David Rose on 74 aastane lennundusfanaatik, üks paljudest temasarnastest ameeriklastest. Taat on olnud kogu oma elu võlutud kiirusest ning säilitanud selle kire siiani. Olles alles koolipoiss ehitas ta võidusõiduautosid ning oli isegi Virginia osariigis asuva Pittshburghi võidusõitjate iganädalaste kohtumiste organisaatoriks.
Mõnes mõttes on aga David Rose tavalisest lennundusfanaatikust siiski erinev. Nimelt projekteerib, ehitab ning katsetab taat omaenda kiirlennukeid. Nii näiteks peab see lennuk, RP-4, konstruktori kavatsuste kohaselt purustama juba 22 aastat püsinud kiirusrekordi, 845 km/h.
Isetegevuslik lennukikonstruktor võib valmistada masina, mis vastab tema kõigile ükskõik kui eksootilistele soovidele. David Rose, endine õhulaineri piloot, ehitab San Diegos asuva lennuvälja Montgomery Field angaaris masinat, mis, nagu ta loodab, peaks tema nime aviaatorite ringkonnas surematuks muutma. Kui kõik plaanipäraselt kulgeb, ületab võidusõidumasin RP-4, laetuna fantastilise võimsusega, trassi sirgel lõigul kiiruse 850 km/h, ning muutub seega maailma kiireimaks kolbmootoriga lennukiks. Praegune rekord kuulub Grumman F8F Bearcatile, mis on ümber ehitatud Teise Maailmasõja aegsest lennukist ja millel on nimeks „Rare Bear“
Rose haaras juba lapsepõlves unistus kiirusest. Ta ehitas dragstereid ning korraldas kodu lähedal võidusõite. Seejärel astus õhujõududesse, kus püüdis ületada helibarjääri, tõustes selleks oma F-86ga 9 km kõrgusele ning pikeeris seal forsaažil vertikaalselt alla. Seejärel juhtis American Airlinesi reisilennukeid ning pidas end kõige järgi otsustades märksa tasakaalukamalt üleval.
1990 aastal sattus Rose rahvuslikule lennuvõiduajamistele Renos, kus võimsa mootoriga kerged lennukid suletud ringil 15 m kõrgusel maapinnast suurel kiirusel lendavad ning mõistis, mida hing ihaldab. Ta ostis vana Pitts Speciali ning võitis sellel 1992 aastal auhinna. Otsustas seejärel, et on rohkemakski suuteline ning projekteeris CADi abil endale isikliku biplaani. Selles polevat midagi erilist. Rose ise ütleb, et „…selleks tuleb end lihtsalt mõnest raamatust läbi närida ning osta arvutiprogramm.“
Alustanud siis biplaanist, jõudis Rose samm-sammult RP-4ni, mis tegelikult sai meie uudishimu allikaks.
Endise piloodi Jerry Baeri ning kohaliku mehaaniku Eric Hereti abiga ehitas Rose oma angaaris kümne kuuga valmis 230-jõulise mootoriga lennumasina. 2002 aastal kihutas see aparaat Renos ringil 360 kilomeetrise tunnikiirusega, tuues omanikule neljal korral biplaanide klassis kulla. Projekt RP-4 oli juba hoopis teisest klassist masin. Selle kapoti alla on peidetud kaks mootorit Dart V8 «Big M». Need on varuosade turult ostetud 2700 hj V-kujulised „kaheksased“ dragsteritelt, mis on müügijärgselt läbinud moderniseerimise. Neile on paigaldatud võiduajamisteks määratud mootoriblokid, tänu millele tõusis mootorite kubatuur pea kümne liitrini. Mootorid paigaldati tandemina, üksteise järel. Kütuseks kasutavad mootorid bensiini oktaanarvuga 110, hävitades seda tunnis 450 liitrit. Väljalasketorudest tulev reaktiivjuga tekitab juba ise tõmmet 140 kg ning Rose sõnade kohaselt „…selliste mootorite abil võib lennata isegi ilma propellerita, ainuüksi väljalaskel.“ Tegu on siiski loomulikult tillukese liialdusega.
Ülekanne paneb pöörlema kaks ühel teljel asuvat propellerit, mis pöörlevad vastassuundades. Propelleritel on süsinikkiust eksperimentaalse kujuga labad pikkusega 73 sentimeetrit, mis lubavad tavapärase konfiguratsiooniga labadest paremat efektiivsust. Propeller töötati välja NASA inseneride poolt spetsiaalselt helikiirusele lähedaste kiiruste jaoks. Täisgaasil ületavad labade tipud helikiirust.
Mida metsikumalt näeb masin välja, seda rohkem püüavad selle loojad nähtavasti seda publikumile demonstreerida. Rose veab õrnalt käega üle kroom-molübdeenist torude, mis on veel üheks lennuaparaadi eripäraks- samal ajal kui enamust kaasaegseid lennumasinaid iseloomustab monokok ning metall või komposiitkatted moodustavad tuntava osa konstruktsiooni vastupidavusest, kasutab RP-4 karkass-konstruktsiooni. „See konstruktsioon on arvestatud kestma lööki 500 kilomeetrise tunnikiiruse juures,“ teatab Rose. Heret lisab:
„Juhul kui löögi suund pole üle kümne kraadi.“
Arusaadav, et David Rose ehitas oma RP-4, röögatu võimsusega masina, vaid kiiruse pärast. Sellest kõnelevad kasvõi eksperimentaalsed muudetava sammuga vastassuundades pöörlevad propellerid, mis saavutavad muljetavaldava kiiruse 4800 pööret minutis. „Sisuliselt on tegu puhtakujulise dragsteriga, mis on pealt kaetud, et raam tuule käes ei vilistaks,“ räägib Jerry Baer, ekspiloot, kes aitas Rose’l RP-4 ehitada
http://www.popmech.ru/article/9911-camo ... roim-sami/
http://hayate.ru/2011/11/14/rp-4-претен ... рд-скорос/
Tänud Lemetile
