Vähe pilti ja juttu "kõrbekassidest"...
Kõrbekassid. Ehk kuidas teenivad Iisraeli amatsoonid.
Juba oma eksistentsi algusest kannab Iisrael uhkelt riigi nimetust, kus “isegi naised teenivad”.
Sõjas iseseisvuse eest osalesid õrnema poole esindajad aktiivselt lahingutegevuses, lendasid lahingulennukitel, said haavata ning hukkusid täpselt samuti, kui ka meessõdurid. Siiski, vaatamata kohustusliku sõjaväeteenistuse säilumisele naistele oli nende roll TSAHALis võrreldamatult väiksem kui riigi loomise päevil. Naised olid oma õigustes sisuliselt meestest madalamal. Nende isiklikke omadusi ei arvestatud ning tee juudiriigi armee erinevatesse allüksustesse oli neile suletud.
Kõik hakkas muutuma 90-ndate algul, mil inimkonna kaunim pool hakkas Kõrgemasse Õigluskohtusse (Iisraeli ülemkohus- LEMET) läkitama petitsioone ning lõpptulemusena saavutas soovitu. Naisi hakati lubama lahinguüksustesse ning soofaktor nihkus tahaplaanile, esiplaanile ilmusid aga isiklikud omadused ning motivatsioon. Tütarlastele avanesid kohad suurtükiväes, õhujõudude lennukoolis, tankiüksustes. Üheks märgiliseks otsuseks selles valdkonnas oli pataljoni nimega “Karakal” ilmumine. (Karakal(kõrbeilves, uuemal ajal kõrbekass)- kassiliste hulka kuuluv väikekiskja, lad. k Caracal caracal. Tegu on IDF koosseisu kuuluva 33 jalaväepataljoniga, mis on ette nähtus tütarlastele ajateenistuse läbimiseks lahinguüksustes- LEMET)
“Karakal” sündis 2000 aastal, toona rooduna. Nime said nad kiskja- Aravi kõrbeasuka- järgi, kelle isas ja emasloomad on välimuse poolest eristamatud ja kelle nimi tõlkes peaks kõlama “kõrbekass” või “kõrbeilves”.
Selles jalaväeüksuses teenivad kõrvuti noormehed ja neiud, suhtega üks kahele. Esialgu koostati allüksus erinevate vabatahtlike organisatsioonide lülidest (näiteks skautidest) ning osa teenistusest pidid nais ja meessõdurid tegelema ühiskondlikult kasuliku tööga, näiteks raskeltkasvatatvate lastega.
Tuleb lisada, et iga lüli koosneb inimestest, kes üksteist juba mitmeid aastaid hästi tunnevad. Nende organisatsioonide esindajad osalevad ka tänasel päeval aktiivselt pataljoni formeerimises, üks kolmest iga-aastasest teenistussekutsumisest koosneb “lülidest” täielikult, teine aga poolenisti. Sellele vaatamata võetakse viimastel aastatel Karakalide hulka ka tavalisi kutsealuseid. Tütarlapsed, kes teenivad pataljonis, kirjutavad alla lepingu täiendavaks teenistusaastaks(mehed teenivad Iisraelis kolm, naised kaks aastat)
Selleks, et Karakalidest edasi jutustada, tuleb selgitada, kuidas näeb välja TSAHALi jalaväepataljon ning millise ettevalmistuse läbivad selle võitlejad. Sõjaline ettevalmistus määratakse Iisraelis järkude, “ruvaide” kaupa. “Dzobnikud”, tagalaväeosade sõdurid, saavad kategooria 02, lahinguüksuste jalaväelased 07, kolmekuulised kursused läbinud seersandid 08, lahinguüksuste ohvitserid 012.
Teenistusse kutsutuina läbivad sõdalased nn. "masluli"- teekonna. See sisaldab endas neljakuulise noore sõdalase kursuse, saamaks 05 kategooriat ning marss-rännaku allüksuse bareti saamiseks, laiendatud 2,5 kuulise õppekursuse 07 kategooria saamiseks ning 2-4 kuulise õppe koos osavõtuga lahinguoperatsioonidest. Kokku kestab kogu protsess aasta ja kaks kuud.
Samal ajal läbivad võitlejad kaasnevalt erinevaid spetsiaalkursusi, (rühma snaiper- marksmani, miinipilduri, granaadiheitja jne), mille lõppedes on võitlejal neli põhilist võimalust.
Osa, selgemalt väljendunud liidrivõimetega, saadetakse seersandikursustele, ülejäänud aga kogenud roodudesse- rünnak- toetus- ning tagamisroodu. Kogenud roodudes on luure-, snaiperi-, tankihävitus-, ja muud allüksused, neisse saabuvad noorsõdurid läbivad uue eriala omandamiseks vajalikud täienduskursused.
Algusaegadel ei võetud pataljoni eriti tõsiselt. Neil puudus oma üksuse õlalkantav individuaalne embleem, “ruvai” oli 05- justkui lahinguüksuse oma, kuid mitte lõpuni, selline on vaid piirivalveüksustel ning insenervägedel, distsipliin oli nullilähedane ja ka teenistus kulges Surnumere ranna lähedal, Aravi kõrbes, suhteliselt rahulikus ja igavas paigas Jordaania piiril.
