Palgad

[Hjalmar Nelk]

Ausalt oelda kpt Trumm - viimaste postitustega olete end taiesti yletanud ja ajate mul siiralt sydame pahaks.

Viitan nyyd nendele valjaytlemistele, kus igatsevalt vaatate tagasi noukogude ajale ning selle sojavaele, kus merevaes tundus kord majas olevat ja diviisi suuruse yksuse juhtimiseks ei olnud vaja sellist hulka hampelmanne nagu meie motetu riigikaitse votab vaevaks palgal hoida. Ning plaanikomitee oskas raha lugeda! Kas need on toepoolest tosiselt valjaoeldud motted, voi on need siiski lihtsalt ajupeeru purtsatusena valedate nappude toel foorumisse paasenud?

Kaks motet. Kui kaua oleks sel heal noukogude ajal, mil kord majas oli, yks kpt Trummi varjunime all tegutsev vend yleyldse kriitilisi motteid saanud esitada? Ning Hiina Rahvavabariigis piisaks sellise motetult pisikese hulga, kui napilt yle miljoni inimese, administreerimiseks kindlasti vahemast arvust inimestest, kui meil selleks kulub.

Ei proovigi vabandada otseste solvangute eest.

[Kapten Trumm]

Et nõuka ajal südand pahaks ajaval moel oli palgasaajate arv per sõdur väiksem, on üks üsna väga proosaline põhjus - nimelt ei viljeletud maaväeüksustes alla polgu taseme baseerumist. Seda on kerge märgata ka omaaegset vägede paiknemisest nt Harjumaa piirkonnas. Praegu ei viljeleta siis alla brigaadi. Kui me viljeleme siin kompanii-kahe suurusi VÕK-e, on üks põhjus siin. Ma ei propageeri sugugi mingit N.armee kopeerimist, aga nagu paistab, saadi siis majandusasjadest ja mõistest mastaabisääst paremini aru. Võibolla saadakse meilgi, kuid põhimõte "veri paksem kui vesi" segab tegutsemist. Ma muide ei igatse nõuka aega, vaid üritan mitte last pesuveega üle parda saata ja võtta sealt seda, mis kasulik on.

Ma toon sulle veel ühe oksendava näite - kui täna üritaks mööblitootja toota igat mööbli detaili kümnes tehases ja sõidutaks neid üle Eesti kokku, et kuskil asi kokku korjata, siis tulemuseks oleks kiire pankrott palga jms kulude koorma all. Iga selline üksus toob kaasa püsivad kulud, mis ei sõltu eriti sellest, kas seal on 60 või 260 meest. Osa personal on mõistagi sõltuv produktist ja osa mitte.

Sellise majandusliku reaalsuse ignoreerimine toob lihtsalt kaasa selle, et elame edasi (saame oma kaotatud palga tagasi) ja järgmise majandustõusu/languse ajal maadleme täpselt samade probleemidega. Ja erasektoris kalleid spetsialiste nõudvad alad ei saagi eales siin töötama. Enne seda, kui ei suudeta tekitada olukorda, et leitnandile kantakse palgapäeval vähemalt 1200 eurot pangaarvele, ei muutugi suurt midagi. See aga on võimalik kas loobumisel investeeringutest või oma tegevuse olulisel koomaletõmbamisel.

Mõistagi pole N.armee motolaskurdiviis võrreldav armeega, kuid palgalise arvu kümnekordset vahet ka see "oma armee" ei õigusta. Veame kihla, et võttes kogu N.armee palgaliste arvu ja taandades selle sõdurite arvule ükskõik, mis tasemel (armee, diviis, brigaad, ringkond) tuleb ikkagi suhe kõvasti Eesti kahjuks (nõuka ajal oli igasugu bürokraatiat ja staabiamajandust nii, et lase olla). Niiet, mis ikkagi on selle struktuurse "faasinihke" põhjus? Seejuures ärme unusta, et meie armee koosneb valdavalt vähese kutseliste vajadusega kergjalaväest ja paljusid kutselistel põhinevaid väeliike pole tänini olemas.

Niiet räägi asjast, mikrofon on sinu.

Edit: näe, siin on veel ajupeeru purtsatusi sel teemal:
http://www.parnupostimees.ee/233005/eri ... nii-rikas/

Lemmiktsitaat:
Hullem veel: niisuguse diskussiooni päevakorda kerkimine on tunnistus sellest, et aastate eest valitud armeemudel ja nüüdseks kinnistunud kaitseväe personalipoliitika ei ole jätkusuutlikud ja käivad meile üle jõu. Me ei ole näinud ette, et kaitsevägi osutub nii kulukaks. Väljajoonistunud piiridega kuludest osa, näiteks pensionikulude meelevaldne takkajärele mahakriipsutamine ei ole tark ega riigi väärikusega kooskõlas lahendus. Tuleb mõelda toimivale tervikule.

Kehtiva “Eesti sõjalise kaitse arengukava 2009-2018” alusel kavatsetakse meil üles ehitada kaitsevägi, mille sõjaaja täiskoosseisust moodustaksid kaadrikaitseväelased 16 protsenti.

