Eestlasi vajatakse ka neljanda põlvkonna sõdadaes

[Lemet]

Lugemine Jüri Estamilt...


Eestlasi vajatakse pärast Afganistani ka neljanda põlvkonna sõdades



Ei maksa iseenesele puru silma ajada. Kui me ei ole olnud osa Saksamaa või Venemaa impeeriumitest, oleme olnud koos Soome ja teiste Intermarumi riikidega cordon sanitaire [sanitaartsoon, puhvertsoon -toim] rollis ja nii see on ka praegu.

Naljatavalt öeldes peaksid Soome ja Balti riigid kasseerima “puhvertsooni taksi” Rootsilt ja teistelt Euroopa riikidelt “teenuse” eest mida oleme neile traditsiooniliselt osutanud.

Tänu sellele, et paljud varasemad konfliktid leidsid aset ja maandati Balti riikides ja osalt ka Soomes, on mitme Skandinaavia riigi elanikud saanud minevikus öösiti rahulikult magada. MRP tsooni elanikud, kui võib nii öelda, on sageli võtnud löögi enda peale ja maksnud Lääne-Euroopa heaolu eest oma vere, ja kui mitte vere, siis vaeva ja higiga. Sellest ei paista meil pääsu olevat ka tulevikus, kuni Venemaa ei kujune ümber, ja kuni paljude lääneurooplaste seas kestavad ebasolidaarsed hoiakud Ida Euroopa suhtes.

Nagu Ameerika mõttekoda Stratfor märgib, nihkus Euroopa geopoliitiline malelaud itta pärast Berliini müüri lammutamist. Saksamaa, kelle territooriumil toimus külma sõja vastasseis, on pääsenud nüüd malelaua staatusest. Edaspidi on eestlaste asi vaadata, et meist kujuneks liitlaste toel hästi kaitstud Eesti riik, mitte malelaud (millena Venemaa püüab Balti riike kasutada), liiatigi mitte Venemaa saak kunagi tulevikus.

Me ei soovi, et eestlased leiaksid end igaveseks ajaks sõjasulase rollis, nagu janitšarid kunagises Türgi sultanaadis, või siis gurkhad, rääkimata pakistaanlastest, keda Islamabad on saatnud lisaraha teenimiseks rahuvalvuritena igasugustesse pingekolletesse, sõdureid sisuliselt rendile andes. Eeskujuks võiks võtta pigem soomlased, kelle tee lääneliku turvalisuse ja heaolu juurde pärast Teist maailmasõda viis osaliselt läbi eeskujuliku teenimise rahukaitsemissioonidel.

Kindral Laaneots lausus hiljuti: “…kui tahame olla osa NATO kollektiivkaitsest, peame andma sinna ka võrdväärse panuse.” Tegelikult tuleks eestlastel püüda pisut rohkem panustada. Selleks pole sobivamat aega, kui praegune hetk.

Sina ei pruugi huvituda sõjast, aga tema huvitub sinust

Olen kaua tegelenud Afganistani küsimusega ja respekteerin afgaane. Praegu toimub verevalamine kahjuks nende territooriumil, lootuses, et seda poleks enam kunagi vaja valada Eestis.

Kanada on oma lahinguüksused Afganistanist juba välja viinud. Aga prantslased? Stéphane Taillat kirjutas suvel ajakirjas Foreign Policy, et prantsuse rahvas ei saa hästi aru, kuidas teda Afganistani sõjategevusse üldse kisti. Taillat väidab koguni: “Prantsusmaale ei tule enam meelde, milleks tema relvajõud eksisteerivad”. Sel juhul ei tule paljudele prantslastele ilmselt enam meelde ka see, kuidas ameeriklased andsid neile 1945. aastal üle sakslastest vabastatud Prantsusmaa.

Sellist mäletamisprobleemi eestlastel, lätlastel ja leedulastel, soomlastel, teistel Intermarumi rahvastel ja ilmselt ka grusiinidel pole. Teame siin täpselt, mille pärast on vaja riigikaitsevõimet küllaldaseks kujundada — et ei saaks korduda 1939. aasta! Kui prantslased ei oska näha liitlassuhete potentsiaali, on see prantslaste kaotus ja baltlaste võit!

Praegu karastatakse Afganistani sulatusahjus loodetavasti seda transatlantilist sõprust, millest sünnib “uue Euroopa” tulevane julgeolekuarhitektuur. Kusjuures mitte ainult Afganistanis. Ei juhtu arvatavasti nii, et sealmail vaikivad kunagi liitlaste relvad ja saabub globaalne rahu.

