Mille poolest sarnanevad kamikadze ja P-700“Granit“?
Häda tuli õhust. „Bismarck“, „Marat“, ja „Yamato“ muutusid lendurite jaoks kergeks saagiks. Pearl-Harbouris põles maha ankrus seisev USA laevastik. Haprad „Swordfishid“ uputasid Itaalia raskeristleja „Pola“, kaude aga ka ristlejad „Zara“ ja „Fiume“ Matapani neeme lahingus. Kakskümmend „Swordfishi“ mida laialt ka „Võrkkoti“ nime all tunti(ingl. k –„Stringbag”) rebisid tükkideks Regia Marina (Itaalia laevastik) rünnakus Taranto mereväebaasile. Tõeline lõbu algas sakslaste juhitava pommi Henschel 293 ilmumisega- üksainus Luftwaffe eskaader kirjutas enda arvele 40 Briti, Ühendriikide ja Canada laeva. Ilmselt teavad kõik miiniiristleja HMS "Sheffield“ kurba lugu. Vähesed teavad, et USS Enterpriselt pärit Альфа-6 lammutasid 1988 aastal Iraani fregatti „Sahand“. Teisel korral sattus löögi alla ameeriklaste „Stark“, mis sai Iraagi „Miragelt“ kaks raketti pardasse…
Kõik see, mis ma siin eespool üles lugesin, on vaid jäämäe tipp, väike osa kõigist lugudest, (nii näiteks uputas Argentiina lennuvägi peale laialt tuntud „Sheffieldi“ veel kuus brittide laeva, muuhulgas ka helikopterikandja Atlantic Conveyori. Kõikidel juhustel on üks muutumatu konstant- laevad uputati lennukite poolt. Kõige sagedamini laevadel paikneva lennuväe. Mis on ka loogiline- merelahingud toimuvad kaldast kaugel.
Korallmere lahing sai esimeseks merelahinguks ilma traditsioonilise suurtükiduellita, vaenlased ei näinud laevadekkidelt üksteist. Pärast tulid Santa-Cruz ja Midway, kus lahingu saatus otsustati samuti lennukite poolt.
Ristlejad olid laevadel paiknevate pommitajate ees täiesti kaitsetud. Esimesena pööras sellele tähelepanu geniaalne Isoroku Yamamoto, kes töötas välja lennukikandjate kasutamise kontseptsiooni. Ameeriklastele jõudis Pearl-Harbouri õppetund kiirelt kohale ning jaapani admirali ideed hakati hoogsalt edasi arendama. Teise Maailmasõja aastatel sai ameerika laevastik 24 „Essex“ klassi rasket lennukikandjat ning ei kaotanud neist lahingutes ühtegi. Jaapanlastel polnud lihtlabaselt mitte midagi neile vastu panna. Kamikazede surmapõlgavad rünnakud osutusid jõuetuteks- vaid üks kümnest suutis läbida hävitajate katte ning saatelaevadel paiknevate sadade „Oerlikonide“ tõkketule. Piltlikult öeldes läksid jaapanlased hangudega tankide vastu.
Pöörame veidi tähelepanu kamikaze fenomenile. Ei hakkaks siinkohal laulma ülistuslaulu jaapani lendurite surmapõlgavusele ja mehisusele, huvitav on pisut teine moment. Need omamoodi „laevatõrjeraketid“, mis olid varustatud kõige täiuslikuma juhtimissüsteemiga- inimesega- ei suutnud tekitada suurtele laevadele märkimisväärseid vigastusi, seda vaatamata küllaltki võimsale lõhkelaengule, mis neil pardal asus. Jaapani hävitaja „Zero“ oma kamikaze-variandis kandis 250 kilost pommi ühe tiiva ja lisakütusepaaki teise tiiva all. Reaktiiv „Oka“ suutis kohale viia juba poolteist tonni lõhkeainet. Soliidne. Sellele vaatamata ei viinud selle kukkumine dekile, mis lennutehnikat pilgeni täis, mingite tõsiste tagajärgedeni, välja arvatud „Bunker Hilli“ puhul, mis tugevalt põles. Seda siis lennukikandjate lahingulisest vastupidavusest. Vanad Essex klassi veteranid näivad tänapäevaste ujuvate lennuväljade kõrval tillukesed välja. Kui palju ja millise võimsusega tabamusi oleks küll vaja, et neid rivist välja viia?
Peale kõiki neid fakte kinnitasid nõukogude admiralid jäärapäiselt et lennukikandjad- need on agressioonirelvad ning rahuarmastavale Nõukogude Liidule pole neid tarvis. Kuidagi ei jõudnud neile kohale, et tegu pole mitte ainult võimsa löögiüksusega kolmanda maailma riikide vastu, vaid esmalt ja eelkõige merel paikneva grupeeringu ainsa efektiivse õhutõrjevahendiga. Ainult lennuväeüksus suudab usaldusväärselt katta õhuruumi laevadest sadadae kilomeetrite kaugusel.
