Vene kosmose hiilgus ja viletsus

[karrvik]

Nujja, aga pommitaja , see on praktiline ja vajalik asi...saab kallile ligemesele midagi krae vahele pillata, a katsu sa kuult seda teha.....ponimõm?

[Lemet]

Nõukogude salajase Kuu-programmi fotod.
Antud fotomaterjalid on tänaseni säilinud tunnistuseks sellest, et NSVL püüdis samuti saata inimest Kuule. Peale seda, kui see untsu läks või täpsemalt, peale seda, kui ameeriklased venelasi ennetasid, vajus programm unustuse hõlma. Õnneks kaob tänapäeval vähe asju päris jäljetult. Fotodel on jäädvustatud üks Moskva Lennundusinstituudi laboritest ja kosmosetehnikat, muu hulgas ka kosmoselaev ja maandumiseks mõeldud kuumoodul.

"Kuu võiduajamiste" ajalugu on üldiselt hästi teada, seni, kuniks USA president J.F. Kennedy algatas "Apollo" programmi käivitamise, edestas NSVL Kuu-uuringutes USA-d. Nii näiteks jõudis Kuu pinnale automaatjaam "Luna-2".
Nagu ameeriklased, töötasid ka nõukogude teadlased püstitatud ülesande lahendamiseks välja mitmeastmelise süsteemi. Ka neil oli kaks eraldi moodulit, üks orbiidil viibimiseks ning teine Kuule laskumiseks.

Samas kui "Apollo" meeskond koosnes kolmest liikmest, lasus kogu nõukogude kosmoseprogrammi täitmine vaid üheainsa kosmonaudi õlul. Sel kombel õnnestus varustuse kaalu tunduvalt vähendada. Olid ka teised asjaolud, mis tegid nõukogude aparaadi kergemaks. Esmajoones olid sellisteks ameerika aparaadiga võrreldes tunduvalt lihtsam konstruktsioon, ühe ja sama mootori kasutamine nii maandumiseks kui stardiks, aga ka otsese ühenduse puudumine orbitaal ja maandumismooduli vahel. Mis omakorda tähendas, et astronaut pidi enne maandumist moodulisse pääsemiseks ja peale starti Kuult orbitaalsektsiooni siirdumiseks väljuma avakosmosesse. Pärast seda kuumoodul eraldati ning orbitaalmoodul suundus ilma selleta maa poole.

Peamiseks põhjuseks, miks segas NSVL inimese Kuule saatmist, olid ebaõnnestumised kanderakettidega. Vaatamata sellele, et kaks esimest katsestarti olid edukad, purunes kolmandal katsel rakett. Neljandal, 1971 aastal läbi viidud katsetusel, pöördus katseaparaat maale tagasi mööda vale trajektoori, sattudes sealjuures Austraalia õhuruumi, mille tagajärjel tekkis rahvusvaheline skandaal- nõukogude diplomaatidel tuli veenda austraalasi selles, et neile kaela kukkuv objekt on kosmiline moodul "Kosmos 434", aga mitte tuumalõhkepea.
Peale mitmeid ebaõnnestumisi muutus programm liiga kalliks, peale seda aga, kui ameeriklased esitlesid maailmale dokumentaalsed tõestused programmi "Apollo" edukusest, kadus sel hoopiski mõte. Kõige selle tulemusena omandasid fotodel näha olevad konstruktsioonid vaid museaalse väärtuse.









http://ufo.ck.ua/index.php/sections-of- ... rammy-sssr

[Wrangel]

Mulle tõi see meelde ühe vestluse leiutajate kokkutulekult:

Mis masin see siis on?

See masin toodab ise-enesest elektrit.

Oo?

Mootor paneb pöörlema generaatori võlli ja seeläbi generaator toodab elektrit nii elektrimootorile kui lambi põlemise tarbeks.

Aga kas siis generaatori poolt toodetud voolust piisab elektrimootori töös hoidmiseks?

Nii see saab olema. Antud katsemudeli puhul me toidame mootorit lisaks ka vooluvõrgust, aga nagu ma ütlesin tegu on katsemudeliga ning me tegutseme selles suunas, et seda järjest paremaks muuta.

[Würger 190G]

Hea pildivalik taas ja huvitav inff. Miks need pildid nii kaua saladuseks olid?

[Lemet]

Venemaa on kaotamas lahingut kosmosevallutamises.


Vene föderatsioon on jõudmas järjest lähemale sellele momendile, mil tema võimekus kosmoses võrdsustub teisejärguliste riikide omaga. Viimased kaks aastakümmet on Venemaad päästnud vaid nõukogude aja pärand- tehnika, tehnoloogia, ettevalmistatud kaadrid, sõnaga kogu ajalukku vajunud Punase Impeeriumi saavutused.
Viimastel aastatel pole meil orbiidil omi teaduslikke aparaate, üha rohkem kunstlikke tehiskaaslasi või nende komponente luuakse välismaal. Kodumaal toodetavad sputnikud paistavad silma madala kvaliteedi ja väikese tööaja poolest, järjest sagedamini tuleb ette ebaõnnestunud starte. Ainuüksi viimase kahe kuu jooksul kaotati kolm GLONASSi sputnikut, esimesel veebruaril aga kaotati geodeesiasatelliit Гео-ИК-2. Selle leidsid ameeriklased, täpsemalt NORAD, kes avastas aparaadi ning teatas sellest „Roskosmosele“. Satelliit jõudis valele orbiidile. Ainuüksi viimaste ebaõnnestumiste maksumus läheneb kuuele miljardile rublale.


