Kas N Liidus oli ka midagi head?

[Madis22]

Taara oli hinnas jah. Minagi mäletan seda aega, kui sai poe ja bussipeatuse ümbruse põõsaaluseid läbi otsitud, kraavis silte maha pestud ning kolme pudeliga võis juba julgelt poodi jäätist ehk limpsi ostma minna. Taskuraha nuiamine oli enamasti tühi vaev, lihtsam oli köögis kraanikausi alune pudeleist-purkidest tühjaks teha.

[Kapten Trumm]

Kuidas kolhoosis sügisel kohustuslikul kartulivõtul väike lisaraha teenida.
Süsteem polnud eriti lollikindel ja kui selliseid nippe paljud ei kasutanud, siis õnnestus ligi 2 korda rohkem teenida.
Maksti korjatud kasti pealt, 25 kopkat oli vist, kasti vastu andis korjamisbrigaad rohelisest paberist talongi.
Alguses kallasid kõik mulda kasti ja kui agronoom avastas, et talongide järgi oli korjatud 25 tonni, aga hunnikus oli heal juhul 18, hakkasid korjamisbrigaadid liigse mulla eest andma 2 kasti peale 1 talongi.

Nupukamad avastasid peagi, et need talongid on valmistatud sellest rohelisest lauapaberist, mis kontorikaupade osakonnas müügil oli ja kodus samuti kirjutuslaua peal oli.
Oli vaja otsida üks pleekinud-kulunud paber, lõigata sobiva suurusega tükkidest ja tekitada sinna kustukummi või mingi vana templi servaga midagi pitsati moodi (talongidel olid uuest peast pitsatid peal, ainult need olid maha kulunud) jälje ka. Kui seda pärast põllul natuke kummiku all mullas hõõruda, nagi välja nagu päris.

Talongide kokkukorjamise ajal oli vaja lihtsalt ausalt saadute hulka kuni veerandi jagu omatehtud sokutada.
Muidugi selline tegevus laienes ja peagi tekkisid märgatavad vahed - mida kolhoos lahendas talongide disaini muutmisega.
Sedasi nee nõuka põllumajandus uppi läkski.

[mx77]

NSVL ajal polnud muu paha loodusreostamise hulgas sellist arutu ressurssi (sh nafta) raiskamist pakenditele, mis pärast prügimäele rändasid.
Leib ja sai olid poes riiulil puhta paljalt ja vorstijupp keerati paberisse. Turul lausa ajalehte.
Ainuke pudeltaara, millele polnud kasutust, olid kemikaalide pudelid (nn randiga klaaspudelid jms).
Enamik taarast oli korduvkasutatav, isegi hapukoor oli purgis.
Keegi sellest ära pole vast kah surnud.
Täna on need lõputud kilest ja papist pakendid põhiliselt prügikasti kaup.

Ja veel - pudeltaara "pandimaks" oli piisav, et pudelid niisama kuskile vedelema ei jäänud, sest nt 0,5 liitrise 30 kopikase limonaadi "pandimaks" pudelile oli tervelt 20 kopikat ehk 2/3 hinnast. Täna on see nigel pandiraha mõnevõrra asja parandanud (enne seda vedeles seda plast-taarat igal pool tõesti), kuid nt linnaruumis pole vaja sadat meetriti kõndida kui mõne leiab.

Pandimaksuga on puhta lahendamata üsna mitmed plasttaara liigid, esimese asjana viskab silma ette auto aknapesuvedeliku kanistrid, mida mul tekib aastas vist tükki 50, olen leidnud neile maal garaazis kasutust juppide hoidmiseks ja detailide pesemiseks (bensiinikindel täiesti), aga selline kogus muidu läheb prügikasti või põletatakse niisama ära (tehakse neid naftast).

Mis aga oli ebapiisav jäätmete mõttes - vanametalli kokkuostuhind. Mäletan isegi lapsena, kuidas sai kohaliku kolhoosi risumäel käidud autovrakkide küljest huvitavamaid juppe (nt karbussid) ära kruvimas. Seepärast vedeles vanarauda pea kõikjal ja keegi ei tahtnud.

Vanarauda ei julgenud ettevõtted sellepärast ära viia, et eksisteeris (nii absurd kui see ka ei ole) vanaraua plaan. Ja kui see kogemata täitmata jäi sai ettevõtte juht vastu pead ja jäi preemiast ilma. Sellepärast keegi ei kippunudki nii periooditi ebakindlat asja kokkuostu vedama. Sest kui sa portsu ära viisid, löödi see sulle kohe edaspidiseks plaanina selga.

