Viienda põlvkonna lennukil täitus pool sajandit.

[Lemet]

Ameeriklased plaanivad asendada lennukikandjatel baseeruvad masinad F/A-18 pärast 2025 aastat uute viienda generatsiooni masinatega.

http://www.flightglobal.com/articles/20 ... ement.html

[Motronicus]

Nagu viimasel ajal kombeks märkida, "vajadusel piloteeritav".

[Kapten Trumm]

Valguses, kus alles äsja oli "kõrgeim suunis" USAF ja USN üleminek unifitseeritud platvormile ehk F-35le, tundub see jutt natuke ajakirjanduslik fantaasia, eriti kui vaadata F-22 käntseldamise argumende (puuduvad võrreldavad vastased nii praegu kui lähimas tulevikus).

Selles valguses on vähe tõenäoline, et tegemisse võetakse järgmine viienda generatsiooni platvorm.

Praegu on USAs moodne kulutada raha assümeetrilistele sõdadele.

[metsaline]

Pildil järjekordne vaidtiib... Ei saa aru, miks on vaja raisata raha... Või on kavas tõest hiinlastega sõdima hakata...

[Kapten Trumm]

Ametlikes plaanides plaanivad ameeriklased asendada Hornetid lennukikandjatel F-35 tekiversiooniga ja enne 2020 sellel teemal vaevalt et midagi olulist juhtub. Esiteks Hornetite ressurssi ei visata enam niisama minema ja teiseks pole F-35 veel katsetustest kaugemale jõudnud-aga toota on teda ju vaja sadade kaupa.

Et umbes samas ajaraamistikus luuakse põhimõtteliselt uus platvorm (kui isegi F-35 loodi juba ühistööna - USA enda büdzett ei vedanuks välja) USA sooloprojektina, ilma partneriteta (F-35ga on ju osalised end sidunud juba) tundub lihtsalt kellegi fantaasiana. Seda kinnitab veel F-22 tootmisele veto peale panek Obama poolt.

See platvorm võib tulla, kuid mitte F/A-18 asemele, vaid F-35 asemele aastal nii 2050.

Pentagonile on aegade hämarusest meeldinud ühetüübilised lahendused - USAF/USN progressiivsem juhtkond on kohati lausa sõdinud ametnikest fantasööridega, kes tahtsid kõike unifitseerida (meenutame F-111 lugu, F-16 ja F-15 navaliseerimise ideid jne jne).

[Motronicus]

Veel siis uudiseid, X-47C edasiarendus, Phantom Ray nimetuse all:
http://www.defpro.com/news/details/15105/

[Lemet]

Viienda põlvkonna lennukil täitus 50 aastat.