Keegi ei soovi maailmale nn neljanda põlvkonna sõdasid, aga need tulevad nii või teisiti. Trotski oli see, kes ütles, et sina ei pruugi olla sõjast huvitatud, kuid sõda tunneb huvi sinu vastu! Tuleviku asümmeetriline sõjapidamine võib edasi kesta ideede konflikti pärast. Võivad toimuda nii edasipodisevad kui järsku esilekerkivad uued konfliktid arenenud riikide ja arengumaade vahel, ja ilmselt jätkuvad kübersõjad aina suuremate panuste peale. Afganistani kõrval asub ka teine keeruline riik Pakistani näol, kus paikneb üks sõjaka islami peamisi koldeid.

Maailma suurte vahel võib pinge kasvada, mitte langeda. Tee mis tahad, uute missioonide tulles vaadatakse jälle eestlaste poole.

Jätkub


http://www.delfi.ee/news/paevauudised/a ... d=63621618

[rbl]

Mis asi see neljanda põlvkonna sõda siis on?

[Lemet]

http://forte.delfi.ee/news/militaaria/s ... d=30738231

...

SÕJAKUNSTI KOLM PÕLVKONDA

Kuigi sõjaline areng on üldiselt olnud järjepidev evolutsiooniline protsess, on lähiajaloos leidnud aset kolm olulist pöördepunkti, mis on kaasa toonud murdelisi kvalitatiivseid muudatusi. Seega saab nüüdisaegses sõjalises arengus eristada kolme põlvkonda. Esimese põlvkonna sõjakunst seostub sileraudse musketi ning liini- ja kolonnitaktika ajastuga. Selle väljakujunemise tingisid osaliselt tehnilised faktorid - võitlejate liinidesse paigutamine suurendas üksuse tulejõudu, karm drill oli vajalik piisava tuletiheduse saavutamiseks jne -, osaliselt toonased sotsiaalsed olud ja ühiskonnas levinud ideed, nt Prantsuse revolutsioonilise sõjaväe kolonnid näitasid üheaegselt üles nii revolutsioonimeelset elujõudu kui ka värvatud vägede viletsat treenitust.

Kuigi moodne relvastus on sileraudse musketi ammu vintraudse vastu välja vahetanud, elavad esimese põlvkonna taktika jäänused tänaseni, eelkõige sageli kohatavas lahinguvälja lineaarsuse püüdluses. Operatiivkunsti mõistet esimese põlvkonna ajastul veel ei tuntud, kuigi seda sõna kasutasid üksikud väejuhid, tuntuim neist oli Napoleon.

Teist põlvkonna sõjakunsti märksõnad on vintraudne musket, tagantlaetavad tulirelvad, okastraat, kuulipilduja ja kaudtuli. Taktika hakkas põhinema tulel ja liikumisel, kuid jäi põhiliselt lineaarseks. Kaitse püüdis tõkestada igasugust läbimurret, ründamisel liiguti külgedele hajutatud liinilt edasi väikeste gruppidena ja sööstude kaupa. Oletatavasti seisnes peamine erinevus esimese põlvkonna taktikast kaudtule tugevas toetuses. Teise põlvkonna taktika võtab kokku Prantsuse maksiim: "Suurtükivägi vallutab, jalavägi hõivab." Kaudtulerelvade massiivne tulejõud asendas massiivset inimjõudu. Kuni 1980. aastateni püsis USA doktriin teise põlvkonna põhimõtetel ja seda rakendatakse tänini enamikus Ameerika väeüksustes.

Kuigi ideed mängisid oma osa teise põlvkonna taktika arengus (iseäranis jõudude hajutamine, st üleminek väiksematele, erinevates kohtades läbimurdeid sooritavatele üksustele), tõi peamised muutused kaasa tehnika areng. Tehnika ilmutas end nii kvalitatiivselt - näiteks raskesuurtükkide ja pommituslennukite kasutuselevõtt - kui ka kvantitatiivselt - toetudes industriaalmajanduse võimalustele kuni materjalilahingus (Materialschlacht) võitlemiseni välja. Teises põlvkonnas tunnustati ametlikult ja võeti kasutusele mõiste operatiivkunst. Algselt sai see teoks Preisi armees. Taas olid muutuste käivitajaks nii ideed kui ka tehnika. Mõtteviis arenes välja eelkõige preislaste Napoleoni vallutuste analüüsist.