[vanahalb]

Vanaraua plaaniga oli minu mäletamist mööda seotud ka selline reegel, et mingi uue masina saamiseks (kolhoosis-sovhoosis siis) pidi teatud koguse vanarauda ära andma. Vahel oli uus kombain soolas, aga kätte ei saanud, sest plaan täitmata. Siis sai hädaga ja kiirkorras mõned veel enamvähem korraliku adrad või randaalid juppideks lõigatud. Midagi sellist, mi kaalu annaks ja pikalt aega ei võtaks.

Vanarauda lihtsalt raha pärast ära anda polnud mõtet, must metall maksis vist 3 kopikat tonn (või oli see treilaast?). Ja vastu võeti kohalikus Vtortšermetis, kus näiteks Pääskülas seisis mõnigi mees oma krusaga 3 ööd-päeva järjekorras, et koormast lahti saada.

[Lemet]

Ja veel - pudeltaara "pandimaks" oli piisav, et pudelid niisama kuskile vedelema ei jäänud, sest nt 0,5 liitrise 30 kopikase limonaadi "pandimaks" pudelile oli tervelt 20 kopikat ehk 2/3 hinnast.

Selliste tähtsate majanduslik-poliitiliste teemade teaduslikul lahkamisel tuleb olla väga ettevaatlik ning täpne!
Õige oleks nii - 33 kopikalise 0,5 liitrilise õlle hinnast moodustas taara maksumus (pudeli hind) 12 kopikat ehk siis veidi üle kolmandiku hinnast.
Muidu ilus tants!

Õige, tuleb olla väga ettevaatlik ja täpne! Aga see valem kehtis vana taara hinnaga. Üks hetk tõsteti taara hinda, umbes 1970-80-te vahetusel...nüüd maksis 0,5 l pudel 20 kop, õlu endiselt 21 kop. Taara juba praktiliselt pool ühiku hinnast ja tuletiste võtmine levinud tegevus...nt, võtsid kasti (8.20 rbl), viisid taara ära (4.- rbl) ja panid ainult 10 kop juurde ja said 10 pdl...muidugi, kui poes oli sel ajal õlu polnud otsa saanud...

Antud skeem kehtis Tallinnas Saku Žiguli õllega. Teistel õlledel pisut teised hinnad, aga neid oli harvem ka...Noorematele kaasfoorumlastele - see aeg (minu mälestused ~ 1970. a-te II pool ja 1980. a-te I pool...1987 suvi oli õllekriisi tipp-hetk, edasi läks lahedamaks ja siis tuli kapitalism) oli igas piirkonnas omad õlled. Käisid nt Tartus ja tõid Tallinna haruldast külakosti - Tartu õlut...mmm, Tartus tehtud Moskva õlut, 1980- a-te lõpus juba Tartu Livoniat...

Haljalas "Pardijalavett"...

[Radist86]

Sedasi nee nõuka põllumajandus uppi läkski.

