Kevadtorm 2012

[Taux007]

Mis hea pärast peaksin ma rahvale soovima rääkida KV ebaõnnestumistest? Minu eesmärk on sellega täidetud kui vähemalt 1 kaadriväelane kuuleb/loeb reservisti arvamust RÕKist.

[Kapten Trumm]

Antud sügavusega oleks Telhvi tatiloopimise keskel lootust sul kindlasti eetrisse pääseda.
Ei maksa arvamust vaka all hoida, reservistile ei saa nagunii midagi teha arvamuse avaldamise eest.
Ühel kursusel sai ühe instruktori peale tagasisides kohe konkreetselt kirjutatud (enamik kursusest kohe).
Tulemuseks oli, et õppeasutuse juhtkond võttis asja teadmiseks ja järgmisel moodulil vahetati mees välja.

[Kipper]

Kes teada tahab, see teab nagunii. Ma millegipärast usun, et nemad ka praegu juba nuputavad, mida nad teha saaksid.

Inimeste vahetamine praeguste probleemide juures nagunii eriti ei aitaks, hädad on päris pika sabaga.

[soesilm]

Kes tahab võib kas või pealtnägijas oma mälestusi jagada.
See mis seal toimus, on kaadrikaitseväelastele teada. Kas olukorra parandamiseks midagi ette võetakse või kas saab ette võtta, on iseasi.
Üks on aga raudselt hea õppetund - ajateenijatele ja reservväelastele tuleb selgitada EKV olemust. Ajateenistuses on kõik harjunud kaadrikaitseväelase järelvalvega, küllap tema juba ütleb, teab ja korraldab. RÕKis oodatakse sama. Aga kallid sõdurid - sõja korral seda ei tule! Lahinguväljal otsustatakse siiski enamasti nägemise ulatuses ja selleks nägijaks ei ole vähemalt jalaväes isegi mitte kompanii ülem, vaid rühmaülem ehk RESERVVÄELANE! Just nimelt need samad õllekõhuga "kohe saab koju tagasi" puusepad ja ametnikud. Kui nemad otsustama ei hakka, siis saavad mehed koju "last 200na".
Tegelikult pole antud õppusel veel reservile midagi ette heita. Meie ajateenistuse väljaõpe pole sellist aspekti välja toonudki. Sõltumata ajateenistuse ajahetkest käib kaader alati näpuga tagant torkimas, ajateenijat ei usaldata ja mingit vastutust talle ei määrata.
Viimane RÕK matkis SA olukorda, kus kaadrikaitseväelasi on vaid minimaalselt ja suurem vastutus langeb reservile. Nagu ma varem ütlesin, RÜ tase oli selleks vähemalt moraalselt ette valmistatud. Tauxi kirjeldustest näen, et nad nii tegutsesidki. Reakoosseis ja jaoülemad selleks päris valmis aga pole. Taux - mitte mingil juhul ei õigusta ma siin lahingute ära jäämist, või võsa vahel sihitult jooksmist. Ma räägin sellest, kuidas peaks olema. Ja mitte kuidas mina arvan, et peaks olema, vaid see ongi reservvarmee põhimõte - kodanikud sõdivad, kodanikud vastutavad.
Kirjeldan siis veel korra juhtumit C kompaniiga. Pärast viivitust Mäetagusel, seisis kolonn tee ääres ja ootas käsku: kaitsele või läbi 1. pataljoni järgmisele vastutusalale. Punased olid sel hetkel sealt nii 2km. C komp isikkoosseis sõi või vedeles niisama tee ääres ilma igasuguse julgestuseta, varustus paremal juhul käeulatuses. Pärast kaadikaitseväelase märkust hakkasid mehed end liigutama ja reservväelased korraldusi jagama. Kuskilt isikkoosseisu hulgast kostis nurinat, a la "mida me ikka tõmbleme!?" Ja siis võttis sõna reservväelane, vist ohvitser: " Mine perse hakka end liigutama, aja endale varustus selga ja ära mölise ..." ... ja vähemalt sel hetkel mehed tegutsesid. Ma saan aru, et kogu tegevuse initseeris kaader, kuid just sellist reservväelase kohusetunnet oodataksegi. Põhjus ehk vajadus on lihtne, kui seda ei tule, siis lüüakse see üksus lihtsalt kasti!

