Hurt: Masinavärk, mis toodab paljaid mehi

[Qtec]

Kuskilt mulle meenuvad ka SKAK'i kaatrid ning kui kopteritega ainuüksi ei saa märkimisväärset summat kokku, siis nende kahe peale saab kindlasti juba märkimisväärse summa.

[Viiskümmend]

Eesti kaitsepoliitilise joone peamiseks probleemiks on tõusnud Läti, kes ei käi oma naabritega enam ühte sammu. Läti kergitas kaabut ja astus C-17 osaku ostmise programmist välja. Ma loodan, et Läti on nüüd sellepärast vähem NATO riik kui meie.
Teise huvitava sammuna on nad oma hiljuti hangitud Tripartite miinijahtijad müüki pannud.
Mis puudutab aga NH90 helikoptereid siis on neid "21 sajandi utility" helikoptereid endale tellinud 16 riiki kuid mitte keegi ei kasuta neid Afganistanis. Eesti saaks esimene olla, meile sobib ju ainult parim

[Kapten Trumm]

ei saa öelda, et kopterihankest loobumine annaks kuskile mujale ülisuure kvalitatiivse võidu (isegi kui arvestada, et seda prognoositud raha on masu ja kaitsekulude ajutise külmutamise tõttu plaanitust vähem). Võrdluseks proovi välja arvutada, kui palju võib maksta ainuüksi üks DOS lahingumoona kogu KV SA-strtuktuurile (st. mitte ainult automaadipadrunid, vaid ka mürsud, miinid, TT- ja ÕT-raketid, tulevikus ilmselt ka keskmaa-ÕT moon ja tankikahurimürsud). Ühesõnaga – ei ole mõtet hakata sellest kopterihankest kujundava mingit müütilist elukat, millest loobumine lahendaks nõiaväel kõikide teiste väe- ja relvaliikide mured ja puudujäägid.

Küsimus on ka eetikas, kas pereisal sobib tegeleda nt ookeanipurjetamisega, kui lapsed on kodus poolpaljad ja alatoidetud. Pere-elus lõpeb asi lihtsasti - ema võtab lapsed kaenlasse ja kolib minema. Paraku pole palja tilliga reservil võimalik kuidagi kaminale keskmist näppu näidata, sest ega me kaminat või peastaapi kaitse.

Teine oht - jutt oli plaanidest ja rahadest, mis tegelikult tulevad (SKAK oli optimistlik) - et ei tekiks olukorda, et kopterid ja läikiv nishinänn ostetakse ikkagi, aga muu lükatakse tulevikku (tuues põhjenduseks ohu puudumise).

[Larry]

A4 kirjutas:

Mis puudutab nende võimalikku maksumust, siis olukorras, kus kogu SKAK-i hangeteks kümne aasta peale on arvestatud üle 20 miljardi krooni vanas rahas, ei saa öelda, et kopterihankest loobumine annaks kuskile mujale ülisuure kvalitatiivse võidu (isegi kui arvestada, et seda prognoositud raha on masu ja kaitsekulude ajutise külmutamise tõttu plaanitust vähem).

A4, katsu mõista, et kui raha kõigeks plaanituks ei jätku, siis tuleb see olemasolev summa kulutada sellele, mis on esmajärjekorras vajalik. Transpordikopterid ei ole esmajärjekorras vajalik. Ah et ei saa kusagil mujal ülisuurt kvalitatiivset võitu? SKAK 2018 näeb muuhulgas ette ka TT- relvade hanke Milanite näol. Kui kaur3 andmetel saaks soomusmanöövervõimele kuluva summa (räägitud on summast u. 4 miljardit eek - Larry) eest 12000 NLAWi, siis kopteritele kuluva u. 1 miljardi eek eest saaks järelikult 3000 NLAWi. Kas see ei oleks siis ülisuur kvalitatiivne võit, eriti kui TT- rakettide ost seisab meil niikuinii ees?! Ja ära hakka rääkima, et sellest ei jätkuks kõigile 40000 mehele, nii ei saakski me midagi omale hankida. Ilmselt ei ole siin foorumis kellelegi vaja seletada, et tulejõud tuleb raskerelvadest. Meil on raskerelvi üsna näpuotsaga ja SKAK ei näe ka ette nende juurde hankimist. MIKS?!
Veel kord: kui niigi nappi raha kulutatakse ebavajalikule, siis tähendab see, et vajalikule ei jätku. Selle asemel, et kulutada raha kahele vajalikule asjale tuleb meil nüüd valida neist kahest üks ja teine jääb tegemata. Saad aru? Kulutame raha kopteritele ja hakkame valima, kas jätta ostmata mõned DOSid või 3000 NLAWi... Kumbad sa ise ostmata jätaks?