Meenus, et keskkoolis sai vaheajal kolhoosis heinatööl käidud. Ei mäleta, kelle rats see oli, aga meil ei jooksnud heinapallid mitte pressist riburada põllule, vaid pressi järel oli suur kelk. Kelgu esiotsas, pallivirna ees vedeles jäme pruss, millel tross või jäme köis küljes. Tross oli paar meetrit kelgust pikem, otsas aas. Prussi ühendas kelguga köiejupp, mis oli nii pikk, et prussi sai lohistada kelgu tagumise otsani, kuid mitte üle selle. Lisaks oli kelgul raudkang. Kelgul seisis kelgupoiss, kes võttis palle vastu ja virnastas kelgule. Kui hunnik täis sai, vehkis käega ja traktorist pidas masina kinni. Kelgupoiss kargas kelgult maha, lõi raudkangi läbi järel lohisenud trossi aasa maase ja tõstis käe. Traktorist andis gaasi ja pallivirn potsatas põllule. Sikutasid prussi kelgu esiotsa ja sõit jätkus. Kelgupoiss sai kuni tuhandeni (või oli see kahe tuhandeni???) kopika pallilt (pressi küljes oli loendur), üle selle 2 kop. Päevas 2000+ palli polnud mingi imelugu; olen isegi mõned korrad teinud. 300-400 rutsi kuus teenida oli koolipoisile ikka ülikõva sõna. Tõele au andes käis loendurilt mingi nipiga plomm maha ja õhtul plõgistas traktorist paarsada virtuaalset palli lisaks...
Ränkraske töö oli: temperatuur 30 lähedal (päiksekuuma pressi lähedal rohkem), ümberringi tihe mets või võsa, nii et tuuleiiligi polnud, tolm, kole müra, parmud, janu (soe vesi püksitaskus loksunud välipudelis kippus poolest päevast otsa saama; isegi kraavist on vett joodud ja pole seni maha kärvanud), seejuures 2000 palli ringi kabetada pole ülearu kerge. Üks kelgupoiss kukkus kõige kuumemal päeval kelgu peal kokku. Minulgi kõrvus kohises ja maailm kõikus aga püsisin siiski püsti. Küll oli hea, kui agronoom vaatama tuli ja juhtunust kuuldes meid koju kamandas. Traktoristid haakisid kelgud lahti ja panid edasi.
Aga tegelikult ei saa ma siiani hästi aru, kuidas ikkagi ots otsaga kokku tuldi, sest heina tee lehmani oli pikk ja kulukas: niidetakse, kaarutatakse-vaalutatakse, pressitakse (palka saavad juba traktorist + kelgupoiss), pallivirnad vistakse autole (autojuht + 2-4 poissi), pallid veetakse laudalaele-küüni (jälle 4-6 töölist) jne. Terve kari inimesi tahab palka saada. Traktoristid said suvel 700-800+ rubla kätte. Lisaks küte ja remondikulud. Kas see kelk + kelgupoiss oli ikka odavam kui auto peab nagunii põldu mööda sõitma... kahtlen. No ja loomulikult joonistas igaüks vähimalgi võimalusel numbreid ilusamaks, et palganumbrit kosutada. Autojuhid keerasid aegajalt spidomeetri trossi lahti ja selle külge sätiti väikese vahetükiga auto kojamehe mootor. Nii see seal siis surises vahel öö läbi ja tonnkilomeetreid muudkui kogunes. Kuidas plomm tagasi saadi, seda ei mäleta. Ülejäänud bensiin tehti rahaks või läks vahetuskaubaks. Vist maksti tõesti peale, et jääks mulje heast elust. Ehh, olid kummalised ajad!

Vanaraua plaaniga...

Tuli meelde, et ka hõbe oli rangelt arvel. Nimelt sisaldasid osad lülitid tillukesi hõbekontakte. Elektrikutel oli karm käsk katkisi lüliteid mitte ära visata, sest sellest tuli jama. Vahel võeti laost tutikaid lüliteid vajaliku koguse kokkusaamiseks. Kuidas hiljem need maha õnnestus kanda, seda nippi ma ei tea. Võib-olla lükkus muudkui edasi tulevikku see puudujääk.

Aga loomulikult oli rohi rohelisem ja ilmad ilusamad kui praegu jne. Miskipärast ei igatse neid aegu tagasi...

Mõttetera Maalehest:
- Seal on hea, kus meid ei ole. Kui ei usu, võime tulla!

[kromanjoonlane]

NSVL ajal polnud muu paha loodusreostamise hulgas sellist arutu ressurssi (sh nafta) raiskamist pakenditele, mis pärast prügimäele rändasid.
Leib ja sai olid poes riiulil puhta paljalt ja vorstijupp keerati paberisse. Turul lausa ajaleht
Täna on need lõputud kilest ja papist pakendid põhiliselt prügikasti kaup.

Kus härra kapten näeb siin põhimõttelist erinevust? Näiteks mina loen sellest võrdlusest välja ainult seda, et praegu nimetatakse pakendit õige nimega pakendiks, aga N Liidus nimetati miskipärast ajaleheks. Kasutatud pakend visati põhiliselt ära siis ja visatakse praegu.
Ajaleht oli tollal ühisnimetaja ka mitmetele teistele toodetele. Esmesena meenub neist muidugi WC-paber. Teisena meenub seinakrunt tubasteks remonttöödeks. Ja alles kolmandana meenub Spordileht, mis oli ajaleht tänapäevases mõistes, s.t. see kõlbas lugeda.
Kuna lõviosale neist toodetest, sh. vorstipakkimispaberile, trükivärv kopika eestki lisaväärtust ei andnud, oli tegemist selge raiskamisega.

