Lugesin ja vangutasin pead.2008. aastal alanud armeereform on hetkel pidurdunud ja selle eesmärgid saavutamata, praeguse seisuga on kolm aastat kestnud ümberkorraldused Vene relvajõudude võitlusvõimet pigem kahandanud, kui tõstnud.
Kui see keskus ei oleks "rahvusvaheline", siis võiks ehk mõne krõbeda sõna poetada aga nüüd vangutan vaid pead sellise enesekindluse ja tarkuse üle.Kui Vene relvajõudude strateegilise käitumismudeli kirjeldamisega ofensiivsena («nende põhimõtteks on rünnata») võib nõustuda, siis ülejäänuga paraku mitte. Tegemist on melodramaatilise ja ebaadekvaatse olukorrakirjeldusega. Kindlasti on Vene relvajõudude kõrgeima juhtkonna sooviks see, et Vene armeel oleksid kõrgtehnoloogiat kasutavad kiirreageerimisüksused. Aga päris kindlasti pole see täna nii. Vene armeereformi ja relvastusprogrammi eduka elluviimise korral võib Forss`i poolt kirjeldatud olukord mõningate mööndustega tõele vastata parimal juhul selle kümnendi lõpuaastatel. Rõhutan, parimal juhul.
Selliste mõtete kirjapanek on tõsine töövõit. Tsiteerides autorit ennast:Venemaa sõjaline võimekus pikas perspektiivis küll kasvab, kuid seda mõõdukas tempos ning võrdluses eelmise kümnendi alguses või praegu valitseva olukorraga.
Siinkohal siirdun sügavamate mõtete otsimisele viidatud artiklist...Tsivilistidel on oma väljaütlemistes teatavasti vabamad käed.
terv
o