Pole ka imeks panna, et pataljoni vapustas rida skandaale- võitlejad magasid komandöridega, teenistus toimus üle mõistuse halvasti ning “kõrbekassid” teenisid ära põlastava hüüdnime “küülikud”. Ajalehes “Maariv” ilmus artikkel “Mjau, kiisuke”, mis pajatas väga halvustavalt pataljonis valitsevatest kommetest. Muideks, tuleb tunnistada, et sarnased või teistsugused probleemid kimbutasid enamiku jalaväepataljonide loomist.
TSAHALis otsustati küsimusega tõsiselt tegelema hakata. Suurt rõhku hakati pöörama distsipliinile, “ruvai” tõsteti 07le, komandöride ja alluvate suhted suunati loomulikku teed. Paarid jäid allüksusesse alles, kuid neisse hakati suhtuma hoopis teisiti- kedagi ei huvita, millega te kodus tegelete, kuid baasis...üldiselt, piire mitte ületada ja säilitada viisakus.
Allüksuse tegevuses muutus paremuse suunas, peagi hakkasid tulema tänuavaldused hea teenistuse eest. Püüti salakaubavedajaid(olin isiklikult tunnistajaks, kui tüdrukud tabasid kaks beduiini suure narkolastiga), hävitati terroristide relvastust ja täideti muid ülesandeid.
Teenistuse käigus läbivad tütarlapsed meestega võrdselt lahinguettevalmistuse kursused, õpivad samu erialasid. Tütarlaps-”magist”- rühma kuulipildur kuulipildujaga MAG, mis ilma padruniteta kaalub 11 kilo- või tütarlaps-”negevist”- rühma kuulipildur kuulipildujaga “Negevi” kaaluga 7,6 kg on reegel, mitte erand. Noore võitleja kursuse ning täiendava ettevalmistuse läbivad allüksuse võitlejad eliitbrigaadi “Givati” õppekeskuses.
Üksus kannab brigaadi “Nahal” salativärvilist baretti ning samasuguseid “punaseid” dessantsaapaid. 2007 aastal osalesid “Kõrbekassid” õppustel, mille käigus kogu roodule kinnistati “ruvai” 07 ning 2011 aastal, talvel, läbisid esmakordselt täismahus pataljoniõppused.
Kogu teenistuse, v.a. hügieenitsoon ning puhke- ja unetsoon, veedavad tütarlapsed ja noorukid koos. Ja täpselt samuti kannavad marssrännakutel koos kanderaame, osalevad laskeharjutustel ja pesevad köögis nõusid. Muideks, kui on tarvis midagi rasket liigutada, kutsutakse tihti poisid appi. Kuid reportaažide järgi otsustades ei vaeva neid sellised palved eriti.
”Kõrbekasside” tütarlaps kuulipildujaga “Negevi”
Kuid lahinguvarustust kannavad tütarlapsed ise, selle kaal aga võib ulatuda mõnekümne kilogrammini. Seetõttu said tüdrukud naisterahva organismi eripärasid arvestades spetsiaalsed naisterahva rakmed, kuulduste põhjal ülimalt mugavad.
Kõrbekasside võitleja spetsvarustusega.
Peale selle korrekteeriti füüsiliste koormuste programmi- vana programmi puhul tekkis salga naisliikmetel rohkem stressmurde (väsimusest tingitud mikromurrud, mis tekivad intensiivsel füüsilisel koormusel),kui meestel. Ei, füüsilisi koormusi ei alandatud, lihtsalt muudeti pisut harjutuste laadi.
Üksuses teenivad erinevad inimesed. Selleks, et sinna sattuda, läbivad tütarlapsed spetsiaalse kahepäevase valiklaagri, umbes sarnase, millega valitakse liikmeid dessantüksustesse või spetsnazi, kuna soovijaid teenistusse on märksa rohkem kui kohti.
Nende väheste õnneseente hulgas, kes katsetused läbivad, pole vähe ka “vene” tüdrukuid, kes on saabunud endistest NSVL riikidest. Sergei Grankin, kes tegi üksusest 2011 aastal reportaaži, kinnitas, et neid on pea kolmandik. 2009 aastal asus “Kõrbekasside” seas aega teenima
Eleanor Joseph [url], esimene araablannast TSAHALi jalaväelane. Eleanor on kristlanna, sündinud Galilea külakeses, ka tema isa on teeninud Iisraeli armees. Tütarlaps soovis sattuda nimelt lahinguüksusesse ja läbis muuhulgas neljakuulised sanitaarinstruktorite kursused, millised kiitusega ka lõpetas.
Eleanor Joseph- esimene araablannast TSAHALi jalaväeüksuse sõdur
Antud hetkel juhib üksust 35-aastane alampolkovnik Jakov Ben Jakir, kolme lapse isa. Oma sõjaväelaseteed alustas ta “Duvdevanis”, spetsnazis, mis on spetsialiseerunud araablasteks ümberriietuna terroristide vangistamisele.