Pea iga talumaja taga lepikus on N Liidu ajal tekkinud sammaldunud prügihunnik, mis põhiliselt koosneb igasugusest taarast. Hind võis taaral olla hea, aga äraandmist peeti väga tülikaks. Tavaliselt surati see laste kaela, aga lapsi polnud ju kaugeltki kõigil.

N Liidus oli kahtlemata see hea asi, et ühistranspordile mõeldi rohkem.
Ja teiseks ei käinud alalõpmata mingid mõttetud valimised.

[mutionu]

Kus härra kapten näeb siin põhimõttelist erinevust? Näiteks mina loen sellest võrdlusest välja ainult seda, et praegu nimetatakse pakendit õige nimega pakendiks, aga N Liidus nimetati miskipärast ajaleheks. Kasutatud pakend visati põhiliselt ära siis ja visatakse praegu.

Paber vs toidukile/plastkarp loodusesse sattuna ei oma mingit vahet? See on küll väga omapärane vaatenurk.

[Kapten Trumm]

Kus härra kapten näeb siin põhimõttelist erinevust? Näiteks mina loen sellest võrdlusest välja ainult seda, et praegu nimetatakse pakendit õige nimega pakendiks, aga N Liidus nimetati miskipärast ajaleheks. Kasutatud pakend visati põhiliselt ära siis ja visatakse praegu.

Ilmselt pole lugupeetav osalenud oma-aegsetes vanapaberi varumise, ravimtaimede kogumuse vms "ühiskondlikes" kampaaniates.
Meil küll kodus ajalehed prügimäele ei läinud, et lapsed ei peaks mööda linna paberit otsima, oli sügisel kooli viimiseks patakas alati kodus varuks.
Samamoodi sai varuga kibuvitsamarju korjatud (kõige suurema erikaaluga ravimtaim ja lihtne korjata), sinna "ühiskondlikku" patta rändas ka endale korjatust välja sorteeritu.
Maal läksid ajalehed tulehakatuseks.

Vahe on ka selles, et plast- ja kilepakend, mis pole spets biolagunev - säilib keskkonnas aastasadu, samas paber mädaneb paari aastaga olematuks.
Ja pakendi mass on täna ikka kordi suurem, tolle aja vaesuses polnud ju mingeid õigeid pakendeid, paljud inimesed käisid poes "oma taaraga".
Paberi ja papi tooraine on taastuv materjal (puit), plastil on selleks enamasti nafta.

Minu lapsepõlves oli meil prügiämbriks üks 12-liitrine emailpang kaanega, kuna minu ülesanne oli seda tühjendada, siis kõik jäätmed sinna pannes (sh nt kartulikoored vms) tuli seda neljaliiklmelises peres tühjendada 2 korda nädalas. Praegu, kus sorteeritakse paber+papp ja biolagunev eraldi, on seda üldprügi pange 4 inimese juures vaja välja vedada kõige harvemini ülepäeviti, enamasti aga iga päev (mingi 10-liitrine korv on). Seega sellise olmeprahi kogus minu pilgu läbi on 2-3 korda kasvanud.

N Liidus oli kahtlemata see hea asi, et ühistranspordile mõeldi rohkem.

Täpsemalt öeldes (see ei puutu ainult ühistransporti) - elamispiirkondade planeerimisel vaadati otstarbekust, praegu arendaja raha räägib.
Eredaim näide on täna vast see uuselamurajoon Mäepealse tänaval/Kadaka pst ääres, mis pandi püsti keset eikuskit, põhimõttel "Yit'i raha rääkis".
Pole seal kauplust, lasteada, kooli, bussipeatust vahetus läheduses, talvel titemammad sumpavad seal otse sõiduteel oma titekäruga (Üliõpilaste teel pole kõnniteid). Lähim tiheda liiklusega ühistransport on alles trollid Akadeemia teel (talvel 1 km sumpamist).

Kui sa lähed sealt üle Akadeemia tee ja jõuad ühte nn mikrorajooni, siis palun - samas kvartalis on pood, kool, mingi teeninduskeskus, kvartal on vähemalt 3-st küljest ümbrisetud ühistranspordiga. Isegi tuumavarjendid on õue peal. Oma aja kohta oli igale asjale mõeldud. Parklaid on jah vähevõitu, aga 60ndatel, kui neid linnaosi rajati, oli 48 korteriga elamu peale 5-6 autot.