Tänapäevase kosmosetööstuse harud ning VF osalemine neis


Sputnikud

Elektroonikatööstus jäi juba NSVL aegadel maha Lääne ja Jaapani uusimatest saavutustest. Käesoleval ajal on olukord veelgi halvem. Elektroonika areng tagab tehiskaaslaste eluea, Lääne satelliidid „elavad“ 7-12 aastat, vene omad kuni viis.

Rahvuslik globaalse positsioneerimise süsteem

Seda süsteemi hakati looma juba nõukogude ajal (esimene tehiskaaslane lasti üles 1982 aastal) kui analoogi USA GPS süsteemile. Et asi stabiilselt töötaks, peab süsteemis olema vähemalt 24 sputnikut. 1996 aastaks olid need viidud orbiidile, kuid 2001 aastaks oli neid jäänud alles vaid 6. Nigela elektroonika tõttu olid need tehiskaaslased väga lühikese elueaga.
2001 aastal võeti vastu plaan grupeeringu taastamiseks 2009 aastaks. Kuid nagu VF tavaks, ei jõutud. Probleem ikka sama, mis kahekümnenda sajandi 80-90ndatel- sputnikute lühike eluiga. VF on sunnitud praktiliselt igal aastal saatma orbiidile uusi sputnikuid, et kompenseerida vanade rivist väljalangemist. Tootjatele kasulik, kuid riigi eelarvele äärmiselt kurnav.


Telekommunikatsioonid

VF ostab valmis telekommunikatsioonisatelliite või koostab neid lääne komponentidest. Seetõttu ulatub nende satelliitide eluiga keskmiselt 8-12 astani. Nende loomises osalesid ja osalevad Itaalia, Prantsusmaa, Belgia, Jaapani, Saksa, USA firmad.

Metereoloogia

Aastatel 2004-2009, peale süsteemi „Meteor“ kuuluva tehiskaaslase rivist välja langemist, polnud Venemaal ühtegi meteosatelliiti ning ilmaandmeid osteti USAlt ja Jaapanilt.
Aastatel 2000-2001 algas Lavotškini nimelises tootmiskoondises teise põlvkonna meteosputnikute „Электро-Л“ väljatöötamine, mille start oli planeeritud läbi viia 2006 aastal. Üles lasti see aga alles 2011 aasta jaanuaris. Praegusel hetkel on Venemaal vaid kaks ilmasputnikut. 2015 aastaks planeeritakse veel viie üleslaskmist, kuid üks asi on planeerimine, teine aga asja elluviimine…

Marsiuuringud

Viimased uuringud sellel suunal viidi läbi veel NSVL aegadel, 1988. aastal- projekt „Phobos“. Vene programm „Marss-96“ kukkus läbi, uus programm „Phobos-Grunt“ lükkub pidevalt edasi- algselt planeeriti starti 2004, seejärel 2006, lükati edasi 2009, seejärel novembriks 2011, kuid ka see daatum pole ilmselt kindel.

Kuu-uuringud

Kuuprogramm külmutati juba Liidu aegadel. 2013 aastal planeeritakse uurimisjaama „Luna-Ressurss“ maandamist, jaam peab viima Kuu orbiidile India satelliidi, Kuu enda pinnale aga maandama kuukulguri. Faktiliselt on tegu Nõukogude Liidu 1966 aasta „Luna-9“ programmi täieliku kordusega.

Teiste riikide Kuuprogrammid

USA
2009 aastast alates on Kuu orbiidil Nasa sputnik LRO (Lunar Reconnaissance Orbiter), mis on juba Maa kaaslasel avastanud vee olemasolu, selle kaaslase abil hangitud info põhjal koostatakse Kuu kolmemõõtmelist kaarti. 2011 planeeritakse üles lasta veel kaks teaduslikku aparaati Kuu gravitatsiooni uurimiseks, 2013 aga sond Kuu atmosfääri tundmaõppimiseks. 2013 lõpul-2014 algul plaanitakse Kuu pinnale saata inimesekujuline robot „Robonaut-2“, mis hetkel läbib katsetusi. Tegu on esimese sammuga Kuule alalise baasi loomiseks.

Hiina

Kuu orbiidil on töötanud kaks Hiina tehiskaaslast. 2020 aastaks planeerib Hiina oma kosmonautide Kuumissiooni.

India

2008-2009 töötas Kuu orbiidil esimene India sputnik. 2013 aastal planeeritakse Venemaa abiga lasta üles teine sputnik ning maandada kuukulgur.

Jaapan

2010 aastal võeti vastu auahne programm- 2015 aastaks maandada Kuule robotid ning luua seal pidevalt tegutsev automaatjaam. 2025 aastaks tahetakse see automaatjaam muuta inimestele elamiskõlbulikuks.

Euroliit

Euroopa kosmoseagentuur (ESA) planeerib aastatel 2016-2018 saata välja uurimisaparaati Kuu pinna , et õppida tundma Kuu pinda ja geoloogiat. 2020 aastaks planeeritakse automaatjaama loomist.

