Mis on saanud meie ajalookirjutajatest

[Kristjan]

Täpselt nii.Lugedes raamatuid ja silmitsedes raamatu autori nime,tekib ikka huvi,et mis mees see selline on.Nii võikski teadjamad ka teistele autorite saatusest pajatada.teen siis algust.
Seda,et eelmise aasta novembris suri teenekas ajaloolane Hannes Walter,teame me kõik.
Kui kedagu huvitab,siis manalateele läks 2000 aastal ka aatelises ja isamaalises stiilis jutustav Voldemar Pinn.Kui ma ei eksi,siis oli tema viimane üllitis Hessist.
Paar aastat tagasi läks loojakarja ka "Sinimägede taustal" autor Sergei Soldatov.
Selle aasta aprillis läks parematele jahimaadele ka Gustavson.Eesnimi ei meenu präägust kohe kuidagi.Tema oli üldse üks vinge vana,kirjutas palju erineva zanriga raamatuid.Viimati sai loetud tema raamatut "Maailma vanim amet".Seda mis amet see seesugune on,teame me kõik.

[propatria]

Surm on meie elu paratamatu osa, samuti ajalookirjutaja elu osa...
Paljud ajalookirjutajad on õnneks veel elu ja tervise juures.

Ärge kartke surma - kuni te elate, teda pole... aga kui ta tuleb, siis juba teid pole...

ProPatria

[A4]

Kui kedagu huvitab,siis manalateele läks 2000 aastal ka aatelises ja isamaalises stiilis jutustav Voldemar Pinn.

Meie seast lahkunud inimestest pole küll kena halvasti rääkida, aga paraku jätsid Pinni Rüütlisristi kavaleridest kirjutatud raamatud küll suhu pehmelt öeldes mõru maigu. Sellist raamatu peakangelaste piiritut, naiivset ja imalat ülistamist nagu Pinni Riipalu, Maitla ja Rebase elulugude puhul võib kohata küll vaid Nõukogude ajalooraamatutes. Kõiki nimetatud mehi kujutatakse eranditult helgetes ja positiivsetes toonides, täiesti teenimatult jäetakse kõrvale mõned mälestused, mis kangelasi mitte just kõige paremas valguses ei kujuta.

Näide: minu mäletamist mööda oli see Harri Rent, kes oma memuaarides "Ma jäin ellu" kirjeldas vestlust Harald Riipaluga, kes otsis 1945.aasta alguses endale kaaslast selleks, et oma mehed maha jätta ja Itaaliasse põgeneda - küllaltki värvikas joon kangelase eluloos. Pole oluline, kas selline väide oli tõene või mitte, aga mingit sügavamat analüüsi vajaks selline seik siiski. Selle asemel heitis Pinn selle juhtumi kõrvale umbes selliste sõnadega - Riipalu oli nii suur ka üllas kangelane, et igasugused jutud tema soovist deserteeruda on kindlasti puhas jama. Ja ongi kõik! Umbes sarnaseid võtteid kasutas Pinn siis, kui oli vaja rääkida Alfons Rebase väidetavast alkoholismist - "no iga rindemees võttis teinekord korraliku napsu". Ma ei tea täpselt, kui palju trimpas Rebane sõja-aastatel, aga peale-sõjaaegset Alfons Rebast on kohati kujutatud küll kui inimest, kes oli pidevalt auru all. (nt raamatus "Punane ämblikuvõrk" http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat ... 1&ost=3099).

Ma ei taha öelda, et Riipalu oli potentsiaalne desertöör ja Rebane joodik. Vastupidi - minu arvates oli tegemist väljapaistvate väejuhtide ja Eesti ajaloo ühtede parimate ohvitseridega. Aga kui keegi võtab juba ette nende inimeste elulugude kirjutamise, siis võiks seda teha neutraalselt, analüüsivalt, mitmekülgselt, erinevaid seisukohti ja mälestusi kasutades. Selle asemel on Pinnil välja tulnud aga teosed, mis oma kangelaste ülistamise poolest erinevad mõnedest nõuka-aegsetest raamatutest vaid äravahetatud armeede, nimede ja aastaarvude poolest.

[Õpetaja]

Teema iseenesest keeruline ja masendav, kuid looduse vastu ei saa ...
Tõepoolest, läinud on Kristjani poolt juba nimetatud Walter, Pinn, Soldatov, Gustavson ...
Lisan juurde veel Rein Helme.

Natuke nagu palju on lühikese aja jooksul sõjaajalugu käsitlenud mehi manalasse läinud tõesti.

Teisalt on veel elavate meeste - naiste nimekiri kindlasti kordi pikem, mistõttu paanikaks pole vist põhjust.

Ka foorumlastest kirjutab kindlasti keegi varsti raamatu valmis ja jälle on uued tegijad platsis - loodus tühja kohta ei salli !

õ

[Veltu]

Eesti sõjahuvilistele tuttav Harry Tulp on juba mitu aastat Peetruse juures.

Harry Tulp-22. IV 1923 - 28. VI 2001

[VANA LÖUKOER]

paraku on jah nii,et kui tahad ühest tegelasest täit valgust saada,siis ei tohi piirduda ainult ühe allikaga.ka mulle on Riipalu selline käitumine teada.kummastav.
kuid samas ei tohi me hukka möista Pinni.Tegemist on siiski raamatutega,mis jäädavalt kuuluvad meie lähiajaloo näljaste otsijatele marjaks ära.ja olgu,kuidas siis ka Pinn kirjutas köik need raamatud,vötan mina selle mehe tegemiste ees mütsi maha - sedavörd mahukad olid tema tööd nendest meestest ja metsavendadest.selles osas oleks praegu meil ju ajalookirjanduses auk sees.ja löpetuseks tahaks ma öelda neile,kes on kanged kritiseerima tegijaid : eks tehke parem siis.