Suur samm inimkonnale
Space Shuttle programm sai oma alguse 60-ndte lõpus, kui ameeriklaste kosmoseprogramm oli tipus ja kogu riik oli saavutustest vaimustunud. Neil Alden Armstrong ja Edwin Eugene Aldrin esimeste inimestena 20.juunil 1969 astusid Kuule, täites sellega John Fitzgerald Kennedy unistuse, mille ta ütles välja 25.mail 1962: "Ma usun, et selle aastakümne lõpuks suudab meie rahvas jõuda Kuule ja sealt edukalt Maale naasta!"
Apollo programmi arenedes aga tekkis peagi küsimus: mis edasi? NASA taipas seda üsna varakult ning seati mitmeid eesmärkke: organiseerida pikaajalisi ekspeditsioone Kuule, luua seal alalisi baase, ehitada Maa jälgimiseks orbitaaljaamu ja orbitaaltehaseid meeskonnaga kuni 50 inimest, alustada piloteeritavaid reise Marsile, asteroididele ja kaugematele planeetidele.
Kõigi nende programmide algetapiks planeeriti rahalisi vahendeid vähemalt 6 miljardit dollarit aastas. Paraku hakkas raha neelama tohututes kogustes hoopis Vietnami sõda. Seoses sellega oli juba enne kuundumist 1.augustil 1968 vastu võetud otsus, et kanderakette Saturn toodetadekse vaid algses mahus ehk Saturn-1B 12 eksemplari ja Saturn-5 15 ühikut. See kõik tähendas seda, et edasised programmiarendused Apollo programmi raames piirdusid eksperimentaalorbitaaljaamaga Skylab. Vähenes ka kodanikkonna huvi, Kuule lennud olid muutunud rutiinseks ja ei müünud ennast.
Skylab
Oli vaja uusi eesmärkke ning 30.oktoobril 1968 pöördusid Kosmoselaevade Piloterimise Keskus Houston´is -MSC- ja Marshall´i nimeline Kosmosekeskus Huntsville´s -MSFC- kosmosetööstusega seotud firmade poole ettepanekuga uurida võimalusi luua mitmekordselt kasutatavaid kosmosesüsteeme. Seni kasutatavad kosmoseaparaadid olid ühekordselt kasutatavad välja arvatud kosmoselaevad Mercury numbritega 2,8 ja 14 ning teine Gemini. Neid kasutati kaks korda.
Mercury
Gemini
Seati eesmärgiks luua süsteem, kus nii kosmoselaeva kui ka kanderaketti saaks kasutada vähemalt 10 korda, mis vähendaks kosmosehõivamise kulusid. Veebruaris 1969 anti vastav ülesanne neljale kompaniile, kes asusid võistlema riikliku tellimuse peale.
Piloteeritav süsteem pidi olema tiibadega, startima vertikaalselt. Kanderakett (õieti oleks ehk kandelennuk) pidi peale laeva eraldumist maanduma iseseisvalt lennuväljale. Laev pidi pardaloleva kütusega jõudma orbiidile, täitma ülesanded ning seejärel samuti naasma lennukina. Süsteem sai nimeks Space Shuttle. Et loodav laev rohkem kasu tooks siis orbitaaljaamade teenenduse kõrval seati tema ülesandeks ka kommertssatelliitide orbiidile toimetamine. 30 lendu aastas peeti täiesti reaalseks.