Mitteteadaolev teadaolevast
Enamus allikaid annab uhkelt teada, et „Nimitz“ klassi lennukikandjatel paikneb kuni 90 lennumasinat. Loomulikult on pardal paikneva lennuväeüksuse koosseis igapäevaelus märksa tagasihoidlikum. Vastasel juhul tekivad raskused lennukite kasutamise, nende paigutamise ja teenindusega.
Lennuväeüksuse standartne koosseis on järgmine:
*kaks mereväe eskadrilli- 20-25 mitmeotstarbelist hävitajat F/A-18“Hornet“
*üks merejalaväe korpuse eskadrill- 10-12 mitmeotstarbelist hävitajat F/A-18“Hornet“
*eskadrill kaugelektroonilise luure masinaid- 4-6 E-2C “Hawkeye”
*raadio-elektroonilise võitluse eskadrill- 4-6 EA-6B “Prowler”
*transpordigrupp-1-2 transpordi C-2 “Greyhoundi“
*allveelaevatõrje eskadrill- 6-8 SH-60 “Seahawk”
*otsingu-päästegrupp2-3 HH-60 “Pavehawk”
Numbrid muutuvad vastavalt ülesannetele, mis grupi ees seisavad. Tihedamad külalised dekil on transporterid CH-47, rasked helikopterid CH-53 „Sea Stallion“, merejalaväe „Hueyd“ ja „Kobrad“…
Vajaduse korral saab lennuväeüksuse koosseisu laiendada, lisades sellele veel eskadrilli mitmeotstarbelisi hävitajaid.
Samuti toimub pidev relvastuse uuendamine. F/A-18C/D asendatakse pidevalt lennukitega F/A-18E/F „Super Hornet“. Peagi kaovad lõplikult vanad raadio-elektroonilise võitluse lennukid ning neid hakkavad asendama EA-18“Growler“ tüüpi masinad. Nagu näeme, on ameeriklased läinud pardalennukite täielikule unifitseerimisele, mis peaks vähendama kulusid ja lihtsustama masinate hooldust. Aastaks 2015 peaks uuenema ka kaugavastamise ja raadioluure eskadrill- uus Е-2D «Super Hawkeye» läbib juba katsetusi.
Põrgu üheksa ringi
Lennukikandja grupi õhutõrje aluse loovad lahingupatrullid, mis barražeerivad grupist 100-200 miili kaugusel. Iga grupi koosseisus on AWACS ja 2-4 hävitajat. See annab grupile erakordse õhus ja vee peal paiknevate sihtmärkide avastusvõimekuse. Ükskõik milline ka kõige parematest laevaradaritest ei kannata välja võrdlust 10 000 meetri kõrgusel asuva „Hawkeye“ radariga
Ohu suurenemisel võib kaitset ešeloneerida, nihutades lennukeid veelgi kaugemale. Dekil on alati olemas erineva relvastusega valvehävitajad, mis on valmis operatiivselt ohtude likvideerimiseks.
Kui hävitajate kattest siiski läbi murtakse, astub mängu eskortlaevadel paiknev süsteem „Aegis“. Selle süsteemi kohta on mitmeid küsitavusi, nii näiteks ei näe radar AN/SPY-1 seniiti. Reklaamitud avastamiskaugus pealt kahesaja miili kehtib atmosfääri ülakihtides asuvate objektide kohta. Sellele vaatamata on süsteem ilmselt suuteline vabalt toime tulema üksikute objektidega, mis kävitajate kattest läbi on pääsenud. Ja enamat keegi ei nõuagi, lennukikandja grupi õhukaitse sõltub suurel määral pardahävitajatest.
Viimane kaitseliin on laevade endi kaitsesüsteemid. Mk15 „Phalanx“, „Sea Sparrow“, SeaRAM- palju konstruktsioone, mis suutelised tabama sihtmärke kaugusevahemikus 500 m- 50 km.
Jutud nõukogude ja vene Tu-95 ja Su-24 madalatest ülelendudest lennukikandja deki kohal ei oma praktilist väärtust- lennukid lendasid rahu ajal. Neid alla lasta ei kavatsenud keegi, teisi tõrjevahendeid lennukikandjate grupil aga rahuajal pole. Tu-22M3 piloodid on tunnistanud, et Põhja-Atlandil, väljaspool oma hävitajate tegevusraadiust, oleks neil lennukikandjate grupiga võitlemiseks vähe šansse. Raketikandjatel tuleks minna grupile liiga ligidale ning sattuda dekihävitajate tegevusulatusse.