Kokkuvõtteks

- faktiliselt toimetavad kõik juhtivad riigid, planeedi liidrid Kuu võidujooksu kallal, selle vaieldamatuks liidriks on Ameerika Ühendriigid, Plaanid on grandioossed- peatselt algab Kuu hõivamine, esmalt robotehnika, seejärel inimeste poolt. Venemaa paaistab nende plaanide taustal välja täieliku autsaiderina.
- Venemaa ei osale ka sellistes valdkondades, nagu planeetidevahelised teaduslikud automaatsondid, orbitaalastronoomia, (puuduvad oma orbitaalteleskoobid) puuduvad orbitaalsed teaduslikud tehiskaaslased, pole ka vene sputnikuid Marsi ja Veenuse orbiitidel
-Ainuke kosmoseharu, kus Venemaa on suutnud veel säilitada juhtivat positsiooni, on kandurraketid. Kuid ka seda pole enam kauaks, USA planeerib 2013-2014 luua uued raketid.
Planeet Maa ressursside ammendumise tingimustes muutub kosmiline ekspansioon ainukeseks inimkonna edasikestmise võimaluseks. Ning VF-l on selles uues maailmas säilumiseks hädavajalik luua plaan lähikosmose grandioosseks vallutamiseks ning kaugema kosmose uurimiseks, taasrajades selleks kosmosetööstus ja –teadus.
http://topwar.ru/3280-rossiya-proigryva ... osmos.html

[alax]

Vene elektroonika nukrast seisust.

http://www.matrixx.lviv.ua/

Strateegiline plaan edasiseks

http://www.minpromtorg.gov.ru/ministry/ ... ectoral/11

Mulle meenus selle peale kuulus Tšernomõrdini ütlus, et tahtsime parimat, aga tulemus on selline nagu alati on olnud.


Kolasin veidi Venemaa elektroonika saitidel- masendav.
Venemaa on nii palju aega ja võimalusi magama pannud, et võimalused kaotatu tagasi võita on praktiliselt olematud. Vähemalt Putini ajastul.

[Gideonic]

Ma ei saa aru, miks venelased suureks ei kasva. Millest tulenevalt rääkida nende riikidega võiduajamisest ? Rääkimata nukrast infra ja ajude seisust, no ei ole Venemaa majandus (ega rahvaarv) võrreldav ei EU, USA, India või Hiinaga. OK Jaapaniga rahvaarv tõesti on, kuid viimane on samuti oma tähtsust maailmas kaotamas.

Kui enam ei olda sama kaalukategooria riik tuleks reaalseid koostööpartnereid otsida, mitte üritada võistelda (NSVLile lõppes see ju jube hästi). Ja koostööd, mis ei seisneks ainult partnerite ja lähimatel liitlastel naha üle kõrvade tõmbamises ja ülbitsemises nagu Venemaal kombeks kipub olema.

Samamoodi teeb nalja (kahjuks viimasel ajal muutuv) suhtumine, et KÕIK sõjatehnika ja komponendid peavad olema toodetud/arendatud Venemaal, samas kui USA, hoolimata kordades võimekamast R&D ning sõjatööstuse seisust, litsenseerib tehnikat kokku igalt poolt kust saab, kui see vähegi ratsionaalne on.

Noh pole hullu, enamikele Suurbritannia kodanikele on impeeriumi sajaaastase lagunemise tulemusena siiski kohale jõudnud, et enam ammu ei ole nende näol tegu superjõuga. Ilmselt jõuab see arusaam kunagi kohale ka venemaale.

[Radist86]

Samamoodi teeb nalja (kahjuks viimasel ajal muutuv) suhtumine, et KÕIK sõjatehnika ja komponendid peavad olema toodetud/arendatud Venemaal, samas kui USA, hoolimata kordades võimekamast R&D ning sõjatööstuse seisust, litsenseerib tehnikat kokku igalt poolt kust saab, kui see vähegi ratsionaalne on.

No üks oluline põhjus oli ju Alaxi postitatud lingis ära toodud:

...никто нам не продавал, не продает, и не будет продавать новейшие изделия микроэлектроники специального исполнения, предназначенные для военной техники.

Ehk siis: keegi ei müünud, ei müü ega hakkagi Venemaale müüma viimase sõna militaarelektroonika komponente.
Vaevalt, et selles mingit muutust tuleb, arvestades vene poliitikute kommet esimesel võimalusel ülejäänud maailmale kaarega pähe lasta. Intelligentsemad venelased on sellest ammu aru saanud ja lasevad järjest jalga välismaa firmadesse.
Võiks ju luua lääne komponentide kloone:

...наши проектировщики должны будут идти по пути воспроизводства зарубежных разработок.

Aga:

Этот пагубный путь при производстве электронной компонентной базы (ЭКБ) мы уже проходили.

Ehk siis: see hukatuslik tee on juba läbi käidud.

Ma ei usu, et venelaste eneseuhkus lubab

Ja koostööd, mis ei seisneks ainult partnerite ja lähimatel liitlastel naha üle kõrvade tõmbamises ja ülbitsemises nagu Venemaal kombeks kipub olema.

Liiga palju põlvkondi on sellisest suhtumisest, nagu pea iga päev Venemaa kohta näha ja lugeda saab, mürgitatud ja helgemad pead aastakümneid tagasi keldrites ja Siberis oma otsa leidnud. Pole enam geenides nagu öeldakse.