[Kapten Trumm]

3000 NLAW-i annab Eestis mitte enam kvalitatiivse, vaid lausa operatiivse tasandi efekti.

Piltlikult öeldes tekib olukord, kus EKV suudab hävitada KÕIK soomukid, mida siia VF lähimatest sõjaväevringkondadest on võimalik saata (operatiivne efekt). Ja kui soomukid on kas 1. hävitatud 2. neid ei saadetagi lahingusse - siis ahelikus ründajate tõrjumiseks kõlbavad ka külma sõja käsirelvad väga hästi.

Teiseks on sellise koguse relvade olemasolul anda juhitava TT raketi võimekus rühma tasandile ja kui pataljon puruks pekstakse, tulevad TT raketid ikkagi (kvalitatiivne efekt). Ja arvus on suur vahe, kas üks Milani seade per kompanii või 2 NLAWi per rühm. Piltlikult öeldes tervitab igat soomuskolonni TT rakettide turmtuli.

Gustaviga saaks muidugi ka, ainult sellega on hävitamise tõenäosus kordi väiksem ning laskja ellujäämise shansid samamoodi pisemad.

Millise efekti annavad 4 kopterit? Null.

[tommy]

Millise efekti annavad 4 kopterit? Null.

Ma olen nõus, et laiaulatuslikus konventsionaalses sõjategevuses Eesti ja Venemaa vahel oleks rohkem kasu tankitõrjerelvadest kui paarist/neljast kopterist.....(sellest NLAW-fetišist samas aru ei saa, sisuliselt kusti tegevusraadiusega relv)
Paraku, unustame, et oluliselt tõenäolisem võib tulevikus olla olukord mida allpool kirjeldatakse....

Õnneks või kahjuks ei ole tegutsemine täiemahulises konventsionaalses konfliktis ainukene stsenaarium, milleks Eesti riigikaitse valmistuma peab. Sellele „täiemahulisele konventsionaalsele“ võib eelneda (või hoopis selle asemel rakenduda) mitmeid „pehmemaid“ ja „segasemaid“ stsenaariumeid, kus võime väiksemaid üksusi kiirelt transportida, otsingu- ja päästelende teostada, õhuvaatlust ja seiret teostada, MEDEVAC-i teostada võib olla olulise või isegi otsustava tähtsusega. Selles mõttes tuleneb vajadus täiendavate ja korralike kopterite järele ohustsenaariumitest, mitte mõne üksiku õhuväelase või ametniku märjast ja assümeetrilisest unenäost

Mul on paraku raske sellele vastu vaielda...
Ei ole ise üldsegi selle eeldatava kopterihanke eriline pooldaja, kuid näha tulevikus ette ainult üht, ainumast stsenaariumi pole kah eriti tark tegu.

[Qtec]

