Pusisin mingite x-keelsete saitide kallal ja sain tulemuseks, et selle forti nimi on fort Dönhof.
Teate, ma ei usu, et seal on sigala. Õigemini toetudes oma kogemustele olen 100% kindel, et seal pole sigala.
Mitte kusagil ei ole sõnnikuhunnikut.
Piklike hoonete juurde ei vii ühtegi veoautoteed.
Loomalaudad on ehitatud travaliselt nii, et läbi hoone läheb tee ja selles kahel pool on sulud.
Tee pean jätkuma niisiis hoone otsaseinast edasi.
Olen üsna kindel, et tegemist oli koertekasvandusega. Nemad söövad vähem ja ka situvad vaid mõned kuivad junnid päevas.
Koeri kasutati kõrvaloleva laskemoonalao (mis oli fordis) kaitseks. Nii see "farm", kui ka fort on ju hoolitsetud ja okastraadiga piiratud. Nii et armee....
Olin selles kohas umbes kuu. Sigalas juhtus õnnetus. mingi kaabakkoer rebis mu näo lõhki ja istusin mõnda aega hospitalis. Hea elu pidi peaaegu otsa saama. Kuna kõik kahtlustasid, et see oli peksmine.....ja mina raiusin nagu rauda, et oli koer- saades isegi aru, kui ebausutavalt see kõlab- olla diviisikomandör öelnud, et "Me saadame Männardi sinna, kus koerad inimesi lõhki ei rebi vms ja tahtis saata mind diviisi tagasi. Aga olin juba poolteist aastat teeninud ja sõjakunstis loll, nagu lauajalg.....ja nii sattusingi kohta, "kus koerad inimesi lõhki ei rebi", st koertekasvandusse.
Inimese saatus on imelik, eksju
Vahel jooksid mõned koerad postidelt minema ja siis oli vaja hankida uued ja kurjad, laia rinnaga mõrtsukad, kes ei häbene inimestel ühe ampsuga poolt peed otsast hammustada, kaitsmaks püha mürsuladu.
Reaalses elus nägi asi välja nõnda, et oli hunnik passe ja vajadusel püüti külavahelt kinni mõni kodutu näljane krants, kelle esivanemad olid Saksa lambakoertega pattu teinud.
Toidu abil polnud see ka keeruline.
Ja siis, kui ta istus juba puuris, võeti ette igavene hunnik koerte passe ja hakati siis kahte pusletükki kokku sobitama. Põhiparameetrid olid sugu ja umbkaudne vanus. Nii sündisid uued Dikid ja Ledad ja Bõkid ja Tsepotškad.
Minu sigala asus Ljublino külas ja ta koordinaadid on 54*45`19,6 N 20*17`35,87 E
- sigala.jpg (54.82 KiB) Vaadatud 10299 korda
Elukohast, mis kaheks aastaks mind võõrustas, on alles vaid varemed. Ehitisest on kadunud mõlemad otsad ja kuna seinad heidavad eraldi kaks varju tähendab see, et puudub ka katus.
1- Lenkomnata. Meie kasutasime seda köögina . Poliitikale viitasid laual määrustiku järgi kokku köidetud "Edasid", "Rahva hääled" ja "Noorte hääled". Minu põrgulikuks heameeleks kasutati sitapaberiks vaid "Pravdat" ja "Komsomolskaja pravdat". Väikese inimese kättemaks suurele süsteemile.......
Peagi avastasid rotid, et me toiduvarud on just selles ruumis. Algul närisid auke nurkades ja põranda servadest. Hiljem, kui seinaservad plekiga üle lõime, närisid auke otse põrandast alt üles. Müstiline vaade, mida pole näinud ei varem- ei hiljem.
2- Tuba. Suuruse määramisel olid ehitajad võtnud aluseks sõdurivoodi pikkuse. Ühte seina mahtus üks voodi ja tugitool, ja sellega risti olevasse seina teine voodi. Tuppa mahtus veel koolilaud, millel oli telekas.
Üks prappor ehitas meile Poola tv vaatamise antenni. Sealt vaatasime smurffe.
Teleka peal asus ka lillepott, aga rotid sõid sealt öösiti lilled seest ära.
Üks rott puges mulle kord külje alla sooja ja kui öösel külge pöörasin, lõi ta mulle hambad kätte.
Teine kord sain hammustada, kui kusele minnes ühele peale astusin.
Meie kirgiisile Beišenbajevile äsas rott öösel hammastega kaela. See läks koledal kombel mädanema, nii et pigistasin hommikuti ja õhtuti ta kaelast supilusikatäie mäda.
Arsti juurde ei tahtnud minna, sest ei teadnud, kas saab tagasi.
3- Lahinguruum. Seal elasid sead.
Sigala lagi kukkus erinevatest kohtadest kolm korda sisse. Kahel korral asendasime murdunud palgid raudteerööpa ja tõkkepuuga. Kolmandal korral tegime nii, nagu enne meid oli tehtud: läksime metsa, saagisime lepatüve, tõstsime tellistest postide otsa ja tala kandis jälle....järgmise korrani.