Külma sõja lõppedes ja veel 1999. aastal kasutas Šveits oma 400 000mehelise reservarmee väljaõpetamiseks napilt 2000 kutselise ohvitseri ja allohvitseriga instruktorkorpust. Lisades siia õhuväe piloodid ja mäekindluste kaitseüksuste personali, püsis kutseliste sõjaväelaste osa armee täiskoosseisust Šveitsis kahe protsendi piires.

Kas keegi kahtles tollase Šveitsi sõjalises enesekaitsevõimes? Või kas tänapäeva Eesti on majanduslikult niivõrd võimekas, et lubada endale proportsionaalselt kaheksa korda suuremat kutselist armeekomponenti kui Šveits?Eestil pole kindlasti võimalik vana Šveitsi mudelit üks ühele üle võtta. Siiski maksaks meilgi mõelda sellele, kas poleks ökonoomsem rakendada riigikaitses senisest märksa rohkem kaitseliitlasi ja reservväelasi ning vähendada olulisel määral kutselise komponendi osa.

[Hjalmar Nelk]

kpt Trumm.

Esiteks ei tasu hakata siin lolli mängima ja üritada väita, et viimastes postitustes oleks olnud mingit sellist analüütilist mõtlemist või muud arvudega manipuleerimist taga. Mina, kõiges oma piiratuses, lugesin välja sealt ainult nõuka-ihalust ja ei midagi muud. Kord, kurat, oli majas - selline oli sõnum. Midagi sellist võiks minu arust taga ihaleda ainult täielik idioot ja veel masohhistlike algetega. Tahtsin siin selle asja lihtsalt täiesti selgeks teha, et ei jääks mingit kahtluse varju enne, kui järjekordne sõnadevaling siia foorumisse maandub. Mitte mingit austust kpt Trummi vastu. Inimene, kes arvab endast niipalju ning oma "intellektuaalsete" mängudega on täiesti soodaks läinud.

Nüüd nende igatsugu arvude ja arvutuste juurde. Minu arust on kpt Trumm lausa kunstini arendanud arvudega manipuleerimise. Pidevalt käib üks näpu ja m...nni võrdlus. No ei ole seesama asi, kuigi mõnikord samas kohas käivad. Igasugune nõukogude aegsete numbritega mängimine on ju lauslollus. Mis vahe selles on, kui palju oli sõdureid ametlikult deklareeritud, kui kogu ühiskond oli äärmuseni militariseeritud. Raudteed - sõjavägi, lennundus - sõjavägi. Tankitehased tootsid rahuaeg (sittasid) traktoreid. Mis kuradi näiteid siin veel vaja on. Äkki räägiks Põhja-Koreast ja selle statistikast ja hakkaks seda näiteks Soomega võrdlema? Mida siin võrrelda on, kui kogu ühiskond on täiesti tesitmoodi üles ehitatud?

Ja see sama kehtib igatsugu suvaliste Eesti võrdluste kohta Soome ja Šveitsiga. Muidugi võivad need endale lubada madalamat kaadri protsenti. Nendel on ju ühiskonna kultuur teistsugune selles küsimuses. Aastasadu on selles väikses riigis olnud vabatahtlik väeteenistus ning see on oma jälje jätnud. Aga kui seda pole, siis tulebki algul palju suurema protsendiga panustada. Või kui olud on erinevad. Afganistani näiteks planeeritakse hulga rohkem politseinike, kui Harjumaa väikelinnadesse - afgaanid on idioodid ja kõik. Kas sellest kõigest peab tõepoolest nii suurt numbrit tegema? Kas tõesti oma aju ei küüni kuskile kaugemale, kui numbrite mehhaaniline võrdlemine?

Ja paljud asjad tunduvad nagu kurat teab mis asja avastamine. Kas polku on odavam ülal pidada, kui 3000 eri kohas olevat üksikut sõdurit? Ehk kindlasti on. Aga muud asjad siia juurde? Et palju see polk väljaõppealasid vajab ja palju need üksikud kompaniid? Või tooks kõik ühte tuppa kokku?

Ühesõnaga - kpt Trumm, arvan, et enamus Teie postitustest saab lugeda täiesti primitiivse sõnamulina alla, mis maskeeritud pseudoteaduslikkuse viidetega. Enamus on pahn ja ei midagi enamat. Loomulikult on ka sisulist asja, aga kahjuks on minu jaoks pahna seast terade otsimine äärmiselt tüütu. Ja kui juba arvude peale läks, siis 2,8 postitust päevas (!) tegevale inimesele oleks tõenäoline aeg-ajalt millegi asjaliku otsa komistada. Kas see tähendab, et pean kpt Trummi lolliks inimeseks? Lolliks tõenäoliselt mitte, kuid kindlasti mitte targaks.

Sõnaseadmine ei ole mul eriti kiita hetkel, närvid läbi.

[hummel]

Ja paljud asjad tunduvad nagu kurat teab mis asja avastamine. Kas polku on odavam ülal pidada, kui 3000 eri kohas olevat üksikut sõdurit? Ehk kindlasti on. Aga muud asjad siia juurde? Et palju see polk väljaõppealasid vajab ja palju need üksikud kompaniid? Või tooks kõik ühte tuppa kokku?