Palun tehke mulle lollile selgeks, miks siis ikkagi meie suur ühiskolhoos, mille alla kuuluvad nüüd ka piirivalve ametnikud koos lennusalgaga ei saa teostada kõiki vajalikke pääste-, otsingu jm lende? Koptereid vähe, hea küll, ostame üks-kaks juurde. Ikka tuleb oluliselt odavam, kui eraldi luua teine lennüksus koos kõige vajalikuga, mis neid koptereid õhus hoiab. Lisaks, kuidas on võimalik, et kaks ametkonda ei suuda kokku leppida mingite ressursside ühiskasutuses? Miks ei või need kopterid vajadusel transportida üksusi, sooritada SAR funktsioone jne. See, et soetatud kopterid pole võimelised suuremaid üksusi kandma pole samuti hiigelprobleem...müüge kasutud pannid maha ning ostke midagi normaalset, mida annab kasuta ka muuks tegevuseks. Ma näen siin ainult hiigelsuurt raha kulutamise tahet, mida edukalt peidetakse igasuguste pealtnäha mõistlike põhjenduste taha, kuid kui sügavamalt mõelda, siis on selgelt aru saada, et tegelikult peaks saama ka ilma hakkama, kui vaid tahetaks. See, et EU ei luba abistada kopterite ostu, mida kasutatakse ka militaarvaldkonnas ei oma tähtsust, sest lõppkokkuvõtteks on kahe eraldi üksuse, kus ühes on abiga ostetud ning teises abita ostetud kopterid, üleval pidamine ikkagi kallim lahendus, kui üks universaalsem kasvõi ilma abita funtsioneeriv üksus.
No pagan, kui neid koptereid on nii vaja, siis võtkem need kopterid, kuid tehkem nii, et saaks kõik vajadused kaetud ning raha jääks samuti alles....kasvõi natukenegi.

[Lemet]

Õnneks või kahjuks ei ole tegutsemine täiemahulises konventsionaalses konfliktis ainukene stsenaarium, milleks Eesti riigikaitse valmistuma peab. Sellele „täiemahulisele konventsionaalsele“ võib eelneda (või hoopis selle asemel rakenduda) mitmeid „pehmemaid“ ja „segasemaid“ stsenaariumeid, kus võime väiksemaid üksusi kiirelt transportida, otsingu- ja päästelende teostada, õhuvaatlust ja seiret teostada, MEDEVAC-i teostada võib olla olulise või isegi otsustava tähtsusega. Selles mõttes tuleneb vajadus täiendavate ja korralike kopterite järele ohustsenaariumitest, mitte mõne üksiku õhuväelase või ametniku märjast ja assümeetrilisest unenäost

Esiteks peaks olema ka olemasolevad kopterid suutelised seda kõike tegema. Teiseks jäi silma see väljend

täiendavate ja korralike kopterite järele

Miks siis ei võinud siis kohe "korralikke" helikoptereid osta??? Seda enam, et sinnani kasutatud Mi-8 tüüpi masinad olid just seda va "korralikumat" kategooriat.

[kaur3]

THE WAR’S PECULIAR PROPHETS

Perhaps the oddest thing about the cellular anti-tank defense Hezbollah employed is that it had been proposed three decades earlier — for NATO, by off-the-reservation European generals. The prophetic books for Hezbollah-style warfare were impractical, military-utopian tomes written at a time of decreasing European defense budgets and the ascendancy of quantitative analysis — and, ironically, in the shadow of the anti-tank missile’s success in the Yom Kippur War.

Senior officers such as Emil Spannochi of Austria (“Verteidigung ohne Selbstzerstoerung” — “Defense Without Self-Destruction”), Franz Uhle-Wettler of Germany (“Gefechtsfeld Mitteleuropa” — “Battlefield Central Europe”) and Guy Brossolet of France (“Essai sur la non-bataille” — loosely, “The Non-Battle War”) suggested that an effective and economical method of defeating massed Warsaw Pact armor would be to field large numbers of small cells equipped with anti-tank weapons to wage a territorial defense in depth.

The prophets called the European battlefield’s dynamics utterly wrong. Relying on faulty math that assumed X number of kills for each team, they failed to take into account the psychological effects of masses of armor on small, isolated groups of European reservists — or even active-duty troops. Although the techniques they recommended varied somewhat in their details, all assumed that soldiers would wait patiently for Soviet tanks to come into range, coolly and accurately discharge their weapons in the required number of volleys, then safely escape to fight again. The theories also assumed that the right number of anti-tank teams could be concentrated at precisely the right points along exactly the right avenues of approach to pick off passive Warsaw Pact armored vehicles that would present themselves as cardboard ducks in a shooting gallery. It was utter nonsense in the European context.

But it was exactly right for Hezbollah, an organization that had the two crucial ingredients that were missing in Central Europe and NATO: a relatively small piece of restrictive terrain to defend — and fighters willing to die on the spot to kill their enemies. And the IDF, for all its strength, had nothing approaching the number of Warsaw Pact tanks. Furthermore, the Israelis had a distinctly non-Soviet attitude toward friendly casualties.