Tehniline pool hõlmas nii Moltke tegevust moodsa taktikalise tulejõu kasutamisel tiibamislahingus kui ka raudtee ja telegraafi võimaluste kasutuselevõtmist sõjalistel eesmärkidel. Ka kolmanda põlvkonna sõdade teke oli tingitud vajadusest suurendada tulejõudu lahinguväljal. Seekord olid aga muutusi käivitavaks jõuks peamiselt ideed. Et Saksa tööstus sai Esimeses maailmasõjas tõsiselt kannatada, ei suutnud Saksamaa enam materjalisõjas teiste riikidega sammu pidada ja pidi oma taktikat oluliselt korrigeerima. Kolmanda põlvkonna taktika põhines pigem manöövril kui kurnamisel ja oli esimene tõeliselt mittelineaarne taktika. Rünnak seisnes infiltreerimises, et pääseda vaenlase vägedest mööda ja süsteem n-ö selja tagant kokku kukutada, mitte neile lähenemises ja nende hävitamises. Kaitse oli üles ehitatud sügavuti ja võimaldas paiguti läbitungimist, mis provotseeris vaenlast vasturünnakule.

Kuigi kolmanda põlvkonna taktika põhiprintsiibid olid paigas juba 1918. aasta lõpuks, tõi peamise muutuse sõjakunsti tasemes tankide kui uue tehnilise vahendi kasutuselevõtt Teises maailmasõjas. See muutus oli välksõda (Blitzkrieg). Välksõjas nihkus sõdimise raskuskese ruumilt (nagu Lidell Harti kaudses lähenemises) ajale. Seda nihet on hiljuti selgelt sõnastanud USA õhujõudude erukolonel John Boyd oma OODA (observe - oriente - decide - act; eesti k vaatle - orienteeru - otsusta - tegutse) silmuse (OODA loop) teoorias. Seega saab põlvkondade vahetumise kaheks peamiseks katalüsaatoriks pidada tehnoloogiat ja ideid. Milliseid õppetunde võiksime aga arvesse võtta eelnevatest põlvkondadest, vaadeldes järgnevat, neljandat?

ÜLEKANDUV OSA

Eelmisi põlvkonnavahetusi, eriti teisest kolmandaks, on iseloomustanud mõningate kandvate ideede suurenev mõju. Neli neist tunduvad kanduvat ilmselt ka neljandasse põlvkonda ja tõenäoliselt suurendavad oma mõju. Esimene on ülesandepõhine taktika. Iga järgnevat põlvkonda iseloomustab suurem hajutatus lahingutegevuses. Neljanda põlvkonna lahinguruum hõlmab tõenäoliselt tervet vaenlase ühiskonda. Selline hajutatus, täiendatud omakorda väga väikeste võitlusgruppide kasvava tähtsusega, nõuab isegi kõige madalamal tasemel tegutsedes vaid ülema kavatsustel tuginevat paindlikkust. Teiseks väheneb sõltuvus tsentraalsest logistikast. Hajutatus koos üha suuremaks väärtuseks muutuva kiirusega nõuab tohutut võimekust tagada end vaenlase varude arvelt.

Kolmandaks on manöövrite tähtsustumine. Mass, koosnegu see siis inimestest või relvadest, ei ole enam vastupandamatult võimas faktor. Tegelikkuses võib see saada hoopis puuduseks, sest mass kujutab endast hõlpsasti tabatavat sihtmärki. Domineerima hakkavad pigem väikesed, hea manööverdamisvõimega üksused. Neljandaks on eesmärk kukutada vaenlane pigem seestpoolt kui teda füüsiliselt hävitada. Sihtmärkidesks saavad muu hulgas kohaliku elanikkonna toetus sõjale ja vastaste kultuur. Seejuures on väga oluline vastase strateegiliste tõmbekeskmete korrektne kindlakstegemine. Lühidalt öeldes on neljanda põlvkonna sõda laialdaselt hajutatud ja raskesti määratletav.

Sõda on endiselt peamiselt mittelineaarne, mis võib tähendada seda, et puuduvad selgelt määratletavad lahinguväljad ja rinded. Võib haihtuda ka tsiviilse ja militaarse selgelt eristatav vahe. Suured sõjalised rajatised, nagu lennuväljad, sidekeskused ja staabid, muutuvad haavatavuse tõttu haruldaseks, ent sama võib kehtida ka tsiviilrajatiste kohta, nagu valitsushooned, elektrijaamad ja tööstuspiirkonnad (nii teadmis- kui ka tootmispõhine tööstus). Edu hakkab suuresti sõltuma ühendoperatsioonidest, sest piirid vastutuse ja tegutsemise vahel muutuvad väga ähmaseks. Kõik need elemendid eksisteerivad juba kolmanda põlvkonna sõdades, neljas toob need endiselt selgemalt esile...

Neljandast võid sealt edasi lugeda...