Olgu selle kutseliste vs reservistide protsendiga kuidas on, aga eeltsiteeritud tekst tekitas minus küll tõsist hämmingut.
Paluks täpsustada, mismoodi see õppealade vajadus mõjutab EKV rahuaja õppes oleva jalaväepataljoni (polgud polkudeks...) hajutatust kompaniide kaupa üle maa. Et näiteks, kui viia Rahumäelt JvKo Kuperjanovi või Viru JP, kas jooksebki taktikaõpe kokku?

[Kapten Trumm]

Ok, NSVL ajaga võrreda on kindlasti rumal. Võib-olla.

Huvitaval kombel pole siin enne keegi pastakat püsti tõstnud teemal "aga seal olu/on nii/teisiti". Ühes teemas esitasin sõnamulina Leedu vs Valgevene. Ega siis ka peale ülaltoodud kõhutuule laadse ja isikliku tembeldamise suurt midagi vastu ei tulnud. Mingit nõuka-ihalust taga ajada on jamps ja odav siltide kleepimine. Ilmselt ma ei viitsiks oma aega kulutada koolilastele sõjapidamist õpetades ega trambiks tasuta mööda metsa.

Ja nagu sa näed, pole ma sugugi ainus, kes sel teemal pastakat tõstab.

Jagan seda arvamust - personali arvukus on armee suurust ja rahakotti arvestades meil üle paisutatud. Kui me ei leiuta midagi kardinaalselt uut, siis järgmise masu ajal taas kärbime palkasid (ja võitleme moti langusega) ja järgmise tõusu ajal halame, et inimesed jooksevad minema. Ma arvan, et kvalifitseeritud tankimehhaanikud (kellele me maksame näljane 700 eurot palka) meie loodavas soomusbrigaadis on Soome masinaehitusfirmades vägagi nõutud kaup ja nende palgad algavad seal 3000 eurost. Mingit ülepaisutatud juhtimisaparaadi ja laialipillatud ebamajanduslikku tegevusega põhjendada "alguse kulusid" on pehmelt öeldes rumal. Ja edasisi tehnilisi projekte ootab samasugune teema nagu mereväes täna.

See, kas mina olen loll või tark, on antud teemas teisejärguline. Mis majandusasju puudutab, siis ära muretse, mul on kraad majandusteaduste alal täitsa olemas. Ja nagu selgub, on peale majanduslike probleemide selle produktiga ka teatud kvaliteediprobleeme (eks ikka juhtub, kui iga tehas ise jupi teeb ja kruviaugud kokku ei sobi).

Niiet ootame midagi sisukamat.

[Hjalmar Nelk]

Kirjutan natuke juurde.

Esiteks leian ikka, et kpt Trumm voiks vahendada oma nouka-ihalust ning kui ta seda ei poe, siis peaks ta selgesonaliselt vabandama jama ajamise eest.

Teiseks tunnistan, et mina vabal ajal metsas vabatahtlikega ei kai, ega kooliopilastele riigikaitsevaimu sisse ei puhu. Austan sygavalt neid inimesi, kes seda teevad. Tosiselt ja ilma igasuguse irooniata. Kuid samas leian, et see ei puutu mitte kuidagi teemasse, ega anna iseenesest suuremat padevust riigikaitseasjadele kaasaraakimises.

Mis mind hirmsalt narvi ajab ja mille vastu siin vahutan ja sona votan, on syteemi, kui terviku eiramine ning detailidest raakimine. Iga keeruline systeem soltub rohkem, kui vaid yhest detailist ja selle parandamisest ning keerulise probleemiga tegelemiselt ei saa olla lihtsaid lahendusi. Kpt Trumm on tyypiline "hobekuuli" otsija ning tema pakutud detailid ei tegele systeemi, kui terviku probleemidega. Aga samas on see kaitumine suhteliselt levinud - kui sa ei tea, kuhu lahed, siis sa ei saa ka ara eksida. Niisiis kokkuvotteks - kui keerulise syteemi "parandamiseks" pakutakse lihtsat lahendust, siis kas ei suudeta mojutada systeemi yleyldse, lahendus on valele probleemile, voi viib selle lahenduse elluviimine kogu systeemi veel hullemasse kaosesse. Kaos ei pruugi avalduda sootuks samalaadsena, vaid naiteks kaadrikaitsevaelaste palga jarjekindla vahendamise tulemuseks ei pruugi olla nende arvu vahenemine per se, vaid hoopis naiteks ajateenistuse kaotamine 15 aasta perspektiivis, sest kaadrikaitsevaelaste kvaliteedi halvenemine on toonud endaga kaasa negatiivset tagasisidet avalikku arvamusse. Mina sodin hirmsasti ajudeta lahmimise ja puusalt tulistamise vastu.

Veel systeemist, kui tervikust. Iga systeem on tahes-tahtmata kompromissi tulemus. Naiteks tank (millest foorumikylastajad palju teavad) on kompromiss sojavaelaste (paksem soomus, suurem kahur jne), inseneride (tehnoloogia tanki tootmisel), majandusmeeste (hind tootmisel, ylalpidamisel jne) jne vahel. Seega on tank alati kompromiss. Probleem tekib siis, kui yks osa saavutab liiga suure ylekaalu ning tulemuseks on vaga hea, kuid liiga kallis (ehk neid saab teha vahe), voi vaga odav, kuid liiga kehv tank. Ei ole vaja just liiga suurt ennustamisoskust, et ara arvata jargmist lauset - ka meie riigikaitsesysteem on kompromiss mitme huvigrupi vahel. Enamgi veel - ideaalset syteemi ei ole voimalik puhtteoreetiliselt luua ning sellest arusaamiseks ei ole vaja isegi kvantteooriasse minna (maletate ju kyll - saab moota iga osakese asukohta voi liikumiskiirust, aga mitte neid kahte asja korraga).