[kaur3]

Sai hiljuti osaletud ühel spordikooli meeskonnaala vilistlaste turniiril. Tiim oli noorteklassis päris kõva tegija. Peale pikki aastaid saime jälle kokku. 90 protsenti meestest ei olnud aastaid spordialaga tegelenud. Mäng hakkas klappima ehk asjad tulid meelde neljandaks mänguks. Meid vedasid käima need 10 prossa kaaslastest, kes olid ka vahepeal alaga tegelenud. Kui me oleksime mänginud 4. mängus uuesti tiimiga, kelle käest saime 1. mängus haledalt tappa, siis oleksime mänginud nagu võrdne võrdsega. Õnneks oli meil väga mitu mängu, sest peale esimest koslepit, mis oleksjäänud ka ainsaks mänguks oleks kogu selle turniiri mõttetuks kuulutanud ja läinud koos kamraadidega, keda ei olnud aastaid näinud, õlut jooma. Rohkem poleks ka sellistel turniiridel osalenud, sest kellele on negatiivset tagasisidet ikka vaja.

[Taux007]

Mäetaguse intsidendi kohta ei oska ma eriti midagi kõneleda, kuna tundub, et see moment (kui võtta aluseks kirjeldus, et olime viivitust lõpetamas) olin mina kas eemal või ei suuda ma antud situatsiooni endale ette kujutada. Eemal juba seetõttu, et esmalt oli minu jaol vaja 2x sõdida lätlastega ning seejärel korra jaoga kolme Pasi vastu ( tiibama tuli ikkagi üks Scoutsi jagu).

Üldpildis ma nõustun - esialgu mingisugust kaitset välja väga ei pandud, isegi söömaajaks (hiljem, viimastel päevadel aga oli valvepost isegi söögi ajal olemas). Eks kõik tahtsid süüa ja kes see ikka oodata oleks tahtnud, sest kunagi ei teadnud millal liikumisse võidi minna. Samas ma juba kujutan ette kes selliste sõnadega välja tulla võis C-Coyst.

Mis oli aga kogu õppe probleemiks minu jaoks: info ei levinud. RÜ ei teadnud mis järgmiseks, jaoülem ei teadnud ning reamees ei teadnud. KoVbl võib-olla teadis, aga ei jaganud infot. Kui nüüd RÜ annab mingisuguse esialgse käsu kätte, et näed mehed, siia võpsi jääte viivitama kaheks tunniks ja meie oleme selle ajal kilomeeter eemal võpsis, siis RÜ langemisel on jagu automaatselt lõigatud rühmast. Rühmast ülevaade on RÜ-l parem kui RV-l või JÜ-del. Aga kui RÜ ei saa infot, siis pole terve rühmaga suurt midagi teha. Ehk siis jällegi - palli veeretaks KoÜ kapsaaeda. (Paljudele meestele piisaks sellest kui infot vajalikus koguses peale tuleb. A'la vaenlast nähtud 2 km eemal liikumas meie suunas. Kui sa aga liguned pool päeva vihmavee käes ja teadmatuses, siis tekib ikka küsimus, et miks kurat?)

[edit] Aga olgu, lõpetan sellel teemal praegu. Esimene "frustratsioon" või meelepaha on väljendatud ja elu läheb edasi. Tulevikuõppustelt ootaks ja loodaks asjade paranemist.

[soesilm]

Teadmisvajadus ümbritsevast - üks inimese esmavajadustest toidu ja julgeoleku kõrval.
Jääb üle nõustuda. Kauriga kah

[Incc]

Mul ajateenistusest möödas juba mitu head aastat ja isegi 2010. sai RÕKil käidud ja minu kogemus kattub väga suuresti Taux007 jutuga. Ise teenisin Pärnus, ootused olid suured, et saab korralikult nädala "sõdida", aga selle asemel täitsime aega ahjukütmisega. Ja sarnaselt jõuti ka hiljem järelduseni, et järgmine kord on lihtsam maksta või perearsti käest mingi kiri võtta. Päris halb kui ainuke järeldus RÕKist selline on.....

