139
Koju! 2
Vaat nüüd alles algas pidu. Need, kes polnud enne rongi istumist oma doosi kätte saanud, viskusid püüdlikult kaotatut tasa tegema. Neil, kes olid oma normi sisse võtnud, saabus ootamatult teine hingamine ja nad moodustasid seltskonna esimestele. Kainuritel kallati praktiliselt vägisi esimene doos kõrist alla, mille järel nad muutsid viivitamatult omi põhimõtteid. Maohaavadega sõjamehed suundusid siiski magama.
Mind määrati ühehäälselt „isameheks” ja sunniti ära jooma emailkruusitäis ženšenni nastoikat ja peale samasugune kruusitäis tumedat õlut „Monarh”, peale mida voolas minu suust tooste vahetpidamata.
Neljandat korda selgitanud, et öeldes „siinviibivate daamide terviseks”, ei pidanud ma silmas kedagi pudelikaaslastest, märkasin, et saabus ebaloomulik vaikus. Minu selja taga seisis raudteemiilitsa brigaad – noor leitnant miilitsamundris ning kaks ambaali khakivärvi mundris ja mustade barettidega.
„Rääkige sellega,” näitas leitnat näpuga minu peale, „aga mina klaarin niikaua teistega!”
Üks ambaalidest tõstis mind lihtsalt kraedpidi üles ja tassis tamburisse. Mingi ime läbi oskasin ma laualt kaasa krahmata pudeli nastoikaga.
„Mida sa, blja, siin esined?” küsis kandja.
„Näete, mehed, õppekogunemiselt saabume – pidutseme!”
„Milliselt, blja, õppekogunemiselt?”
„Noh, instituudi sõjalise kateedri õppekogunemiselt!”
„A-a-a, üliõpilased, blja!” venitas teine pettunult.
„Mehed, äkki joome?” pakkusin ma kartlikult.
„Leitnant tuleb kallale!”
Mina kiikasin vagunisse:
„Enam ei tule – juba võib!”
Leitnant töötas minu asemel isamehena. Selgus, et „rahumeelsed kodanikud”, kooseisus kuus meest, kes aktiivselt osalesid meie peol, rääkisid leitnandi ümmarguseks. Ega ta eriti vastu ei punninudki!
Kui ma umbes kahekümne minuti pärast ambaalidega tamburist naasesin, oli leitnat juba paraja auru all, äratas millegipärast meie alampolkovniku ja rääkis talle auku pähe, et ta meie pidu ei segaks.
Alampolkovnik kissitas silmi ja ei saanud unesegasena aru, miks tal palutakse mitte teha seda, mida ta nagunii ei kavatsenud teha. Lõppude lõpuks kamandas ta:
„Määran sind vastutavaks!” ja pea kukkus tagasi padjale.
Innukas leitnant arendas tormilist tegevust, rekvireeris kogu olemasoleva alkoholi, paigutas selle ainult talle arusaadava korra järgi lauale ja teatas, et jooma hakkame „süsteemi järgi”. Süsteem oli: õlu, viin, nastoika ja jälle õlu.
Ambaalid said kaks „kollast kaarti” ženšenni nastoika näol ja käsu jätkata minuga tamburis klaarimist, mida nad läksid rõõmuga täitma.
Mina üritasin jutu jätkamiseks korrata oma Piiteri ekskursiooni, kuid mul kästi lõuad pidada ja vaikides juua – peale mida hakkasid nad rääkima oma teenistusest ja naistest.
Nagu rääkisid sõbrad – kusagil tunni aja pärast tassiti mind neljal käel tagasi vagunisse, paigutati oma riiulile ja pandi hoolitsevalt minu iskilik jalgpall padja asemel pea alla. Aga üleüldine pralle vaikis alles hommikuks.
Ma ärkasin imelise jalgpalli nipli jäljega paremal põsel ja nägin üleüldse välja nii, nagu oleksin isikliku näoga tõrjunud penalti, mis on sooritatud arbuusiga haubitsast.
„Hiina mesiniku hommik,” panin ma diagnoosi oma peegelpildile tualeti peeglis, „silmad pilukil ja peas sumiseb!”
Mööda öist lahinguvälja käis rahulolev vagunisaatja – temaga jagati peolaua jääke. Samas oli ta ka medõde – valas kannatanutele õlut meie endi „Monarhi” plastpudelitest. Alampolkovnik luges meid perroonil üle, oli hämmeldunud kehade arvu ja nimekirja klappimise üle, õnnitles õppekogunemise eduka lõpu puhul, andis mingi ümbriku ja dematerialiseerus. Ümbrikus oli mingi „rahaline kompensatsioon”, mis meile oli justnagu ette nähtud.
Kümnendal hommikutunnil seisis Jaroslavli vaksali õllekas kamp väsinud, ebakaineid, kuid väga rahulolevaid noori inimesi, kes kulistasid õlut ja tähistasid õnnelikku kohalejõudmist.
Õppekogunemine oli lõppenud!