It’s a bizarre quirk of history that European military thinkers in quest of defense on the cheap unwittingly predicted the tactics of a 21st-century terrorist army. And the predictions don’t end with the examples above: In a collection of articles edited by Carl Friedrich von Weizsaecker in 1984 (“Die Praxis der defensiven Verteidigung” — “The Practice of Defensive Defense”), the entry by Alexander Acker is titled “Einsatz von Raketenartillerie im Verteigigungsnetz,” or “The Employment of Rocket-Artillery in a Defensive Network,” although the author didn’t quite foresee the use of tactical rockets as strategic terror weapons. Another pertinent essay from the same book dealt with the social and political consequences of alternative concepts of defense — an issue Hezbollah managed to turn into a weapon in and of itself as it lured the IDF to strike civilian targets.

While it wouldn’t do to assume that Hezbollah’s doctrine designers had read the European texts, it’s not beyond the realm of plausibility, given the terrorist organization’s extensive ties to northern Europe. But that’s a question for historians with time on their hands. What matters is that, however it managed to conceive its battlefield doctrine, Hezbollah developed effective forms of defense and elastic organizational structures superbly suited to its strategic goals. If we can overcome our vanity and set aside, for one moment, our disgust with terrorist organizations, we might recognize that no formal military establishment in our time has done a better job than Hezbollah of preparing for the war it would fight — against a superior enemy. If David didn’t kill Goliath this time, he certainly gave the big guy a headache.

http://www.armedforcesjournal.com/2006/10/2069044/

tommy, ma toon siin NLAW'i näiteks, sest selle ühe lasuga saab hävitada tanki üsna kauge maa tagant. Lisaks teeb ta laskuri elu ka natuke kergemaks enda sisse ehitatud tarkusega. Siin foorumis kirjeldatud tankihirm, adrenaliinilaks, märjad püksid jne võivad CG meeste lasketäpsuse üsna alla tõmmata. Minugi poolest võivad NLAW'ide asemel olla kasvõi 3000 Milani kompleksi koos 12 000 raketiga, et neid jaguks mida rohkem kohtadesse, seda parem. Mida kaugemalt ja mitte etteaimatavast suunast rünnak tuleb, seda parem, sest siis on suurem võimalus, et teede ääri kammima saadetud jalaväelased sind üles ei leia ja vastase suurtükiväe tulejuhtidel tuleb märgatavalt rohkem kohti kaardile, mida peaks hakkama läbi tulistama. See on aga kõik aeg, mis annab Sul võimaluse asju pakkida ja edasi liikuda.

[Larry]

tommy kirjutas:

Ma olen nõus, et laiaulatuslikus konventsionaalses sõjategevuses Eesti ja Venemaa vahel oleks rohkem kasu tankitõrjerelvadest kui paarist/neljast kopterist.....(sellest NLAW-fetišist samas aru ei saa, sisuliselt kusti tegevusraadiusega relv)
Paraku, unustame, et oluliselt tõenäolisem võib tulevikus olla olukord mida allpool kirjeldatakse....
A4 kirjutas:
Õnneks või kahjuks ei ole tegutsemine täiemahulises konventsionaalses konfliktis ainukene stsenaarium, milleks Eesti riigikaitse valmistuma peab. Sellele „täiemahulisele konventsionaalsele“ võib eelneda (või hoopis selle asemel rakenduda) mitmeid „pehmemaid“ ja „segasemaid“ stsenaariumeid, kus võime väiksemaid üksusi kiirelt transportida, otsingu- ja päästelende teostada, õhuvaatlust ja seiret teostada, MEDEVAC-i teostada võib olla olulise või isegi otsustava tähtsusega. Selles mõttes tuleneb vajadus täiendavate ja korralike kopterite järele ohustsenaariumitest, mitte mõne üksiku õhuväelase või ametniku märjast ja assümeetrilisest unenäost

Mul on paraku raske sellele vastu vaielda...
Ei ole ise üldsegi selle eeldatava kopterihanke eriline pooldaja, kuid näha tulevikus ette ainult üht, ainumast stsenaariumi pole kah eriti tark tegu.

