Liitlaste lahingutegevuse analüüs Põhja-Aafrikas toimunud õhuoperatsioonide käigus.
Aasta on möödunud interventsiooni algusest Liibüas ning juba võiks vaikselt analüüsida liitlaste taktikat. Seda enam, et liginemas on ilmselt veel kaks tulist punkti- Iraan ja Süüria, kus on võimalik sissetöötatud võtete kordumine.
Liibüa operatsioonis mängisid võtmerolli liitlasvägede õhujõudude õhulöögid. USA ja NATO on viimase 40 aasta jooksul kogunud tohutul hulgal kogemusi võitluseks õhutõrjevahenditega, mis baseeruvad vananenud nõukogude kompleksidel С-75, С-125, С-200 ja «Квадрат». Taoline süsteem suruti Iisraeli poolt edukalt maha Liibanonis, samuti ka USA ja tema liitlaste poolt Iraagis ning Jugoslaavias. Hetkeseisuga võib sellist õhukaitsesüsteemi lugeda Lääne kaasaegsete relvajõudude vastu praktiliselt kasutuks ning kiirelt mahasurutavaks.
NATO õhugrupeering.
Operatsiooni alguseks loodi Liibüs kaldale suhteliselt lähedal suur liitlaste õhu- ja mereväe grupeering. Kakskümmend viis lääne koalitsiooni lahingu- ja allveelaeva, nende hulgas kolm tiibrakettidega „Tomahawk“ relvastatud USA mereväealust, USA teise ja kuuenda laevastiku abilaevad, , lennukiemalaev „Enterprise“, helikopteritega dessantlaevadUSS Kearsarge (LHD-3) ja USS Ponce (LPD-15) , staabilaev USS Mount Whitney (LCC-20). Loodi ka võimas luure- ja raadioelektroonilise võitluse lennukite grupeering.
Operatsioon Odyssey Dawn algas ööl vastu 21 märtsi kontsentreeritud raketi ja lennuväe löökidega üksikute Liibüa territooriumil asuvate objektide pihta. Esimene rünnak toimus kolmes laines. Järgnevalt transformeerusid löögid seeriateks, mida viidi läbi nii öisel ajal kui ka päeval. Liitlaste peamisteks sihtmärkideks olid Gadaffi armee raketisüsteemid С-200, mis olid suutelised tabama sihtmärke kuni 300 km kaugusel ning ligi 50 «Куб» tüüpi raketti, millistega serblastel õnnestus 1995 aastal alla tulistada F-16 tüüpi masin. Liibüa integreeritud õhutõrjesüsteem omas (nagu Iraagi omagi) ligi 30-t „maa-õhk“ tüüpi seadet, mis olid seotud 15-ne Vahemere rannikul asuva varajase eelhoiatuse radarsüsteemiga. Pentagoni andmetel kujutasid need endast Liibüa õhuruumis või selle vahetus läheduses asuvatele välismaistele sõjalennukitele tõsist ohtu.
NATO õhujõudude tegevuse eripärad
31 märtsil loeti operatsioon Odyssey Dawn seoses uue kampaania Unified Protector algusega lõppenuks. Faktiliselt muutus Liibüa NATO uue relvastuse katsepolügooniks. Nii katsetati esmakordselt taktikalist raketti Tomahawk Block IV, samuti üht kõige kaasaegsemat mitmeotstarbelist hävitajat Eurofighter Typhoon . Lennukid Tornado andsid lööke tiibrakettidega Storm Shadow. 29 märtsil kasutati esmakordselt lahingutingimustes raskerelvastusega jalaväe toetuslennukit AC-130U Spooky. Esmakordselt näitas end ka uus USA mereväe lennukikandjatele mõeldud elektroonilise võitluse lennuk EA-18Growler, mis osales Liibüa radarite segamises. Ööl vastu neljandat juunit leidsid esmakordselt kasutust Suurbritannia õhujõudude helikopterid Apache , mis baseerusid helikopterikandjal HMS Ocean (L12) ning prantslaste Tiger ja Gazelle
Teiseks NATO õhujõudude kasutamise eripäraks oli vaesustatud uraanist soomustläbistava moona kasutamine. Seda rakendati põhiliselt Liibüa operatsiooni esimestel päevadel. Mõningate pommide kaal, mida Jamahiriya
pihta heideti, ulatus ligi kahe tonnini. Kõrgtäpseid prantsuse rakette AASM kasutati soomustehnika kolonni hävitamiseks Liibüa lääneosas Banghāzī lähistel. Samuti kasutati neid vene päritolu raketikomplekside С-125 hävitamisel. Sealjuures lasti need välja väljaspool õhukaitsekompleksi efektiivset tegevusulatust.