[Sho]

Hea oli see, et seksi ei olnud..
"У нас в Советском Союзе секса не бывает!"
Lapsi tõid kured.
Nüüd peavad inimesed ise pingutama ja sündivus kohe langeb..

[Sho]

Mina olen täiesti näinud nõukogude kondoomi!
Tänapäevased kiled on selle kõrval lapselalin.
Nõukogude kondoom on tõelistele meestele! Kahe millimeetri paksuste seintega ja paindumatu.

[Kapten Trumm]

Corvus kargab siin taas tühja, peaasi - et vaielda.
Kondoomid olid ka vähemalt 80ndatel ENSV ajal apteegis täiesti müügil ja selliseid asjakesi toodeti ka NSVL-s kui sa corvus seda kogemata veel ei teadnud. Isegi ostnud ja ei olnud leti all. Täiesti vabamüügis. Mis toimus 70ndatel, ei tea, siis polnud tarvis. Alati muidugi polnud kohapeal - nagu iga asjaga vene süsteemis.

Teiseks - ma rääkisin Mustamäe planeeringust. Corvusele igiomase meetodiga toodi sisse kohe Lasnamäe.
OK....kuid Lasnaka planeering ületab ka nimetatud hädade juures viimase 10 aastat toimunud lolli valglinnastumise "ideed" pika puuga.
Ehe näide on Viimsi, kus vallavanema aluspüksid on kah pandi pandud, et pank mingi segase finantsskeemiga annaks laenu järjekordse kooli/lasteaia ehitamiseks.

Ühistranspordil polnud tegelikult nõuka muu jama kõrval häda midagi, oli vähemalt olemas.
Mul siin akna all on üks marsa (marstuuttakso) peatus, iga ühtu 17.00 paiku näen, kuidas valglinnastumise ohvrid ronivad 40 inimesega 20 kohalisse bussi. Ilmselt õnnestub seal kogeda nii mõndagi intiimset. Mille poolest antud nähtus on targem on iga 15 min takka tulevatest lasna Ikarustest - antud marsa tuleb 17.00 järel veel ühe korra - 19.00 ja siis edasi on kondiaur. Tallinna ühistransport liigub vähemalt pea 24.00 ni välja. Ahjaa - marsades pole vast kaasmaalaste sibulahaisu.

Tipis õppides sai palju trollidega liigutud, 20 minutiga tipi juurest Kaubamaja juurde või 30 minutiga Kopli otsa on igati toimiv tulemus.
Tiblagorskis (lasnakas) pole õnneks elama pidanud.
Jään enda juurde, et kui Tallinna nn uusrajoonide ehitamise ajal oleks YITi või Facio "raha rääkinud", oleks täna sama arvu inimeste teenindamiseks vaja jämedalt poole rohkem infrat - teid, torusid, transporti jne. Sõitsin Tallinna ühistransaga viimati mõni kuu tagasi - viisin auto remonti ja kuna olin lapsega koos, siis mõtlesin, et sõidaks üle pika aja. Täitsa 4+ toimiv asi, ütleks. Sõita oli vaja Kolde puiesteelt Kadaka selveri juurde ja üllatus - sain bussile 200 m kodu uksest, ootama pidi mõni minut sama vaevat sai tagasi.

[Sho]

Täitsa õigus, otse loomulikult oli nõukogude kondoom militaartoode, nagu enamus nõukogude tooteid.
Mõeldud relvatoru kaitsmiseks.

[Kapten Trumm]

NSVL kummitööstus ei suutnudki midagi paremat teha, N. mereväe sukeldujate eriüksused kasutavad veel tänapäevalgi neid jubedaid kottis kummist "kalipsosid", selle asemel olid valges ilmas ammu nn "liibuvad" kalipsod. Isegi sellisega sukelduda üritatud, kui sisse jääv õhk koguneb tagumiku kohale ja see koht ei taha kuidagi "sukelduda".

[wolfgang]

Kuiv ja märg ülikond(nn. kalipso) on erinevad asjad. Lääne kuivad pole ka eriti liibuvad ja kui õhk nt. jalgadesse läheb jääd ka pea alaspidi rippuma, kui vastavat tehnikat ei valda. A noh tõsi ta on, et nööriga ikka lääne omad enam kinni ei käi.