Siinkohal oleks kohane tsiteerida kindral Laaneotsa: Sõjaväe ülesanne on olla valmis halvimaks stsenaariumiks, selleks ta ongi loodud. Armee ei saa kunagi lähtuda kõige kenamast stsenaariumist. Kas me oleme selleks halvimaks stsenaariumiks vähemalt rahuldavaltki vamis? Enne ei ole ka mõtet nende pehmemate stsenaariumitega väga tõsiselt tegeleda, sest raha kõigeks korraga ei jätku.

sellest NLAW-fetišist samas aru ei saa, sisuliselt kusti tegevusraadiusega relv

Peale tegevusraadiuse ja kaalu eriti muud võrrelda polegi NLAWiga on soomusmasina tabamise- ja hävitamise tõenäosus esimese lasuga mõõtmatult suurem, kui kustiga. Ei pea eluga riskides tanki lähedale minema ja saab lasta ka kinnistest ruumidest. Põhiline pluss oleks, et neid jätkuks ka väga madalale tasemele (rühm), mis tähendab aga seda, et soomuse varjus liikuval vaenlasel oleks ülisuur tõenäosus selle relva tule alla jääda. Palju suurem, kui pataljoni/ brigaadi Milanitega kohtuda. Lisa siia juurde veel sõdurites tekkiv enesekindlus võimsast relvast nende kätes ja vaenlases tekkiv ebakindlus eesootavast kohutavast saatusest põlenud soomuskarbis... Niisuguste hangetega jätkates lakkab mingil hetkel naer EKV aadressil.

[Viiskümmend]

Mina ei usu, et me neid helikoptereid ostma hakkame.

Tegemist on agregeeritud nõudlusega ehk meie soov neid osta tuleneb prantslaste (loe Eurocopteri) soovist neid meile müüa ja need huvid on ju ilusasti korrelatsioonis ehk kui tahtmine müüa väheneb, väheneb ka huvi osta.

NH90 on aga üks õnnetu asi, millega ei ole rahul ei sakslased, soomlased ega ka rootslased, kel sai tehnilistest probleemidest ja prantslaste lõpututest vabandustest ja lubadustest lõpuks mõõt täis ning kes andsid ju aprillis sisse tellimuse 15 UH60M Black Hawki ostuks.

"18 NH90 helicopters were ordered for almost 10 years ago, but they are not expected to be fully operational until earliest 2020. By purchasing well proven helicopters the Swedish Armed Forces Helicopter Wing are hoping to avoid the same fate as with the NH90s, and that the costs will be reduced by half says Sweden’s Secretary of Defense, Sten Tolgfors"

[Kapten Trumm]

sellest NLAW-fetišist samas aru ei saa, sisuliselt kusti tegevusraadiusega relv)

Millise efekti annaks, kui 3 Milanit ja 9 40ndate rootsi TT kahurit asendada 54 juhitava fire and forget TT raketiga

See pole fetish, vaid lihtne, elus vett pidav väide sellele, justkui ei saavutaks EKV mingit kvalitatiivset edasiminekut, kui kopterite raha kodus ära kulutada. Saab ja millise veel.

Teine asi on see, et ega ikka ei ole kusti tegevusraadiusega küll. Liikuva märgi pihta ei ole ühegi mittejuhitava õlaltlastava TT relva praktiline laskekaugus üle 300 meetri (pigem jääb usutava tabamise kaugus alla 200 meetri). Mul oli alguses tükk pusimist, et tabada 200 m kaugusel asuvat paigalseisvat laudadest "tanki". Küll käsi värises, küll oli sihik vale. See lihtsalt ei ole nii lihtne, et tuleb kari reserviste, võtab kustid ja hakkab muudkui tanke küttima. Tankid muudkui seisavad paigal, neid keegi ei kaitse ja saavad järjest pihta. Kustiga on võimalik tabada, aga see nõuab ikka tõsist harjutamist, eriti liikuvate märkide vastu. NLAW puhul on tegemist uuema põlve top attack relvaga, mis tabab tanki õhukest ülasoomust, sinna pole ka võimalik eriti reaktiivsoomust paigaldada ning soomust paksemaks ehitada.

