Eesti looduses välisabita ellujäämine

[Juhani Putkinen]

Meie häda Eestis on, et meie sissidel pole õhutõrjet. Seega venelased saa oma kopteritega madalatel lennukõrgustel lennata aeglaselt ja kui kusagil on termokaameraga midagi kahtlast saab sellele kahtlasele teha ringi peale. On parem olla ettevaatlik kui surnud.

Kui meie sissidel oleks õlalt lastavad Stingerid, siis olukord oleks oluliselt parem - aga ei ole.

Igal pool seda kõrget ja tihedat kuusemetsa pole, aga vaenlase tagalakolonne on ikka vaja varitseda.

Näiteks Narvast Tallinnani tee ääres on suhteliselt sitt olla. Tartust Tallinnani on natukese parem, aga ikka on vaja olla ettevaatlik. Vaenlane peab surema ja meil peab olema võimalus ellu jääda - ettevalmistama järgmist varitsust.

[Actual]

Alternatiivne variant oleks, kui iga siss teeks päevas juhuslikesse ja mittejuhuslikesse kohtadesse pidevalt lõkkeid
Kui metsades on pidevalt mitukümmend kuni sadakond parasjagu põlevat, hõõguvat, kustuvat lõket, ei jõua keegi neid ükshaaval kontrollida ega nende peale kopterilt huupi moona raisata. ainuke miinus, et metsatulekahjude oht kasvab oluliselt, kuigi ka metsatulekahju varjaks sokke kuivatava sissi kenasti ära

See "õpetus" kuulub selgelt lolluste hulka. Kui mingisse kaardiruutu tekib hirmasti lõkkeid, ei tule mitte õhurünnak, vaid tuleb hulk veoautodel jalaväelasi, kes asuvad seda kahtlast ruutu läbi kammina - kaugele sa ikka jõuad sealt lõkete juurest minna.

palju neid sisse metsades on: 10, 100, 1000, 10 000?
Kui lõkkeid on pidevalt erinevates kaardiruutudes sadades, ei jõua keegi neid jala üle kontrollida. Ja kui tulevadki jalaväega on see just see võimalus, kus sissistunud kaitseväel on võimalus vastupanuks, ehk tankid-soomukid-lennukid omavad metsas piiratud efekti. Kui veel see otsima tulnud jalavägi satub kammimisel neile seatud lõksudele ja püünistele, kurnab see moraali ja peagi hoitakse metsast parema meelega eemale.
Palju lõkkeid on mõeldav juhul, kui metsas on rahvast rohkem kui üksikud võitlejad, kes enamuse ajast tegelevad enda elus hoidmisega ja suvel natuke võitlevad ka

[OnuEnn]

"Kui metsades on pidevalt mitukümmend kuni sadakond parasjagu põlevat, hõõguvat, kustuvat lõket, ei jõua keegi neid ükshaaval kontrollida ega nende peale kopterilt huupi moona raisata."

põlisvaenlane teeb gradiga metsa maatasa ja ongi mure lahendatud. või ei tee midagi, mida ikka sellise lolli püromaaniga peale hakata...

[Jyrgenson]

Tegelikult tekkis mul üks omapärane küsimus. Kui tekkiks reaalne vajadus sissina metsas elada, siis kui kaua? Paistab tõttöelda natuke totra küsimusena mulle endalegi, aga seda küsimust olen endalt küsinud.
Üks asi on pikka aega elada looduse keskel ja kasvõi üksinda. Teine asi on elada varjatult teades, et elu on pidevalt ohus. Mingi hetk hakkab ellujäämis instinkt ja aated teineteisega vastuollu minema.
Mis teie arvate?

[Juhani Putkinen]

Sissimine Eestis ei saa olema mingi lühiajaline ekstreemne puhkus. Välja arvatud juhul kui siss on loll ja sureb kiiresti.

Vene väed tungivad Eesti territooriumile ja neid on vaja hakata kurnama ning nende logistikat hävitama. Eesti tava väed kogunevat kaitsma "Suur-Tallinat". Väga väikseid sissiüksusi on igal pool ülejäänud Eestimaat.

