Arvamusliidrid uuest kavast

[Leo]

Kuigi on loodud uus teema http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 35&t=29077 tahaks ikka siia jätkata, sest rootslaste ohuhinnangust voib hea tahtmise korral palju välja lugeda Eesti kohta. Minnes allika juurde, on siis jututeema tekitanud seminari materjalid, millest saab täpsemad numbrid:
http://www.slideshare.net/fullscreen/kk ... um-2013/27
Samuti on siin seminari materjalid rootsi keeles:
http://kkrva.se/det-operativa-dilemmat/

Kogu seda dokumenti ymber jutustamata näevad Rootsi ohvitserid peamise probleemina, et kaitsejoud on keskendunud välisoperatsioonidele ja väheneva eelarve tingimustes (2001 1,8%, 2005 1,5% ja 2012 1,2& GDPst) ei ole olemasolevate yksustega voimalik Rootsit kaitsta, kui Läänemerel madinaks läheb. Variantideks on siis eelarve suurendamine voi keskendumine Stockholmi kaitsele voi sojaline liitumine. Hetkel eelarve 9 miljardile SEKile tahetakse juurde 3-4 miljardit.

Me voime ju seda pidada poliitiliseks voitluseks eelarve nimel ja oma staatuse hoidmiseks, kuid pigem on selle taga ohvitseride konkreetne mure, mis juhtub siis, kui Venemaal ja NATOl tekib näiteks Baltikumi pärast reaalne vastasseis? Eriti murelikuks muutus asi peale 080808 koflikti, kus Venemaa kasutas ära soodsat rahvusvahelist olukorda oma regionaalse staatuse tugevdamiseks 5 ööpäeva kestnud sojaga.

Reaalselt on Rootsi maaväel täna lahingyksuseid 7 mehhaniseeritud pataljoni a 900 voitlejat, nendest 4 IFVe ja 3 APCde peal.Vastavalt 160 ja 120 yhikut tehnikat. Tuletoetuseks 3 tankikompaniid 45 Leopard 2ga ja 2 pataljoni kokku 24 155 mm iseliikuva haubitsaga. Lisaks palju tehnikat ladustatud voi myygis, sest selle kasutamiseks ei ole raha ega inimesi. Nendegi väheste maavägede mehitamisega on probleeme ja ei ole piisavalt vabatahtlikke, kes sooviksid teenida kaadrikaitseväelasena. Häda korral ei piisaks neid isegi pealinna kaitsmiseks. Näiteks rootslased oleksid abitud, kui venelased sooviksid Läänemere kontrollimiseks vallutada Gotlandi saare, mille garnisoni moodustab Kodukaitse kerge jalaväepataljon 400-500 voitlejaga ja hiljuti paigutati saarele ka IFV kompanii. Rootlaste meredessandi voimekus on 1 amfiibpataljon. Sisuliselt on Gotland ka pealinna kaitse nurgakivi, sest sealt oleks lihtne korraldada lennutegevust Rootsi suuremate linnade vastu voi koguda yksusi meredessandiks. Rahapuudusel on vähendatud uue relvastuse hankeid, näiteks OT-raketid ja TT-raketid.

Ehk siis kylma soja aegsest massilisest reservarmeest ollakse liikunud teise äärmusesse. Rootsi suudab kyll mehitada ja hoida mehaniseeritud pataljoni missioonil, kuid oma riigi kaitse on nadi. Samas Venemaa sojaline aktiivsus Läänemerel touseb ja meri on venelastele oluline nafta- ja gaasitransiidi kanal.

Teiseks lennuvägi, mis on suur kuluallikas, sest pädevuse hoidmiseks peavad lendurid regulaarselt lendama paarsada tundi aastas ja igal hävitajal peab olema 2 kinnitatud pilooti. Plaanis oli hoida lendamas 100 modernset C ja D mudeli JASi neljast lennuväebaasist, kuid hetkel suudetakse käigus hoida keskmiselt 16-20 hävitajat igast baasist ehk 64-80 hävitajat, millest korraga on valves 4-8 lennukit igast baasist. Lennutegevust tahetakse koondada kolme baasi, mis jätab riigi pohjaosa katmata. Vähendatakse relvastusehankeid, näiteks uued täpsuspommid ja raketid.

