Oh, rubla jutust on tõsi ainult selle poole tankimootori kasutamine laevadel.
MTU- 873 töötati välja seitsmekümmnendatel, seega juba 40+ aastat vana tehnoloogia, MTU esimesi topelt turbolaaduri ja laadimisõhu vahejahutiga forsseeritud mootoreid. Turbolaaduritega forsseeritud võidusõiduautode mootorid ei kesta samuti eriti kaua.
"Turbolaaduritega forsseeritud sõiduautode mootorid" on natuke teine teema kah ja nende erivõimsused algavad seal 150 hj/liitrist.
Mida rohkem matsu igast mootori tööpinna ühikust tuleb, seda suurem koormus, kulumine jne.
Me räägime mootorist, mille forsseerituse aste vastab umbes vanade taksomersude ilma turbota diislile.
Turbo on seal seepärast, et mootor arendaks suurt veojõudu väikestel pööretel, mitte et teda oleks vaja väänata nagu osasid vene ülelaadimiseta soomustehnika mootoreid.
Pigem on see turbo seal eluiga tõstev kompoment.
Konkreetne kompanii, mis selliseid eluigasid Helsinki paadimessil lubas, oli AGCO Power,
http://www.agcopower.com/products/agco- ... e-engines/
Kipun küll arvama, et seal on tehtud õuna ja apelsini metoodikal, nimelt on mootoritele erinevad kasutusklassid, lahjem vastab lõbusõiduks töristamisele ja karmim pidevale 24/7 täiskoormusel töötamisele.
Mis on selle merediisli kaalu-võimsuse suhe? Pöörded? Surveaste? Merediislit vist ikka ei saa päris 1:1 võrrelda multikütusel töötava tanki omaga? Kas tanki multikütusel töötav diisel pole mitte muudetava surveastmega?
Enamik merediisleid, mida taolistes kohtades nagu paadimess esitletakse, on lihtsalt merele kohandatud autode või tööstuslikud universaalsed diiselmootorid.
Tavalised kiirepöördelised, kerged ja kompaktsed turbodiislid, ka tanki oma võib lugeda kiirepöördeliseks.
Need 200 pööret minutis tegevad suurte laevade mootorid on täiesti iseseisev teema.
John Deere, Perkins, Cummins jne. Stendidel on näha iseegi Opeli 1.7CDTI ja Hyundai CRDI sõiduauto diisleid, mis on kohandatud merele, isegi sama plastkate on veel peal, mis autodel. Ka muide MTU pakub laias valikus taolisi.
Taolised meremudelid eksisteerivad ka autode bensiinimootoritest, aluseks on olnud nt BMW, Chevrolet'i, Volvo vms mootorid. Vene ajal kasutati massiliselt lõbusõidupaatidel sõidu- ja veoautode bensiinimootoritest tehtud meremootoreid, aluseks Gaz-51, Gaz-53, Gaz-24, Moskvits 412 jms mootorid, muudatused puudutasid enamasti vesijahutusega väljalaset, soojusvaheti ja merevee pumba paigaldust ning karburaatori metallvõrku õhufiltri asemel. Vene mootorid muidugi ei kestnud, põhjuseks oli pigem paatide liiga nõrgad mootorid, mis tähendas, et juba kihutamise moodi sõitmine toimus kõrgetel tuuridel (kõrgematel kui autol kasutades tavaliselt).
Igal juhul neist ühegi eluiga keskmise kasutuse korral 1500-3000 tundi pole, see ulatub igal juhul viiekohaliste arvudeni (kas 15 või 30 tuhat, on iseasi ja ilmselt metoodika küsimus).
Aga tommy jutus on loogika küll, tõenäoliselt see 3000 tundi "eluiga" pole mitte mootori oma, vaid kogu powerpacki oma, neist kõige kriitilisemad tükid asuvad ikka jõuülekandes ja ilmselt on otstarbekas vahetada töökindluse huvides mootoril nipet-näpet nagu nt igasugu voolikud, elektrijublakad, mis selles tanki täisstuubitud ja kehva ventilatsiooniga mootoriruumis võivad kiiremini surra - tegemist ei ole mootori kapitaalsema remondiga, parimal juhul vaadatakse sisse, vahetataks tihendid jne. Ehk siis mugavusteenus.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.