Seletuskiri?

[hillart]

Järjekordne kivi kaitseväedistsipliini juba niigi põlvekõrguseks murenenud müüritisest on taas lahti löödud.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/e ... d=64630594

[alban]

Õiguses kehtib teatavasti põhimõte, mille kohaselt on isikul õigus keelduda end süüstavaid ütlusi andmast. Ütluste andmine tähendab nii suuliselt kui ka kirjalikult antud ütlusi. See on üks karistusõiguse üldpõhimõtteid ja tõepoolest võib distsiplinaarmäärustik sellega vastuolus olla.

Seega kui on kedagi vaja karistada, siis peab karistaja välja selgitama kes mida rikkus ja karistuse määrama, mitte selle kahtlusaluselt välja pressima. Me ei pea normaalseks seda kui politseinik meid kinni peab ja sunnib kirjutama ülestunnistuse mingi väär- või kuriteo toimepanemise kohta. Miks peaks see kaitseväes teisiti olema.

[hillart]

Seletuskiri pole ju mingi ülestunnistus või enesesüüdistus, vaid juuresviibija/osaleja/tegija/jne. omapoolne kirjeldus/nägemus sündmusest. Sellest (tunnistus, seletus) keeldumine on aga otseselt sündmusest objektiivse pildi saamise takistamine ja, noh lihtsamalt öeldes, teenistuse boikoteerimine ja sihilik blokeerimine.
Seletuskiri iseenesest ei tingi kuidagi selle kirjutaja karistamist. Jama mingisugune.
Kuidas see ametkondliku juurdluse läbiviija seda juurdlust siis läbi viia saab, kui tal tegelikult pole võimalik saada mingi sündmuse kohta juuresolijate tunnistusi või seletuskirju? Ühelt poolt on kohustus see juurdlus läbi viia, aga teiselt poolt pole see ebapiisava info tõttu võimalik. Isegi pole võimalik seda teavet saada.

Ja pealegi! Tutvuge uue KVTS-ga ja te võite kõik kergendatult hingata, sest probleemid kaovad kui linnutiivul - karistusi, kui selliseid, enam olema ei saagi. Samuti ergutusi. Puhas pragmatism ja kaine mõtlemine, kus pole kohta mingitel ergutustel-karistustel, missugused ju eelkõige emotsionaalse mõjutamise vahendid on.
Kuidas see kaitseväelisele distsipliinile mõjub? Eriti arvestades praeguseks ajateenijatele tunduvalt alandatud haridusnõudeid. Kerge ei saa see olema.
Mõni foorumlane peab mind küll muidugi vabandama, kui see teda kangesti häirib, kuid ma ei saa ei üle ega ümber taas oma kunagisest kaitseväekogemusest. Nimelt oli mul 90-ndate keskpaiku kompaniis keskmine haridustase 8,5 klassi. Seal olid siis kõrvuti nii akadeemilisel olevad endised tudengid, Tondi ülikooli kasvandikud, tavakeskoolide ja ametikkolide lõpetajad, muidu ludrid, kes 5. klassist kaugemale polnud jõudnud jne., jne. Vaat, kõige suurem probleem oli toona just selle haridustasemelt allapoole jääva otsa poistega. Distsipliini osas nimelt. (Raskustest sellise seltskonna juures sõjaväelise väljaõppe läbiviimisel pole tarvis rääkidagi mitte.)
Edasi mõelge aga juba ise!

[alban]

Ja pealegi! Tutvuge uue KVTS-ga ja te võite kõik kergendatult hingata, sest probleemid kaovad kui linnutiivul - karistusi, kui selliseid, enam olema ei saagi. Samuti ergutusi. Puhas pragmatism ja kaine mõtlemine, kus pole kohta mingitel ergutustel-karistustel, missugused ju eelkõige emotsionaalse mõjutamise vahendid on.
Kuidas see kaitseväelisele distsipliinile mõjub? Eriti arvestades praeguseks ajateenijatele tunduvalt alandatud haridusnõudeid. Kerge ei saa see olema.

Võtsin ette 01.04.2013 kehtima hakkava KVTS ja loen selle 10. peatükist ehk paragrahvidest 157-177 mis asjad on ergutused ja millised on karistused. Kiirel sirvimisel ei näe ma olulisi/põhimõttelisi erinevusi võrreldes täna kehtiva ergutuste/karistuste süsteemiga.

[Kapten Trumm]

alban, kuidas sa ette näed juhtumite teenistusalast uurimist, kui tuginedes aktuaalsele muudatusele (millele lisandub kära meedias) hakkavad sõdurid lihtsalt keelduma seletusi andmast põhjusega "ma kellelegi kitse ei pane" ja ilma füüsiliste asitõenditeta juhtumid kukuvad kokku, kuna polegi millegi põhjal otsust teha?

[alban]

Vastan küsimusega - kuidas politsei täna kuritegusid lahendab nii, et pole päti seletuskirja?

Küsimus antud juhul ei ole selles kas ülemal on õigus seletuskirja nõuda, vaid küsimus on selles kas süüdlasel on kohustus end süüstavaid seletusi anda või mitte (põhiseaduse järgi ei ole tal sellist kohustust).

Eeldan, et olukordi kus teo toimepanija ja tehiolude suhtes saab infot ainult süüdlase enda seletuskirjast, on väga vähe. Meenutagem kasvõi vanasõna: "Kus tegijaid, seal nägijaid."

Jõustuva KVTS § 180 lg 6 sätestab, et: "(6) Distsiplinaarmenetluse läbiviija võib nõuda kaitseväelaselt või muult isikult, kes viibis distsiplinaarsüüteo toimepanemise juures või kellele on teada distsiplinaarsüüteo asjaolud (edaspidi tunnistaja), kirjalikku seletust distsiplinaarsüüteo kohta, ja tunnistaja on kohustatud niisuguse seletuse andma. Seletuse andmisest keeldumine on teenistusülesannete rikkumine, välja arvatud juhul, kui tunnistajalt nõutakse seletust tema enda, tema vanavanema, vanema, venna, õe, lapse, lapselapse, abikaasa või elukaaslase või abikaasa või elukaaslase vanema, venna, õe või lapse teo kohta."

Seega on põhiseadust rikkuv olukord lahendatud. Tunnistajatelt võib endiselt seletusi nõuda ja selle andmisest võib keelduda isik, et mitte enda süüstada või siis mitte oma venda/õde sisse rääkida. Muud isikud on kohustatud seletuse andma ja nende põhjalt saab teo toimepanija ja asjaolud piisavalt adekvaatselt välja selgitada.