Detailid (olulised, kuid siiski detailid) nagu naiteks vaeosade paiknemine ja nende suurus ei ole sugugi nii lihtsad lahendada, kui esmapilgul paistab ja on samuti omalaadseteks systeemideks. Loomulikult ei mojuta yhe kompanii ymberpaigutamine taktikaopet suurel maaral. Aga siiski - suuremad vaeosad? Aga palun. Aga kuhu? Kas olemasolevate suurendamine voi moni uus koht? Aga muud detailid. Milline on sojakooli kandideerijate ind 15 aasta parast, kui selgub, et esimesed teenistuse 15 aastat tuleb Johvis voi Tapal veeta? Mida nende abikaasad seal teevad? Kus lapsed koolis kaivad? Yks kompanii resotab myraga ja prahiga margatavalt vahem, kui terve polk. Ma ei ole nainud erilist indu kohalike elanike seas viimase paari aasta jooksul uute laskevaljade tekitamisel. Kuidas koogipersonali saada? Kuidas hooldusfirmat? Mida teha mahajaetavate vaeosadega. Need on ju ainult vahesed motetud detailid suure pildi juures.

Kaadrikaitsevaelaste arv on liiga suur? Millega vorreldes? Miks Sveitsiga? Naiteks on meil kaadrikaitsevaelasi suhteliselt palju vahem, kui ameerika merejalavaes. Miks ma sellega vordlen? Minu arust on meil sellega sarnasusi palju rohkem ja seda eriti siirdamise puhul. Sveitsi vaeosadelt ei oodata riigist lahkumist, aga minu arust meie puhul kindlasti. Kui meie tahame, et keegi tuleks artikkel 5 puhul meile appi peame ju meiegi teistele appi minema. Samuti on puhtteoreetiliselt lihtsam sojavaele sama nagu saada, kui enamus koguaeg palgal on.

Kogu meie elu on kompromiss. Tuleb lihtsalt hoolitseda, et kogu sita korval oleks positiivne osa ylekaalus ning kyllalt tihti tuleb aktsepteerida, et tulemus on parim, mida sellel hetkel saavutada voib.

Palun mitte mingil juhul nyyd arvata, et olen meie "ametliku" liini haaletoru ja arvan, et koik on vaga hasti ning mingi asi muutmist ei vajagi. Vastupidi, arvan, et meil on vaja radikaalseid otsuseid ja suuri muudatusi. Kuid minu elu on minule opetanud, et enne lahenduste pakkumist tuleb selgeks teha, mis tapselt on probleem ning lahenduste pakkumisel tuleb tegeleda eelkoige kogu systeemi mojutavate lahendustega. Ning vaga ohtlik on yksikute detailide pohjal teha jareldusi kogu systeemi efektiivsuse kohta.

[TTA]

On hea kui on vanemaid ja targemaid mehi kes oskavad oma mõtteid sõnastada. Üldiselt olen eelneva postitusega suures osas nõus. Ja ega midagi rohkemat öelda ei olegi.

[hummel]

Kui nüüd ausalt end formeerida, siis minu (surematu) visioon asjast on võib-olla mitte just päris 3000 meest ühte koondav, kuid optimeerimist ja süsteemsemaks muutmist pean kindlasti hädavajalikuks nii RA, kui SA kaitseväe üldisele tervisele. Praegune RA kaitsevägi, on nagu mingi põlveotsas kokku klopsitud lennujaama tagune datša. Lipp lipi peal, lapp lapi peal - kuidas juhtub.

Nagu olen juba kirjutanud, siis esiteks tuleks kaitseväes üldse esmajärgus ajateenijate jalaväepataljoni kokku panema hakata. Sellist asja hetkel ju ei eksisteeri. On tehtud mingeid "pataljoni" nimega kompetentsi-õppekeskusi - et näiteks kõik tankitõrjujad Virru ja luurajad Võrru. Minumeelest ei ole allüksuste militaarväjaõppe laiem eesmärk mitte spetsialistide oskuste, vaid üksuste koostöö saavutamine. See koostöö on ka praktiliselt igal Kevadtormil alles viimastel päevadel pingutades rahuldavalt toimima saadud. Reservi koolitatud lahinguvõimelisest ja "kokku harjutatud" jalaväepataljonist ning selle juhtkonna saadud juhikogemustest rääkimine on pigem tore propagandajutt. Ok, saan aru, et pressiosakonna ülesanne ongi treida alati positiivseid uudiseid...
Esiteks tuleks minumeelest see rahuaegne jalaväepataljon moodustadagi. Ei ole vaja hakata uut linna ehitama - lihtsalt tuleb allüksuste dislokatsiooni muuta. Praegu näen, et ainus võimalik jalaväepataljoni koondamislinnak on Võrus. Linnakus peaks olema kokku 4 kasarmut 800+ voodikohaga. Hetkel on seal luurekompanii, tagalakompanii, miinipildujapatarei, jalaväekompanii. Peaks olema aga staabikompanii, tagalakompanii, 3 jalaväekompaniid ja miinipildujapatarei. Küll need õnnestuks ära mahutada, kui oleks vaja.