Allveelaevade tõrjevõimekusega on grupil kehvemini, ilma välise abita nad toime ei tule. Ookeanist üleminekutel katavad grupi akvatooriumit patrull—lennukid P-3“Orion“., mis barražeerivad grupi kursil. „Orionid“ töötavad lihtsalt- puistavad vette liinbarjääri kümnekonnast poist intervalliga 5-10 miili ning tiirutavad seejärel mõne tunni seal rajoonis, kuulates ookeani hääli. Millegi kahtlase ilmumisel paigaldab „Orion“ ringbarjääri ümber töölehakanud poi ja alustab „detailset“ tööd kahtlase tsooniga.
Grupi lähitsooni kindlustavad LAMPS(Light Airborne Multi-Purpose System) süsteemi helikopterid ja mitmeotstarbeline tuuma-allveelaev, mis katab surnud tsooni otse laevade all. Tuuma-allveelaevad kuuluvad peale juhtumit K-10ga kohustuslikus korras lennukikandja grupi koosseisu. 1968 aastal taifuun „Diana“ ajal saatis nõukogude allveelaev varjatult 12 tundi lennukikandjat „Enterprise“. Torm ei lasknud pardalennukitel startida, muud katet grupil aga toona ei olnud.
Kokkuvõte on selline- allveelaevade vastane kate on küllaltki kindel. Kuuekümneaastase pideva lennukikandjate gruppide pideva jälgimise käigus nõukogude ja vene allveelaevade poolt on fikseeritud kõigest mõned üksikud edukad katsed. Olen alati esitanud küsimuse- millist reaalset väärtust omab allveelaeva sattumine grupi lahingurivistuse keskele? Torpeedosid selle monstrumi vastu kasutada on mõttetu- näiteks lasti Santa Cruzi lahingus tillukesse lennukikandjasse USS„Hornet“ 12 torpeedot, kuid see ei uppunud enne, kui seda suurtükitulega ei uputanud. „Nimitz“ on „Hornetist“ viis korda suurem, järeldused tehke ise. Jutuajamistest vene allveelaevnikega on selgunud, et lennukiemaleava pole vaja uputada- piisab, kui teda pisut kreeni ajada, et muuta pardalennuväe töö raskemaks või lõpetada hoopiski. Minu küsimuse peale, et kreeni saab alati teise parda sektsioonide uputamisega korrigeerida, kehitasid poisid vaid õlgu- „See on kõik, mida me suudame. Hukkume, kuid ei alistu.“
Lennukikandja ja lennukikande võimeta laevade löögijõud on võrreldamatud. Raske tuuma-jõuseadmega ristleja „Projekt 1144“ suudab saata 15 tonni lõhkeainet 150-600 kilomeetri kaugusele. Ka kõige tagasihoidlikumate arvestuste järgi suudavad lennukikandjal asuvad lennukid ÜHE VÄLJALENNUGA toimetada 30 tonni lõhkeainet 750-1000 kilomeetri taha. Tankurlennukite kasutamisega võib tabada maismaal ja merel paiknevaid sihtmärke kuni 2000 km kaugusel.
Arvestades arenenud informatsioonivahetust ja AWACs lennukite toetust, muutub iga merel paiknev sihtmärk lennukitele kergeks märklauaks. Kaks-kolm pardalennuväe ründelennukite rünnakut, mis tulevad kõikidest ilmakaartest radarihäirete katte all, on suutelised uputama ükskõik mida. Lennukikandja grupp omakorda jääb terveks- tema „käsi“ on sedavõrd pikk, et vaenlane ei jõua oma relva tegevusulatuse piirile. Idee odavast „moskiitolaevastikust“ vastukaaluna lennukikandja grupile ei tööta- AWACsid näevad ka kaatreid nagu peopesal. Siinkohal oleks hea näide 1986 aastal uputatud liibüalaste raketikaater «Ean Zaquit“. Kaater ei jõudnud veel Bengazist väljuda, kui „Hawkeye“ teda juba märkas ja suunas pardalennukid laeva ründama.
Küsimuse hind
Harilikult viitasid nõukogude teoreetikud lennukikandjate vajaduse eitades nende „mõõtmatule hinnale“. Kohe lammutan teie silme all selle müüdi laiali.
Tuumajõuseadmega „Nimitzi“ hind on viis miljardit dollarit. Fantastiline summa meie kõigi jaoks. Kuid…vene perspektiivse fregati Projekt 22350 „Admiral Gorškov“ maksumus on 0,5 miljardit dollarit. Fregati veeväljasurve on 4500 tonni. S.t. lennukikandja asemel saab ehitada kõigest kümme fregatti. Pange tähele- kõigest fregatti, isegi mitte miiniristlejat. Koguveeväljasurvega 45 000 tonni. Siit saab teha veel ühe huvitava järelduse- lennukikandja ühe tonni ehituse maksumus on märksa väiksem kui suvalise ristleja, allveelaeva või fregati tonni maksumus.