Juba kümmekond aastat ei vaibu väitlused odioosse F-22“Raptori ümber. Õli tulle valas F-35 „Lightning II“, põlvkonna „eelarvelise“ hävitaja ilmumine. Kui isegi suur ja kallis "Raptor" ei vasta alati nõudmistele, mida siis oodata piiratud pardavarustuse nomenklatuuriga ühemootorilistelt hävitajalt? Üldiselt sünnib viies põlvkond hirmsates piinades, tingimused nendele hävitajatele on äärmiselt laialivalguvad, ajuti aga üleüldse praktikas mittetäidetavad.
Üks peamistest tingimustest on minimaliseeritud nähtavus tava-, radari-, ja infrapuna kiirguse diapasoonides. Teine tingimus- üle helikiiruse ulatuv ristlemiskiirus. Kolmandaks tingimuseks on ülimanööverdavus. Tihti on need kolm faktorit üksteist välistavad- võimsad mootorid ja täiuslik aerodünaamika on vastuolus stealth tehnoloogia nõudmistega. Peale selle peaks viienda põlvkonna hävitaja olema varustatud kõige täiuslikuma pardaelektroonikaga ning olema lihtne piloteerida.
Muideks, juba 50 aastat tagasi oli loodud seerialennuk, mis vastas paljudele viienda generatsiooni masinatele vastavatele nõudmistele ning oli suuteline ristlemiskiiruseks üle helikiiruse. Nagu te juba ilmselt arvasite, tuleb juttu lennukikandjatele mõeldud ründelennukist A-5 „Vigilante“.
Kui ballistilised raketid olid veel pisikesed ning Juri Gagarin alles koolis õppis, seisis USA ja NSVL ees terav küsimus- kuidas tuumalaenguid kohale toimetada. USA tegi panuse strateegilistele pommitajatele, lennukikandjatele ja dekilennukitele. 1953 aastal alustas lennukiehitusfirma „North American“ isiklikul initsiatiivil töid alahelikiirusliku A-3 „Skywarrior“ masinale perspektiivse vahetuse projekteerimiseks.
Firma ei eksinud- 1955. aastal kuulutaski USA merevägi välja konkursi just sellise lennuki loomiseks. Inseneride ette püstitati ülesanne, mida võib oma keerukuselt võrrelda viienda generatsiooni hävitaja loomisega- projekt NAGPAW (North American General Purpose Attack Weapon) nägi ette ülehelikiirusliku iga ilma ründelennuki loomist, mis oleks olnud suuteline opereerima raske, „Forrestol“ tüüpi lennukikandja dekilt. Lennuki ainsaks ülesandeks oleks olnud tuumalaengute toimetamine vaenlase territooriumile.
1958. aasta augustis sooritas uus lennuk esimese lennu, aasta pärast sõlmis aga merevägi lepingu 55 ülehelikiirusega tuumarelva kandva pardapommitaja ehituseks, mis sai hirmuäratava nime- A-5 „Vigilante“(„Lintšija“). Mereväelenduritele uus tehnika meeldis, 1960-ndal aastal püstitas üks „lintšijatest“ ka uue maailmarekordi, tõustes 1000 kilogrammise koormaga 28 000 meetri kõrgusele.



Kõlab muidugi musta huumorina, kuid pool sajandit tagasi loodud lennuk A-5 vastas tõepoolest suuremale osale tingimustest, mida tänapäeval viienda generatsiooni masinatele esitatakse.
„Vigilant“ lendas probleemideta 11 000 meetri kõrgusel ristlemiskiirusel 2000 km/h. Peale selle oli dekipommitajal üks tähtis konstruktsioonielement, mis on omane tänapäevastele stealth masinatele- relvastuse paigutamine keresisestele kinnitustele. Kahe mootori vahel keres oli integreeritud sisemine pommisektsioon, mis mahutas kaks 1000-naelast pommi(2X450 kg). Ühes tükis pöörduvad saba vertikaalpinnad olid stealth tehnoloogia seisukohast samuti raadiolainete peegeldamist vähendavaks konstruktsioonielemendiks.
Olid ka mõningad ülimanööverdavuse elemendid, raske „lintšija“ osales kordi õppelahingutes hävitajatega ning saavutas sealjuures fenomenaalseid tulemusi. Juba kolmandal viraažil osutus „Vigilant“ pardahävitajal F-8“ Crusader“ sabas olevaks ning võis seda pikka aega jälitada.
Super-pommitajal oli hea dünaamika ning tolle aja kohta silmapaistvad kiirendusomadused. Kerges varustuses „Vigilante“ tõusukiirus ulatus 172 m/sek, praktiline lennulagi aga 19 000-20 000 meetrini. Tegelikult oleks pommitaja võimaldanud enamatki, kuid selle paiknemine lennukikandjal muutis masina lennuomadusi märksa nigelamaks. Vähendamaks lennuki poolt tarbitavat pindala tehti tiibade tipuosad hüdrauliliste ajamite abil üles liikuvateks ning saba vertikaalpind küljele laskuvaks. Samuti tuli kaasas tassida rasket haaki, telikud olid aga arvestatud suurteks dünaamilisteks koormusteks maandumisel laevadekile, mis kõik kokku viis plaaneri kaalu tuntavale kasvule. Titaani kasutamine lennuki konstruktsioonis oli keelatud.