Teine asi, millega tuleb see "tambov" veel peale laskekauguse läbi korrutada, on tabamise tõenäosus ja meeskonna ellujäämise tõenäosus.
Kui me need asjad ka võrrandisse paneme, saame vist tulemuseks, et suudetakse ajaühikus purustada suurusjärk rohkem soomustehnikat ja seejuures tekib suurusjärk vähem ravimaterjali lonkavale meditsiiniteenistusele.

[kaur3]

Kaugeneme Hurdast, kuid mis teha. Läheb nagu alati

Viimases Petersi kirjaloos mainitud Uhle-Wettleri mõtetest saab osaliselt lugeda ka selle lingi alt lk 174.175. Tuleb meeles pidada, et esmatrükk oli 1981. aastal ja täiendatud versioon ilmus 1994. Siit ka see fiiberoptika jutt ja ei midagi Javelinidest ja NLAW'idest

http://books.google.ee/books?id=rUoqi5U ... &q&f=false

Lk 176. jätkub tekst.

ubiquitous fiber optic cable, these missiles combine uncanny accuracy and long (30-kilometer) range nearly unlimited choice of firing position. Sufficently cheap so as to be deployable in adequate numbers, these weapons promise to drive tanks far from the open ground that is their natural home.
Once they begin to hide in woods, towns, and the shadows of mountains, tanks become vulnerable to well-trained infantry. Provided with simple short range antitank weapon of adequate power, such infantry need fear little from tanks. The mechanized infantry that is sure to accompany the tanks presents more of problem. Once separated from their vechicles, these latter day dragoons will, more often than not, lack both the numbers and the light infantry skills needed to deal with full-time infantry protected by infnantry-friendly terrain.
It is tuhus quite possible that the army of the future will consist largely of only two combat arms - the "long range assassins" of the fiber optic missile troops and the "retail Warriors" of a greatly expanded infantry of the type advocated by Uhle-Wettler. In addition to tanks and armored personnel carriers, both tube artillery and long range rocket weapons (such as multiple launch rocket system) will be pushed to the margins. While a clever commander might find some limited use for such weapons, they will be relegated to a few specialist units. Even then, they will be less usefulthan weapons such as 120-millimeter and 160-millimeter mortars., which, as more and more fighting takes place in woods and built-up areas, have rare virtue of being able to penetrate significant overhead cove before bursting.
All other thins being equal, an army composed of properly trained light infantry backed up by fiber optic guided missiles could defend a given area for an almost indifinte amount of time. Using far less fuel than a conventional force of similar combat power and almost completely free of the need for artillery ammunition, is chief needs would be food, small arms ammunition, and replacement missiles. Difficult to defeat in a "fair fight", such force would also be far less vulnerable to a loss of contact with its source of supply.
The same virtues would give such a force consideralbe offensice power. While the fiber optic guided missiles would need some mechanical transport, their low "weight per kill" and their long range would permit a corps sized force to use the sort of road currently associated with a mechanized or armoured brigade. Marching over secondary roadsa nd, if need be, cross country, the infantry component would be no more dependent on the paraphernalia of modern logistics than General Juin's mountain troops of the Italian campaign of 1943-45.
Thourh more at home inwoods and cities, such a force would also able to operate in more open terrain. An extra ration of fibre optic guided missiles as well as a liberal sprinkling of the hand held anti-aircraft missiles that proved themselves so effective in Afganistan would enable the force to deal with both armoured vechicles and helicopters.

Uhle-Wettleri CV on siin.

http://de.wikipedia.org/wiki/Franz_Uhle-Wettler

Ps paistab, et Boriss Püssa on lugenud selle sakslase mõttekäike, kui ta kirjutas oma Kaitse Kodu loos Milanitest kompanii tasemel

[Kapten Trumm]

Siinkohal oleks kohane tsiteerida kindral Laaneotsa: Sõjaväe ülesanne on olla valmis halvimaks stsenaariumiks, selleks ta ongi loodud. Armee ei saa kunagi lähtuda kõige kenamast stsenaariumist. Kas me oleme selleks halvimaks stsenaariumiks vähemalt rahuldavaltki valmis?

