Lugedes NA ohvrite kirjeldusi sööklatoidust, olen siiralt tänulik, et sünniaasta seal on, kus ta mul on. Samas vene suhpai kõlab praegusega võrreldes vägagi huvitavalt. Metsa kaasatulevad konservid on koostisega allapoole igasugust arvestust. Eredaim näide see, et konserv nimega "sealihakonserv" sisaldas "sealiha max 8%". Üldjoontes nad ongi sellised "kõõlused ja sooled kondijahus E-želeega". Ainult väga purjus peaga sünnib suust sisse panna. Kuumutamisele ei tohi mõeldagi. Enamasti kui pikemad õppused ees paistavad, lähen ise gastronoomist läbi ning varun seljakoti salasoppidesse paar korralikku konservi ja/või jupi kivikõva täissuitsuvorsti. Igat masti turbonuudlid ja kiirpudrud seal pakkides on niikuinii ballast.
Ajateenistus trehvas mul ajaliselt ja ruumiliselt toonase parima EKV köögi peale. See oli veel aeg, kus Lahingukoolis anti süüa päris nõude pealt ning normaalseid kokkasid polnud veel lahti lastud. Möönduseks nii palju küll, et mulle need türgi küpsised täiesti meeldisid
Minule kui koos kulumata saapatallaga kahemeetrisele ettenähtud topeltports oligi topeltports. Kõike topelt. Isegi noorteajal ei suutnud ma seda kogust endale sisse ajada. Kvaliteedilt oli toit üle päris mitmetest tänastest pubiroogadest. Ma näiteks ei teagi praegu Pärnus ühtegi söömakohta, kus prantsuse liha pakutaks (pehmeksuhmerdet ja maitsestet fileetükk koos sibulaga taignas). Pühapäeva hommikuti olid traditsiooniks pannkoogid. Kui juba teenistusaeg lubas ja suhted sööklanaistega head olid, võis endale tellida ülepanni pannkoogi. Pann ise oli kuskil suurusjärku meeter korda poolteist. Kui selle endale ikka sisse vägistasid siis lõuna ajal jõid morssi ja vahtisid ringi või leidsid üldse mingi progressiivsema tegevuse.
Mingil ajahetkel ja mingil põhjusel hakkas sööklas personal vahetuma. Oli suht sama aeg, kui need koerakausid/plekkmollid tekkisid. Toidud läksid üksluisemaks ning ühe uue vahetuse arusaam toiteväärtuse lisamisest oli asjade õlisse uputamine. Kuulukse, et peale meie tsiviiliminekut oli asi päris käest ära läinud.
Pärnu pataljoni paari viimase hingitsemisaasta jooksul ei mõistnud samuti toidu üle kurta eriti. Kuigi see šampinjoniperiood, mis vahepeal oli keeras nii mitmelgi mehel seedimise tuksi ja lõpetas paljude puhul seenesöömisisu igaveseks. Kui nad oleks suutnud vastava retsepti leiutada, nad oleks neid šampinjone magustoidu sisse ka toppinud. Kui juba suurte pagunitega staabihärrad hakkasid kurja häält tegema, tuli sööklarahval uusi meetodeid leiutama hakata, kuidas antud eelarve raames ettenähtud ballast lauale anda. Ja ükskord nad suutsid mind ikka tõsiselt ära ehmatada. Nägin menüüs, et järgmisel hommikul on traditsioonilise pudru asemel menüüs pelmeenid. Oh seda õnne ja rõõmu. Pelmeenid iseenesest head asjad (eriti kui sildi pealt koostisosad lugemata jätad). Ja toona minu mõistus ei osanud välja mõelda, kuidas saaks pelmeene söödamatuks muuta. Oi kuidas ma eksisin. Hommikul olin särasilmsena oma kandikuga leti ees, et kenad neiud jagage lahkelt. Supitaldrikusse maandus siis aines, mis meenutas frikadelle klimbilises jahukastmes hapukoorega ülevalatult. Kogu taignaollus pelmeeni ümbert oli lihtsalt sihikindlalt kördiks ära keedetud. Mitu kuud ei söönud kodus ka pelmeene.