Läänerindel muutseta 2012?

[Taux007]

Veel viimast korda teen siis suu lahti konkreetse Kevadtormi suhtes.
Minu mure on see, et kui pärislahingus RÜ surma/haavata saab, siis enamasti peaks vist käsuahel tulema RV-le, siis edasi vastavalt jaoülemate järgi. Millal ja kuidas see info tuleb on üks suur küsimus ning teine küsimus - mis siis kui RÜ on surnud aga keegi seda kohe ära ei taba või vastutust võtta ei julge? Sõdur ilma infota, et kes see järgmine õige RÜ on, jääbki lolli peaga kohale passima ja surma ootama. Käsk on ju käsk ning kui edasisi instruktaaže ei tule, siis sõdur oma peaga ei oska ega tohigi midagi teha.
Näide: kui jagu/rühm või mis tahes üksus eemaldub ja vähestel on info oma kompaniide/rühmade asukohast info, siis võib kergesti juhtuda, et eemaldunud rühm jookseb omade tulesektorisse ja kui seal ei ole ka pädevaid poisse, siis tuli võib kergesti peale tulla. Ei saa edasi ega tagasi.

Üks probleem on ka duubeldamine või tagasi delegeerimine. Sõjas metsa vahel röökida, et keegi on uus RÜ vms, on problemaatiline igas mõttes. Samas annab röökimine võimaluse kiiresti infot edastada.

Taktikaliselt ja operatiivselt ei julge ma enam sõna võtta, sest olen ikkagist reservist, kes sõjapidamisest teab täpselt nii palju kui ajateenistuses õpetati.

Incc, mis aasta Pärnus olid?

[soesilm]

1) võta julgelt edasi sõna, sest pläma sa küll ei aja
2) see ülema asenduse jutt on see millest ma rääkisin (reservväelase otsustamine ja vastutus). Aga siit tuleb veel uus probleem. Ajateenijatest ülematele õpetatakse lahingukäsu ja plaani koostamist küll, kuid kõrgema ülema kavatsus jääb tähelepanuta. No tegelikult ei pööra sellele tähelepanu isegi kaader. Ja siis ongi suures sitas telefon näpu vahel, et nõu küsida. Mission command ja Auftragstaktik on mõisted edevuse rahuldamiseks, mitte juhtimise kujundamiseks Ühesõnaga Taux, märkus arvesse võetud. toimetan selle vastavatele isikutele.
3) ärge mehed seda küll tehke, et järgmine kord arstitõendi võtate. Kui miski on 100% kindel, siis see, et nii ei muutu üldse mitte midagi. Ja pealegi ilma igasuguse paatoseta, see kaitsevägi ei ole ju kaadrikaitseväelaste liivakast, vaid kodanike kohustuse täitmise koht.

Aga kevadtormist positiivselt rääkides...
KL üksused polevat kunagi sellise tempo ja vastutusega sõdida saanud.
Pioneerid, suurtükk ja õhutõrje (osaliselt) polevat kunagi varem sellises mahus ülesandeid täitnud.
Teiste üksuste reservväelased (va JP) pidavat rahul olema.

[Taux007]

Eks jalavägi on igasugustele tegevustele ja negativisimile loomulikult ka vastuvõtlikum kui mõni muu üksus. Kasvõi see, et jalaväelane peab teinekord kilomeetreid Carl Gustaviga metsas ringi tatsama või kuulipildur KSP-d järgi lohistama (pilti relv rinnul nägime ju kõik). Kandmise mugavusest tulenevalt ongi nii, et KP/TT ei ole alati kõige kiiremini valmis lahingusse astuma. Laskuril on enamasti hästi läinud, kuna lisataaka väga kaasa kanda pole vaja (kui siis just mingisugune jao- või rühmavarustus). Sellest tulenevalt võiks ka eeldada, et jalavägi vingubki rohkem. Kas see just igal ajamomendil põhjendatud on, on juba omaette küsimus.