Üleüldiselt ma toetan aga hoopis RA kaitseväe allüksuste arvukuse suurendamist, sest olemasolev süsteem ei ole lihtsalt perspektiivis personalialaselt jätkusuutlik. Allüksustest ei kasva piisavalt peale kvaliteetset kaadrit ja puudub konkurents kõrgematele ametikohtadele. Ei ole võimalik pidada palgal piisavalt erinevaid spetsialiste ega neid regulaarselt juurde koolitada. Ja vähimgi personalialane tuuletõmme viib jalad alt. Samuti läbib ajateenistuse alla poole aastakäigust, mis on laiemalt kahjulik kogu ühiskonna riigikaitselisele suhtumisele. Nii peab kaitsevägi püüdlema selle poole, et formeerida ja pidada RA 1 jalaväepataljoni asemel hoopis 2. Võimalused selleks oleks Võrus ja Virus, kuna Viru infrastruktuuri tuleks osaliselt täiendada.

Nagu jällegi olen juba varem kirjutanud, on meil staape liiast. 5 brigaadi ekvivalendi staapi on ilmselgelt kääbusarmee jaoks üle pakutud. Nende 5 jaoks ei suuda me ka lähikümnenditel muretseda rahuldaval arvul vajalikku normaalset sõjatehnikat. Maaväes on staabiosakondi juba rohkem, kui tegevkompaniisid, mis tähendab, et staabid ei saa kunagi omama piisaval arvul pädevat kaadrit. Omakorda tähendab, et valdkondade juhtimine ei pruugi pädeda. Minu nägemusel ja olen kuulnud, et veel mõnede inimeste nägemusel, peaks haamri alla minema siis Põhja KRK staap. Selle RA funkstioonid saaks vajadusel edukalt täita jalaväebrigaadi staap, mille võiks kolida koos muu värgiga Jägalasse. Vahipataljon peaks aga SP üksusena olema hoopis KVJ otsealluvuses. Aga nagu üks kamraad ütles, siis Põhja KRK staapi keegi kinni ei sooviks panna, sest siis kaoks liiga palju majorite ja värkide õdusaid pealinna-ametikohti.

Järgmine väga oluline mure, millele Hjalmar Nelk tegelikult väga õigustatult viitas, on tänapäeva inimeste soovimatus teenida väljaspool City-t. Kaitseväes on levinud naljaütlus "Virru, Võrru või erru!".
Sõjakooli kadetid ei vali enam eriala ka mitte selle järgi, mis on südamele ja omadustele lähedasem, vaid et saaks teenida Tallinnas või kodukohas. Kui ka tänu kohtade piiratusele peavad osad ikka eriala tõttu perifeeriasse minema, tehakse kõik, et sealt võimalikult ruttu minekut saada. Ei soovita ka peret sinna tuua, isegi, kui on võimalik saada riigilt korter. Siis tulevad muud probleemid jne. Loomulikult ei võimalda kaitseväelase palganumber igapäevast 100 või 200 km autosõitu kodu-töö-kodu ega näiteks 2 elamispinna ülalpidamist. Nii manguvad noored ohvitserid peagi (sõltumata erialast) kodu lähedale üleviimist. Ei lasta - reserv. Selles suhtes oleks tähtajaline ja juriidiselt vettpidav teenistusleping tegelikult asjalik. Aga ilmselt tuleks ka natuke palka tõsta ja elamistingimusi parandada, et noorsugu perifeerias hoida. Mingi aeg oli isegi mingi väike kolka % palgal juures, aga nüüd kõik lisad ammu kaotatud.

Minu idee on, et kaitseväelane peaks olema valmis teenistuseks, kus teda rohkem vaja on, aga selle nimel peaks ka struktuur senisest rohkem nii rahaliselt, kui teenistuslikult pingutama. Minu nägemusel peaks igale kaardikaitseväelasele olema tagatud riigi poolt korter. On see siis kaitseväele kuuluvas kortermajas või kusagil üksikkorterina. Ei tähenda päris tasuta elamist loomulikult.
Kaitseväes peaks elamispinna saamise eest jooksma mitte vormikandja ise, vaid vastav spetsiaalne elamispinna agentuur või teenistus, millest liiguksid automaatselt läbi kõik üleviimise käskkirjad. Kui noor ohvitser saadetakse näiteks x kolkalinna (tänapäeva noortele on vist kõik linnad peale Tallinna ja Tartu kolkad?) teenima, siis temaga ise võetaks ühendust ja küsitaks, et kas ta soovib ka riigi pakutavat elamispinda ja mis pakkumised on. Jah / ei korral kirjutagu alla vastavale paberile staabis. Asi pole mitte selles, et inimene oleks saamatu ise asja ajama, vaid struktuuri inimesekeskses, võiks öelda suisa euroopalikus, suhtumises oma vajalikku töötajasse...

[Hjalmar Nelk]

Hummel.