Tähelepanuta ei saa jätta Rootsi Kodukaitset, mis moodustab ligi poole kriisiaja vägedest. Kokku 40 pataljoni kohaliku infra kaitsele ja ohudessanditorjele keskendunud kergejalaväge. Pataljonis 300-700 voitlejat, kokku 20 000, ehk keskmine pataljon on 500 voitlejat. Kodukaitse aktiiv osaleb aasta jooksul 2x4 päeva pataljonioppusel, reserv 4 päeva, kuid enamik kompaniisid korradavad väiksemaid kohalikke treeninguid ohtuti ja nädalavahetustel. Kodukaitse voimekust piirab tosiselt TT-rakettide ja miinipildujate puudumine. Vordluseks, näiteks Soome maakuntakomppanias on 3 tk 81 mm MPsid ja Helsingi kompaniis ka TT-ryhm.

Rootsi ja Eesti olukordi vorreldes ei ole meil eriti midagi ärbelda. Suur aur ja raha läheb 1 kompanii hoidmisel missioonidel ja surematu reservbrigaadi mehitamisel. Ehk jouame varsti ka teise brigaadi mehitamiseni.

Kaitseliidu paisutamine 20 tuhandelt 30 tuhandele olukorras, kus 20% inimestest osaleb 80% tegevustest, ei ole motekas. Selle asemel tuleb olemasolevad korralikult käima panna, leida neile struktuuris koht ja tegevus. Ei ole mingit motet värvata rahvast juurde, kui iga maleva enamiku moodustavad surnud hinged. Näiteks aasta parimaks kaitseliitlaseks saanud reservohvitser tunnistas, et tema kompaniist töötab välismaal 10-15% meestest.

[Larry]

Näiteks aasta parimaks kaitseliitlaseks saanud reservohvitser tunnistas, et tema kompaniist töötab välismaal 10-15% meestest.

Tegelikult ütles Aasta Kaitseliitlane siiski, et tema kompaniist töötab välismaal 10- 15 meest, mitte et nende protsent on 10- 15. Aga mis KL arvukuse suurendamise forsseerimisse puutub, siis olen nõus Leoga - tegeleda tuleks esmalt olemasolevate meestega ja nad tegevusse kaasata, sest passiivne liikmeskond on tõesti hetkel liig suur.
Mis rootslastesse veel puutub, siis alles hiljuti oli delfis uudisnupp intervjuust Carl Bildtiga, kus too olevat öelnud, et Rootsi ei jää Balti riikides sõja puhkemise korral erapooletuks kõrvalseisjaks vmt. Mida see meile võiks tähendada? Leo poolt eeltoodust paistab, et reaalset sõjalist tuge suudaks pakkuda ehk lennuvägi ja vbla natuke ka merevägi. Kõik see Rootsi abi koondub kusagile Gotlandi saarele, kust on kõige lähem lennata ja ka mereteid valvata. Samuti võiks kõne alla tulla meie NATO liitlaste lennukid rootslaste lennuväljadel, mida mingis teises uurimuses peeti võtmetähtsusega asjaoluks Balti riikides toimuva õhusõja puhul, kuna NATO liikmete enda lennuväljad asuvad meist liiga kaugel. Kui Rootsi tõesti konflikti korral nii käituks (isegi kui oma vägedega otseselt ei sekkuta), et oma baase kasutada lubab, siis oleks see oluline muutus meile positiivses suunas.

[Kapten Trumm]

Tegelikult ütles Aasta Kaitseliitlane siiski, et tema kompaniist töötab välismaal 10- 15 meest, mitte et nende protsent on 10- 15

Mis teeb sisuliselt sama välja....

[hillart]

[tommy]

http://www.mil.ee/et/uudised/7532/eesti ... l-koostood

[Lemet]

Andrus Öövel: oleme hakanud liiga palju teiste abile lootma

Piirivalvelt riigikaitse ülesannete võtmine oli viga, arvab endine piirivalvejuht ja kaitseminister

Ei tohi välistada võimalust, et satume üksi kurjaga vastakuti, toonitab Andrus Öövel, kaitseminister aastatel 1995–1999.

••1990. aastate esimesel poolel plaaniti Eestile enam kui 100 000-mehelist reservarmeed. Nüüd, nagu ma aru saan, mõistetakse, et vahendeid nii suure armee jaoks ilmselgelt ei ole?