Aga neisse helgetesse tulevikuplaanidesse ma ei usu kohe üldse. Karta on, et lähiaastatel käib läänelik, end lõhki laenanud heaoluühiskond, letaalselt käpuli ja kellelgi pole enam raha, et seda "vastu taevast lasta". Vaatamata sellele, et jänkide rahatrükipressid huugavad täistuuridel katteta raha juurdepumpamiseks. See pole jätkusuutlik ja lõpeb varsti seninägematu krahhiga.
Mõtisklemiseks. Vaatamata, sellele, kellena loo autor töötab, räägib ta mitte ainult minu arvates väga õiget juttu.
Siinkohal meenutaks Kapten Trummi postitust, kus ta soovitas varusid soetada. Pole vajagi mingit sõda. Ka niisama saab nälja ja mustuse kätte kärvata, kui liiga hilja ärgata. Häda märgid on juba paar aastat näha olnud ja ma olen ka vaikselt end kindlustanud "maailmalõpu" vastu, milleks piisab pikaaegsest elektrikatkestusest. Olemegi ruttu kiviajas tagasi. Aga vähestel on oskusi endaga hakkamasaamiseks, kui ühel hommikul enam kohvi ei saa keeta, külmkapp on üles sulanud, kraanist ei tule vett, radikad seinal on külmad ja bensujaamad ning kauplused on suletud jne.
Vaat selline pessimistlik postitus. Varsti on hilja tagantjärele tark olla, kui roosad prillid katki lähevad. Mõelge selle üle tõsiselt ja võtke heaks või pange pahaks.

[alax]

Eile oli Vene TV-des hästi palju kosmose teemalisi filme.

Oli ka juttu Buranist, kõigi aegade kallimast kosmosesõidukist. Meeletud ressursid pandi sinna ja tulemus oli ainult üks õnnestunud mehitamata lend.

[Kapten Trumm]

No aga NSVL lagunes ära ja polnud edasiseks raha?

[Lemet]

Kusjuures kanderakett "Energia", mille nad selle jaoks ehitasid, paistab oma näitajate poolest olema üks ütlemata tihe ja asine tükk. Huvitav, et nad seda nüüd uuemal ajal pole elustada üritanud. 100 tonni LEOd ja 20 tonni GSOd on ju kõva sõna, võrreldes vastavalt 22 ja 6 tonniga Proton M puhul, millega nad praegu majandavad. Eriti selle taustal, et USA süstikutega paistab selleks korraks olema ühel pool ja suuri asju vistist polegi enam nagu millegagi üles saata.

[Lemet]

Venemaa piiratud kosmos.


Järjekordne ebaõnnestunud start paljastas maalähedase ruumi kontrollimise süsteemi nõrkuse.
2011-08-26

