Loen uut raamatut, pealkirjaga "Nõukogude armee ja eesti mees."
Eks seal ole kirjas huvitavaid ja osalt eeldatavaid mälestusi.
Ehk seletaks mõni kompetentne kirjutaja mõne nähtuse ära.
Kuidas on võimalik, et poksimisalal olev meistersportlane saab kroonus iga päev teiste käest kolki? Vabandust, kui küsimus on liiga naiivne. Põhjus on vist matemaatiline: üks mees hirmsa massi vastu...
Ja kaebamisse mitteuskumine on ju eriti levinud ka tsiviiltasandil. Näiteks koolis.
Ja see, et teise aasta sõdureist "vanakesed" kamandavad leitnante, seersante. Nojah, eks perekonnas võib ka olla , et mõni "vähetähtsam " tegelane. Ja staaz. Pärast kroonut pole see starik oma positsioonilt võib-olla taas mittekeegi, aga vabandust! see on teine teema.
Eks küsimusi ole rohkemgi.
Raamatus tuuakse välja eriti palju tobedusi. Loomulikult on neid, kes olid vene kroonus õigel ajal ja õiges kohas, kellele saatus pakkus õnne.
Uus raamat
-
- Liige
- Postitusi: 74
- Liitunud: 08 Veebr, 2010 0:11
- Asukoht: Internetis.
- Kontakt:
Re: Uus raamat
Nojah, eks see ongi tänapäeval raskesti usutav. Mõned enda ja omaaegsete "vanakeste" mälestused-õpetussõnad-manitsused.Vandersell kirjutas:Kuidas on võimalik, et poksimisalal olev meistersportlane saab kroonus iga päev teiste käest kolki? ... Põhjus on vist matemaatiline: üks mees hirmsa massi vastu...
Kõvad mehed "võtsid aru pähe", kui öösel tõmmati une pealt padjapüür pähe ja siis anti igast küljest. Et erilisi sinikaid ei jääks, siis oli abiks märg käterätik, millel sõlm otsas. Kõhtu võib ka rusikaga virutada. Vahel haarasid peale padjapüüritrikki kaks meest kätest ja kaks jalgadest, ning kaks käterätiga venda siis materdasid käterätiga kõhtu, teine teiselt poolt. See viimane oli kõige tõhusam meetod, mis jättis minimaalselt jälgi. Kel elu armas, ei kuulnud ega näinud öösel midagi...
Ka kõige kõvem mees murdub, kui on vaheldumisi päevnik ja siis jälle koorib tervele väeosale öösel kartuleid. Kui öösel 3-4 tundi magada saad, on vedanud. Ega öine kartulikoorimine pole vabandus, et päeval ei jaksa teistega võrdselt silgata. Lõpuks nägid sellised eriti tõrksad vennad üpris zombide moodi välja. Ega asjata pole üks ülekuulamismeetod inimest mitte magada lasta...
Kui keegi hakkas vinguma, et määrustiku järgi pole selline asi ette nähtud, siis teatati sadistliku irvega: "Ah tahad määrustiku järgi??? Kohe saad!"
Siis alles algas põrgu, sest nii ideaalset ja veatut inimest pole vist olemas, kes kriipsupealt suudab seda jälgida. Iga väiksemagi eksimuse eest ootas jälle toimkond jne. Väga kähku hääbus määrustikupäraste suhete nõudmine. Eks see määrustik oligi sellise tagamõttega koostatud, et ka kõige vintskem sell teeb lõpuks tuimalt, mida kästakse, ja ei mölise.
Kaebamine võis ka letaalselt lõppeda. Ikka juhtub, et kukud kusagilt kõrgelt kogemata alla, või jääd kusagile raske tehnika alla/vahele jne. Kõiki linnalegende, milliseid "õnnetusi" võib juhtuda, ei hakka praegu siia kirja panema.Vandersell kirjutas:Ja kaebamisse mitteuskumine on ju eriti levinud ka tsiviiltasandil.
Meil oli see rohkem värskelt koolist tulnud leitnatide probleem, sest ta pandi kohe proovile, et mis mees on. Värskelt seersantide koolist tulnu polnud samuti vanakeste jaoks mingi autoriteet, sest ta oli ju kõigest pool aastat teeninud. Pealegi tundsid vanakesed läbi ja lõhki väeosa igasugu saladusi ja kirjutamata seadusi. Kui ikka on tõbras ja end üleüldse liiga ülbelt üleval peab (ta ju ka peaaegu "noor", mis sest, et tärnidega/paeltega, - loeb see, kes kui palju "istunud" on), siis padjapüüri võib ka õhtuhämaruses võpsiku vahel pähe tõmmata...Vandersell kirjutas:Ja see, et teise aasta sõdureist "vanakesed" kamandavad leitnante, seersante.
Jep. Mulle jäi mulje, et kõige õelamad "taadid" olidki need, kes noorteajal kõige rohkem vett ja vilet saanud. Nii mõnigi neist kahetses demblisse minnes oma tegusid peale väeosa väravast väljumist kibedalt, sest teda juba oodati. Ikka vahel juhtub, et inimene saab tundmatute käest koledasti tappa ja keegi ei tea midagi.Vandersell kirjutas:Pärast kroonut pole see starik oma positsioonilt võib-olla taas mittekeegi, aga vabandust! see on teine teema.
Iga poole aasta tagant staatus tõusis ja võisid endale nooremate arvelt järjest rohkem lubada. Vanakesed muidugi jälgisid, et kes sa selline oled ja siis vajadusel toetasid hea sõnaga, et näiteks sellest või tollest võiks tulevikus seersant saada.
Eks see selline vanglakultuuriga sügavalt läbiimbunud süsteem oli, sellest ka need veidrused. Igas väeosas natuke isemoodi. Üllatavalt palju oli ida poolt tulnutest juba korra-kaks kinni istunud. Eks nad siis täiendasid "metoodikat" oma kogemustega.Vandersell kirjutas:Raamatus tuuakse välja eriti palju tobedusi. Loomulikult on neid, kes olid vene kroonus õigel ajal ja õiges kohas, kellele saatus pakkus õnne.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 1 külaline