Tuleb märkida, et tööd toimusid büroo omavahenditele baseerudes ja initsiatiivkorras. Kokkuvõttes valmis lahingumasin, mis oma üldise kaitstuse taseme poolest ei jäänud alla, miinikaitse seisukohast aga koguni ületas tanke T-80 ja T-90. Korpuse “vann”, mootor oma süsteemidega ja käiguosa jäid endiseks, T-55 jaoks loodud 690 hj mootorit ja käiguosa moderniseerimist,(kasutades selle ehitusel kergemaid alumiiniumist tugirattaid ), mida konstrueerimisbüroo rakendas teiste mudelite juures, antud konstruktsiooni puhul ei juurutatud, et mitte suurendada toote lõppmaksumust. Märgatavalt muudeti tanki korpuse ülemist osa, lahingusektsiooni suurendati kõrgusesse ja laiendati roomikupealseid riiuleid. Teraskarbid kulgesid riiulite kohal ahtrini, nende sees paiknesid täiendavad kütusepaagid, kõige peale olid aga monteeritud suitsugranaatide süsteem “Tutša”.
Kaitserelvastus paigaldati pöörlevasse torni korpuse lael. Faktiliselt ei asu relvastus tornis, vaid selle kohal, operaator aga paikneb kaitstult masina sisemuses. Relvastust juhib masina komandör, kes asub tornis. Sihtimiseks kasutatakse päevast, öist ja seniitsihikut. Kuna juhitavat tankitõrjekompleksi “Konkurss” veetakse masina sees ning tulistamiseks paigaldatakse see torni välisküljel asuvale kronsteinile, tuleb operaatoril raketi sihtimiseks vööst saadik tornist välja ronida. Võimalik on süsteemi ka väljaspool masinat kasutada, selleks veetakse kaasas kokkupakitud kolmjalga. Katseeksemplari demonstreeriiti Omski näitusel vaheaegadega, relvastuskomplektidega 30 mm suurtükiga 2A42 ja juhitava tankitõrjesüsteemiga või siis 12,7 mm suurekaliibrilise kuulipilduja NSV ja juhitava tankitõrjesüsteemiga.
Korpuse esiosa ja pardad on kaetud sisseehitatud dünaamilise kaitse blokkidega, mis kahekordistavad konstruktsiooni vastupidavust kumulatiivlaengutele ja juhitavate tankitõrjerakettide lõhkepeadele. Terasekvivalendile üle viiduna tähendab see korpuse esiosa paksust 600 mm(mida perspektiivis plaanitakse suurendada kuni 1000 mm). Moskva terase teadusliku uurimise instituudi poolt välja töötatud dünaamiline kaitse ei reageeri tavaliste ja suurekaliibriliste kuulide, mürsukildude ja 30 mm mürskude tabamusele. Ühe bloki rakendumisel ei edastu detonatsioon naaberblokkidele. ´Kaitse alakaliibriliste soomustläbistavate mürskude eest kasvas vähem- 1.2 korda, kuid siinkohal tuleb arvestada selliste masinate kasutamise taktikat. БТР-Т pole siiski tank, et sellega minna rünnakule, vaid hästikaitstud ttranspordivahend, mis on mõeldud sõdurite lahingukohale toimetamiseks. Korpuse alumine osa on kaetud kumulatiivlaengute vastase kummikangast ekraanidega (transportöörilint sisuliselt-LEMET) , mida haavatavamates kohtades täiendavad terasekraanid nagu T-80U-l. Ekraanid täidavad masina liikumisel ka tolmusummutusfunktsiooni, mis on tähtis mitteainuüksi ürituse maskeerimise huvides, vaid ka masina seest olukorrast ülevaate saamiseks. Miinikaitse on samuti saanud täiendust ekraanidega põhja all (omal ajal “aidati” Afganistanis saadud lahingukogemuste põhjal “ärele” samal kombel ka T-55 ja T-62). БТР-Т täiendava kaitsesoomuse mass on ligikaudu võrdne baasmasina T-55 torni ja selles paikneva relvastuse massiga, seetõttu jäid masina dünaamilised omadused samadeks.
Peale kahest inimesest koosneva ekipaaži võib БТР-Т transportida viit jalaväelast. Võimalust liikumisel tulistada pole, sest sellise tegevuse kasutegur on küsitav, sestap loobutigi sellest tugevdatud kaitse kasuks. Sama teed läheb muideks ka lääneriikide tehnika moderniseerimine. See-eest omavad võitlejad võimalust jälgida ümbrust kuue jälgimisseadme abil, mis on suunatud külgedele ning masina liikumissuunast tahapoole ning võimaldavad meeskonnal saada õigeaegselt infot muutuvast olukorrast. Dessandi väljumiseks on dessandiruumi tagaosas masina peal kaks ülesse avanevat massiivset luuki. Vaenlase tule all dessanteerumisel peaksid need tagama kasvõi minimaalse kaitse eespoolt tuleva tulistamise suhtes, külgedelt kaitsevad roomikutepealsed karbid.