Nii kaugele kui mina mäletan, pole keegi riigikaitselist mõtet kandnud eruohvitseridest planeerinud 100 000-mehelist jõudu. See arv tähistas teoreetiliselt mobilisatsioonikõlblikke inimesi. Juba esimesed plaanid, mis Elvo Priksi (kunagine kaitseministeeriumi asekantsler – T. T.) juhtimisel 1990-ndate algul koostati, nägid ette rahuaja tingimustes 10 000–15 000 mehe väljaõpet ja kõikide jõudude koondamise korral 40 000–50 000-mehelist kaitseväge.

20 aastat oleme pidevalt purelenud. Kaitseminister Urmas Reinsalu on märkinud senise riigikaitse planeerimise puudusena tegelemist liiga paljudes suundades. Kõikehõlmavus ja soov saavutada võimalikult palju pole alati halb. Kuid lubamatu on järjekindluse puudumine ja liiga sagedane kavade muutmine. Just kiirustatult ja läbimõtlemata tehtud otsused strateegia, infrastruktuuri (Jägala), relvastuse ja struktuuride muutmiseks on tarbetute kulutuste põhjuseks.

Tunnustust väärib kaitseliidu mitmekülgne areng. Teisalt tekitab muret sellele vabatahtlikkusele rajatud organisatsioonile pandud ülesannete raskus. Mitmed nendest käivad täidesaatvat riigivõimu mitteomavale kaitseliidule ilmselt üle jõu. Territoriaalse maakaitse mõiste taastumine kinnitab, kui väär oli piirivalvelt riigikaitseliste ülesannete äravõtmine. Kaitseliit kaotas sellega arvestatava võitluskaaslase.

••Eesti riigikaitse alustaladeks on NATO-liikmelisusega saavutatav kollektiivkaitse ning ajateenistusel ja reservarmeel põhinev esmane iseseisev kaitsevõime. Kas nendele lahendustele oleks olnud alternatiive?

NATO-ga ühinemisele polnud ega pole alternatiivi. Kuid selle järel oleme hakanud liigselt teiste abile lootma. Mitte kunagi ei tohi eirata võimalust, et meie liitlased siseprobleemide või rahvusvahelise olukorra tõttu ei saa kollektiivkaitse sõjalist toetust kohe rakendada ja meil tuleb üksi kurjaga silm silma vastu seista.

Kahetsusväärne on, et hoolimata algusaastate paljulubavast edust Balti ühisprojektide vallas pole me suutnud luua ühist kaitsevõimet oma lähinaabritega.

Kaitseväe praktilises tegevuses on saanud valdavaks missioonikesksus kuni põhimõtteni „Meie kaitseväelased kaitsevad Afganistanis Eesti vabadust”. Liitlasvägesid ei viidud Afganistani meie vabaduse kaitseks. Ei otseses ega kaudses mõttes.

Muidugi sõltume me globaliseerunud maailmas üksteisest, aga peale globaalpoliitika on meil siin ja praegu, nii kaugele kui suudame unistada, vaja rahva ja riigina alles jääda.

••Kas Eestis on riigikaitseküsimused tähelepanu alt kadunud?

Igapäevaste ellujäämismurede käes vaevlevas innovaatilises Eestis pole inimestel piisavat huvi riigikaitsetemaatika vastu. Selle situatsiooni muutmine on üks suuremaid väljakutseid kaitsevõime arendamise eest vastutavates ametkondades.

Ilma avalikkust otsustusprotsessi kaasamata ei saa me loota, et inimesed on vastutusmomendil meiega. Tüüpiliseks näiteks on uue kaitseväe teenistuse seaduse koostamise ja menetlemise protsess. Avalikkust kaasamata valminud, vaid „ametkondlikuks kasutamiseks” võimaldatud eelnõu võeti riigikogus vastu suvevaheajale minnes, kiirustades ja ilma ühtki küsimust sisuliselt arutamata.

Loodan, et kaitseminister Reinsalu ja kaitseväe juhataja Riho Terrase välja öeldud tõde: betoon ei sõdi, riigikaitse keskmeks on inimene, saab kivisse raiutud ja siis betooniga kinnitatud ministeeriumi ja peastaabi seinale.

Arusaamatu on uue, aprillis 2013 jõustuva kaitseväeteenistuse seaduse suhtumine kaitseväelastesse. Jättes kõrvale lisafinantseerimist nõudva palgaküsimuse, on arusaamatud olulised muudatused kaitseväelaste õiguslikus ja moraalses seisundis, mis ei nõua mingeid kulutusi.