Veel näiteid? Aegis-süsteemi miiniristleja „Arleigh Burke“ maksumus ületab ühe miljardi dollari piiri. Hetkeseisuga on USA laevastiku koosseisus 61 sedatüüpi laeva üldmaksumusega enam kui 61 miljardit. Selle summa foonil näib lennukikandja maksumus naeruväärsena.
Järgmine tähtis moment- lennukikandjate teenistusaeg ületab viitkümmet aastat, kusjuures pidades silmas kõige keerukamaid moderniseerimisi ning pardalennukite vahetust, ei jää 50-aastased veteranid millegi poolest alla oma kaasaegsetele õdedele.
Püüdes neutraliseerida lennukikandjate gruppidest lähtuvat ohtu, lõi Nõukogude Liit järgmised süsteemid:
• 11 allveelaeva Projekt 949A(iga laeva veeväljasurve veealuses olekus 24 000 tonni
• 4 tuumajõuseadmega raketiristlejat Projekt 1144 veeväljasurvega 26 000 tonni
• 3 raketiristlejat Projekt 1164
• Raketikompleksid P-6, P-70, P-500, P-700, P-1000
• Merel paikneva kosmilise luure ja sihtimissüsteemi „Legend-M“
• Pommitaja T-4 (seeriasse siiski ei läinud)
• Laevatõrjeraketi X-22
• Kümneid mereväe raketikandjate lennuvälju koos nendel paiknevate Tu-16, Tu-22M2 ja Tu-22M3 tüüpi lennukitega.
• Ekranoplaani „Lunn“
• Titaanist allveelaeva Projekt 661
• 45 raketikompleksidega P-6 relvastatud diisel-allveelaeva Projekt 651 - ja tuuma-allveelaeva Projekt 675.
• Kogu see koletuslik hulk tehnikat loodi vaid ühel eesmärgil- vastutegevus lennukikandjate gruppidele…Ja nagu me artikli esimesest osast näeme, siis üldiselt ei osatud seda ikkagi teha. Pole raske endale nende süsteemide maksumust ette kujutada.
Norfolki mereväebaas
Ihnus maksab kaks korda. Nii ehk naa tuli Nõukogude Liidul luua kummalisi konstruktsioone nimetusega „raske lennukikandevõimega ristleja“- neli üüratut laeva, milliste veeväljasurve oli 45 000 tonni igal laeval. Lennukikandjateks neid nimetada ei saa, kuna nende peamine relvastus, Jak-38 ei suutnud peamist- tagada grupeeringu õhutõrjet. Kuigi ründelennukina polnudki Jak-38 võib-olla kõige nigelam.
Raskete lennukikande võimega ristlejatega koos sündis järgmine müüt- lennukikandjad ilma lennukiteta on roostetavad märklauad, meie ristlejad aga suudavad ise enda eest seista. Täiesti absurdne kinnitus- samast vallast, kui väita, et ilma püssita jahimees polegi jahimees. Selge see, et jahile ei minda relvastamatult. Seda enam, et sellesama „Kuznetsovi“ relvastus ei erine oluliselt „Nimitzi“ enesekaitse kompleksidest.
Nagu näeme, oli NSVL piisavalt vahendeid, et luua täisväärtuslik lennukikandjate laevastik, kuid NSVL eelistas kulutada raha oma mõttetutele „wunderwaffedele“. Majandus oleks pidanud siiski ökonoomseks jääma.
Lahinguline vastupidavus
1969 aasta 14 jaanuaril puhkes lennukikandja „Enterprise“ dekil tulekahju. Detoneerisid kümned lennukipommid ja raketid, põles maha viisteist silmini tangitud lennukit. Hukkus 27 inimest, üle 300 oli haavatuid ja põletushaavadega. Ja sellele vaatamata… kuue tunni pärast oli laev taas suuteline välja saatma ning vastu võtma lennukeid.
Peale seda juhust varustati kõik lennukikandjad kohustuslikus korras dekkide sprinklerseadmetega. Kui see sisse lülitatakse, olla laev sarnane Niagara kosega. Lennukite paigutamise eest vastutavad dekimeeskonnad said aga enda käsutusse soomustatud vedukid, et avariilised masinad kiirelt üle parda saata.
Lahingulise vastupidavuse suurendamiseks kasutatakse dubleerimist, hajutamist ning reserveerimist. Kaasaegsete lennukikandjate konstruktsioon hõlmab 150 mm terassoomust. Laeva sisemuses asuvad elutähtsad ruumid on lisaks veel kaetud kahetollise(ca 50 mm) kevlarikihiga. Tuleohtlikud ruumid täidetakse vajaduse korral süsihappegaasiga. Üldiselt, ameerika meremeeste esimene reegel on tõdemus, et meremehe teine elukutse on tuletõrjuja. Väljaõppele võitluseks laeva ellujäämise eest kulub väljaõppetsüklist märkimisväärne osa.