Masina nimetus on ajas muutunud БТР-Т-st luure-patrullmasinaks ДПМ (дозорно-патрульной машины) ja tagasi, kehtima jäi esimene variant. Vähetähtis pole ka hetke majandustingimustes masina hind, mis antud masina puhul oli suhteliselt madal- T-55-si oli säilitusladudes piisavas koguses, neid vähendati arvuliselt pidevalt, lõigati vanarauaks või jagati uutele “sõpradele”. Masina suhtes ilmus terve rida kriitilisi artikleid, milles kriitikud osutasid täiesti õiglaselt masina puudustele, nagu väikesearvuline dessant ning nõrgavõitu relvastus. Soovitati dünaamilise kaitse paigaldamist katusele, samas soovitati parema vaatlusvõime saavutamiseks katus hoopis maha lõigata.
Saamal ajal jätkab armee Tšetšeenias sõitu BMP-1/2 ja BTR-70/80, kusjuures valdavalt soomuse peal, kuna see soomus praktiliselt suurt millegi eest ei kaitse. Raha kasvõi katseseeria väljalaskmiseks ning selle katsetamiseks reaalses olukorras nii ei leitudki. Iisraellased, kelle kogemust konstrueerimisbüroos arvatavasti arvestati, asuvad pidevas relvastatud konfliktis Palestiina elanikkonnaga. Linnatingimustes toimuvates lahingutes kasutatakse laialdaselt roomiktransportööri Achzarit, mis on tehtud eelnevate relvakonfliktide käigus Iistaeli kätte sattunud tankidest T-54 ja T-55. Lääne pressi andmetel võib nende masinate arv ulatuda tuhandeni. Mis pole midagi üllatavat, arvestades, et esimesed sellised transportöörid ilmusid juba 1987 aastal. 44-tonnisest üldmassist moodustab üle 14 tonni kaitse, relvastus koosneb ühest distantsjuhtimisega kuulipildujast FN 7,6 M240 ( veel kolm saab kinnitada lihtsate kronsteinide külge ülemistel luukidel, kuid nendest saab tulistada vaid vööni masinast välja ronides). Kompaktsem mootor Detroit Diesel 8V071 ТТА koos poolautomaatse Allison XTG-411-4 ülekandega võimaldas masina loojatel mootorisektsiooni ümbertegemist, tehes ruumi tagumisele tunnelile, mis võimaldab vaenlase tule all masinast ohutumalt lahkuda. Muideks, Iisraeli riigi rahaliste võimaluste juures võib paljutki projekteerida, Venemaal tuleb lähtuda oma reaalsetest võimalustest, mitte aga vagast soovist paigaldada masinale süsteemi “Arena”, soojuskaamera, võimsam suurtükk ja õhutõrje raketikompleks. Maksjaid selle eest ju pole.
БТР-Т-I, mis oli jäänud ainueksemplariks, kasutatakse büroo töötajate poolt polügoonile sõites üliläbiva “taksona”. Uute raskete leegiheitesüsteemide esitlusel tellija esindajatele jäi masin silma ühele katsetusel viibinud keemiakaitse kindralile. Kes masinaga lähemalt tutvumise järel viivitamatult teatas, et tahab samasugust ainult et paremat. Vähe sellest, tal õnnestus uue teema jaoks ka finantseraldised tagada, mille tulemusena ilmus leegiheitjatele T-72 baasil masin БМО-Т. Siiani olid leegiheitjad pidanud edasi liikuma BMP-del, mida alles hiljaaegu kutsuti “jalaväe vennashauaks”. Lisaks garanteeris masina keemilisest segust täiendav “täidis” tabamuse korral kõige elava hävimise mitte ainult masinas endas, vaid ka selle ümbruses.
Tanki torni koha võttis enda alla suurema mahuga meeskonnaruum kui seda oli БТР-Т, kaetud eest ja külgedelt sisse ehitatud dünaamilise kaitse blokkidega. Korpuse laele paigaldati spetsiaalselt projekteeritud torni asemele standartne komandöriluuk T-72-lt koos turelliga 12,7 mm kuulipildujale. Dünaamilise kaitse elementidega ekraanid (nagu T-90-l) katavad nüüd korpuse alumist osa pea täies pikkuses. Roomikupealsetel riiulitel paiknevad kõrgendatud soomuskarbid koos kütusepaakidega mõlemal pool mootorisektsiooni vöimaldavad vaenlase tule all ohutumat lahkumist masinast. Omapärane soomustatud “kaevik” mille moodustasid meeskonnaruum ja kõrgendused mootorisektsiooni servas, võimaldab tulistada leegiheitjatest kiirustamata. Sihikuline laskekaugus 600 meetrit, maksimaalne aga 1000 meetrit annab eelise DOTide või linnalahingus kindlustatud laskepesade hävitamiseks. Omskis toimuvat БМО-Т ehitamist võib nimetada väikeseeriaks. Teatud huvi masina vastu, mille tootmise seisab vaid raha taga, on üles näidanud ka Maavägede juhtkond.
http://topwar.ru/2419-btr-t-iz-tanka.html
) täiesti kaasaegsesse vormi viimisest. 