Lepingulise tegevteenistuse ja karjäärisüsteemi kaotamisega muutuvad riigile truudusvande andnud kaitseväelased avaliku teenistuse ametnikeks, kes enam ei teeni rahvast, vaid töötavad kaitseväe nimetust kandvas riigiasutuses. Eesti Vabariigi nimel antav kaitseväeline auaste muutub lihtsalt ametikohale vastavaks nimetuseks. Riigi kaitsmine on enam kui töö. Palk pole selles andumuses ainumääravaks komponendiks. Seaduse mõttest tulenevalt võib alates 1. aprillist 2013 pidada kaitseväelasi „hooajatöölisteks”.

••Millised olulised otsused oleks tagantjärele tarkusega võinud jätta tegemata või mida oleks võinud teisiti teha?

Tagantjärele manitsen end tihti kannatamatuse eest. Meil oli kiire, aga vahel tormasime ehk liiast. Majast väljas nõudsin liiga tihti teostamatut. Seda enam, et tingimustes, kus mu õigus nõudagi oli tõsiselt küsitav. Tagantjärele tahan vabandada mõlema kaitseväe juhatajaks olnud kindrali ees, et neid piisavalt ei mõistnud ega aidanud.

Usun, et ükski riigikaitsega seotud juht ei saa kunagi teha küllalt, et ta võiks häbita tagasi vaadata Kurkse tragöödiale. Ma ei räägi süüst, ma räägin vastutusest. Me kutsusime poisse meesteks ja innustasime neid tegudele, vahel näitasime isiklikku eeskuju. Nad järgnesid meile, aga meie osutusime võimetuks tagama nende allesjäämist.

••Mis läks korda?

Riigikaitsele sai laotud alusmüür. Kui 1995. aastal arvati paljudes peredes, et mõistlikum kui poja ajateenistusse saatmine on hankida talle arstlik vabastus, siis 1999. aastal sai kaitseministeeriumi sekretär kaks telefonikõnet päevas, kus lubati minister „tõrva valada”, kui helistaja poega teenistusse ei kutsuta. Kitsikus polnud meestega, vaid vooditega. Mis kõige olulisem, oli tekkinud plejaad „kunnaseid”, kes tahtsid, sest uskusid.

••Mis on praegu Eesti riigikaitse suurim väljakutse?

Avatus. Kaitsevägi või kogu riigikaitsesüsteem ei saa seista ühiskonna kõrval. See peab olema osake tuksuvast organismist, mis käib sama jalga.

Tuleb saavutada, et võimalikult paljude otsuste väljatöötamisel oleks ideeautorite kõrval kaasatud ka otsuse täitjad ja erapooletud asjatundjad.

[Kapten Trumm]

Liiga paljudes suundades tegelemine - on kahe otsaga asi.
Ühes-kahes suunas tegelemine ja selle ilusti väljaarendamine annab aga tulemuseks nishiarmee.
Nishiarmee on siis armee, mis ei ole iseseisvaks lahingutegevuseks pikemat aega võimeline.
Pigem tuleb häält tõsta, et 2% on ka liiga vähe.
Seda "alusmüüri laotakse" ja "välja arendatakse" juba liiga kaua, vindumise põhjus on ka rahapuudus.
Piirivalve mendistamise osas hääletaks 2 käega poolt.
Piirivalve kui sissivõitluse üks allikaid 1990ndatel oli nii reaalne kui ka teostatav rahaliselt - kui ka loogiline. Piirivalvurid peavad end peale vastase üleminekut nagunii metsas varjama hakkama, miks mitte neid siis kasutada ühtlasi vastase kahjustamiseks.
Kahjuks on see suund koos EL ja NATO fantaasiatega allavett lastud minna.

[Leo]

Palun vabandust väära tsitaadi pärast, aasta kaitseliitlane rääkis ikkagi meestest, mitte protsentidest. Samas on ka see oige, et KL kompaniid on reeglina alamehitatud ja kui nimetatud 10-15 voitlejat on juhid, siis on see palju suurem kaotus kui sama palju reamehi.