Möödunud nädalal kaotatud kosmoseaparaat „Ekspress-AM4“ oli eeskätt tsiviilotstarbeline. Kuigi pole keeruline oletada, et sarnaselt ükskõik millise teise sidesatelliidiga oli ka sellele teatud ring ülesandeid, mis olid suunatud riigikaitsele.
Massimeedias arutatakse aktiivselt kahju teemal, mida põhjustas uusima kosmoseaparatuuri kaotus. Kosmoseaparatuuri, mis pidi osutama hulgaliselt erinevaid teenuseid- digitaalsete teleprogrammide edastamine, telefoni- ja videokonverentsid, andmeedastus, internetiühendus. Kaetud alaks oleks olnud peaaegu kogu Venemaa, samuti SRÜ- ja Kesk-Euroopa riigid. MinKosmSvjazi pealik Igor Štšegolev, kes viibis seda aparaati kosmosesse viima pidanud raketi stardi juures, nimetas satelliiti „…oma näitajate poolest väljapaistvaks tehiskaaslaseks mitte ainult Venemaa , vaid kogu maailma mõistes…“. Ja vaat ebaõnne…Praegu püüavad spetsialistid hinnata kahjusid. Mitte niivõrd aparaadi enda, mis oli kindlustatud seitsme miljardi rubla peale, kaotuse tõttu, vaid plaanide edasilükkumise, realiseerimata võimaluste ja saamata tulu osas. Tuleb ju kodumaise teleprogrammide digitaalesitus lükata edasi minimaalselt kaks aastat, mis kulub teise raske tehiskaaslase ettevalmistamiseks , asendamaks kaotatut.
Ja ikkagi pööravad „NVG“ eksperdid tähelepanu faktile, et sputniku „Ekspress-AM4“ ebaõnnestunud start kutsub esile viivitusi ka teiste kosmoseprogrammide täitmises. Sealhulgas ka sõjaliste, millistest koosneb suur osa Venemaa orbitaalgrupeeringu ülesannetest ja tööst.
Eelmisel teisipäeval levitas „Roskosmose“ pressiteenistus teadaannet:
„Kanderakett „Proton-M“ start ja lend kulgesid normaalselt, vastavalt planeeritud programmile. Kiirendusblokist ja satelliidist koosneva orbitaalbloki lennu käigus toimus „Briz-M“ juhtimissüsteemis tõrge, mille tulemusena satelliit „Ekspress-AM4“ ei jõudnud ettenähtud orbiidile. „
Arusaamatused kiirendusblokiga juhtuvad paraku mitte esmakordselt. Käesolev situatsioon kordab praktiliselt üks-ühele olukorda sõjalise satelliidi „Geo-IK-2“ stardiga 2011 aasta 1. veebruaril. Ka tookord toimus kiirendusbloki töö ajal rike „Briz-KM“ süsteemis, mille tulemusena ei jõudnud satelliit ettenähtud orbiidile, vaid sattus planeeritud ringikujulise orbiidi asemel elliptilisele. Ööpäeva möödudes õnnestus siiski sputnikuga luua side ning telemeetria kaudu saadi info kõigi süsteemide töökorras olekust. Veebruari lõpul läks satelliit siiski rivist välja, aprillis suudeti side taas taastada, kuid juunis kaotati aparaat lõplikult. Alles neil päevil kuulutas „Informatsioonisputnikute süsteemide“ peakonstruktor ja –direktor Nikolai Testojedov, et järgmine sputnik „Geo-IK-2“ plaanitakse üles lasta 2012 aasta teisel poolaastal. Mis tähendab seda, et plaanid lükkuvad edasi täpselt samuti nagu praegu seoses aparaadiga „Ekspress-AM4“. Ja taas püüavad Roskosmose, MinKomSvjazi ja Euroopa kompanii EADS spetsialistid ühiselt taastada sidet kosmoseaparaadiga, et lülitada sisse selle süsteemid. Formeeritud on ühine töögrupp, mis püüab leida võimalusi satelliidi õigele orbiidile viimiseks ning selle kasutamiseks.
Kuid näikse, et tõsiseima probleemi tekitas Roskosmose järjekordne otsus peatada kõik kiirendusblokkidega „Briz-M“ varustatud kanderakettide „Proton-M“ stardid. Ning kohe järgnes sellele ka kosmoseaparaatide startide ärajätmine, millised pidi see tõrkuv süsteem orbiidile viima. Esmajärjekorras lükati hilisemaks 31 augustile planeeritud „Kosmos“ sarja sõjalise satelliidi start, millest teatas VF kaitseministeeriumi Kkosmosevägede ametlik esindaja alampolkovnik Vitali Vjatkin. Vägagi tõenäoliselt lükatakse edasi ka kolma GLONASSi navigatsioonisatelliidi start.
Üldiselt on kolme lähima kanderaketi „Proton-M“ stardi edasilükkamine juba sündinud tõsiasi. Ja kuna nende stardigraafikut tihendada ei võimalda kosmodroomi ettemääratud läbilaskevõime, toimuvad tõsised nihked terves reas programmides. Juba kindlalt ei jõua ettenähtud ajaks(14. ja 30. september) orbiidile kommertssatelliidid QuetzSat-1 ja ViaSat-1. Oodata on ka oktoobris, novembris ja detsembris Baikonurilt startima pidanud aparaatide SES-4, „Lutš-5A“ ja Amos-5, Telkom-3 ning „Ekspress-MD2“ startide edasilükkamist. Ekspertide prognoosi kohaselt võidakse rida kiirendusblokiga „Briz-M“ varustatud „Protonite“ starte üldse järgmisse aastasse lükata.
Ärevaks teeb veel üks moment loos raske tehiskaaslase „Ekspress-AM4“ valele orbiidile sattumisega, nagu ka avariiolukord aparaadiga „Geo-IK-2“. Neil mõlemail juhtumil ei suutnud maalähedases ruumis kaotsi läinud kosmoseaparaate avastada mitte VF kosmosevägede kosmilise ruumi kontrollsüsteem, vaid valedele orbiitidele sattunud tehiskaaslased avastasid NORADi spetsialistid. Ameeriklased registreerisid „Ekspress-AM4“ oma kunstlike maa tehiskaaslaste kataloogis, andes sellele markeeringu 2011-045A. Alles seejärel teatati venelastele orbiidi parameetrid- aparaat asub orbiidil kaldega 51,23 kraadi, apogeega 20 294 km, perigeega 995 km ja tiirlemisperioodiga 398,39 minutit. Tänu ookeanitaguse näpuga näitamise peale suutsid lõpuks ka vene jälgimisteenistused aparaadi leida. Kõik see räägib vaid ühest- VF kosmosevägede kosmilise ruumi kontrollsüsteemil on piiratud võimekus. Vähemalt USA samalaadse süsteemiga võrreldes. Ja selle võimekuse suurendamiseks tehtavad jõupingutused on Venemaal ilmselgelt ebapiisavad.

http://nvo.ng.ru/concepts/2011-08-26/2_red.html

[alax]

Uus, väljatöötluses olev rakett ei taha kuidagi lennata.

http://www.lenta.ru/news/2011/09/28/missile/
Oleks vajalikud vanade SS-18 (Satan) asenduseks

[Lemet]

Paistab, et jänkid tegelevad inimeste orbiidile ja sealt tagasi liigutamiseks süsteemi loomisega X-37 baasil...

David, Leonard. "Secretive X-37B US Space Plane Could Evolve to Carry Astronauts".

http://www.space.com/13230-secretive-37 ... nauts.html

[Lemet]

Rippumine läbikukkunud orbiidil
„Phobos-Grunt“ kui vene kosmosetööstuse nutuse olukorra indikaator.
2011-12-09 / Виктор Мясников


Optilis-elektrooniline kompleks «Сажень-ТА».

