Venemaa sõjaline võimekus sunnib meid pingutama, et ei juhtuks nagu 1939. aastal
Mida peaks Eesti nüüd tegema?
Peaks vähem vinguma ja rohkem tegelema oma riigikaitsega tervikuna, mitte ainult sõjalise kaitsega. Meil on alaväärsuskompleks nii suur, vahel on Delfi kommentaare lugedes tunne, et seal on kõigil kogu aeg püksid märjad. Asja tuleb rahulikult võtta, pole vaja paanitseda või ülemeremõtteid mõlgutada.
Meil on alaväärsuskompleks nii suur, vahel on Delfi kommentaare lugedes tunne, et seal on kõigil kogu aeg püksid märjad. Asja tuleb rahulikult võtta, pole vaja paanitseda või ülemeremõtteid mõlgutada.
Ja austusväärne kommenteerijaskond ei peta ka seekord austet kindralit. Sellesama intervjuu kommentaarid on valdavas enamuses puhas jälkus....
Mulle jääb mulje mõnikord huvitavama artikli kommentaare lugedes, et Telhvi on vallutanud ühe populistliku suurpartei noortekogu valvekommentaatorid.
Absoluutselt iga teema, kus valitsus midagi teeb või ei tee - võib kuulda huilgamist, kuidas pensionärid nälgivad ja riik hukatusse kihutab.
Veel hullem - KV teemalised kirjutised - toimub huilgamine, et kuidas me võidurelvastume, samal ajal õpetajad ja pensionärid nälgivad.
Sestap ei maksa seda mingiks vox populiks pidada, konkreetselt Ansipi ja valitsuse süüdistamine kõigis maailma hädades on sihilikult sinna toodetud sõnnik suures koguses, mis peab vist kellegi arust näitama "rahva arvamust".
Noh nagu lendlehed ilmasõja ajal.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