Kui sidest rääkida, siis nõrga varustuse tõttu (Motorolade ja Harriste akud ei pidanud sisuliselt üldse vastu) oli kommunikatsioon võimatu ning enamus juttu käiski telefoni teel. Reservisti oma raha eest muidugi. Kui mina oleksin pidanud juhtima oma jagu, siis telefoni ma ilmselt kasutanud ei oleks. Ega sõjaajal ei pruugi see võimalus olemas olla, mistõttu ei tasu ennast lasta harjutada luksusega. Pigem leida viis muude võimaluste näol (käskjalg, relvade paugutamine jne) ning ausaltöelda kümneid eurosid sellistele kõnedele kulutada ei ole minu prioriteet antud kogunemisel.

[Kapten Trumm]

Sai hiljuti osaletud ühel spordikooli meeskonnaala vilistlaste turniiril. Tiim oli noorteklassis päris kõva tegija. Peale pikki aastaid saime jälle kokku. 90 protsenti meestest ei olnud aastaid spordialaga tegelenud. Mäng hakkas klappima ehk asjad tulid meelde neljandaks mänguks. Meid vedasid käima need 10 prossa kaaslastest, kes olid ka vahepeal alaga tegelenud. Kui me oleksime mänginud 4. mängus uuesti tiimiga, kelle käest saime 1. mängus haledalt tappa, siis oleksime mänginud nagu võrdne võrdsega. Õnneks oli meil väga mitu mängu, sest peale esimest koslepit, mis oleksjäänud ka ainsaks mänguks oleks kogu selle turniiri mõttetuks kuulutanud ja läinud koos kamraadidega, keda ei olnud aastaid näinud, õlut jooma. Rohkem poleks ka sellistel turniiridel osalenud, sest kellele on negatiivset tagasisidet ikka vaja.

Üks peenemaid irooniaid, mida siin lugema olen juhtunud.

Õnneks oli meil väga mitu mängu, sest peale esimest koslepit, mis oleksjäänud ka ainsaks mänguks oleks kogu selle turniiri mõttetuks kuulutanud ja läinud koos kamraadidega, keda ei olnud aastaid näinud, õlut jooma

Teemas ja päriselus: õnneks võimaldas vastane talle mitu korda vastu hakata, sest vastasel juhul oleks peale esimest koslepit mehed jooksnud laiali, kes koju, kes niisama peitu lahingutegevuse finaali ära ootama.

Küsimus on: kas tegelikkuses seda võimaldatakse? Minuarust on VF motolaskurvägede doktriin lausa selline, et käigult asutakse lahingusse, pannakse tulejõud (mis on tõenäoliselt ülekaalukas) maksma, sõidetakse vastaspoolest üle ja võetakse tempo üles, et nad järgmises kohas positsioonidele asuda ei saaks, muudetakse üritus põgeneva vastase jälitamiseks.
Niiöelda "shock and awe" vene moodi, löök psüühika ja moraali pihta.

[Martti]

Eks jalavägi on igasugustele tegevustele ja negativisimile loomulikult ka vastuvõtlikum kui mõni muu üksus. Kasvõi see, et jalaväelane peab teinekord kilomeetreid Carl Gustaviga metsas ringi tatsama või kuulipildur KSP-d järgi lohistama (pilti relv rinnul nägime ju kõik). Kandmise mugavusest tulenevalt ongi nii, et KP/TT ei ole alati kõige kiiremini valmis lahingusse astuma. Laskuril on enamasti hästi läinud, kuna lisataaka väga kaasa kanda pole vaja (kui siis just mingisugune jao- või rühmavarustus). Sellest tulenevalt võiks ka eeldada, et jalavägi vingubki rohkem. Kas see just igal ajamomendil põhjendatud on, on juba omaette küsimus.

Eks ta nii on, sest hea vaadata kui kõrval olev mees ainult AK4-ja käeotsas viibutab, samas ise Gustaviga maadeldes edasi pean liikuma. Aga selle jaoks on abid, kes vajadusel relva tassivad, ja abisid on kaks. Reaalses lahingsituatsioonis oleks neil käed muidugi hõivatud granaadikohvrite vedamisel. Ega Gustavit rännakul käe otsas ei tassita, see tolgendab seljas nii nagu parasjagu mugavam on, sest käed lihtsalt ei kannaks seda koormat pikema aja jooksul ära, AK on ju niikuinii käes.