NATO-liitlaste poliitikud hakkavad tasapisi arutama kas peaks midagi ette võtma. Juhul kui Eestis käivad ägedad lahingud paar nädalat ja info sellest jõuab liitlaste avalikkusse operatiivselt sünnib lõpuks otsus, et Eestit on vaja kuidagi aidata ja hakatakse arutama kuidas aidata ilma, et tulemuseks on suur tuumasõda, nin tegema ettevalmistusi abistamiseks - näiteks suunatakse luure Eesti alale, mis seal tegelikult toimub. Jälle läheb aega nädalate viisi ja kogu aeg peab Eestis käima ägedad lahingud.

Jne.

See tähendab, et üks kolmandik sissidest võitleb, teine kolmandik puhkab, kolmas kolmandik teeb ettevalmistusi varitsusteks, luurab, hooldab varustust, jne. Pika peale sissid vajavad veel pikemaid puhkeaegu, varustuse täiendamisega tuleb üha suuremaid raskusi - intensiivsus väheneb, aga lahingud ei tohi vaibuda või liitlased ei tulegi appi.

Minu arvates seda sissimist on vaja jätkada intensiivselt ja tõhusalt kuude viisi, mitte ainult kuhugi peitu pugeda. Et see oleks võimalik, siis on vaja punkreid ja peidikuid, mis on ehitatud valmiks juba "sügaval rahuajal".

[OnuEnn]

me oleme muidugi oma teoretiseerimisega omajagu rappa läinud, algne küsimus oli: "Seljakotti pole, on koduvõtmed, mobiil, 100 krooni ja tsiviilriietus ja sõduri taust, soov oma üksuse juurde jõuda mingi hetk."

algandmeid on vähe ette antud, aga oletame, et küsija on tulnud hommikul sõbra või ühistranspordiga tööle, oletame et töökoht tähendab mingit väikefirmat ja selle kontorit kuskil külas või alevikus ja eesmärk on liikuda mobilisatsioonipunkti maakonnakeskuses. see peaks enam-vähem vastama küsija algsele olukorrale. ma lisaks siis selle koha pealt ka mõne mõttetuse omalt poolt.

algne ülesanne kõlab nagu 72 tunnine missioon, lähtume siis sellest. asi, millele oleks pidanud varem mõtlema, on nuga - ükskõik kas wenger/victorinox või mora lihtsaimate lahendustena. oletame, et küsija oli ettenägelik ja tal ripub võtmetega ühes pundis wenger classic http://www.wenger.ch/classic-66-1-066-049-000 (kõik siin nimetatud kaubamärgid on mainitud ainult seetõttu, et ma kasutan ise konkreetseid tooteid, mul pole seost ühegi nende müügi või tootmisega). edasi tuleks küsijal külastada kontori kööginurka ja sealt haarata kaasa suitsetajast kolleegi tulemasin, kasvõi tühi kui on tegemist mehhaanilise ratta ja tulekiviga isendiga ning tühi (või ka täis) nescafe kohvipurk http://parthenonfoods.com/images/Nescaf ... NEWPIC.jpg (või siis mõni analoogiline soovitavalt tihedalt sulguva kaanega tee- kohvi või muu plekkpurk mahus 0,2-1L, häda pärast ka kasvõi tükk fooliumi ning kui mitte midagi pole kontorist võtta, siis aitab lähimast teeäärest üleskorjatud tühi õllepurk) ja üks võimalikult suur prügikott , ideaalne kui 200L (soovitavalt tühi). puljongikuubikud ja tükisuhkur oleks juba luksus, aga kui need on saadaval, siis ei maksaks neid maha jätta. samamoodi võiks mõelda paari patareiga suituanduri, 4 kirjaklambri, 6 knopka, pliiatsi ja žileti ning mõne meetri juhtme kaasahaaramisele, kui need käepärast on. kui on võtta üks-kaks tühja õlle- või muud joogipurki, õnnestub teha neist piiritusepliit, analoogiliselt juhani nimetatud trangiale - http://en.wikipedia.org/wiki/Beverage-can_stove , ainsaks küsimuseks jääb sellele kütuse leidmine nii kiires olukorras. samas võib kasutada plekist konservipurki ka tahkekütuse (oksad, käbid jne) põletina, aga see on jätkuvalt juba luksuse teema, kohvipurgis saab vee keema ka pisikese lõkke peal.

