalast, lahingutoetusest (N:luure) ja juhtimistoetusest (N:side), korraldavad konventsionaalses sõjas üksused ise.
Vastase tagalas tegutsevaid üksusi õpetati Eestis süstemaatiliselt enne NATO fantaasiaid, nt piirivalve sissikompaniid, Kuperjanovi C-kompanii ka kindlasti oli mujal ka. Tegelikult on reservid ka olemas. Olles sirvinud tollaseid õppematerjale ja konspekte, tuleb tõdeda, et see on kaugelt "sissim" võrreldes praeguse programmiga. Näiteks tollal kuulus ellujäämisõpe (on üks sissi põhioskusi) täiesti väljaõppeprogrammi. Ei saa öelda, et praegune väljaõppe programm oleks ses mõttes kasutu, aga olgem ausad, sellest puuduvad mitmed olulised komponendid. Küsige täna võitlejalt, milline oleks peamine taimne toiduallikas veekogude ääres.....
Küse on minumeelest ikkagi selles, et kõikidel ei jagu õnne olla võitlusgrupis osana regulaarüksuste toetusest ja turvast. Osa mehed ei jõua võib-olla õigeks ajaks kohale ja vastane on juba 50 km eemal. Osa mehed istuvad Võru all metsas, kui tegevus käib nt Ussisoo kandis. Nende roll on siis tegelikult kas sattuda vastase "organite" hambusse või tegutseda 1945. a stiilis, kraavist leidsime püssi ja tee pealt 10 padrunit, magame kuskil taluvaremes ja käime vaikselt kartulipõllult matti võtmas? St analoogselt metsavendlusega sõjaliselt vähetähtis tegevus, mis vastasele olulist kahju ei tekita.
Suuremat sorti stay behind tegevus eeldaks minuarust umbes selliseid ettevalmistusi kui soomlased tegid (kas praegu teevad, ei tea), aga see on päris mastaapne tegevus, mitte mingi ad hoc improviseerimine, kui asi hapuks kisub.
Väljaõppest. Mees, kes 1992 AK47 käes hoidis ja nüüd kolme tunniga AK4 (isegi mitte Galili) selgeks ei saa, ei kuulu vaimse tervise poolest üldse rivvi.
Einoh, see oli lihtsalt näide nende suurüksuste meeste tegelikust väljaõppest - ja sellise "baasi" pealt pole sugugi kindel, et keerulisemate asjadega toime tullakse. Kui rahuajal kukub välja paras komejant, siis sõjaolukorras tekib 1. asjata ohvrid 2. üksused jooksevad lihtsalt laiali demoraliseerumise tõttu (tajutakse oma nõrkust). Seega tuleks mingi vägivaldse suurüksuse kokkupigistamise asemel jagada mehed gruppidesse, käia üle üksikmehe ja jao põhidrillid ning kasvõi õpetada lõhkeainega ümber käima. Et kui nad kuskile satuvad, oskaks vähemalt rahuldavalt pauku teha ning ennast õhku ei laseks.
Ja lõpetuseks minu hirmust ja hoiakust. Ma olen kohanud lapsikuid seisukohti, kus malega tutvust teinud isik, räägib pikka aega malega tegelenud inimeste üllatamisest "uut moodi" ja "ootamatu" avanguga. Praktika toob aga alati teooria ülekaalu originaalsuse ees esile.
Kõik see oleks õige, kui sõjapidamine oleks vähe muutuv protsess. 1935. aastal oli Maginot liin läbimatu ja samal seisukohal oldi ka 1940. aastal, kui sakslased sellest elementaarse tiibmanöövriga (kah tuntud manööver vähemalt 100 aastat juba) labaselt mööda läksid.
Minul on sama hirm, mis kaur3-l, et liigne konventsionaalsete üksustele panustamine võib tähendada seda, et reaalse rünnaku puhul saame me samamoodi loputada nagu grusiinid said ning nädalase lahingutegevuse järel on vastane tunginud juba Harjumaale ning meil on ette näidata 163 tapetud vastase sõdurit ja kümme hävitatud tanki (heidutuse mõttes nohumast nohum) - ja vastase kaotuste tempo on umbes sama mis modzaheedid tegid oma puuduliku relvastuse/väljaõppega venelastele 80ndatel. Kogu kaos saab alguse sellest, et piiratud arv ladusid/sõlmpunkte lülitatakse lennuväe ja taktikaliste rakettidega tasa ning mingit võitlusvõimelist armeed ei suudetagi kokku panna, kogu asi on algusest peale kokkuklopsitud ersats, mis kannab suuri kaotusi ning taganeb Harjumaale ainult sellega, mis seljas tassida kannatab. Vastase tagalas kindlasti midagi tehakse, kuid ilma ettevalmistuste, väljaõppe ja varudeta hääbub see kiiresti.
Ma poleks nii kindel, et me aastal nt 2016 paremini esineks kui Gruusia 2008. Tõenäoliselt saama samamoodi pasunasse.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.