Kaugelt sellest, et üritaksin õpetada mida mõtelda, kuid siiski julgeksin anda soovitusi teemal - kuidas mõtelda.

Minu arust on kõige tähtsam (suhteliselt muidugi) mõtlemise juures probleemi sõnastamine.

Üritaks siis. Mis asi see on, mida Sa tahad parandada pataljoni koondamisega ühte kokku?

[Kapten Trumm]

Vaatan, et vastane on vahepeal andnud kõvasti suurtükituld, aga teadmata sihtmärgi täpset asukohta ja profiili, on tulemuseks tühised kahjud

Hakkan siis otsast harutama.

Teiseks tunnistan, et mina vabal ajal metsas vabatahtlikega ei kai, ega kooliopilastele riigikaitsevaimu sisse ei puhu. Austan sygavalt neid inimesi, kes seda teevad. Tosiselt ja ilma igasuguse irooniata. Kuid samas leian, et see ei puutu mitte kuidagi teemasse, ega anna iseenesest suuremat padevust riigikaitseasjadele kaasaraakimises.

Nüüd sa ise teed demagoogia topeltsõlme. Algatuseks süüdistad mind venemeelsuses, siis kui ütlen, et ma ei teeks venemeelsena seda ja toda, siis teed järgmise sõlme, et see pole sõjalise kompetentsi juures oluline (justkui ma oleks seda mingiks kompetentsi argumendiks toonud). Selline hämamise manööver jutu alguses ajab mul ausalt öelda turjakarvad turri. Samamoodi süüdistasid sa ühes teemas mind kellegi lolliks nimetamises, vaevumata isegi vastavat posti läbi lugema (kolleeg soesilm näe sai aru).

Kpt Trumm on tyypiline "hobekuuli" otsija ning tema pakutud detailid ei tegele systeemi, kui terviku probleemidega.

Esiteks pole väljapakutud idee teenistuse ringikorraldamiseks mingi detail, vaid see on täiesti fundamentaalne küsimus. Konkurentsivõime, millest sõltub kõik. Erasektoris muide on võime palgata ja hoida kinni pädevaid töötajaid elu ja surma küsimus. Sellest, millist palgataset suudab keskpikas perspektiivis KV pakkuda, sellest sõltub kõik. Sh ohvitseride perede rahulolu ja motiiv sõjakooli astumiseks - mis on finantskeskkonnas pelgelt detailid. Kõrgematel kohtadel on ka kõrgemad palgad ja paljud probleemid ilmselt maavälised, aga see ei tee neid olematuks.

Aga samas on see kaitumine suhteliselt levinud - kui sa ei tea, kuhu lahed, siis sa ei saa ka ara eksida. Niisiis kokkuvotteks - kui keerulise syteemi "parandamiseks" pakutakse lihtsat lahendust, siis kas ei suudeta mojutada systeemi yleyldse, lahendus on valele probleemile, voi viib selle lahenduse elluviimine kogu systeemi veel hullemasse kaosesse.

Nagu ma sissejuhatuses ütlesin, hindasid sa vastase profiili veits valesti. Kui praktikast rääkima, siis mul on olnud võimalus olla kolme struktuuri ümberkujundamise juures. Tõsi, mitte 2000 suurusklassi, vaid tegu oli kolmekohaliste arvudega. On olnud võimalus osaleda kümnetel sellealastel töökoosolekutel ja lahata samasuguseid probleeme. Seepärast ei pane mind need "olude mittearvestamise" süüdistused isegi äratundvalt muigama, sellist juttu stiilis "me oleme mõistagi muudatuste poolt, aga arvestada tuleb seda ja toda ning see võib kaasa tuua hävingu" on üsna tüüpiline jutt, mida räägivad need inimesed, kelle elu-oli, võimu jne muudatus otseselt kõigutab. Pidurdamine kui otse öelda. Kõik asuvad analüüsima, võrdlema- vaikses lootuses, et asi vaibub, minister vms vahetub ja asi vaibub. Tegelikult esimene võimalus on juba käest lastud -eelmine eelarvekärbe, mis oleks andnud vägagi soodsa ajendi oma tegevust koomale tõmmata ja vähemalt esialgne sissetulek säilitada. KV juhtkond kahjuks seda ei teinud, kuid raha lugeda armastav kamin näe tegi. Ka on ebameeldivate ideedega persoonide vastu kombeks minna isiklikuks ja hakata avalikult nende kompetentsi kahtluse alla seadma, unustades põhiküsimuse, et kas elluviidav on vajalik või mitte.

Kaos ei pruugi avalduda sootuks samalaadsena, vaid naiteks kaadrikaitsevaelaste palga jarjekindla vahendamise tulemuseks ei pruugi olla nende arvu vahenemine per se, vaid hoopis naiteks ajateenistuse kaotamine 15 aasta perspektiivis, sest kaadrikaitsevaelaste kvaliteedi halvenemine on toonud endaga kaasa negatiivset tagasisidet avalikku arvamusse. Mina sodin hirmsasti ajudeta lahmimise ja puusalt tulistamise vastu.