Remonditööde läbiviimise tähtsust lahingu ajal mõistsid ameeriklased juba Teise Maailmasõja ajal. Midway lahingute käigus kandis jaapani admiral Nagumo ette kolmest hävitatud lennukikandjast. Tegelikuses polnud hävitatud ühtegi. Igal korral pommitasid jaapanlased üht ja sedasama lennukikandjat- „Yorktowni“, kuid avariimeeskonnad taastasid laeva otse avamerel ning see sündis otsekui fööniks taas tuhast. See kogemus demonstreerib taas ilmekalt, et hiiglaslikul laeval on vigastused suhteliselt kergelt parandatavad.
Kamikadzede rünnakud kinnitavad veelkord paradoksaalselt, et isegi tonni lõhkeaine plahvatus ei pruugi lennukikandjale tõsist kahju tekitada. Millele lootsid nõukogude konstruktorid, luues laevatõrjeraketti P-700“Granit“, jääb selgusetuks.
Mitte kõige kurvemad järeldused.
Tänase päeva seisuga ei kujuta mitmeotstarbelised lennukikandjate grupid endast Venemaa jaoks ohtu. Peamised objektid asuvad väljaspool pardalennukite tegevusulatust. Kasutada lennukikandjat Soome lahes või Mustal merel oleks meeletus. Nii oleks Musta mere laevastiku baaside ründamiseks märksa lihtsam kasutada Türgi territooriumil asuvad Incirliki õhujõudude baasi. Põhja- ja Vaikse ookeani laevastiku baaside kaitseks piisab täiesti mereväe raketikandjatega relvastatud maismaalennubaasidest ning hävitajate kattest. Iseasi muidugi, et maismaal paiknev lennuväli ei suuda ööpäevaga 1000 km võrra asukohta muuta ning neid tuleks ehitada mitmeid.
Teine asi, kui Venemaa tahab väljuda maailmaookeanile, sel juhul saab lennukikandjate loomine hädavajalikuks. Venemaa sõjalis-poliitilisele juhtkonnal oleks ammu aeg mõista, et lennukikandja grupiga (ja ka ükskõik millise teise maal või merel paikneva sihtmärgiga) võitlemiseks pole teist odavamat ja kindlamat vahendit kui oma lennukikandja
http://topwar.ru/10606-chem-pohozhi-kam ... ranit.html
Teine osa…
Peale seda, kui esimese osa all tegid kommentaatorid kirjutajast piltlikult öeldes räbalaid (palju oli muidugi tavapärast vahtu stiilis „Loll!“ -„Ise oled loll!!“, aga palju oli ka tõepoolest asist diskussiooni, mis kirjutises esinenud rohkeid möödalaske lahkasid), kirjutas autor esimesele osale jätku. Ja mis mulle mitmete vene saitide juures tõepoolest meeldib, on see, et erinevalt enamusest eesti autoritest (v.a. paar üksikut meeldivat erandit) võtavad sealsed autorid kommentaarides vastata ja oma seisukohti kaitsta. Mis küll muidugi eeldab seda, et autor vähemalt mingilgi elementaarsel tasemel teab, millest kirjutab. Aga kel keeleoskus ja aeg vähegi lubab, soovitan silmad ka kommentaaridest üle lasta. Mõni huvipakkuvam…
„…Neljarealise tee kilomeetri ehitus maksab Euroliidu riikides 6,9 miljonit dollarit, USAs 5,9 miljonit, Hiinas 2,9 miljonit, Brasiilias 3,6 miljonit Venemaal 13 miljonit. See on keskmine hind. Moskvas on oma rekordid- uute teede rajamine tuleb pea kallim kui tunnel La Manche alla. Näiteks maksab kilomeeter Moskva neljanda ringtee ehitust 400 miljonit, (74 kilomeetrit), 50-kilomeetrine tunnel läks aga inglastele-prantslastele maksma 12 miljardit dollarit.
Kujutage ette, palju hakkab maksma lennukikandja grupp Venemaal!!...“
Seekordne kirjutis on jätkuks eelnenule, ning on üles ehitatud dialoogina lugejatega. Püüan vastata mõningatele minu vaatenurgast huvitamatele küsimustele vastavalt oma kompetentsusele.
Nii näiteks kõlas üks küsimustest sedapidi…
„…täisväärtuslik sõjaväelennuväli (varjetega lennukitele, relvastuse ja kütuseladudega, ja õhutõrjega) maksab palju…mitu lennuvälja saaks ühe lennukikandja asemel ehitada?“
2010 aasta oktoobrist vaadatakse läbi küsimust moskvalähedase „Domodedovo“ lennuväljale kolmanda stardi-maandumisraja ehitamisest. Väljakuulutatud hind on ligi üks miljard dollarit. Analoogne projekt „Šeremetjevole lisaraja ehitamiseks on veelgi kallim- ligi poolteist miljardit dollarit. Vaatamata näivale irratsionaalsusele on selline hind põhjendatud- tegu on tavapärase maailmapraktikaga, odavamalt head stardi-maandumisrada ei ehita. Šeremetjevo on tunduvalt kallim seepärast, et eeldab
Isakovo küla ümberpaigutamist, hüdroehitiste rajamist Kljazma jõe tarvis. Mida kujutab Šeremetjevo raja projekt endast tehnilises plaanis? Ei, see pole kullaga kaetud- harilik raudbetoonist rada pikkusega 3200-3600 meetrit sellele kantud märgistuse ja valgustehnikaga. Loodan, et peale neid numbreid väheneb maapealsete lennuväljade ja asümmeetriliste vastuste pooldajate entusiasm pisut.