Teisel detsembril lõpetas Euroopa Kosmoseagentuur katsed ühendust võtta vene planeeridevahelise jaamaga „Phobos-Grunt“ seoses nende katsete täieliku kasutusega. Gagarini juubeliaasta lõpeb venelaste jaoks nigelalt. Möödunud aasta detsembris ei jõudnud orbiidile kolm „Glonassi“ satelliiti. Veebruaris osutus sõjaline tehiskaaslane „Geo-IK“ olevat valel orbiidil ning teise samasuguse orbiidileviimine kaotas ühtse programmi tõttu mõtte. Augustis juhtus täpselt sama sidesatelliidiga „Ekspress AM4“. Ja siis kukkus alla „Progress“, mis oli avariideta lennanud 33 aastat. Nii et „Phobos-Grundi“ „rippumine“ tugiorbiidi ei üllatanud enam suurt kedagi, kui juba läbikukkumised olid kord sedavõrd süsteemseteks muutunud.
Selge see, et ebaõnnestumisi ei juhtu ainult nendel, kes midagi ei tee. Kuid veel juhtub neid sellel seltskonnal, kes teevad, aga halvasti. Ning sagenenud kosmilised ebaõnnestumised võivad olla tunnistuseks Venemaa kosmosetööstuse kokkuvarisemisest. Eriti ebameeldiv on see kosmilise komponendi osatähtsuse suurenemise foonil rahvuslikus julgeolekus. Kosmilise kaitse vägede loomine esimesel detsembril on sellele kinnituseks. Kosmosekaitse- see on eeskätt võimas orbitaalgrupeering eriotstarbelistest kosmoseaparaatidest, mille kvaliteet ei jää maha teiste riikide analoogilistest grupeeringutest. Pluss veel maapealsed side-, jälgimis ja kosmilise ruumi kontrollsüsteemid. Ebaõnnestumine „Phobos-Grundiga“ paljastas kõikide nende süsteemide nõrgad kohad. Nagu ka kosmosetööstuuse omad tervikuna.

Välismaalased aitasid välja.

Planeetidevaheline automaatjaam „Phobos-Grunt“ startis üheksandal novembril. See start pidi väärikalt lõpetama Gagarini aasta ja demonstreerima, et vene kosmonautika jääb endiselt maailmas juhtivaks. Sestap löödi selle ümber meedias ka eriti uhkelt lokku.
Peale starti pidi jaam minema maalähedasele tugiorbiidile ning alles sealt, enne ennast Päikese ja tähtede abil orienteerinuna, lülitanud sisse käigumootorid, Marsile suunduma, et maanduda planeedi kaaslasel Phobosel, kraapida sellel kokku pisut pinnast ning seejärel Maale tagasi pöörduda. Lastes enne seda veel orbiidile ümber Marsi Hiina neljakümnekilose kosmoseaparaadi, mille oli endaga kaasa toonud.
Kuna orientatsioon ja üleminek lennueelsele orbiidile pidid toimuma automaatrežiimil väljaspool Venemaa kosmilise ruumi jälgimisvahendite töötsooni, polnud sidet aparaadiga ette nähud. Ja vastavalt oli Phobos-Grundi saate-vastuvõtuaparatuur välja lülitatud.
Jaama lennueelsel orbiidil aga siiski avastada ei õnnestunud. Taas aitasid ameeriklased. Nende õhu- ja kosmosekaitse süsteem NORAD avastas „Phobos-Grundi“ tugiorbiidil. Andmed avaldati Interneti vastaval saidil ning ja muutusid kõigile kättesaadavaks. Muidugi on ka meil(Venemaal-LEMET) optiko-elektroonilised kosmilise kontrolli jaamad nagu «Сажень» ja kuulus «Окно» Nurekis oma võimsate teleskoopide ja laserkaugusmõõdikutega. Nagu pidevalt rõhutatakse, suudavad need näha ka tennisepalli kosmoses. Aga 13 tonni kaaluv jaam on ilmselt märksa raskem ülesanne. Igal juhul kommenteeriti kõiki orbiidi muutusi vihjetega ameeriklaste andmetele.
Pole välistatud, et sõjaväelased, kellele kuuluvad «Сажени» ja «Окно», saidki mingeid andmeid, kuid seda loeti salajaseks informatsiooniks. Ning jagada seda infot oma endise ülemjuhataja Vladimir Popovkiniga nad lihtsalt ei soovinud. Nagu ka tema seda omal ajal enda endise ülemjuhataja, hilisema Roskosmose direktori Anatoli Perminoviga ei jaganud.
