Juba 1972 aasta kesksuvest peale kirjutasid ajalehed Moskva ümbruse turbarabade põlengutest. Tuli välja, et Moskva on ehitatud mullakihi alla mattunud turbaväljadele. Iga linn, suur või väike, tekitab vee tarbimise tõttu põhjavee taseme languse ja turvas jääb kuivale. Vot sellistele kihtidele nad kuiva suvega tule otsa said ja turbakihti kustutada on kuratlikult raske. Vingu oli Moskva nii täis, et nähtavus alla kilomeetri. Tuli käsk, et peame meiegi inimjõu ja tehnikaga kustutama minema. Põnevusega ootasime, millal sõitma hakkame. Ettevalmistusi tegime hoolega.
Suvi oli Totskiski väga kuiv. Ühel heal päeval aeti meid häirekorras metsatulekahjule järelkustutust tegema. Sapööritankid olid oma miinide välja kündmise raudadega maastiku ümber kolde segi pööranud ja sedasi tule leviku tõkestanud. Meie hakkasime metsas kustumata tulepesi otsima ja labidatega põlevaid kände ja sammalt kustutama, mullaga katma.
Sügavamale metsa minnes hakkas varsti kuum. Puutüved lausa kiirgasid sooja. Iga natukese aja tagant tuli kusagilt ülevalt hõõguvaid söetükke ja tihti otse kraevahele. Saime hulgaliselt väikesi põletusi. Hullem oli jalgadega. Ei pidanud me tundigi vastu, tossavas samblas haudusid jalad saabastes ära, hakkasid valutama. Olukord muutus väljakannatamatuks ning me olime sunnitud lõpetama. Tegemist oli ainult sambla ja madalamate okste põlenguga.
Laastava hoobi andis teade, et Sorotsinski sõsardivisjonist seitseteist poissi olid Moskva lähedasel maanteel autoga sõites tühimikule sattunud. Asfalt varises alt ja nad olid kuue meetri sügavusele kukkunud. Kohe lahvatas turvas leegiga põlema, neid ei suudetud päästa.
Paljudele olid nad tuttavad, sest tihti korraldati omavahelisi meisterlikkuse võistlusi. Nüüd vajusid kõigi näod üsna morniks, pagunitest olenemata. Entusiasm kahanes nagu kevadine lumi.
Saime tarkusi teada, et turvas põleb varjatult maa sees sügaval hõõgudes kuni põhjaveeni. Tulekolde ja suitsu väljumise koha vahel võib teinekord olla kümneid meetreid.
Hull lugu.
Ettevalmistused ei liigu kuidagi enam paigast. Loidus on totaalne ja äkki kuskil nädala pärast saame käsu Koltubanovka metsas ladusid kaitsta. Kuuldavasti seal midagi veel ei põle. Panime kohe ajama, sest olime ju eelnevalt kogu majanduse sõiduks sättinud.
Reisi suund on Kuibõshevi poole ja kestab kõigi molutamistega pool päeva. Koltubanovka ümbruse loodus osutub väga meeldivaks. Eestlane on metsarahvas ja silm lausa puhkab sellises kuuse, männi ja segametsamassiivis liikudes. Pean lisama, et sealses kandis ei ole metsad sugugi nii levinud kui meil. Ise ei paista nad avarusi vallutavat. Kui on lage, siis on seda lagedust kümnete kilomeetrite raadiuses. Noh on võserikke ja põõsastikke. Aga see põlismetsa vastu ei saa. Õhtu eel jõuame ilusas kohas, hõreda männimetsa keskel asuvasse sõjaväebaasi. Puudub uhke sissesõiduvärav. On teine väga tagasihoidlik. Vene kroonu läbinud on vist kõik näinud, et värav kolm meetrit kõrge, rangelt valvatud aga territooriumi tagumises otsas ei julge koergi aia vastu jalga tõsta. Raip võib kaela kukkuda. Hooned suurel territooriumil laiali ja kokkusurutuse tunne puudub.
Oleme juba nädalakese ladude ümbert metsa kaugemale tõrjunud. Mets pole õige nimi. Rohkem ikka võsa. Meil on keset baasi telklaager püsti pandud, klubihoone läheduses ja oma tuletõrjumise riistade stend- labidad, kirkad, ämbrid. Autod seisavad sealsamas rivis. Lausa kummaline kooslus on siin üldse. Ilusa männimetsa sees on maju, on ladusid ja puudub selline traditsiooniline selgelt piiritletud, lausa lagedal eraldi seisev ladude territoorium. Muru ja õhukese mullakihiga kattunud asfalteeritud helikopteri maandumisplatski on olemas. Samas on kuuldusi, et kui siin peaks põleng lahti minema, siis pauk ulatub Kuibõshevini.
Loomulikult ei saanud ma uudishimutseda, mida head siin siis hoitakse. Pisike kahtlusemoment on, et kusagil võib olla ka esmapilgul nähtamatuks jääv maa-alune hoidla tuumalõhkepeade jaoks. Paraku minu fantaasia.
Köök on meil oma kaasas. Kõikjal liigub ja töötab üleajateenijaid, praaporeid. Ajateenijaid ei paista peale meie kusagil olevat, selge et siis soldatite sööklat polegi. Toidukraami tuuakse pea iga päev, sest külmikautot meil ei olnud. Autojuht Kuliev paras frukt, kes pidevalt haugub praapor Zverjevile vastu. Temast ei saagi aru kuna ta vihane on ja kuna ei ole. Vihagrimass läheb hetkega üle laginal naeruks ja türgikeelseks mulinaks. Ühel heal päeval lähevad nad tülli ja Kuliev haarab sihukese kolmekümne sentimeetrise kööginoa ja ähvardab praaporit lüüa. Viimane teeb sulgkerge hoota hüppe üle auto haakes oleva söögikatla veotiisli ja enne kui maanduda jõuab, naerab Kuliev laginal oma tuntud naeru. Loll naeratus ka praapor Zverjevi näol ja nii siis jääbki.
Jätame meie selle igaks juhuks meelde.


КП-125
Кухня прицепная
База монтажа - ИАПЗ-739К
Количество личного состава на обеспечении - 125
Котлы:
- количество - 3шт., материал - сталь нержавеющая
Емкость (полная/рабочая), л.:
- для первого - 112/100
- для второго - 56/50
- кипятильник - 100
Топливный бак - 2х48л.
Расход горючего, кг/час:
- жидкого (дизель, керосин) - 7-10
- твердого (дрова влажностью 21-33%) - 28-32
Время закипания воды в котлах, мин.:
- на жидком горючем - 55-65
- на твердом топливе - 80-95
Габаритные размеры:
- длина - 3700мм
- ширина - 1810мм
- высота - 2328
Вес, кг.:
- сухой - 1110
- в снаряженном состоянии - 1515