„Vigilant“ oli väga suur, raske ning äärmiselt tehnoloogiline lennuk. Masinasse oli kätketud terve kompleks innovaatilisi lahendusi- reguleeritavad õhukogujad, spoilerid kalde juhtimiseks tavapäraste eleroonide asemel ning isegi pardaarvuti. Esmakordselt lennunduse ajaloos varustati seerialennuk elektri-distantsjuhtimisega (juhise ja juhtpindade vahel puudus mehaaniline ühendus). Nagu iga USA laevastiku pardalennuk, sai A-5 õhus tankimise süsteemi. Kokkuvõttes tõusis „lintšija“ hind tänase päeva dollarites 100 miljonini. Muideks, ameeriklased on siiani veendunud, et püüdur MiG-25 on A-5 pealt maha viksitud, kuigi väline sarnasus veel suurt millestki ei räägi.
Tutvumisel A-5ga kohe ei märkagi, et tegu on kahekohalise lennukiga. Piloodikabiini klaaside taga on näha vaid ühte istet. Teine meeskonna liige, tüürimees, istub kuskil lennuki keres. Tema kohalolekut reedavad vaid kaks tillukest illuminaatorit lennuki keres.


Piloodikabiin


Siis aga toimus arusaamatus- 1960 aastal suundus lahingupatrulli veealune strateegiline raketikandja „George Washington“ ballistiliste rakettidega „Polaris“ pardal. Raketitehnika kiire areng tõmbas risti peale „Vigilandi“ projektile, tehes tuumarelva paigutamise lennukikandja pardale ebaefektiivseks. Super-kangelane jäi peavoolust kõrvale…
Katse kohandada „Vigilanti“ ründeoperatsioonide täitmiseks lõppes fiaskoga- isegi täiendavate väliste püloonide kasutamisega relvastuse paigaldamiseks kaotas raske lennuk efektiivsuses hävitus-pommitajale „Phantom“.

Väike remark. Vietnami sõja algul selgus, et kuigi USA mereväel on süle ja seljaga erinevat tehnikat, puudub neil siiski normaalne ründelennuk. Odav ja kerge A-4 „Skyhawk“ osutus liiga nõrgaks ning ei saanud pealegi töötada öösel ja keerukates meteo-oludes. „Phantom“, vaatamata oma kiidetud universaalsusele ja ilmastikukindlusele, ei olnud „Skyhawkist“ eriti palju parem. Ilmastikukindel lennuvägi halva ilmaga ei lenda (Murphy seadus). Sõjaväelasi ei rahuldanud ei „Phantomi“ lahingukaal ega tema liig kõrge kiirus, mis tegi võimatuks väikeste sihtmärkide täpse tabamise. Katse reanimeerida ürgset kolbmootoriga A-1“Skyraiderit“ (sellist omamoodi deki IL-2te) andis küll piiratult positiivse tulemuse, kuid reaktiivlennukeid siiski asendada ei suutnud. Kuid jahtida veoautosid Ho Shi Minhi rajal hiiglasliku „Vigilantega“ oleks olnud täielik meeletus. Tuli kiiresti seeriasse lasta alahelikiiruslik lennukikandjal paiknev alla helikiirust lendav võimsa sihtimiskompleksiga ja lahingukaaluga ligi 8 tonni A-6 "Intruder" . Kuid ka sellest jäi väheks- edaspidi projekteeriti veel üks kerge lennuk tuletoetuseks- F-8 „Crusaderi“ baasil aretatud A-7 „Corsair“.

Selleks ajaks oli pardalennuväe koosseis täienenud 63 kasutu pommitajaga A-5. "North Americani“ rahulolevad managerid suundusid Hawaile viina viskama- leping oli täidetud, muu polnud enam nende mure. Mereväe lenduritel oli aga kahju loobuda uute ja unikaalsete lennuomadustega masinate kasutamisest. Tuli kähku midagi välja mõelda. „Hakkad luurajaks!!“ leidsid laevastikuspetsialistid, jõllitades rangelt lampjalgset nekrutit. Ja „Vigilant“, muutudes spetsiaalseks kaugluurajaks RA-5C, ei petnud nende ootusi (täht „R“, tulenes ingliskeelsest sõnast „reconnaissance“ ning tähendab alati luurelennukit). Sisemisse pommisektsiooni paigaldati kaamerad, täiendavad kütusepaagid ning kogu see väärt kraam kaeti suurendatud voolundiga.


Foto annab hea ettekujutuse „Vigilanti“ suurusest. Näha on ka sabas asuv küljele mahakeeratud vertikaalpind.