edasi tasuks naaseda veelkord oma tööruumi ja laenata mõne naiskolleegi käest mõned tampoonid tulehakatiseks (tampax süttib kilest väljavõetu ja puhevileaetuna esimesest sädemest) ja telefonikataloogi vahelt piirkonna ja eesti kaardid (kehvakesed, aga parem kui mittemidagi). ja ega nagu polegi eriti kauem mõtet passida, võimalikult mittekahtlaselt väljapaistes (kogu kaasavõetud kraam taskutes ja nägu rahulik) liikuda lähima metsamassiivi suunas. kuna kompassi kontoris ei vedelenud ja küsija mobiil oli tõenäoliselt küsimise hetkel javapõhine nokia, siis ei sisalda ka see kompassi või navigaatorit. seega tuleb orienteeruda käekella või mobiiliekraanile kuvatud analoogkella ja päikese abil. nende kooskasutamine võiks olla eelnevalt selgeks tehtud. javapõhise mobiili probleem on muidugi see, et tüüpiliselt ei saa neid kasutada nn "lennurežiimis" ehk ilma raadiosidet sisselülitamata, nii et tegu on turvariskiga ja seda peaks tegema nii vähe kui võimalik.

72h missiooni jaoks vajalikus koguses vett ja toitaineid leiab eesti loodusest piisavalt, ööbida saab kuuse all ja vajadusel on võimalik prügikotti paduvihma ja tormi kaitseks kasutada. väiksemast võib mõne sisselõike abil vihmakeebi tekitada, mis hoiab elutähtsad organid kuivas ja soojas.

eespoolviidatud suitsuanduri(te)st, kirjalkambritest, knopkadest, pliiatsist ja žiletist saab kokku panna raadio, mis võimaldab ennast viimaste arengutega kursis hoida http://es0adc.wordpress.com/2012/08/23/ ... ol-ii-osa/

see, kuidas sissida, kui 72h missioon on üleläinud pikemaks varjamiseks ja vastutegevuseks, on juba teine teema.

[Unto Pulkkinen]

Soojuskaamera proov
Kapten Trumm:

Siin hinnatakse termokaamerate võimalusi kõvasti üle - nii tundub.

Olen nõus selle asjaga.
Umbes 15 aastat tagasi Soomes meil oli sissiõppused talvel.
Proovime maastikul, kui lihtne oleks avstada sissijao lennukist soojuskaameraga.
Lennuk lennas 200-300 m kõrgusel risti-rästi meie üle.
Meie jagu oli suusadega männimetsas.
Alati, kui lennuk tuli kohale, keerasime puu taha.
Hiljem vaatasime videot seda, aga polnud midagi vaatlust nähtaval.

Teine proov oli snaipriõppusel ka talvel.
Mehed olid lumes positsioonil ja soojuskaameraga otsime neid.
Midagi ei leidnud 30-40 meetri kauguselt, kui näo oli kattud.
Peast läheb kõike rohkeim soojust.

[setu]

+1 Untole

Lihtne teadmine kuidas lihtsalt ja loogiliselt käituda - on ellujäämise alus. Metsa minek on alati kehva varustuse juures õigustanud ülekaaluka vaenlase ees. Mingit õhutõrjet ei ole vaja sissile kunagi. Oluline on hoida väga ranget distantsi kaasvõitlejatest ja sõjalise edu tagab see - et vaenlane ei oleks passiivne logistiliste sõlmede ülevõtmisel ja kurnab seega sisside ressurssi - vaid sissil on võimekus pika maa tagant hävitada vaenlase tehnikat ja isikkoosseisu. See tagabki sissile turvatsooni, sest siss ei näe vaenlase üldpilti. Ülekaalukas vaenlane näeb üldpilti ja oskab ressursisäästlikult ja optimeeritult rehabiliteerida sisse ja territooriumi hoida oma kontrolli all.

