Seega pole Jüri Mõisa mõttelaadi propageerivate süüdimatute tüüpide lalin vähemalt meie seltskonnale siin eriti tõsiseltvõetav
Tegelikult on seda lapsejuttu ja liialdusi (eilses teles - Eesti oleks üks omavalitsus) kõrvale visates Mõisa jutus täiesti iva olemas. Nimelt see, et riiki õhukese kihina leivale määrides toekat suutäit ei saa. Sõjalistes terminites ei minda ka jalaväerühmaga 5 km "rinnet hoidma", sest see ei hoiaks midagi, vaid hõivatakse endale jõukohane võtmeala ja kaitstakse seda. Seda näitab ka hästi igasugu ääremaade käekäik, kus valla eelarvest jätkub hädapäraselt vallavalitsuse palkade maksmiseks ja küla peatänava lumest puhastamiseks.
Mingit riigi toetavat kätt sellisest omavalitsusest ei saa ega hakkagi saama. Sama käib ka kinnipandud prügikonteineri kustutusvõimega päästekomandode või mitme valla peale üheainsast mehest koosneva "alatises valmiduses" konstaablipunkti kohta. Lihtsalt sellisel kujul nagu täna on/oli, on see riik ikka kõlisev formaalsus, kõlinatki teevad ribikondid, kus vahel enam liha pole.
Kui aga läheb asi kokku panekuks, on kohe hirmus hädakisa - ja kisa teevad ikka need, kelle käest võimuhoovad ja mugav koht ära võetakse. Et inimesed kannatavad, võim kaugeneb jne. Olen suviti maal Eesti vaeseimas vallas, seal tähendab täna "lähedane võim" seda, et vallakeskus asub täna 20 km kaugusel keset eikuskit (jala ei kõnni) ja buss sinna käib ühe korra nädalas. Selline "riigivalitsemine" on oma sisult kohaliku võimunomeklatuurale töökohtade loomise äriprojekt ja ei enamat. Kui vallas oli külade veeprogramm, oli vallal võimalik osaleda tervelt ühe salvkaevu rajamises valla peale, sest rohkem polnud raha, lähedane võim, "avalikud teenused" ja rahva tõeline teenimine my ass...

/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.