Esimese viisaka ülesvõtte jaamast tegi hollandi asjaarmastajast astrofotograaf Ralf Vandenberg 29 novembril oma 25-sentimeetrise teleskoobi abil. Varem oli ta kuulsust kogunud sellega, et suutis pildistada kosmonaute väljumisel MKS-st avakosmosesse. Hollandlasest asjaarmastaja ülesvõte lükkas ümber kõik kinnitused Phobos-Grundi orientatsiooni suhtes ruumis. Olukord oli tegelikult märksa hullem.
Kuid tuleme tagasi 9 novembri juurde, mil jaam rippus tugiorbiidil. Siis algas kärarikas side taastamise epopöa vaikiva jaamaga. Mille juures delikaatselt maha vaikiti asjaolu, et jaama vastuvõtjad olid välja lülitatud. Seevastu selgus kiirelt, et kogu Venemaa territooriumil töötavad vaid kaks kosmilise side jaama samas diapasoonis kui planeetidevahelise jaama antennid. Sealjuures oli Phobos Grunt nähtav Venemaal vaid põhiliselt pimedal ajal seitsme minuti kestel. Täistiiru ümber maakera sooritas ta 90 minuti jooksul, seejärel aeglustus ja praeguseks ületab täistiiru aeg juba 100 minutit.
Venemaa maapealsete jaamade antennid peaksid olema suunatud täpselt möödalendavale kosmoseaparaadile. See tähendab, peavad liikuma, et hoida aparaati raadiokiires. Kuid nad ei jõua. Seetõttu ei saa teoreetiliselt võimalik sideseanss kesta suurt üle kahe minuti. Edastada midagi arusaadavat ühele või teisele poolele selle aja jooksul on võimatu, piirangud tulenevad „Phobos-Grundi“ aparatuuri parameetritest.
21. novembril sulgus „aken“ Marsile. Kui ka planeetidevaheline jaam oleks nüüd ootamatult elustanud, poleks ta olnud suuteline enam oma orbiidil eemalduvat Marssi kätte saama. Aga 22. novembril vastas „Phobos-Grunt“ ootamatult Euroopa Kosmoseagentuuri Austraalias, Perthis asuva sidejaama signaalile. Sidepidamiseks kasutati kolmevatise võimsusega sideaparaati ja 1,3 m diameetriga antenni. Võrdluseks- kõige väiksem laelambi pirni võimsus on 15 vatti, taolise diameetriga antenni aga kasutati veel kümmekond aastat tagasi telesatelliidi signaali vastuvõtmiseks.
Tuleb välja, et polegi vaja ehitada hiiglaslikke jaamu kusagil Venetsueelas või taastada teaduslik-kosmilist laevastikku. MAKS 2011 demonstreeriti mobiilset jaama- kaks autot aparatuuri, elektrigeneraatori ja antenniga. Ülelendavalt satelliidilt «Электро-Л» saadi automaatselt signaal ja ekraanil oli võimalik näha planeet Maa värvilist kujutist kosmosest.
Ilma eriliste kulutusteta võib taolise jaama paigaldada prahitud kaubalaevale ja saata selle kasvõi Austraalia rannikule või Antarktikasse. Võib isegi rentida saare või tosina erinevates arhipelaagides. Ja võtta vastu telemeetriat, korrekteerida kosmoseaparaadi mootoriseadmete tööd ning ümber laadida arvutisüsteeme. Iseküsimus- kellel seda vaja. Sest siis ei ole ju enam ebaõnnestumise korral võimalik käsi laiutada ja öelda, et kõik juhtus väljaspool Venemaa kontrollvõimalusi….Ega ajada süüd kosmilise prahi või ameeriklaste salasepitsuste kaela. Muideks, ameeriklased liigitasid Phobos-Grundi“ juba kolmandal päeval kosmilise prügi kategooriasse, andes talle ka vastava katalooginumbri. Nende spetsialistid arvutasid olukorra kiirelt välja ja tegid järeldused, Roskosmos jätkas aga lõpuni kasutuid jõupingutusi, demonstreerides jõupingutusi kas siis kosmosejaama või iseenda struktuuride ellujäämise nimel.