siss-snaiper/täpsuslaskur on parem, kui siss kuulipildujaga;
siss-AT miinidega on parem kui siss 84mm Carl Gustaviga;
siss jalgrattaga on parem kui siss ATVga, autoga või veoautoga;
siss miinipildujaga on parem kui siss M2 Browninguga
siss binokliga on parem kui siss Harrisega;

jne

[alari]

Lihtne teadmine kuidas lihtsalt ja loogiliselt käituda - on ellujäämise alus. Metsa minek on alati kehva varustuse juures õigustanud ülekaaluka vaenlase ees. Mingit õhutõrjet ei ole vaja sissile kunagi. Oluline on hoida väga ranget distantsi kaasvõitlejatest ja sõjalise edu tagab see - et vaenlane ei oleks passiivne logistiliste sõlmede ülevõtmisel ja kurnab seega sisside ressurssi - vaid sissil on võimekus pika maa tagant hävitada vaenlase tehnikat ja isikkoosseisu. See tagabki sissile turvatsooni, sest siss ei näe vaenlase üldpilti. Ülekaalukas vaenlane näeb üldpilti ja oskab ressursisäästlikult ja optimeeritult rehabiliteerida sisse ja territooriumi hoida oma kontrolli all.

Mis seeni sa sööd?

[Juhani Putkinen]

Mingit õhutõrjet ei ole vaja sissile kunagi.

Olen eriarvamusel.

Kui sissidel pole õhutõrjet, siis vaenlane saa vabalt jahtida sisse lahingkopteritega madalatel lennukõrgustel ja aeglaselt. See raskendab sisside elu oluliselt.

Kui sissidel (kõikidel muidugi pole vaja) oleks Stingerid ja nad vahepeal laseksid vaenlase koptereid alla, nii vaenlane ei saa enam lennata madalatel lennukõrgusel nagu tahab. See raskendab oluliselt sisside ülesleidmist.

[Kapten Trumm]

Venelaste Afganistani üks peamine tarkus oli, et kolonne tuleb saata lahingukopteritega. Nagu see juhtus, oli RPG-meestel peenike pihus.

Kui varitsusgrupp osutub sellises olukorras avastatuks (mis juhtub hiljemalt tule avamisega), siis lahingukopterid teevad selle varistuspositsiooni pihuks ja põrmuks, jäädes ise suhteliselt vigastamatuks (Mi-24 on suht immuunne (vähemalt eestvaates) 7,62 tulele.
Edasi on 2 varianti
a) minna julgelt kontakti lähedalt, kuid olla valmis kopterite tõrjeks (eeldab MANPADSe)
b) minna kontakti lühkeseks ajaks või kaugusel, mis muudab su avastamise keerukaks (eeldab mingeid Spike tüüpi "kaudtule" asjandusi).

Igat supikööki muidugi kopteritega ei saada, aga edasi pressiva brigaadi kolonni eesjulgestusega võivad nad täitsa vabalt kaasas olla.
Nende olemasolul on MANPADSi vaba varitsus (tõenäoliselt esimene lahinguliik, mida meil suudetakse organiseerida) suht suitsidaalne teguviis.
Nagu piloot märkab, et tekkinud on kontakt, lastakse vastav teeäär mittejuhitavate reaktiivmürskudega üle.
Sellisel juhul siis jalavägi tõmbab end varistuse vastaspoolel teed asuvasse maanteekraavi ja hoiab nina mättas.
Soomukitele need killu- vms moona plahvatused suurt häda ei tee, kuid varitsuse eemaldumise rikuvad ära (paha juhuse korral sunnivad kohe kontakti alguses varistuse põgenema).
Seejuures pole mingi IR pilt niiväga oluline, kontakt fikseeritakse kas kaitstava kolonni väljakutse järgi või iseseisvalt - kontaktile iseloomuline plahvatuste ja suitsupilvede tekkimisel.