Rootslaste abist rääkides. Poliitikud ikka armastavad igasugu loosungeid, kuid kui täpsustada, siis tuleb vastuseks mingi hämamine. Seda oleks voinud ka pärida, mis abi ta konkreetselt motles? Variante ju on, alates sellest, et Rootsi paigutab osa oma lennuväest ja laevadest Baltikumi, näiteks Ämarisse 16-20 hävitajat koos teenindava personaliga ja moned all- ja pealveelaevad Paldiskisse, kes siis ohuruumi puutumatusega tegelevad ja takistavad Gotlandi ärastamist venelastele. Selline vägede paigutamine muidugi eeldab rootslaste valmidust lahingutegevuses osaleda ja kaotusi kanda. Kuivem ja kindlam tunne on oma baasides istuda ja lubada NATOl Gotlandit oma lennuväe ja laevade baasina kasutada. Tegelikult motles minister pigem Nordic Battle Groupi kasutamist Baltikumis, millest rootslased moodustavad enamiku. Soomlased suhtusid kyll NBG rootslastesse väga kehvasti, sest need paistsid silma peamiselt NBG käise-embleemil oleva heraldilise eluka kohitsemisega feministide survel. Soomlased on mulle öelnud, et kui asi tuliseks läheb, siis pigem Eesti kompanii kui Rootsi pataljon, sest eestlased lähevad lahingusse kui rootslased alles eetika ja esteetika teemadel staabikoosolekut peavad.

EPV sissiteema tuli soomlastelt, kus PV koolitab ajateenijatest väga korralikke reservyksuseid, seda peetakse elitaarseks teenistuskohaks kuhu on korralik konkurss ja Soome PVl on väga konkreetsed SA kohustused. Sarnane olukord, väikeriik suurriigi naabrina. EPV ajateenijate väljaope oli kindlasti korralik ja EPV esimestel aastatel oli ajateenijatest ka palju abi maastikupiiri patrullimisel ja reservina. EPV nudimine hakkas juba ammu, koigepealt kadusid ajateenijad ja SA kohustused. Paljud PV ohvitserid lahkusid EKJ ridadesse. PPA tekitamisega on asi veel hullemaks läinud. PV peab täitma politsei kohustusi ilma erialakoolituseta politseinikest väikema palga eest organisatsioonis, mille juhid on valdavalt politseinikud. Sellest on väga kahju, sest tegelikult EPV norgeneb pidevalt ja Eesti piir on ikkagi EL välispiir. Ma saaks aru piirivalve politseistamisest kusagil Kesk-Euroopas, kus piir on peamiselt joon kaardil, kuid Eesti oludes on näha, et piirivalve politseistamine on rumalus.

[hillart]

[Kapten Trumm]

EPV sissiteema tuli soomlastelt, kus PV koolitab ajateenijatest väga korralikke reservyksuseid, seda peetakse elitaarseks teenistuskohaks kuhu on korralik konkurss ja Soome PVl on väga konkreetsed SA kohustused. Sarnane olukord, väikeriik suurriigi naabrina. EPV ajateenijate väljaope oli kindlasti korralik ja EPV esimestel aastatel oli ajateenijatest ka palju abi maastikupiiri patrullimisel ja reservina. EPV nudimine hakkas juba ammu, koigepealt kadusid ajateenijad ja SA kohustused. Paljud PV ohvitserid lahkusid EKJ ridadesse. PPA tekitamisega on asi veel hullemaks läinud. PV peab täitma politsei kohustusi ilma erialakoolituseta politseinikest väikema palga eest organisatsioonis, mille juhid on valdavalt politseinikud. Sellest on väga kahju, sest tegelikult EPV norgeneb pidevalt ja Eesti piir on ikkagi EL välispiir. Ma saaks aru piirivalve politseistamisest kusagil Kesk-Euroopas, kus piir on peamiselt joon kaardil, kuid Eesti oludes on näha, et piirivalve politseistamine on rumalus.

Mäletan, et omal ajal oli mendistamise retoorika põhjendus miski abstraktine "valge ilma tava" ja "EL tahe".
Soome on täpselt samasugune EL piiririik.
Kas seal on ka teemaks piirivalve sõjalise võimekuse lõpetamine?

[allatah]

Post kustutatud.

[Hjalmar Nelk]

Mäletan, et omal ajal oli mendistamise retoorika põhjendus miski abstraktine "valge ilma tava" ja "EL tahe".