Tuleb rõhutada, et Perthist saadetud signaalile vastas planeetidevahelie jaama „Phobos-Grunt“ eralduv lennumoodul, mitte aga side- ja käigumootorite blokk. See tähendab, et saada informatsiooni jaama seisukorrast ja tõrgete põhjustest oli võimatu. Nagu ka Maalt mingigi mõju avaldamine. Tänu fotodele ja raadiosignaalidele õnnestus vaid mõista, et jaam on Päikese suhtes valesti orienteeritud. Akusid ei laetud, süsteemid töötavad aga vaid siis, kui päikesepaneele valgustab päike. Niipea kui jaam jõuab Maa varjuküljele, läheb aparatuur üle uinunud olekusse.

Kosmiline eelarve

Pikkamööda saab mõistetavaks, et Phobos-Grundi“ missioon oli algusest peale määratud läbikukkumisele. Kui mitte stardietapil, siis ülelennu ajal, maandumisel Phobosele jne. Faktiliselt saadeti kosmosesse „toores“ poolfabrikaat. Selle mõistmiseks piisab vaid tõsiasjast, et ülesanne pinnase kogumiseks pidi maalt aparaadile edastatama edasise lennu käigus.
Ja teistmoodi ei saanudki olla. Ning asi pole mitte selles, et kõik jaama elemendid olid unikaalsed ja et kõike tehakse esimest korda. Meenutagem, et 35-40 aastat tagasi saadeti samuti esmakordselt teele „Lunohodid“ ja toodi automaatjaamade abil maale Kuu pinnast. Lihtsalt viimase kahekümne aasta jooksul on kaotatud kosmosetööstuse fundamentaalsed alused- riiklik kosmosehõivamise programm, inimpotentsiaal, kompetentne juhtimine. Tapetud on kolm vaala, millel kõik alati püsinud on.
„Phobos-Grunt“ täitis esmajoones poliitilist otstarvet. Oleks lend õnnestunud ja pinnas Maale toimetatud, oleks saanud ameeriklased koos nende marsikulguritega troonilt tõugata. Ja ühtlasi Hiina seltsimeestega sõprust soendada, viies orbiidile nende Marsisputniku. Sellesama, mis kästi ootamatult kaks aastat tagasi planeetidevahelise jaama süsteemi integreerida, selleks kõike kiiruga ümber projekteerides. Seejärel oleks võinud veel midagi sama grandioosset välja mõelda, näiteks tuua 15 aasta pärast pinnast mingilt asteroidilt või traalida kosmilisest ruumist komeedi ainet. Nende aktsioonide aastatepikkustel vaheaegadel aga helistada võidukalt kellukest ja raisata pompöösselt raha ettevalmistustes piloteeritavateks marsilendudeks kahekümne-kolmekümne, faktiliselt aga 50-60 aasta pärast, kui üleüldse.
Eelmine katse planeetidevahelise jaama väljalaskmiseks toimus viisteist aastat tagasi. Toona ei suutnud „Marss-96“ ületada Maa külgetõmbejõudu ning põles mõni tund peale starti atmosfääris ära. Ilmselgelt oleks tulnud järgmise taolise stardi tarbeks luua töökindel platvorm, mis garanteeriks kasuliku koorma lennutamise sihile, olgu selleks siis Marss või Phobos. Platvormi(kiirendusblokki) oleks tulnud katsetada esmalt maalähedasel orbiidil ja seejärel mingis kuuprogrammis. Ja alles seejärel asuda teistele planeetidele suunatud ekspeditsioonide kallale. Regulaarselt sealjuures, mitte kord viieteistkümne aasta takka. Seljuhul oleks tegu süstemaatilise teadustööga, mitte selle imitatsiooniga. Kuid selleks on vajalik üldarusaadav riiklik poliitika kosmose osas.
Mitte vaid kosmosetööstusest, vaid üleüldse teadusmahukast kaitsetööstusest on juba ammu lahkunud kõik võimekamad spetsialistid. Hetkel on kaadrialane puudujääk näha isegi palja silmaga. Töötavad pensioneid, kel pole enam kiiret kuhugi ja noorsugu vanuses alla kolmekümne. Kõik ettevõtted otsivad tikutulega insenere vanuses 30-50 eluaastat. Arusaadavalt tahetakse väga tagasi neid, kes 10-15 aastat tagasi minema läksid, kuid nemad ei tule enam kunagi tagasi. Kui need inimesed 90-ndatel lahkusid, jäid ettevõtetesse ja konstrueerimisbüroodesse valdavalt keskpärasused ja üksikemad, kellel vene ettevõtluse tormilisel turul midagi loota polnud. Kuid keskpärasusu tegi karjääri ja muutus erineva kaliibriga juhtideks. Praeguseks annavad nad välja suulisi tehnilisi ülesandeid ja valivad tehnilisi kontseptsioone omaenda eelistustest lähtuvalt. Naiivne oleks arvata, et nende alluvusse tulevad tagasi tõsiseltvõetavad spetsialistid, kes on ennast niigi juba hästi sisse seadnud. Igal juhul ei paku palk 20 000-30 000 rubla, mida praegu pakub enamus pealinna kosmosetööstuse ettevõtetest, neile enam mingit pinget, vakantse on meretäis. Ja isegi kui palk tõsta viiekordseks- andekas konstruktor või programmist ei lähe kunagi andetu ülemuse juurde tööle. Ja ka andetu juht ei tööta nendega. Põhimõtteliselt on kvalifitseeritud kaadri puudus ja juhtkonna ebakompetentsus üks suur probleem, mitte kaks erinevat.
Eksisteerivad tööstusharus ka mõned üksikud ettevõtted ja teadusliku uurimise instituudid, mis edukalt töötavad. Nende põhiliseks erinevuseks ülejäänutest on tõeliste inseneride ja teadlaste olemasolu juhtkonnas, kes on huvitatud kosmoseuuringutest, mitte aga eelarvest. Nad on suutelised organiseerima tööd ja sütitama inimesi ideedega, sealjuures neid materiaalselt ja moraalselt solvamata. Kuid sellised ettevõtteid jälitab risk ametnike reiderluse ohvriteks saada.
Kosmosetööstuse hädad on selgelt nähtavad:
-puudub kosmosevallutuse riiklik strateegia
-ebaefektiivne finantseerimine.
- kvalifitseeritud kaadrite kadumine kõigil tasanditel
- juhtkonna ebakompetentsus
- juhtkonna kontrollimatus ja vastutustundetus
Kõik muu- tootmisvõimsuste vananemine, tehnoloogiate kaotus, käibevahendite puudus ja muu taoline- kõik see on vaid tagajärjed. Tegelikult on kogu maal, kuhu ka ei vaataks, samad probleemid. Nii kaitsetööstuses, teaduses ja mujal. Üksikuid puudujääke üksikutes kohtades likvideerida- see on nagu surnu soojendamine. Probleeme tuleks lahendada komplekselt kõigis punktides. Küsimus on- kes võtab vastu otsuse? Selge see, et mitte inimesed, kes praeguse süsteemi püstitasid. Toimunud Riigiduuma valimised annavad kõigele vaatamata siiski mõningat lootust. Venemaa pole veel talentidest lõplikult tühjenenud, on võimalik leida Sergei Korolevi mastaapides õpetlast ja organisaatorit, kes hakkaks „vene kosmost“ taaselustama. Pooldajad ja mõttekaaslased tekivad taolistele inimestele kiirelt.
Loomulikult tuleb arvestada ka raevuka vastuseisuga. Kukuvad siis ju kokku tööstusharu sisene lobbypüramiid ja mõjutsoonid, juhtimisstiil ja vahendite ümberjagamise kanalid. Nagu ka kõik muu, mis ei oma otsest seost kosmosetehnika loomisele, kuid aktiivselt sellest toitub. Seniks aga on Venemaal olemas kõik šansid osutuda progressi teepeenral olevaks. Millega see riigi julgeolekut ähvardab, sellest ei tahaks isegi mõelda.


http://nvo.ng.ru/armament/2011-12-09/7_orbita.html