Kui liitlased on õhuruumis, võib üritusega kaasneda vene hävitajate top cover, mille ülesanne on siduda vastast õhulahinguga ning mitte lasta teda kopterite/kolonnide kallale.
Su-25ga on kolonnide katmine keerulisem, probleemiks suur kiirus ja kehvem ülevaade kabiinist.
Muidugi on ka igasugu vihmased ilmad, udu ja rämedalt umbes maastik, mis sellist tegevust oluliselt segab.
Minuarust meie probleem harjutustel on see, et ÕT on "kellegi teise" mure ja varitsusgrupp muretsegu vaid enda tiibade julgestuse eest (nt vastase patrullide vastu).

[gruppen]

[quote="Jyrgenson"]Üks asi on pikka aega elada looduse keskel ja kasvõi üksinda. Teine asi on elada varjatult teades, et elu on pidevalt ohus. Mingi hetk hakkab ellujäämis instinkt ja aated teineteisega vastuollu minema.
[quote]

Ainult metsaga ei saa üldiselt piirduda. Pikim varjuja pani 39 aastat Eestis vastu, kuni surmani. Ei soovinud välja tulla, ilmselt seesama ellujäämisinstinkt tagas selle, kuigi jah...

[Jyrgenson]

Kogu lugupidamise juures selle inimese suhtes kes nö 39 aastat vastu pani, julgen kahelda kas ta ikka võitles vabaduse eest. Pigem on see kõik tagantjärele idealiseeritud, aga ilus on see kindlasti.
Et keegi valesti aru ei saaks, siis ikkagi minu sügav lugupidamine ja austus selliste inimeste suhtes, aga kusagil algab ja lõppeb ratsionaalsus.

[Juhani Putkinen]

Kui varitsusgrupp osutub sellises olukorras avastatuks (mis juhtub hiljemalt tule avamisega), siis lahingukopterid teevad selle varistuspositsiooni pihuks ja põrmuks, jäädes ise suhteliselt vigastamatuks (Mi-24 on suht immuunne (vähemalt eestvaates) 7,62 tulele.
Edasi on 2 varianti
a) minna julgelt kontakti lähedalt, kuid olla valmis kopterite tõrjeks (eeldab MANPADSe)
b) minna kontakti lühkeseks ajaks või kaugusel, mis muudab su avastamise keerukaks (eeldab mingeid Spike tüüpi "kaudtule" asjandusi).

Oleme küll natukese teemast väljas, aga olgu pealegi.

Sissidele on Stingeri taolisi õhutõrjerakette tingimata vaja, ilma nendeta sisside elu on raske.

Näiteks Kusti kasutamisega reedab oma asukoha suurepäraselt välja, kuulipilduja kasutamine sama koha pealt pikkade valangudega on peaaegu suitsiid. Varitsusest eemaldumine kaotusteta on väga raske.

Seega minu seisukoht on veelgi, et sissid ei tohi mingeid granaadiheitjaid, miinipildujaid, kuulipildujaid ega isegi automaate kasutada varitsustel.

Aga teest umbes 25 m kaugusel teest võiks küll olla hästi maskeeritud külgmiin, mida initseeritakse distantslõhkeseadmega suurusjärgus 500 m kauguselt teest (vaenlasest) raadioteel. Üks siss või lahingpaar istub augus hästi maskeerituna ja vajutab nupule kui vaenlane on orientiiri kohal. Võib-olla siss jääbki istuma oma auku veel pikaks ajaks ja teda ei keegi leia üles.

On väga oluline olla KAUGEL teest. Tee ääres saab tuld munadele küll ja küll nii kolonnist kui kopteridest - aga kui siss kükitab augus poole kilomeetri kaugusel teest, nii sinna vaevalt keegi tema pihta tabamust saa. Sinna võiks isegi endale hea "tooli" ehitada oma auku, et oleks eriti mugav istuda. Termoses võiks veel olla puljongi koos võileibadega nautida kohe pärast paugu tegemist.

[OnuEnn]

500 meetrit juhtmevaba juhtimist metsas tähendab päris korralikke antenne ja saatevõimsust. mitte et see teostatav poleks, aga mobiilside on ilmselt selleks ajaks maas ja tuleb autonoomsete süsteemidega arvestada.