Aga järsku pole sõjaväelennuväljadele sellist pikka ja kallist stardi-maandumisrida tarvis? Proovime aru peale jõuda. Niisiis- hävitaja Su-27. Hoojooksu/maandumismaa pikkus on 600-800 meetrit. Ülehelikiiruseline pommitaja-raketikandja Tu-22M3- hoovõtt 2000 meetrit, maandumismaa 1300 m. Kauglendude pommitaja-raketikandja Tu-95- hoovõtt 2700 meetrit, maandumiseks 1700 meetrit. Nii et radikaalselt rajapikkust vähendada ei õnnestu kuidagi…
Palju veel hakkavad lisaks maksma ruleerimisrajad, kaponiirid või suletud angaarid (aga keegi ei plaani ju jätta lennukeid lahtise taeva alla roostetama, õige?) lahingumoona hoidlad, varuosade ja kütuste-määrdeõlide laod ja kohaletoimetamise süsteemid, hooned isikkoosseisu tarvis, lennuväljatehnika, komandopunkt, raadio- ja elektrooniline varustusjne jne, seda võime vaid oletada. Kaudselt näitab selliste objektide kolossaalset maksumust nende väike hulk- täismõõdulisi lennuväebaase võib näppudel üles lugeda. Aga lennuväljade ekspluatatsioon kuskil Kamtšatkal või Kaug- Idas ja Kuriilidel on võrreldav kulutustega lennukikandja käigushoidmiseks.
Ja veel paar üldist fraasi lõpetuseks. Ma ei ole lennukikandjate meeletu fanaatik ega soovita Šeremetjevole kolmanda raja ehitamise asemel ankurdada lennukikandja Moskva jõele. Jutt käib vaid sellest, et mõningatel juhtudel võib mõningates kohtades olla lennukikandja märksa eelistatavam maismaal asuvast lennuväljast.
Vees…upub!
Paljud lugejad imestasid, miks pardalennuvägi on suuteline kergelt hävitama teisi lennukikandevõimet mitteomavaid laevu samas kui lennukikandja ise jääb hävitusvahenditest puutumatuks. Vastus on lihtne- esiteks on kogu lugu mõõtmetes. Isegi kõige suuremag lennukikande võimet mitteomavad laevad maailmas- rasked tuumajõul liikuvad raketiristlejad Projekt 1144 omavad veeväljasurvet kuskil 26 000 tonni, mis moodustab Nimitzi veeväljasurvest vaid 25%. Juba see üksi määrab laeva võimalused võitluses vee peale jäämisel. Kuidas siis hukkusid hiiglaslikud „Musashi“ ning „Yamato“? Nendega oli veel lihtsam- nad ei suutnud minna oma relva kasutuskaugusele ja sattusid enne seda pardapommitajate löögi alla. Iga järgneva rünnakuga vigastuste hulk suurenes, kuni jõudis kriitilise tasemeni.
Loomulikult pole kõik nii üheülbaline. Palju sõltub laeva konstruktsioonist, tema tehnoseisundist ning ekipaaži ettevalmistusest. Suurepärane näide- 1944 aasta 29 novembril ründas ameeriklaste allveelaev USS Archer-Fish Teise Maailmasõja suurimat lennukikandjat „Shinano“. Mille veeväljasurve oli 70 000 tonni. Märki tabas neli torpeedot kuuest, seitsme tunni pärast jaapanlaste lennukikandja uppus. Möödunud oli kõigest 17 tundi sellest, kui laev suundus oma esimesele lahinguretkele. Peale torpeedorünnakut säilitas lennukikandja käigu ja lahinguvõime. Kuid vesi tungis kiirelt siseruumidesse, liiatugi otsustas kapten jätkata liikumist endise kiiruse ja kursiga. Peagi jäi laev ilma elektrienergiast ning hakkas küljele vajuma. Kõik seletub sellega, et lennukikandja oli erakorraliselt Keiserliku Laevastiku koosseisu arvatud, vaatamata massilistele ehitusdefektidele ja lõpetamata töödele(näiteks selgus, et veekindlad vaheseinad polnudki veekindlad). Meeskond astus laeva dekile esmakordselt alles paari päeva eest – madrused polnud tuttavad ruumide asetusega ega teadnud, kuidas toimida. Lihtsamalt öeldes- lõpuni ehitamata ja katsetamata laev polnud lahinguvalmis.
