Kapten Trumm kirjutas:Nende Gaz-66'te müügihind logistikakeskuse oksjonil oli 5000 krooni tuuris kui õigesti mäletan (oli vist seis, et alghinnaga läksidki). Tegelikkuses on nüüd samade autode hind müügikuulutuses vähemalt sama summa eurodes.
Ega küsimus polegi selles rahas (riigivaramüügi raha läheb nagunii rahandusminni ühiskatlasse, hunt sellega), vaid kuidas samad autod (remont pole "põhjendatud ja otstarbekas") hakkavad väikse sättimise järel kenasti töötama. Olen ka paari vaatamas käinud, oli vaja eritehnika platvormiks.
http://www.postimees.ee/245853/kaitseva ... soidukeid/
Vaadake pildil neid autosid - Stalini ajal oleks NKVD mahalaskmiskomando vist kutsutud kohale sellise kahjurluse peale.

Olukorras, kus me oleme juba viimase kaheksa aasta jooksul hankinud Saksamaalt ja Hollandist väga soodsa hinnaga ja üldjuhul väga heas korras viite põhimarki rivisõidukeid (mis kõik sõidavad diislikütusega) kokku enam kui 2000 tükki (ning suured hanked jätkuvad), pole ei sisuliselt ega majanduslikult mitte kuidagi õigustatud vana nõukogude tehnika ja 1990. aastatel humanitaarabiks saadud kirju sõidukitepargi säilitamine ja putitamine.
Lääne-Euroopa struktuurivähendamiste arvelt on meil juba üsna lähiajal võimalik komplekteerida kogu operatiivstruktuur sõidukitega, mis on:
1. odavad;
2. üldjuhul heas korras;
3. viiest põhilisest margist (Unimog, DAF, MAN, MB G-klass ja midagi veel);
4. milledele on ilma probleemidega võimalik saada nii uusi kui vähekasutatud varuosi;
5. mis kõik kasutavad ühte sorti kütust.
Selle juures võiks nüüd igaüks ise mõelda, kas kaitseväel, mille maksimaalne SA-koosseis on kuskil 40 000 kandis, on ikka mõistlik hoida paralleelselt kasutuses enam kui kümmet marki erineva kütusega masinaid? Kas logistiliselt ja majanduslikult on kogu selle tsirkuse ülalpidamine ikka nii väga odav? Kas Nõukogude päritolu masinatele ikka on tagatud piisavad koguses varuosasid ükskõik mis tingimustes?
Nõus, et ka suht hiljuti kokku ostetud Saksa ja Hollandi masinad vajavad pidevat hooldust ja remonti ning selle asjaga ei ole kõik veel sugugi kaugeltki korras. Aga sellises olukorras on seda enam mõistlik loobuda perspektiivitust vanarauast ning koondada ressurssid ja inimtööjõud sellele, et õppida selgeks viie allesjääva põhimargi remont ja hooldus ning seejärel seda ka praktikas rakendada.
Samuti tuleks kvaliteedi ja korrasolekuastme osas teha selget vahet suuremal osal 1990. aastatel meile tasuta abi korras antud tehnikal ning viimase kaheksa aasta jooksul Saksamaalt ja Hollandist ostetud second-hand kraamil. Nii palju kui mina olen aru saanud, siis esimese puhul võtsime me suht-koht ilma valikuta vastu kõik, mis meile pakuti, olenemata korrasoleku astmest või kütusetüübist – sest kingitud hobuse suhu pole ju viisakas vaadata. Ise puutusin näiteks selliste abiks saadud Unimogide ja NA-st maha jäänud veokitega mingil määral kokku kümmekond aastat tagasi ajateenistuses – need autod olid juba siis üsna äärmuseni „äraaetud“ ja harva leidus selline kogu kompanii koosseisus väljasõit, kus vähemalt üks masin poleks tee peale jäänud.
Hollandist ja Saksmaalt hangitud tehnikaga on aga üldjuhul niimoodi, et kuna me nende eest ka natukene raha maksame (suhteliselt sümboolset hinda võrreldes tehasehindadega loomulikult), siis jääb meile ikkagi õigus valida paremate ja tervemate masinate seast ning lasta defektsed masinad tarnija kulu ja kirjadega korda teha ja/või ära komplekteerida (mis ei tähenda, et me ei peaks nendele masinatele regulaarselt hooldust ja remonti tegema).
Seetõttu annaksin mina NKVD uurijate kätte pigem need kahjurid, kes sooviksid kogu senise sõidukitepargi säilitada, laostades sel moel ülejõukäivate hooldus- ja varuosakuludega kogu sõidukitepargi ning desorganiseerides lahinguolukorras kütuseveo. Mille tulemusena oleks meil hiiglaslik sõidukitepark, kus korrasoleku aste oleks väga madal, kuna kõiki masinaid pole lihtsalt võimalik korraga töökorras hoida.