Need eesmärgid ka avaldati, mis viisid aga segadusse nõukogude poole, kus ei teatud midagi ameeriklaste planeeritavast orbitaaljaamast ning ei suudetud kuidagi välja arvutada projekti ökonoomilist kasutegurit. Punaste maal kahtlustati, et tegemist on sõjalise süsteemiga. Õli valas tulle ka USA Kaitseministeeriumi lülitumine programmi, mis iseenesest oli ju mõistetav, kuna millegiga pidi ühekordsetest süsteemidest loobumise korral ju miski ka nende kila-kola orbiidile toimetama. Kaitseministeeriumi nõudmised olid:
Süstik pidi olema suuteline viima orbiidile videooptilise luuresatelliidi KH-II (sõjaline Hubble prototüüp), mis pidi orbiidilt erisatama maapinnal objekte alates 0,3m. Suuteline orbiidile toimetama seadme pikkusega 18m ja diameetriga 4,5m , kaaluga 29500kg ning orbiidilt naasma kasuliku koormusega 14500kg. Jällegi nõukogude pool, kes teadis ainult lastiruumi suurust, kahtlustas, et laev projekteeritakse orbiidilt ära koristama CCCP märgistusega sputnikuid ja programmi Алмаз piloteeritavaid orbitaaljaamu Салют, mis seetõttu varustati ka Nudelman-Richter süsteemi automaatkahuriga.
Салют-5
Samuti nõudsid sõdalased, et süstiku atmosfääri sisenemisel oleks lennuulatus algse 600km asemel 2500km.
1971 sai selgeks, et NASA ei saa 9-10 miljardit dollarit, et luua täielik mitmekordselt kasutatav kompleks. Süstik pidi startima hakkama ühekordsete süsteemidega, mis perspektiivis aga tõstis kogu projekti maksumust. Märtsis 1972 kinnitati Houston´i projekt MSC-040C kujul nagu me teame süstikuid tänagi: tahkekütusstardikiirendid, kütusekomponent keskel ja kolme peamootoriga obitaallaev. Projektist kriipsutati maha ka atmosfääris kasutatavad turbo-reaktiivmootorid. Projekti maksumuseks hinnati 5,15 miljardit rohelist raha.
Kompanii North American Rockwell sai omale tellimuse 2,6 miljardi dollari peale, mis nägi ette orbitaallaeva projekteerimise, kahe stendi ja kahe lendava eksemplari loomise. Laeva peamootorid pidi välja töötama Rocketdyne, keskse kütusepaagi Martin Marietta, kiirendid United Space Boosters Inc ja tahkekütusemootorid Morton Thiokol. NASA´le jäi juhtimine ja väiksemate komponentide loomine.
Lendavaid laevu hakati tähistama OV-101, OV-102 jne. Esimest lendavat isendit hakati ehitama Palmdale´is tehases N42 juunis 1974. OV-101 valmis 17. septembril 1976 ja sai omale nimeks Enterprise, mis võeti kuulsa teleseriaali Star Trek tähelaevalt.
Enterprise
Horisontaallennukatsetused toimusid 1977 ja vibratsioonkatsetused 1978, millede käigus selgus, et tugevdama peab tiibu ja kere keskosa. Neid võeti arvesse OV-102 kokkupanemisel, kuid selle tagajärjel langes kasulik koormus 80 protsendini algsest planeeritust. Kaaluti ka Enterprise´i ümberehitamist täisväärtuslikuks orbitaallaevaks aga peale arvutusi leiti see liiga kulukas olevat.
Niisiis orbiidile jõudiski esimesena OV-102. Nimeks sai ta Columbia.
Järgnesid OV-099 Challenger, OV-103 Discovery ja OV-104 Atlantis. Peale Challenger´i hukku ehitati veel OV-105 Endeavour.
Columbia
Challenger
Discovery
Atlantis
Endeavour
Selline väike ülevaade siis sellest, mida planeeriti ja mis lõpuks valmis ehitati. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt olenemata kõigest olid need ägedad apastraadid ja on jätnud uhke jälje kosmosevallutuse ajalukku
Kosmosest on ballistiliste rakettide peatamine aktuaalne teema olnud juba väga mitu aastakümmet ja arvata, et kosmoses erinevaid relvakatsetusi läbi ei viidud on suht naiivne. Orbiidil, kus vahemaad on tihti tuhandeid kilomeetreid ja madalal orbiidil liigutakse ~7,8 km/s ei tee sellise ebatäpse ja suhteliselt aeglase tongipüssiga suurt midagi ära. Vaja on näiteks laserit. Tulevikus FTL sensorite ajastul või varemgi kui vahemaad miljonites kilomeetrites ja rohkemgi on vaja juba ülikiireid (footon jms)torpeedosi.