Kõige NA-sarnasem (siit kirjelduste järgi) toitlustamine oli 2011 suvel Leedus Pabrade polügonil. Suur rahvusvaheline õppus, üle paari tuhande inimese väljas. Igat masti kõrgepagunilisi igast ilma otsast koos. Kõik eeldused olemas tippklassi toiduelamuseks. Aga võta näpust. Kogu kahe nädala vältel oli vähemalt kord või kaks päevas toiduks plaadiliim õhkulastud seaga. Õhkulastud siga kujutab endast tehnoloogiliselt kümneliitrisest bankast seakonservi, mis siis katlas kuumutamise teel kastmelaadseks muudetud on. Nime sai selliselt, et kord sööklasabas seistes sai juba söönud kohalikult pioneerilt (kes oma ninaaluse uhke karvakasvu tõttu teenis koheselt ära tiitli miinisahk) uuritud, et mille heaga siis täna kostitatakse. Too vastas, et na poligone snova svinju vzrõvali, ehk siis polügonil lasti jälle siga õhku. Plaadiliimi nad nimetasid millegipärast kartulipudruks. Peale kaudse sarnasuse värvis, mina muid sugulusi igatahes ei tuvastanud. Tagantjärgi kahetsen kibedasti, et retsepti ei küsinud. Pool aastat hiljem vannituba plaatides oleks hädasti tarvis tulnud. Aines keeldus ka peale pikemat veenmist kahvli või taldriku või ka suulae ja hammaste küljest irdumast. Oleks taldriku lakke visanud, oleks see sinna jäänud igavesest ajast igavesti.
Menüü valik igatahes eelarve taha pidama jääda ei saanud, kuna hommikusöögi juurde pakutav võileivakate oli klassist, mille puhul ma siinmail poes möödudes kurvalt ohkan ja pilgu kõrvale pööran. Vinnutatud veisesink, täissuitsuvorstid ja muud delikatessid. Muidugi oli täheldada ka seda, et peale toidukordi söökla tagaukse juures päris uhkete autode (needsamad autod, millega õhtul kokkadele järgi tuldi) pagasnikud miskit kraami raskelt täis laeti.
Kui meid siis kahe nädala vahel päevaks Vilniuse peale tolgendama lasti, oli kõigil eranditult esmaseks sihtmärgiks esimene ettejuhtuv söögikoht (minu juhitud pundil eesmärgiga - andke liha, mida peab ise noaga lõikama ja päris kartulit) ja teine sihtmärk toidupood, kust siis ülejäänud ajaks endale toidulisa soetati. Mõned soetasid nii põhjalikult, et järgneva nädala jooksul enam kordagi sööklasse nägu ei näidanud. Aga leedu lihameistrite kunsti tuleb sügavalt kummardada (ja hüva kraami hinnad on neil ka ilusad). Kui siinmail otsid täissuitsuvorsti, kus poole jagugi liha sees oleks tikutulega taga ning maksad ennast ikka ogaraks siis seal oli üllatavalt hea hinnaga (meie rahas vist kolm rubla latt) vinnutatud veiselihavorst sisuliselt vorstikujuliselt pakendatud latt veisefileed. Ameerika instruktorgi vaatas kadeda pilguga oma MRE kallal nõidudes, kui meie mehed rakmetaskust siukse oivaliselt lõhnava ja maitseva lihajupi välja tõmbasid ning otsast pussiga mehiseid viilakaid hamba alla kaksasid. Muuseas ka ameeriklased loobusid peale esimest nädalat kohaliku söökla külastamisest. Kuulsin ühelt nende seerult kurilkas, et nad olid lasknud endale konteineri MRE-sid (mikimaa kuivpakk siis) Rammsteinist järele lennutada. Mis tollest, et maitseb nagu sõda, aga saab mingitki moodi kõhu täis.
Leedu ühe toidukorra kuivpakk oli samas üllatavalt hea. Pearoa sees olev liha oli tolle sööklakraamiga võrreldes ikka ütlemata hea. Mõnes numbris leiduv pearoana pakutav aedviljaködi ei olnud mulle isiklikult küll väga mokkamööda, aga ülejäänud pudrud ja viled olid suisa vabatahtliselt söödavad.