Eks see asi tulnud niimoodi vaikselt samm-sammu haaval. Oma sisside koolitamisest loobus PV ise, sest kaitsevägi pidas ebamõistlikuks taolise koolituse hinda. Kui mälu ei peta, siis sajandivahetusel maksis kaitseministeerium iga koolitatud sissi eest ca 1 miljon krooni aastas. See tundus suur summa olevat. Teisisõnu pani PV lihtsalt rehepappi ja tahtis palju muudki kaitseväe turjale saada. Kui see sissiasi (sisuliselt ainuke asi, mis PV-t riigikaitsega sidus) ära langes, siis PPA oli järgmine loogiline samm. Kas kella saab tagasi keerata? Raske, kui mitte võimatu. Ja kas olekski tarvis?

[Hjalmar Nelk]

Ja Soomega võrdlemine on (nagu reeglina alati) kohatu. Miks küll meie ei ole nagu Soome? Äkki me ei olegi Soome?

[Kapten Trumm]

Ikka, herr Nelk.
Edukas riigihaldus näeb ette:
1. kõigepealt on vaja laps koos pesuveega üle parda visata, saates seda elegantset lendu mingi moeka retoorikaga "arenenud maailma tavast" (mis tegelikult on irrelevantne)
Laps on siis metafoor, jutt on siis toiminud või ammu leiutatud asjast.
2. siis vahepeal juhtub midagi, kõik kakuvad juukseid ja otsivad süüdlasi, kuid keegi reaalselt ei vastuta lapse üle parda viskamise eest. Hullemal juhul juhtub midagi.
3. siis "avastatakse" see veega üle parda läinud laps, käivitatakse kiiresti jalgratta leiutamine ja see peagi "leiutatakse", ainult produkt on kahtlaselt sarnane punktis 1 üle parda visatuga, edukatele leiutajatele jagatakse ordeneid, ametikohti ja paguneid...tekib ainult küsimus, miks see jalgratas alguses üle parda üldse visati....

Näiteid praktikas:
1. Eestis oli 90ndatel täiesti toimiv sissikoolitus, nii kupis kui PV-s (tegelt oli ka ajateenistusel põhinev sõjaline PV nagu Soomes).
2. Siis lendas laps üle parda, algasid NATO ja EL orgasmid.
3. Nüüdseks on sissikoolitus taastamisel (loe oleme tagasi punktis 1, lihtsalt kõvasti aega ja raha raisati).

Kui hästi järgi mõelda, siis ka nt Jägala linnak kuulub samasse zanrisse - kus peagi oleme tagasi samas punktis, mis 90ndatel. Ilmselt sama teema juhtub lähikümnenditel ka selle paljuräägitud "laiapõhjalise riigikaitse" elik tsiviilvalmidusega.

1. Kunagi vene ajal olid olemas eraldi väeosad sisekorratuste ja nn tagalavalve puhuks - nimetati siseväed (ka Eestis asus üks miilitsapataljon ja sisevägede polk - tõsi see valvas vanglaid). 2. Vahepeal käisid üle professionaalsuse, valge ilma tava vms perioodid - laiali saadeti nt SOR ja selle asemel ei nähtud isegi mitte reservüksust. Ja mis kõige olulisem - toimus aprillimäsu - kuis kogu Eesti sisejulgeolek üle piiri väntsutati ja kus selgus senise sinisilmsuse ekslikkus.
3. Tänaseks on jalgratas taasleiutatud, KL sisekaitsekompaniide näol ja jalgatast pannakse uuesti sõitma. Jälle läks kõvasti aega ja raha kaduma.

Ja Soomega võrdlemine on (nagu reeglina alati) kohatu. Miks küll meie ei ole nagu Soome? Äkki me ei olegi Soome?

Kui sa eespoolt loed, siis oluline pole mitte "nagu Soomes", vaid milleks leiutada jalgratast, kui see on ammu leiutatud, osalt lausa ENSV ajal. Kui vaadata Soomet, siis üksused, kes hoiavad seal kriisiajal relvaga korda majas, on seal kogu aeg olnud. Seal ei ole last pesuveega üle parda visatud. Seda tulebki õppida - ärge visake last pesuveega üle parda ja ärge raisake nappe ressursse jalgratta leiutamiseks. Seda tulebki Soomelt õppida, seal ei toimu sellist "tussovkat".

[Hjalmar Nelk]

Trumm - nagu alati opereerid Sa tagantjärele tarkuse kõrgemas sfääris. Kui meie riik oleks praegusel hetkel veeranditki nii tark, kui Trumm on tagantjärgi, siis oleksime kindlasti varsti viie rikkama riigi seas. Probleem on lihtsalt selles, et igal ajahetkel on väga raske näha seda, et mis on laps ja mis pesuvesi. Ja see, kes vastupidist väidab on lihtsalt elukauge teoreetik.