Minuarust järeldus, et kaadrikaitseväelaste palga tuntav tõus annab positiivset tulemust igal alal (sh ohvitseriperede valmiduses urkasse kolida, sõjakooli konkurss ja üldiselt kirkamate kriitide saamine tulevikus) - ei ole ajudeta lahmimine. Pigem ma näen siis katset probleemi hägustada. Kui sa tähele paned, siis 3000 eurot kuus paneb täna paljusid noori mehi sisuliselt visiitabielu elama ja töötama kuskil Soome urkas.


Võtame ette tänase KV tegevuse paigutuse, siis mida me näeme? Viimastel aastatel on suudetud sulgeda vaid üks pisiväeosa (Pärnu pataljon), kuid sedagi pigem juriidilises mõttes, sest tekkis mingi metamorfoos ja osaliselt elab asi oma elu edasi. Kogu temaatika on sõltumata sadade miljonite investeerimisest ikkagi üles ehitatud sama loogikaga, kui tõiselt räägiti veel 50 000- 100 000 mehelisest ulme-armeest. Kuna tänane paigutus on pehmelt öeldes küsitava majanduslikkusega/praktilisusega, siis kaotab oma väärtuse ka alljärgnev (kuigi sisult õige) retoorika

Milline on sojakooli kandideerijate ind 15 aasta parast, kui selgub, et esimesed teenistuse 15 aastat tuleb Johvis voi Tapal veeta?

Vastus: senise olukorra jätkudes on parimal juhul status quo, halvimal juhul pole neidki tahtjaid, kui neile terendab 15a teenistust keskmise palga eest. Mis kohti puudutab, siis omas vaimusilmas ma näen Tapat, see on vaid 80 km Tallinnast ja Tallinnas asuvad väeosad lähevad sealt nagunii minema Jägalasse. Mida teha vanade kasarmutega, on antud teemas kolmandajärguline detail.

Kuidas koogipersonali saada? Kuidas hooldusfirmat?

2 lk tagasi on pikalt juttu ajateenistuse ja asendusteenistuse (mis tänanseni ei eksisteeri sisuliselt) võimalustest, mis mõttelaiskuse tõttu (eelarves raha küll) on kasutamata. Kui mulle pakutaks täna võimalust saada töölisi nii, et vähemalt keskpärase tulemuse eest peab tagama neile riided, peavarju ja toidu, siis oleks kohe käsi. Lihtsalt ühe inimese majutamine, riietamine ja toimine on kordi odavam kui tsiviilist tööjõuturult palgata. Ise me korraldame sõdurkokale SBK-d ja NAKi, selle asemel, et neid lihtsalt tööle panna. Mehi on tohutult, 2/3 polegi riviteenistuses kõlbulikud, kuid paljudel on kasulikud haridused-oskused.

Kaadrikaitsevaelaste arv on liiga suur? Millega vorreldes? Miks Sveitsiga? Naiteks on meil kaadrikaitsevaelasi suhteliselt palju vahem, kui ameerika merejalavaes. Miks ma sellega vordlen? Minu arust on meil sellega sarnasusi palju rohkem ja seda eriti siirdamise puhul. Sveitsi vaeosadelt ei oodata riigist lahkumist, aga minu arust meie puhul kindlasti. Kui meie tahame, et keegi tuleks artikkel 5 puhul meile appi peame ju meiegi teistele appi minema. Samuti on puhtteoreetiliselt lihtsam sojavaele sama nagu saada, kui enamus koguaeg palgal on.

Ei oodata? Sveits muide osales missioonidel Bosnias ja Afganistanis (2008 lõpetas). Mis seda valmidusbrigaadi puudutab, siis ma kahtlen väga sügavalt, kas brigaadi kaadri üles lugemine ikka õigustab sellist personali arvukust. Ütleme nii, et mõlemad me ilmselt saame aru, et tegelikult ei õigusta.

Ning vaga ohtlik on yksikute detailide pohjal teha jareldusi kogu systeemi efektiivsuse kohta.

Kahtlemata on meie väljaõpe parem kui NSVL motolasurdiviisis Lääne väegrupis Ida-Saksamaal, kus oli kaadrit napilt (pigistan seda öeldes ühe silma nüüd kinni). Aga ikkagi ei õigusta see terve suurusjärk teistsuguseid näitajaid.

Ja tulles tagasi diagnoosi juurde - kas meie personalimudel on ikka jätkusuutlik ja probleemideta? Vastata pole vaja.

Üritaks siis. Mis asi see on, mida Sa tahad parandada pataljoni koondamisega ühte kokku?

Kuna ma tunnen end monetaarkeskkonnas kindlamalt, siis majandusküsimuses vastan hummeli eest - kulu per nase alaneb kuskil 20%. "Tootmismaht" suureneb ju neli korda. Sellel on väga käegakatsutav väljund, mille võib arvestada palgatõusuks, tankideks, Spikedeks või kuidas soovite.

[kangelaspioneer]

Üritaks siis. Mis asi see on, mida Sa tahad parandada pataljoni koondamisega ühte kokku?