Kui sidest rääkida, siis nõrga varustuse tõttu (Motorolade ja Harriste akud ei pidanud sisuliselt üldse vastu) oli kommunikatsioon võimatu ning enamus juttu käiski telefoni teel. Reservisti oma raha eest muidugi. Kui mina oleksin pidanud juhtima oma jagu, siis telefoni ma ilmselt kasutanud ei oleks. Ega sõjaajal ei pruugi see võimalus olemas olla, mistõttu ei tasu ennast lasta harjutada luksusega. Pigem leida viis muude võimaluste näol (käskjalg, relvade paugutamine jne) ning ausaltöelda kümneid eurosid sellistele kõnedele kulutada ei ole minu prioriteet antud kogunemisel.

Sügisel oli meil sidega samasugune lugu, tundub et muutunud ei ole midagi, ikka ja jälle need samad vanad akud laetakse ära, et nendega paar tundi sidet saab pidada, kuigi vaja oleks 24 tundi vastu pidada. Ei jäänud ka meil muud üle kui isiklike sidevahendeid kasutada. Aga olgem ausad, sõjas oleks ilmselt samasugune kaos ja hämming, lisaks et tsiviilside tõenäoliselt üldse ei toimiks.

[kaur3]

Trumm, tegemist on tõesti toimunud sündmusega ja eesmärk ei kellegi üle iroonitseda. Inimesed ei ole robotid ning paljud kunagi omandatud oskused kaovad kusagile alateadvusesse. Sama asi ju rattasõiduga. Kui Sa oskasid kunagi trikirattaga täissalto teha ja 10 a pärast antakse 1 vöimalus see salto uuesti teha. Kas teed ära? Kompaniide kaupa inimhulkade juhtimine ei ole ka naljategemine. Eriti kui sa oled seda kunagi teinud 1 päeva, kuid viimased pikad aastad oma kontoris perefirma raamatupidamist teinud. Siit ka küsimus pedagoogika vallast, et kuidas need oskused meelde tuletada võimalikult kiiresti ja süstida õppuritesse edutunnet, mis paneb kõigil silmad särama ning tahetakse tagasi tulla. Ma ei ole seda kunsti õppinud. Mõned teised on ja nemad peavad ka seda juhendama. Hummel kirjutab siin KT'st mitmendat aastat järjest ning kogu aeg õpib. Ta läheb järgmije aasta tagasi targemana ning teeb paremini. Kahjuks ei ole reservisitil sellist õppimise võimalust.

[planet64]

. Siit ka küsimus pedagoogika vallast, et kuidas need oskused meelde tuletada võimalikult kiiresti ja süstida õppuritesse edutunnet, mis paneb kõigil silmad särama ning tahetakse tagasi tulla. Ma ei ole seda kunsti õppinud. Mõned teised on ja nemad peavad ka seda juhendama. Hummel kirjutab siin KT'st mitmendat aastat järjest ning kogu aeg õpib. Ta läheb järgmije aasta tagasi targemana ning teeb paremini. Kahjuks ei ole reservisitil sellist õppimise võimalust.

Vast ei pea selle küsimusega pedagoogikateadlasi vaevama. Valem peaks olema lihtne: teoreetiline meeldetuletus ja seejärel praktiline läbiproovimine. Paned internetti vajaliku info üles või saadad lausa igaühele postkasti individuaalse variandi. Kes tahab saab eelnevalt tutvuda, kes ei taha ega ei saa ka sundida. Tehnilised vahendid on ju olemas ja see ei maksa ka märkimisväärselt. Küsimus ilmselt administratiivses suutlikkuses ehk juhtimises.

Laiemas mõttes suuremas organisatsioonis logistaka mittetoimimes süüdistaks jällegi juhtimist ja olematut analüüsivõimet. Ainus mõjuv vabandus oleks, et see maksaks liiga palju. Küllap õppinud mehed teavad kinnitada või ümber lükata, et hästi toimiv logistika peaks just otsest ja kaudset kokkuhoidu andma. Ja kehva juhtimise põhjuseks pakuks, et pole otsest vastutust või vastutus on hajutatud ning puudub piisav motivaator asja parandamiseks.Paistab, et rahuajal seda ei leita ja sõjaajal on juba hilja.