Tiibrakettide kasutamine
Löökide andmine Liibüa pihta algas merel ja õhus baseeruvate tiibrakettide kasutamisega. Kokku lasti 19-ndal märtsil USA ning Suurbritannia laevastiku laevadelt välja 112 tiibraketti „Tomahawk“, hävitades nendega kakskümmend kahekümne kahest sihtmärgist. Edaspidi toimus tiibrakettide starte tunduvalt vähem. Sihtmärkideks olid valitud valitsusvägede juhtimispunktid, Muammar Gadaffi residents, Tripolist idas asuv Liibüa õhujõudude juhtimispunkt, Al Ghardabia õhujõudude baas, sideobjektid ja mereväe baasid, Liibüa PVO radarid, Gadaffile lojaalsete vägede kogunemiskohad ja positsioonid, laevatõrjerakettide mobiilsed patareid. Tomahawke lasti välja viielt ameerika laevalt- kahelt ristlejalt ja kolmelt allveelaevalt, mis kuulusid Vahemerel tegutsevasse USA laevastiku gruppi(kaugusega kaldajoonest 50-150 km).
Löökide andmine USA strateegilistelt pommitajatelt
Pommitajad B-2 andsid lööke Tripoli lähedal paikneva Liibüa peamise lennuvälja pihta, hävitades juhitavate pommide abil Liibüa õhujõudude hävitajate ning pommitajate tugevdatud angaarid. Allavisatud pommide arv oli 40 . Pommitajad lendasid 25 tundi ning tankisid lennul neli korda. B-2d kasutati tähtsaimate sihtmärkide hävitamiseks ning lööke anti 2000 naelaste juhitavate pommidega GBU-31B/JDAM. USA õhujõudude staabi andmetel hävitati kõik sihtmärgid arvatud täpsusega. Pommitajate B-2 kasutamise kõrge efektiivsus saavutati lennuülesande korrekteerimisega õhus ning pommide ümberprogrammeerimise võimalusega teistele sihtmärkidele reaalajas.
Õhujõudude rünnakute iseloom
Prantsuse ja USA õhujõudude rünnak kulges standartskeemi järgi. Eelnev luure- AWACS lennukitega pideva kontrolltsooni loomine- liikumine sihtmärgi rajooni- Liibüa õhutõrje efektiivse tule ulatusse häirete tekitamine- sihtmärkide jaotus-löök- lahkumine. Liibüa operatsiooni käigus töötati läbi erinevad taktikalised stsenaariumid lennukitele Typhoon. Viimistleti maapealseks rünnakuks välja valitud sihtmärkide laseriga valgustamise tagamist. Kuigi antud tüüpi lennukite piloodid on suutelised ka autonoomselt sihtmärki laseriga valgustama, toimus enamik lahingulende paarides- Typhoon+Tornado. Üks valgustas sihtmärki, samal ajal kui teine ründas. See võimaldas lennuväe juhtkonnal kasutada laialdast arsenali, säilitades kallimat kõrgtäpset relvastust ülesannete tarvis, kus oli vajalik võimalikult vältida kaasnevaid purustusi.
NATO õhujõudude löögiobjektideks said Liibüa regulaarvägede positsioonid, Liibüa relvajõudude juhtumis- ja sidepunktid, PVO vahendid, väegrupeeringud, mis taganesid riigi põhjaossa, operatiiv-taktikaliste rakettide stardiseadmed, tavarelvastuse ning laskemoona tootmise ja säilitamisega tegelevad ettevõtted, sidekeskuste hooned ning valitsuskompleks Tripolis, parlamendi, sõjaväeluure, riikliku tele-raadio ja informatsiooniteenistuse hooned, Bab al-Azizia kindlustatud kompleks, Tripoli lennuvälja radarsüsteem, El Bregi linna lähistel paiknev radarijaam, energiavarustussüsteemid. Ilmselt mitte juhuslikult sattus löögi alla ka Korea Rahvademokraatliku Vabariigi saatkonna hoone.
Luurelennukite tegevus
Operatsiooni algetapil tegutses vähemalt viis NATO riikide luurelennukit. Elektronluure lennukid RC-135V/W RIVET JOINT tegelesid Liibüa sõjaväejuhtide telefonikõnede vaheltlõikamisega ning saadud informatsiooni edastamisega suurel lennukõrgusel barražeerivaleGlobal Hawkile. UAV suunas jälgimisaparatuuri tankivägede asukohale ning määras selle ligikaudsed koordinaadid. Seejärel edastas koordinaadid maapealse keskuse analüütikutele, need aga edastasid omakorda andmed komandopunkti sihtmärkide jagamiseks. Sealt läksid andmed AWACs lennukile E-3 Sentry (AWACS), mis omakorda suunas sihtmärgile hävitajad F-16, Harrier ja teised lahingulennukid või UACV-d. Veel mitte kunagi polnud sellist kogust erinevat ja kaasaegset lennutehnikat kasutatud sedavõrd intensiivselt ja üheaegselt üheainsa sõjalise konflikti käigus, mis esitas erakordselt kõrgeid nõudmisi juhtimissüsteemide funktsioneerimise kvaliteedile ja eelkõige juhtimissüsteemide automatiseerimisele, sidele ja taktikalise luure osale.
Löögid omade ja Liibüa tsiviilelanikkonna pihta.