Kuna raudteerööbas ja tõkkepuu olid soovitust pikemad, raiusime seina sisse augu ja lükkasime otsad välja. Ning et asi oleks ikka akuraatne, mitte tjapp-ljapp, valgendasime nad lubjaga ära.
Kaks turritavat osa andsid eemalt vaadates sigalale sõjaka ilme. Sarnanedes pisut talviselt valge kodusõja-aegse soomusrongiga. Vaatepilti täiendasid klaastellistest aken-ambrasuurid.
Sigala ja Lenkomnata vahele jäi veel üks tähtis ruum- Kaptilka. Seal oli suur raudplekist kokku keevitatud elektrisuitsuahi. Suitsu andsid eletritennidel oleval pannil asuvad puutükid või saepuru.
Headele ülemustele panime paremat kraami, aga ühele erilisele Emm-ohvitserile panin plaadi peale sitast läbiimbunud labidavarre jupid. Tagasi oma suitsukanu ta igatahes ei toonud. Taas kättemaks armeele.....
Ükskord läks massin rikki. Uurides selgus, et üks rott oli pugenud lülitisse ja seal ära kõrbenud.
4- Seal asusud lehmad. Nende elust ja surmast on lookesed siinses naljanurgas.
http://ekstreem.ee/kaidojatarmo/new_page_40.htm
http://ekstreem.ee/kaidojatarmo/looma_saatus_ii.htm
Seal hoiti ka vilja. ja käidi pimedaid rotipoegi otsimas-uputamas.
5- Kasvuhoonest on alles vaid piirjooned.
Sinna käidi külmal talvel sitale. Peldiku põletasime sanktsioneerimata tuletõrjeõppuste käigus mahamaha.
http://ekstreem.ee/kaidojatarmo/new_page_31.htm
Seal kasvasid ülemustele kurgid-tomatid. Kas olete kuulnud legendi, et kui tomatisse kust süstida, läheb ta punaseks. Et seepärast tasub turul varaseid tomateid alati uurida. Süstlaaugu suhtes.
Jah, nii see on. Olime tookord viiekesi ja üks käis konservikarbiga ringi, ning igaüks pigistas sinna piisakese. Et keegi ei saaks näpuga näidata. Ühe ööga olid tomatid punased! Need lasi endale ajalehte keerata suurtükidiviisi zampotõl. Alampolkovnik.
Muide, süstida tuleb varreaugust ja kui lasta neil veel paar päevakest rippuda, pole näha mingit süstlaauku.
Lohutuseks tuleb öelda, et kust on vaja äärmiselt vähe. Tõesti vaid tilgakese.
6- Lehmalaudal on guugli andmetel katus peal. See kuulus sovhoosile. Nende lauda eest...ja selle eest et nende lehmad said polügoni karjamaana kasutada, andis sovhoos meie sigadele sööta.
Aga samas, kuna seal ei vedele mingeid traktoreid jms sodi, ning ka sõnnikuhunnikud on puudu, võib arvata, et ka lehmalauda elutegevus on soikunud unele.
Muide....lehmad andsid piima 4 l päevas. Kolmekümnepealine kari andis 120 l. Saan aru, et siinsed lehmad annavad piima 20-40 l. Viis, kuni KÜMME KORDA rohkem! Igatahes tootis see farm vaid sitta ja negatiivset raha. Sest toodangu hind ei küündinud isegi palgakulutsuteni mitte. Rääkimata juba transpordi- jms kuludest.
Ülal vasakus nurgas on kunstveekogu, kus vist sõdurid ujuma pidi......igatahes jahutasid palavatel suvepäevadel seal end naabrite lehmakari.
Kusjuures.........meie võtsime oma joogivett altvoolu.
Mina hakkasin lärmama, seletades, et kui maha sureme, on see ränk kaotus Nõukogude kahuriväele.Mille hulka me kuulusime. Ja siis hakati vett tooma piimamanergutega.
Platsil, mida põhjast piiras sigala, idast lehmalaut, läänest jõgi ja lõunast tara jooksid kärsakandjad suvi läbi vabalt ringi. Puhtalt stressivaba värk.
Jõe ääres jõima suvel samakat ja haukasime peale leiba soolapekiga, ning rohelist sibulat. Jõe äärde tagime jaanipäeval ka teise eestlase hr Armin Rüsteriga 1989 juunis jaanilõkke, teenides ülemustelt hüüdnime "natsionalistid"
Sigala eesolevad laod tunduvad endiselt sõjaväe kasutuses olevat, ähmaselt on märgata topelt-okastraataed, mille vahel tunnimees kõndis. Fordis hoiti laskemoona, kusagil tagapool oli ka kütuseladu, sealt edasi jalaväe laskeväljak, mille nurgas olevas angaaris seisid õppustel kasutatavad (ja rondiks sõidetud) BMP-d. Karauulimajast näikse alles olevat vaid varemed, tol ajal seal asunud õhutõrje rakettide divisjon on aga jäljetult kadunud