Seejärel juhtiis ta üht “Nahali” brigaadi spetsüksust, osales rohkearvulistes lahinguoperatsioonides, sealhulgas 2006 aastal [url=http://et.wikipedia.org/wiki/2006._aasta_Iisraeli-Liibanoni_konflikt]teises Liibanoni sõjas
ning 2008 aasta operatsioonis
Sulatina
Seejärel hakkas olukord teravduma Egiptuse piiril. Salakaubavedajad püüdsid kõigi vahenditega vedada Iisraeli sisse relvastust ning narkootikume, järsult kasvas migrantide hulk Sudaanist ja Eritreast, kelledest suurem osa olid moslemid(alles neil päevil vahistati neist kaks sidemete tõttu Al Qaidaga), terroristid Gaza sektorist ja Siinailt tegid regulaarselt katseid Iisraeli tungimiseks.
2011 aastast hakkas Ben Jakir juhtima Karakale, kes juba mitu aastat hoiavad seda uut, tõsisemat ja austamisväärsemat piirilõiku.
2011 aasta 14 detsembril ajalehele “Maariv” antud intervjuus täheldas ta, et meesterahvad ei kipu eriti üksusesse, vaatamata lahinguüksuse staatusele ja sooja koha kuulsusele. Kuid peagi, paarikuise operatiivtöö tulemusena toimus olukorra järsk muutus- sõdurid ja ohvitserid mõistsid, et ka siin on tegu tõsise asjaga.
Muideks- see on juba minu märkus- probleemid teenistusse kutsumisega on ühel või teisel etapil suurema osa lahinguüksuste katsumuseks- alles hiljuti oli brigaadi “Kfir” pataljonidesse, kuhu praegu kandideerib kolm inimest kohale, soovijaid vaid üks inimene kahele kohale. Lihtsalt aeg asetab kõik omale kohale.
“
Antud hetkel puudub pataljonil “oma" reservüksus- enne demobiliseerumist läbivad paljud sõdurid näiteks päästjate spetsiaalkursused, reservis kasutab neid, hästi kõrbe- ja piirialasid tundvaid, pigem Tagalateenistus(vene Erakorraliste Olukordade Ministeeriumi analoog).
Üksuses on ka mõned tütarlastest jalaväeohvitserid. Siiani pole Karakalidel olnud naissoost pataljonikomandöri, kuid Ben Jakir sellist võimalust ei välista.
“Muidugi, praeguseni on meie ohvitserid valdavalt teistest üksustest, kuid meil oli operatiivohvitser kapten Moran Elioz, kes võttis õppepuhkuse(TSAHALi ohvitserid tõstavad oma kvalifikatsiooni nii Iisraeli kui muu maailma tsiviil- ja sõjaväe kõrgkoolides). Ma olen kindel, et ta lähemal ajal tagasi tuleb ja asub kas pataljoni komandöri asetäitja või pataljoni komandöri kohale,” kinnitas Jakov Ben Gurion.
“Koos lennuväekursuste ja mereväeohvitseri koolitusega on teenistus Kõrbekasside ridades üks vastutusrikkamaid ja tõsisemaid väljakutseid, mis tütarlastest kutsealustele osaks võib saada. Ma olen kindel, et taolisi üksusi peaks olema rohkem, et süvendada naiste integratsiooni armees”
Muideks, kõik pole siiski nii sile, kui räägib pataljonikomandör Ben Jakir. Iisraeli TV Kanal 10 reportaažis kergitavad ajakirjanikud hulga teravaid küsimusi. Pataljon, vaatamata oma kuulsusele, on siiani eksperimentaalne, nähtavasti seda hoitakse. Erilist ärevust tekitab kartus, mis võib tütarlastest sõduritega juhtuda siis, kui nad satuvad araablaste kätte nagu see juhtus
kapral Gilad Shalit’iga. Kuuldused sellest, et üksus viiakse üle Juudeasse või Samaariasse, kus on kordades enam operatiivtööd, kutsuvad Kõrbekasside seas esile tõsist ärevust, sest tegu on faktiliselt eesliiniga.
Keeruline on ka üksuses teenivatel poistel- nad mõistavad, et kogu tähelepanu on üksuses kontsentreeritud tütarlastele, enamus noorukitest eelistaks teenida tavaväeosades.
Siiski, vaatamata kõigele jätkab Kõrbekasside pataljon osalemist lahinguoperatsioonides, omandab kogemusi ja teenib reputatsiooni. Ja kunagi saabub moment, mil neidusid, kes teevad rasket traditsiooniliselt meesterahvaste tööd, hakatakse vaatama mitte kui armeevormis eksootilisi lillekesi, vaid hindama reaalsete tegude järgi. Milliseid on aga juba praegu kogunenud piisavalt. Neil päevil said järjekordsete ohvitserikursuste lõpetajate hulgas ohvitserideks ka kolm tütarlast. Üks nendest oli Kõrbekasside seast.
http://topwar.ru/15633-pustynnye-koshki ... zonki.htmlErrare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...