Kui jutt juba sisside ja Soome peale läks, siis see kes väidab, et sealmaal on toimunud pidev ja sihipärane tegevus enne kindlaks määratud suunas ja et sealne piirivalve oli/on sissikoolituse loomulik "pesa" lihtsalt vassib või ei tea millest räägib. Teiste kontrollküsimustena Soome puhul võiks mõelda näiteks soomustehnika suurtest ostudest Ida-Saksamaalt (BMP-1 ja T-72) ja mis neist nüüd saanud on. Käsitulirelvad Hiinast ja kurat teab kust kohast ja mis neistki on saanud. Kui kauaks neid asju osteti? Kas see oli ikka tark tegu? Õhutõrjesüsteem BUK?

Piirivalve esimese vabariigi ajal kasvas välja otseselt kaitseväest. Ja säilitas tihedad sidemed kaitseväega kogu esimese iseseisvuse aja jooksul. Sama oli ka Soomes. Meie praegune piirivalve ei kasvanud välja kaitseväest (ajaliselt oli see selle eelkäija) vaid enamuses kodukaitsest. Koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Loomulikult, 90-ndate jooksul said paljud ohvitserid hariduse ja väljaõppe kaitseväest, kuid mitte kõik. Seega see side pole kunagi eriti tugev olnud. Seega tekitas alati paksu verd kaitseväe ohvitserides piirivalve (ja ka Kaitseliidu) ohvitseride "ebaõiglane" ülendamine. Vimm oli kõva. Sellele lisas hagu ka täiesti ebaõiglasena tunduv teenuse (ehk sisside koolitamise) hind. Ja kõik muu sinnakuuluv. Seega - sellel ajahetkel ei olnud häid ega halbu vaid ühed sitad mõlemad. Ja rääkida sissikoolituse kadumisest NATO kontekstis on kohatu ja naiivne. Põhiprobleemiks on olnud see, et ei pääsetud edasi Soome kopeerimisest. Kas Soome on geograafiliselt, oludelt ja kõigelt muult erinev riik? Eks ta ikka on. Kuna arenguhüpet ei toimunud, siis nähti selle koolituse ebakohasust (kas teadlikult või mitte) ja see lihtsalt suri ise välja. Perspektiivikad inimesed sinna ei pürginud, koolitajate kaader läks väiksemaks ja muutus kehvemaks, ajateenijad hakkasid kogema asja aja raiskamisena jne. Tavaline allakäigutrepp.

SOG allesjätmine tundub minu mõistuse jaoks lihtsalt sonimisena. Selge poliitiline juhis (ja täiesti õige) oli sellal see, et sõjavägi ei tegele sisejulgeolekuga. Punkt. Sama jabur on siin õhata ka NSVL tsiviilkaitse ja kõige muu säärase säilitamise üle. Kuidas oleks saanud üle võtta süsteemi ilma inimesteta? Jätta samad vennad pukki? Milleks siis seda vabariiki tehti? Sinu jutt, Trumm, meenutab mulle väga palju mõni päev tagasi lehes ilmunud KGB-venna intervjuud. Miks oli vaja KGB lõhkuda? Süsteem ju töötas! Muuseas, ta mainib ära ka kolhoose, need oleks võinud ju kah alles jätta. Sa võiksid ju paralleeli tõmmata praeguste suurmajanditega. Kasutades Sinu sõnu - oleme tagasi punkti 1 juures.

Aga Sinuga vestlemine/vaidlemine on nagu vasikaga võidu jooksmine. Nii minu vanaema alati ütles. Kõik inimesed eksivad. Isegi oma ala tippspetsialistid (Reigo näiteks) ja seda ka tunnistavad. Enamus foorumlasi siin foorumis võtab sõna vaid väga piiratud arvu teemade osas. Ja ikka eksivad. Sina aga ei eksi kunagi. Kuid sõna võtad absoluutselt kõige osas. Ma vaatasin, et viimasel aastal on Sul keskmiselt 7 posti päevas! Seega ei saa Sa olla minu arvates elus inimene. Oled Sa jumal? Taolise olukorra puhul muutuks see foorum ka märgatavalt selgemaks ja arusaadavamaks - iga kord kui Sina sõna võtad, saab teema ka lukku panna. See on ju ülim tõde.