Tules…põleb!
Paljusid pani imestuma võrdlus kaasaegsete hävitusvahendite ja Teise Maailmasõja aegsete kamikadze rünnakute vahel. Tuleme korraks selle loo juurde tagasi. Mida kujutas endast standartne kamikaze? Vana äratrööbatud „Zero“ 250 kg pommiga ühe tiiva ning lisapaagiga teiseeaktiivmootoriga mürsk-lennuk Yokosuka MXY7 «Оka»- 1000…1500 kilogrammi lõhkeainet helikiirusele lähedasel kiirusel. Koos ülimalt usaldusväärse juhtimissüsteemiga. Elus inimene- siin on teile nii sihtmärgi selektsioon, õhukaitsevastased manöövrid ja rakett-liider…
Pärast kamikazede esimisi rünnakuid sai selgeks- lennukikandjat enesetapurünnakuga ei uputa.
Jaapani lendurid muutsid taktikat- nüüd suunati löögid kõige tundlikemaisse punktidesse, lennukite dekile tõstmise liftide ja dekil asuvate lennukite pihta. Selle kõige tulemusena oli ainsaks suureks lennukikandjaks, mida märkimisväärselt vigastada suudeti, „Bunker Hill“. Kahe kamikaze panuseks, kes lõikusid oma masinatega dekil seisvatesse lennukitesse, oli mitmetunnine tulekahju ja ligi kolmsada hukkunud meremeest. Leyte lahes vedas kamikazedel paremini- neil õnnestus siiski uputada lennukikandja „Saint Lo“. Milles oli edu saladus? „St. Lo“ oli 8000-tonnise veeväljasurvega eskort-lennukikandja. Raskeid ründe-lennukikandjaid jaapanlastel hävitada ei õnnestunudki, vaatamata rohkearvulistele katsetele.
Tuleb märkida, et ameeriklaste esimene soomustatud dekiga lennukikandja (Midway“ tüüpi) ilmus alles 1946 aastal. Sestap suutsid mõned kamikazedest lüüa läbi lennudekist ning haituda pimestavas sähvatuses laevakorpuse sisemuses. Kasvõi sellesama „Oka“ läbistusvõimes pole mõtet kahelda- 1945 aasta 12. Aprillil läbistas selline „jupstükk“ miiniristleja USS Stanley (mis selle laeva ka päästis) ning lennanud välja laeva korpusest, detoneerus laevast eemal.
Zippo
Vahel tuuakse lennukikandja mittepiisava eluvõime näiteks tulekahju lennukikandjal „Forrestol“, kus 1967 aasta 29-ndal juulil kell 10:50 kohaliku aja järgi rakendus välistoitelt sisetoitele ülemineku hetkel tekkinud pingekõikumise tõttu 127-mm reaktiivmürsk „Zuni“. Rakett lendas üle lennudeki ning tabas ründelennuki A-4“Skyhawk“ tiiva all olevat kütusepaaki. Paak rebenes tiiva küljest ning kütus süttis. Kuumusest lõhkesid naabruses asuvate lennukite paagid, tulekahju levis mööda dekki edasi. Detoneerus üheksa pommi, šrapnellid tapsid tuletõrjemeeskonna liikmed. Plahvatused rebisid avausi lennudekki, milliste kaudu hakkas põlev kütus siseruumidesse ja allasuvale angaaridekile jooksma. Tulekahju kustutati neljateistkümne tunni pärast. Hukkus 134 inimest. Tulekahju lõhkus lennukikandja ahtri, 90-st lennukist põles ära ja visati üle parda 21.
Tulekahju peamiseks põhjusena nimetatakse alati mittejuhitavar raketti „Zuni“. Tõepoolest, huvitav, kuis selline kübemeke suutis sellist kahju põhjustada. Kuigi, tegelikuses on asi nii, et kui detailselt vaadata, siis on IGA ükskõik kui suure avarii põhjuseks mingi pisiasi. Sädemeke, mikropragu, kellegi ükskõiksus. Piisab, kui meenutada tulekahju tuumajõuseadmega allvee-raketikandjal „Jekaterinburg“- purunenud valgusti ning ohutusreeglite rikkumine viisid miljardilise kahjuni. Seetõttu rääkida, et süüdi oli vaid „Zuni“, on pisut ebakorrektne. Selline on lihtsalt pardalennuväe töö spetsiifika ja sellised juhtumid lihtsalt aeg-ajalt juhtuvad.
Brisantsus
Suuremale osale meist on raske ette kujutada sadade kilogrammide lõhkeaine plahvatust. Erakordselt elujõuline on müüt, et sellise koguse põrguliku segu detonatsioon on sarnane ülemaailmsele apokalüpsisele, mis süütab oma teel kõik. Pöördume sõjaliste konfliktide ajaloost võetud faktide poole.
