Oma kogemus on, et 7,62x51 maksimaalne praktiline rauapikkus on 20 tolli ehk 508 mm. Sellega laseb piisavalt täpselt ja relv ei ole ka kaigas. Galil SN meeldis väga, kui seda kasutasin, kokkukäiv kaba oli ka boonus. Pikem raud annab eelise suurematel kaliibritel, sest 300 WM ja 338 LM suurem laeng poleb kauem, muidugi soltub ka rohust.
OTna 5,56 NATO moon on tavaliselt laetud pika 20-tollise raua jaoks, nagu M16A2 ja Galil AR ja algkiirus on 950 m/sek. Vahe algkiiruses näiteks ARi ja SARiga on 50 m/sek. M16 ja M4 on isegi suurem vahe, sest M4 raud on ainult 370 mm. Kuuli toime sihtmärgist oleneb algkiirusest, siis on karabiinide tohus laskekaugus väiksem.
TRG oma 690 mm rauaga ja 1200 mm pikkusega on kaigas ja Barrett ning PGM on veel paarkymmend senti pikemad. Sellepärast TRG kokkukäiv kaba on ennast skaudis igati oigustanud, sest pikk latt on ikka väga jalus, kui on vaja soomukist sisse ja välja pugeda. 338 LMiga soomuse laskmise on hädalahendus, sest suudmeenergia on kolmandik 50 BMGst.
M14 taktikalisi kabasid ja laade on Eestis testitud ja ei meeldinud. Jänkidele meeldib ja nemad kasutavad DMRidel igasugu vahvaid kabasid. Tegelikult on see pisiasi, lasketäpsust voi -kiirust mojutab marginaalselt. Kaadri kiitusele ja laitusele mingi relvasysteemi kohta tuleb suhtuda kriitiliselt. Keskmine USMC designated marksman ei ole peale oma standardrelva midagi muud lasknud ja ei oska vorrelda. Sama kehtib koikide riikide jalaväelaste. Suurem kogemus on sofikatel ja SN instruktoritel, kes on eri koolitustel ja testlaskmistel tutvunud ka alternatiivsete relvasysteemidega.
EKJ snaiprikoolituse ja relvastuse probleemide taga on nägemuse ehk strateegia puudumine, milleks meil täpseid relvi vaja on. Sellepärast ei suudeta ka paika panna, milliseid täpseid relvi meil vaja on ja kuidas täpseid laskureid koolitada ja kasutada. Teised probleemid on nendega seotud. Hetkel on tekkimas olukord, et meie mikroarmeel on kymmekond erinevat täpsusrelva, kui palju suuremates armeedes on maksimaalselt 3-4 erinevat relvasysteemi.
Lisaks eriyksuste relvad ja voimalik MSG90 ja Barrett Norrast. Kaitseliidu snaiprite isiklikest relvadest ma ei räägigi, sealgi on pilt kirju. Kokku tuleb selline pudru, et pole kahte pataljoni samade täpsusrelvadega ja logistikud hulluvad, sest vaja on ka erinevat laskemoona ning iga relva remondiks on vaja tehnikuid koolitada. Sisuliselt jama, mis tekkis sellest, et vollid ei suuda otsustada, mida nad tahavad ja kuhupoole on vaja areneda ja konkreetsetele relvadele keskendumise alusel korjatakse maailmalt kokku erinevaid relvasysteeme. Vanas snaiprikontseptsioonis taheti snaiprite kasutamise alused paika panna, tänaseks ei ole sellest midagi järgi jäänud