Mina jätaks antud küsimuses rahanumbri hoopis kõrvale. Olulisim, mida sellega saavutab, on võitlusvõime tõus. Kolm kompaniid ja toetusallüksused Eestimaa eri otsades ei ole pataljon, kolm kompaniid koos pudinatega ühes linnakus ja ühe ülema-staabi juhtimisel aga peaaegu et on. Kogu väljaõppetsükli vältel koos elamine vähendaks tunduvalt pisiasjadest tulenevat hõõrdumist ja vähendaks erinevusi kompaniide vahel. Praeguse süsteemi juures erinevused tahes-tahtmata jäävad, isegi kui PÜ on aktiivne ja hingega asja juures (teame ju näiteid, kui ei ole olnud). Kindlasti saaks vähe kindlamatele jalgadele ka pataljoni logistika (muutuks ehk olukord, kus ainus pioneerimaterjal, mida pat. log. suudab hankida, on märgistuslint).

[kaur3]

Luttwakini sai jõutud ka Spike teema all, kuid sama loogika sobiks ka siia.

But let's not stick to the image of maneuver and agility. There's a much more fundamental logic. This logic has a much more fundamental effect. Take, for example, the question of designing bases and facilities. Let's say you need a place where you repair and recondition your tanks. Now, if you apply common sense logic, the logic of peacetime, what you want is to take a facility, equip it as well as you can, staff the people as well as you can, and this is your repair facility. If you are operating a truck fleet, you have a central repair facility where you repair all your trucks. [But] if you are operating a tank fleet and you have a central repair facility, you are making a terrible mistake. What you should really have is nine or ten or fifteen of them, very dispersed, because otherwise the enemy can prevent you from fielding tanks more than once just by knocking out the one facility.

Now, what is it that drives the civilian operator to have one facility? Economies of scale, the savings of not having to have heavy equipment at each of these places. Let's say you have to have testing equipment that you only need quite rarely, but when you need it you need it, and now because you have seven different facilities, you need seven different expensive sets of testing equipment. Economies of scale, efficiency of the design of the facility. This is where common sense drives you. And what you need for war is the opposite.

http://globetrotter.berkeley.edu/conver ... -con1.html

[Kapten Trumm]

Jõudsimegi pärale, pataljon ühes kohas on nii odavam kui väljaõppeliselt parem (refereerin teiste arvamust, muidu saan kohe tina vist). Kui nüüd ehk käiks selle pataljoni tegijatel asjaga kaasas ka 50% suurusjärgus kõrgem palk ja töö 80 km Tallinnast võrreldes praegusega, siis kuidas mõjutaks see a)ohvitserinaiste rahulolu (vrdl: Jõhvi, Võru) b) sõjakooli tungi. Kartuleid keeta ja põrandaid pesta saaks ka asendusteenistujad (statistika järgi kõrvale jäävaid rikkis tervisega mehi niiet tapab).

Idealiseeritud pilt, "hõbekuul"? Ma arvan, et see on võimalik, kui ikka väga tahta. Pole piisavalt hajutatud? Ma arvan, et idanaabri ressursiraamistikus pole eriti vahet, kas ta lööb auti neli kompanii baasi või ühe pataljoni baasi.

[hummel]

Mis asi see on, mida Sa tahad parandada pataljoni koondamisega ühte kokku?

Et mida siis parandada? Noh siin juba jõuti osa asju välja tuua ja ma konstanteeriks enam-vähem sama.

Jalaväepataljoni allüksuste kokkukogumine tõstaks väljaõppe (eriti rühma- ja kompaniikursus) taset ja efektiivsust umbes 2x ja rahuaegse igapäevateenistuse (sh logistika, juhtimine) efektiivsust umbes 1,5 korda. Järelikult oleks reservi õpetatava pataljoni lahinguvõime väga oluliselt suurem. Lisaks parem õpitud kogemuste (LL) talletamise võimalus. Kokkuvõttes saavutataks maksumaksja raha märksa efektiivsem ärakasutamine ning ühtlasi Kaitseväe põhieesmärgi (riigi sõjaline kaitse) efektiivsem täitmine. Noh eks armee näeks ise rohkem "armeelik" välja kah.
Kui jalaväepataljon on juba kord mõeldud põhiliseks toimivaks lahingüksuseks, miks krt ta siis ei võiks sellisena koos õppida ja toimida? Huvitav, kas mujal maailmas on üldse veel kuskil selline lahingpataljoni hakitud õppelahendus? Sh väikeriikides? Ilmselgelt meie vaesed, aga targad, teised lollid ja rikkad.

Aga toome igaks juhuks ühe elulisema näite ka!
Ütleme, et lugupeetud kasutajal Hjalmar Nelk või ka mõnel teisel lugupeetud foorumikasutajal on näiteks pere. Ise elab juba aastaid Tallinnas üksi, isa elab Paldiskis koos tema noorema vennaga, naine elab Võrus koos oma isa ja tema emaga, lapsed aga elavad Jõhvis koos naise emaga. Kõigil korralikud eluasemed ja värki. Üksteist nähakse muidu üsna harva, aga iga kevad on plaantud ka suurejooneline perepuhkus, kus siis kõik rõõmsaste kokku saavad ja paar nädalat elu nautlevad.
Missugune hiilgav ja efektiivne pereelu lahendus, kas pole ?

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Huvitav, kas mujal maailmas on üldse veel kuskil selline lahingpataljoni hakitud õppelahendus? Sh väikeriikides...

Ei usu.
Arvan, selline "fenomen" eksisteerib vaid meie kaitseväes