Kui kopteri- ja muude analoogsete teemade all peetakse silmas mingeid "väikesi sõdu" a'la alkaiida ründab Eestit, siis need on on halbade asjade nimekirjas kuskil kolmandal-viiendal kohal. Tegelikus elus.

Kõige hullem, mis saab juhtuda, on idanaabri massiivne invasioon - Gruusia ad hoc korrutada näiteks viiega. Selle tagajärjed on igas valdkonnas täiesti totaalsed, sama efekti annab võibolla mingi suur loodusõnnetus või tuumapommi kasutamine nt Tartu vastu.

See, mida suudab teha öine vahtkond, mingi viies kolonn või alkaiida, on tegelikult hiire piiks eelmise kõrval. Pealegi mingit relvastatud "miilitsat" ei saa hästi tekkida, sest meil on see endal ka olemas (juba WWII perioodil adusid julgeoleku seltsimehed, et parim vahend militia (metsavendade) vastu on oma militia (hävituspataljon ja erariides hävitusagendid). Mitte kalli lahingtehnikaga piltlikult öeldes kärbse tapmine.

Kopterite põhjendamine "muude ohtudega Eestis" on samas klassis lollus nagu miinijahtijate põhjendamine kahe maailmasõja meremiinidega. Ehk oht on mingis osas olemas, kuid ei kuulu isegi kolmandajärguliste hulka. Esimese järgu summasid kolmandajärgulistele projektidele kulutada aga pole tark tegu.

[tommy]

Kõige hullem, mis saab juhtuda, on idanaabri massiivne invasioon - Gruusia ad hoc korrutada näiteks viiega. Selle tagajärjed on igas valdkonnas täiesti totaalsed, sama efekti annab võibolla mingi suur loodusõnnetus või tuumapommi kasutamine nt Tartu vastu.

See on ehk tõesti kõige hullem, mis võiks juhtuda.
Kuid kas sel juhul on üldse tähtis, kas me suudame põlema panna 300 või 700 vastase soomusmasinat. Paneb oletatav vastane seda üldse tähele.?
Mis on meie eesmärk julgeolekupoliitikas. Kas see, et sõja korral hävitada/tappa võimalikult rohkem, või teha kõik selleks, et sõja puhkemine ära hoida/teha see võimalikult vähetõenäoliseks.?
(Eesmärk on ikka tagada Eesti Vabariigi suveräänsus ja stabiilsus.)

Mis annab meile parema heidutusefekti(oletatava vastase silmis)?
Kas see, et meil on tuhandeid tõrjerelvi või meie liikmelisus NATO's ja muudes rahvusvahelistes julgeolekustruktuurides.? (vajalikud peaks/keskenduma peaks ikka mõlemale, püüdes saavutada tasakaalu)
Tasuta lõunaid ei ole. Tahtes kaasa mängida viimases, tuleb sinna ka omapoolselt panustada. Hoides samal ajal ka muid raudu tules.
Me ei saa kahjuks keskenduda ainult ühele/kõige hullemale.
Paratamatult tuleb tegeleda ka muude, nn. "pehmemate ohtudega".
Nõustudes sellega, et "idanaabri massiivne invasioon" on hullem mis juhtuda võib, tuleb ikkagi tegeleda/panustada ka kolmandajärguliste ohtude tõrjumisse. On see siis väiksemamõõduline provokatsioon/rünnak, massiivsed küberrünnakud jms.
Elu ise nõuab meilt seda.
On meil ju selles vallas kurbi kogemusi. Ja vastu seistud reaalsetele ohtudele.
Mis teha, kui vajaminev arsenal erinevate ohtude puhul ka erinev on.

Jutt, nagu panustaks Eesti nn. "pehmete ohtude" vastu rohkem kui "massiivrünnaku" vastu on pehmelt öeldes vale.
Igaüks võib kokku arvutada summad mida kulutatakse/on plaanis kulutada iseseisvale kaitsevõimele ja näeb, et sinna läheb meil ikkagi valdav enamus.