
Tuleb välja, et olin käinud vererõhku kontrollimas ning see oli olnud 150!!! Ma tean, et mul oli selles vanuses 110 normaalne. Ja praegugi pole kunagi üle 125. Arst olevat määranud mulle mingid rohud ja andis käsu iga päev mõõtma tulla. Nädala aja pärast olulisi muutuseid polnud. Ähvardas hospidali saatmisega. See oli just see periood, kus roodukas keppis igast asendist nii kuis sai ning närvipinge oli pidevalt põhjas. Korrelatsioon täidsa olemas.
Roodukas, kapitan Zhogolev oli selline pikka viha pidav vunts. Meenutas natuke Stalinit, aga punaste vuntsidega ei andnud ta seda päris õiget mõõtu välja.
Alustuseks peaks rääkima mis koht see väeosa oli.
Meie väeosa oli tegelikult Nautshno Issledovatelski radiopoligon nomer 29 tegevust toetav pataljon ning selle territooriumil asusid mitmed laborid. Nagu kliima labor, kõrgepinge labor, arvutuskeskus ning standard keskkooli projektiga ehitatud majas oli siis nn. Labkorpus, kus olid ohvitserid/insenerid tööl. Seal siis katsetati uusimat nõukogude sidetehnikat. Aasta oli siis 1989. Ning ma nägin seal suure kohvri suuruseid raadiorelee liini seadmeid, mis töötasid 40GHz peal. See tõmmati masti, keerati õigesse suunda, alt anti toide ja oligi kogu tehnika. Tavaliselt oli Radioreleika nagu R414 2-3 autost koosnev komplekt. Või siis teine ime oli 10km pikkused optilise kaabli rullid, mis kaalusid vähem kui 500m vaskkaablit. Nojah. Ma olin kusagilt teada saanud, et seal laboris on arvutid. Olin arvutitega suhteliselt sina peal. Sest enne sõjaväkke minekut töötasin nii aastakese PC'dega. Ma arvasin mingipärast, et ma peaks nõukogude armeed teenima just oma erialaga seotult. Mu hea sõber oli staabikirjutaja ja palusin tal pisut maad kuulata. Ja uskumatu küll, aga üks päev kutsus üks podpolkovnik mind vestlusele ja mõne aja pärast saabus meie roodukale ametlik kiri mis nõudis mind narjaadist vabadel päevadel minu saatmist labkorpusesse "spetstöödele". Ilmselt see vihastas ta täielikult välja, et mäng käis üle tema pea. Ükskord kutsus mind enda juurde ja siis sisises läbi vuntsi mu peale, et mida sa endast kujutan, et kas sa käsuliini ei tunne jne. Siis ta kandiski isalikku hoolt et ma ilusti üle päeva narjaadis käiksin kak polozheno ja valis mulle "sobivat" seltskonda. Mitte et ta seda varem poleks teinud. Ja linnaload olid minu jaoks täiesti out teema. Ma ei mäleta, et ma oleks mõne linnaloa saanud selle rooduka käest. Asi läks nii kaugele, et roodukas mind narjaadivabadel päevadel enam labkorpusesse ei lasknud. Ja kui ma polnud juba üle nädala labkorpusesse näole andnud helistas üks labori polkovnik roodukale ja lahendas olukorra.
Et kuidagigi olukorda talutavamaks muuta otsustasin kolida ära teise roodu. Mis õnnestuski. Aga see on juba omaette teema. Elu jälle nagu lill