Aktiivse lahingutegevuse algusega Kagu-Aasias muutusid „Vigilanted“ laevastiku „silmadeks“- igal lennukikandjal asuva lennutiiva koosseisu lahutamatuks osaks oli lüli lennukeid RA-5C. Pardaluurajad rippusid tundide kaupa Põhja-Vietnami armee positsioonide kohal, pildistades sihtmärke enne ja peale õhurünnakuid. Teisel juhul oli töö seotud eriti suure riskiga, Põhja-Vietnami õhutõrje asus täies lahinguvalmiduses valvel ning põles soovist kätte maksta. „Lintšijaid" päästis vaid kiirus M=2 ja suur lennukõrgus ning sedagi mitte alati- 27. „Vigilante“ rusud kukkusid džunglisse.
RA-5C ilmutas end uues ampluaas suurepäraselt, 60-ndate keskel tellis laevastik uue partii luurelennukeid. North American lülitas taas konveieri sisse ning valmistas veel 91 „Vigilantet“. Sedatüüpi lennukid lendasid 70-ndate lõpuni ning võeti relvastusest maha 1979. aasta novembris. Mereväe lennuväe ajalukku jäid nad kui keerukad masinad, millistel töötati välja uusi tehnoloogiaid ja ideid. Piloodid meenutavad siiani imestusega, kuidas neid monstrumeid laeva lennudekile maha toodi. Kuigi ka see polnud veel piir, 1963 aasta sügisel sooritasid transpordilennukid „Hercules“ ligi 20 edukat maandumist lennukikandja dekile..
http://www.patricksaviation.com/videos/cpasley/4274/




Loodetavast lugupeetavad märkasid, et jutt sai kirjutatud küllaltki iroonilises võtmes. Loomulikult ei küündinud A-5 „Vigilante“ ligilähedaseltki viienda generatsiooni hävitaja võimekuseni. Vaatamata Su-35ga võrreldavale tiiva erikaalule (380 kg/m2) ei võimaldanud väike võimsus lennukil sooritada ei „Pugatševi kobrat“ ega teisi keerukamaid kõrgema pilotaaži vigureid. Mis puudutab avioonika võrdlust, siis selles osas on kommentaarid arvatavasti liigsed.
Kuid fakt iseenesest, et juba viiskümmend aastat tagasi õnnestus luua lahingulennuk, mille paljud tunnusjooned vastavad viienda põlvkonna hävitajale, paneb järele mõtlema. Sealjuures projekteeriti „Lintšija“ kahekohalise pommitajana, tema loojatel polnud mõtteski ülimanööverdavus või kurikuulus märgatavus. Kaasaegsed insenerid löövad lahinguid ilma forsaažita helikiirust ületava ristlemiskiiruse pärast, parimad ajud lahendavad probleeme nähtavusega- näiteks, kus leida parim koht relvasektsiooni jaoks. Ning tihti, vallates ülikaasaegseid automatiseeritud projekteerimissüsteeme, uusimaid materjale ja nanotehnoloogiaid, ei suuda nad selle ülesandega toime tulla. Lihtsalt imetlusväärne, kuid „Vigilante“ loojatel õnnestus meie mõistes primitiivsete tehniliste lahendustega saavutada selliseid hämmastavaid tulemusi.



Автор Олег Капцов

http://topwar.ru/17308-istrebitel-pyato ... nazad.html

[väike rambo]

tulevikus oleks just vaja hästi kerged ja kiireid lennukeid mis sõidavad õhus nii kiiresti et padarid peavad neid lindudeks sest nende ehituse eripära võiks olla lennuki mõõtmed .radar ei vikseeri kui lennuki mõõtmed on väike mootori lennuki omad aga on valmistatud lahingulennukiks.nagu need kes omal ajal moskvasse põrrutasid väikelennukil ja punasele väljakule maandusid,oleks vaja just pisilennukeid toota sõjalisel eesmärgil kui naad lendavad nii madalal et radar ei vikseeri objekti lennukiks.ok.

[Lemet]

Siis kumb Padar, Gerli või Tanel? Või mõtlesid hoopis sotsist eurosaadikut Ivarit??? ok?

[Soobel]

Jah, maadleja Padar ei ole eriti väike, tema langeb välja.

[väike rambo]

Eks mõni täht ikka sassi läheb.