corvus kirjutas:Kapten Trumm kirjutas:
See arusaam "oma põllulapp igale kolhoosnikule" on küll natuke vildakas. Põllulapid olid juba enne määrust.
See sõltus vägagi konkreetsest juhusest
1. talu suurus (kas oli kulak või mitte)
2. talu ihaldusväärsus mõne külajoodikust "uue eliidi" liikme silmis, kel oli endale seisusekohast elamist vaja.
Kui kellelegi otseselt jalgu ei jäänud, siis oma põllulapikest ja hobusenatukest peeti nii okupatsiooni alul 1940-41, saksa okupatsiooni ajal kui ka 40ndate teisel poolel.
Mõlemate vanavanemate kodus sedasi asi toimis. Aga eks see raske oli, kui nt mehi majas polnud, hobusega kündmine ei ole naistele teab mis jõukohane.
Kel see õnnestus, sel nälga ei olnud. Seal kandis polnud õnneks ka mingit hävituspataljoni/metsavendade teemat (söövaid suid vähem).
Ju siis VS osaluse eest saadud kehvake asunikutalu polnud teab mis seksikas saak.
Sinu toodud näide on erand, mitte seaduspärasus. Ennem vastavasisulist määrust oli "oma maalapi" pidamine, peale sundkollektiviseerimise algust, raskendatud mitemetel põhjustel. Eelkõige riiklike koormiste tõttu, mida kohalikud punategelased kindlasti (julgen väita) 90% sinu kirjeldatud juhtudel kellegile ei kinkinud. Teiseks faktoriks oli hirm 1949.aasta kordumise ees (mil väljasaatmise põhjuseks polnud talu suurus vaid hoopis midagi muud) ning paljud viisid "vabatahtlikult" kogu oma puduloomade karja ja inventari kollektiivile. Pole mõtete esitada muinasjutte.
Esiisad olid julgemad kui arvata võiks.
"Käesolevaks ajaks on rajoonis kollektiviseeritud talundite arvu järele 75,21% majapidamisist. Seega me jääme vabariigi keskmisest ca 15% maha. Kõige madalam on kollektiviseerimise protsent järgmistes külanõukogudes: Luhamaa 30%, Obinitsa 55% ja Veretino 66%. Niisugust suurt erikaalu omava erasektori olemasolu meie külanõukogudes avaldab loomulikult pidurdavat mõju rajooni üldplaanide täitmisele, kuivõrd meie vahelesegamine nende üksikmajandite pidamises piirdub ainult üksikute juhtumitega peamiselt kevadkülvi ja varumise perioodil. Tekib õigustatud küsimus, mis on takistanud suure osa endise Misso ja Meremäe valdade talupoegade asumist kolhoositeele, seda enam, et esimesed kolhoosid moodustati seal juba 1949. ja 1950. aastal."
väljavõte partei rajooni organisatsiooni üldkoooleku protokollidest, sept. 1951.a.
1951 hilissügisel tehti kiire lõppmäng. Minu vanaisale pandi vintpüss rindu ja paber lauale ette, kirjuta avaldus kolhoosi astumiseks. Komnoored vedasid seni aida viljast tühjaks. Ta oli varem ära maksnud kõik mittekolhoosnikele määratud rängad maksud.
Nälga siiski ei nähtud. Igale perele oli lubatud jätta 1 lehm.