Viimastel aastatel on NATO pühendanud suurt tähelepanu tehniliste vahendite arendamisele, vältimaks kaotusi „sõbraliku“ tule läbi. Seda veidram ja andestamatum on kõige kaasaegsemate luurevahenditega varustatud armee poolt tsiviilelanikkonna ning oma vägede pihta antud löögid. Kõigest mõned näited. NATO pommirünnakute ohvriteks said Tripolist 800 km ida pool asuva Marsā al Burayqah linna lähistel kaks ülestõusnut ja kaks arsti, neliteist inimest sai kannatada ning kuus jäi teadmata kadunuks. „Me hoiatasime NATOt varakult, et viime tankid Benghazist Ajdabiyasse, seejärel aga Marsā al Burayqahi. Kui see oli NATO reid, siis oli tegu veaga, täpsemini „sõbraliku tulega“ teatas pärast lööke ülestõusnute esindaja.
NATO helikopterite raketilöögi käigus hävitati Benghazi eeslinnas ühe prantsuse erakapitalile kuuluva sõjalise firma infrastruktuur. Palju selle rünnaku käigus inimesi hukkus, pole teatatud, kuid on teada, et nende kehad saadeti kohe peale rünnakut sõjaväehelikopteriga Prantsusmaale.
Kuuendal augustil teatasid Liibüa mässuliste esindajad, et NATO jõud hävitasid relvi vedava karavani, mis tuli naaberriigist Tšaadist. Karavan koosnes sadadest kaamelitest ja transportis raskekuulipildujaid, miinipildujaid ning lahingumoona. Õhulöök anti karavani pihta kõrbes, 100 km kaugusel Tšaadi piirist. „Kaamelid on täiesti söestunud, relvad aga hävinud“ teatasid ülestõusnud.
8 augustil kukkusid raketid elumajadele ja haiglale Madjeri küla juures Zlitani lähistel, 160 km Tripolist ida pool. Hukkus 20 meest, 32 naist ja 33 last.
Liibüa Punase Risti andmetel oli NATO pommirünnakute tulemusena hukkunud ligi 1100 rahulikku elanikku, nende seas 400 naist ja last. Üldse fikseeriti alates 19 märtsist, mil pommirünnakud algasid, kuni 26 maini 718 hukkunut ja 4067 haavatut tsiviilelanikku, kellest 433 olid raskelt haavatud. Nagu Liibüa tervihoiuminister hiljuti tunnistas, hukkus kodusõja käigus mõlemal pool vähemalt 30 000 inimest(teistel hinnangutel 50 000), üle 50 000 oli haavatud ja ligi 4000 teadmata kadunud. Kõik need arvud on väga ligikaudsed ning korrigeeritakse neid loomulikult suurenemise suunas.
Õhuoperatsioonide kokkuvõtted.
Operatsiooni Unified Protector käigus sooritati alates 31 märtsist kuni 1 oktoobrini 2011 rahvusvahelise koalitsiooni õhujõudude poolt 23 938 väljalendu. Nendest 8941 olid lahingulennud. Mis tähendab, et ühe lahingulennu kohta toimus veel kaks katte- ja ettevalmistuslendu.(Luure, elektroonilise võitluse, sihtmärgi valgustamise, lahingujuhtimise, tankimise, varustuse kohaletoimetamise jne lennud)
See tunnistab lahingutagamise operatsioonide mahu kasvu. Peale esimest juulit toimusid lennud Liibüa kohal intensiivsusega 80-100 lendu päevas. Üksikutel päevadel ulatus lendude arv ka 140-ni.
NATO operatsioon Liibüa kohal demonstreeris alliansi tugevaid külgi- efektiivset luuret, võimet anda lööke identifitseeritud sihtmärkide pihta mõni minut peale nende avastamist, sihtmärkide „valgustamise“ suurt täpsust, mis võimaldas kasvatada täppisrelvade kasutamise osakaalu 85 protsendini. NATO andmeil oli operatsiooni algusest hävitatud ligi 570 sõjaväebaasi, punkrit ja muud objekti, 355 õhutõrjeraketti, üle 500 tanki ja muu soomusliikuri, ligi 860 ladu. Kui uskuda seda statistikat, oli NATO tegevuse efektiivsus erakordselt kõrge, kuid lahingulennukite piloodid võivad kinnitada, et et lahingulendudel ei õnnestu tihti ei vaenlase avastamine ega pommide heitmine. Faktiliselt tõestasid sõjategevuse kokkuvõtted, et vähemalt paari tulevase aasta jooksul pole taolised õhujõudude edusammud otsustavad.
Kaotused
Bundestagi suletud istungil teatas üks saksa militaareksperte, viidates usaldatavatele allikatele, et Briti spetsjõudude kaotused Liibüas olid mitte 35 sõdurit, nagu teatas Suurbritannia Kaitseministeerium, vaid 1500-2000. Sinna tuleb lisada veel hukkunud prantsuse sõjaväelased (200-500 inimest), USA omad(mitte vähem kui 200) ja Katari omad (üle 700 sõduri). Need numbrid pole avaldatud massiteabes ja nende üle isegi ei diskuteerita.
Автор: Анатолий Цыганок
Источник: http://warsonline.info/liviya/chemu-nau ... -nebo.html