Näiteks miiniristleja „Eilat“ triumfaalne uputamine. 1967 aasta 21 oktoobri õhtul sai miiniristleja tabamuse pealisehitistesse laevatõrjeraketiga P-15“Termit“, mis oli välja lastus Egiptuse kaatrilt. Sekundi pärast tabas teine rakett laevaparrast ning hävitas masinaosakonna.
Suitsev miiniristleja kaotas käigu ja jäi elektrita. Minuti pärast tabas kolmas rakett ahtrit ning ekipaaž hülgas hukkumisele määratud laeva. Vaevu olid parved ümberminevast laevast eemaldunud, kui seda tabas neljas rakett ning laev läks kaladele söödaks. 200-st meeskonnaliikmest hukkus 47. P-15“Termit“ on nõukogude päritolu laevatõrjerakett stardikaaluga kaks ja pool tonni, käigukiirusega M=0,95. Päisosa kaal 500 kg. „Eilat“ oli endine inglaste miiniristleja HMS Zealous ehitusaastaga 1944 ja veeväljasurvega 1700 tonni.
Kokkuvõte on kuidagi kummaline- kõigest 1700 tonnise veeväljasurvega laeva uputamiseks oli vajalik minimaalselt kahe 500 kilose päisosaga raketi tabamust.
Suure allveelaevaküti (БПК) “Otvažnõi“ viimased minutid
Järgmine lugu toimus 1974. aasta 30-ndal augustil Sevastoopoli lähedal. Ahtri raketihoidlas toimunud tulekahju tõttu hukkus suur allveelaevakütt „Otvažnõi“. Üldse asus seal kahes trumlis 15 õhutõrjeraketti „Volna“. Mida kujutab endast õhutõrjerakett V-600? Esimene aste- püssirohumootor PRD-36, mis laetud 14-ne silindrilise püssirohutuubiga üldkaaluga 280 kg. Teine aste on rakett, mille mootoriks on püssirohutoru kaaluga 125 kilo. Päisosa- kild-fugass, eelnevalt valmis elementidega. Üldkaaluks on päisosal 60 kg, millest 32 on trotüüli sulam heksogeeniga ja 22 kilo kildelemendid. Kokkuvõttes detoneeris ahtrikeldris pea üheaegselt ligi 6000 kg püssirohtu ning 480 kilo äkilisemat lõhkeainet. Kuid 5000 tonnise veeväljasurvega laev ei muutunud tolmuks ega lagunenud isegi tükkideks. Plahvatusehetkest hukkumiseni läks enam kui viis tundi, mille kestel meeskond laeva ujuvuse eest võitles. Tulekahju levis sektsioonides, kuni jõudis sügavveepommideni ning petroolitsisternideni. Vaatamata oma hukulemääratusele näitas laev üles eeskujulikku vastupidavust. Koletusliku plahvatuse tulemusena laeva siseruumides hukkus kõigest 19 inimest.
Toetudes neile faktidele, võib teha järelduse, et sadu kilosid lõhkeainet sisaldavate laevatõrjerakettide päisosade plahvatusedei suuda garanteeritult kriitilisi vigastusi tekitada isegi väikestele laevadele.
Teema finaal.
Otsustades rohkearvuliste vastukajade järgi, kordavad paljud lugejad nõukogude laevastikujuhtide viga. Sest peamine, milleks on loodud laevastik, on lennukikandja grupi hävitamine. Isegi mitte võitlus veealuste strateegiliste raketikandjatega.
Sõja-Merelaevastiku peamiseks ülesandeks kõige laiemas mõttes oli maavägede tegevusele kasaaitamine. Seda mõistis juba tsaar Peeter, kui Azovit vallutas. Ja kõige edukamalt tuleb sellega toime laevastik, mille koosseisus on lennukeid kandvad laevad.
Lennukikandjad pole kõikvõimsad, õieti asjale lähenedes on ränkade kaotuste hinnaga võimalik neid hävitada. Ning Kolmandas Maailmasõjas on lennukikandja siiski ilmselt kasutud(näiteks eitavad ameeriklased tuumarelva pardalolekut, viimane spetsialiseeritud termotuumalaengute kandja A-5“Vigilante“ loodi 50-ndate lõpul. Lennukikandja grupp on igapäevase kasutusega instrument, parim vahend lokaalseteks sõdadeks, merekommunikatsioonide kaitseks ning teiste, mitte vähemtähtsate ülesannete oma riigi huvides lahendamiseks.
Tõepoolest, nagu eespool täiesti õiglaselt märkis keegi lugejatest, on tänase VF laevastikule eelistatavam omada kümmet fregatti kui üht lennukikandjat. Kuid Venemaal on ju ka tulevik. Kas poleks aeg mõelda sellele juba täna. ?
http://topwar.ru/10821-kamikadze-i-p-70 ... ast-2.html
