Tu22 ja Tu-22M

[FW Anton]

TU-22



TU-22 KD



TU-22 UD



TU-22 M0



TU-22 M1



TU-22 M2



TU-22 M3

[Kapten Trumm]

Ma uurisin eile pikalt raamatuid ja nö ridade vahelt koorub järgmine versioon.

Tõde on ilmselt vahepeal, aga ei saa väita, et seos puuduks.

Tu-22 ja X-22 vahel on siiski seos. Pigem on see vastupidi - X-22 oli loodud spetsiaalselt Tu-22K jaoks, tollal oli Tu-22K selle ainuke kandja. Teised kandjad tulid hiljem.

Seda kinnitavad ka muud näited, kus lennuki jaoks loodud aparatuur või seadmed omasid lennuki nimele vastavat tähist ja vastupidi.

Näiteks R-23 (AA-7 Apex) oli Mig-23 põhirelv
Näiteks R-27 (AA-10 Alamo) oli/on Su-27 põhirelv (neid kannavad ka muud masinad, aga põhiline kandja on Su-27, mis kannab täisrelvastuses ka kõiki mudeleid.
R-33 täis oleks arvatavasti ka R-31 (Mig-31 põhirelv), kuid see tähis oli juba kasutusel ballistilise raketi juures.

Ilmselt on X-22 indeks 22 viitav tema seosesele Tu-22-ga, mitte vastupidi.

Edasi - Tu-22 ja Tu-22M seos. Asi proosalisem. Nimelt alustati Tu-22M projekteerimistsöid Hrustsovi ajal, kes oli lennuväe äge vastane ja rakettide fänn. Tu-22M sai rohelise tee tänu sellele, et seda esitleti juhtkonnale kui "Tu-22 väikest moderniseerimist". See "22" pärineb ilmselt sealt. Tegemist on selgelt eri masinate, mitte moderniseerimisega, saba kuju või ninatelik pole seejuures määrav - enamik lennuväe lahingus ebaolulisi põhiagregaate on unifitseeritud. USa jaoks on tegemist olnud kogu aeg kahe eri lennukiga, sellest tulenevad ka eri koodnimetused. Kahe lennuki sisuline vahe on ka elementaarse foto järgi tuvastatav igale asja jagavale inimesele.

Tu-95K-22 on varem väljatöötatud lennuki modifikatsioon K-22 kasutamiseks. Samasuguseid viiteid kohtab ka nt Tu-16 juures.

X-22 oli algselt konstrueeritud spetsiaalselt ülehelikiirusega kandmiseks, selleks pidi lennuki pommiruum olema vastavalt modifitseeritud, et rakett jääks osaliselt kere sisse. Tu-95 peale pandi seda sellepärast, et olemasolevad raketid olid vananenud ning sõjaväes on alati parem, mida vähem on eri tüüpe.

Kereväline kandmine tingib ilmselt teatud kompromisse kiiruses ja lennukauguses, Tu-95 mõjutab vähe, sest see on niikuinii aeglane, kuid nt Tu-22M võime teha ülehelilende kaugele ookeanile kolme raketiga on natuke kahtlane

[fireman]

Seletage siis markide kaupa lahti mis-on mis.
Mind siiski huvitavad need 2 ülamootoritega tud mis raadil olid väidetavalt.Teiseks nägin ise ühte ülamootoritega tud seismas ja kindlasti veel paljud teised on ka seda näinud.Arvan piltide järgi,et ta võis olla tu 22MO kuid ei ole kindel.Igaljuhul siiras tänu Antonile kes need mudelid kõik välja otsis.Ja uskuge või mitte ma ei aja pada selle tu osas.See seisis ilmselt polnõi boevoina seal kus asub praegu libedasõidu rada.Seda lennukit seal valvati päris korralikult vist.

[FW Anton]

Pole kahtlustki, et Tu-22 ja 22M on eri lennukid, kuid põhiuba 70-ndatel oli see, et varjata NATO ja ameeriklaste eest 22M tegeilku olemust ning säilitada selle strateegiline võimekus, mis lõpuks siiski ei õnnestunud. Ja ilmselt konstrueerimisbüroos võeti lähteülessande koostamisel aluseks TU-22 uue lennuki loomiseks.

[Kapten Trumm]

Tu-22M on/oli NL lennuväes pommitajamark, millega pidid jänkid kõige rohkem arvestama. Tu-95 ja Tu-16 olid liiga aeglased ning Tu-160 oli liiga vähe.

Võrdlus B-52ga IMO ebaadekvaatne. Iga lennuk on tehtud oma asja jaoks ning B-52 on tehtud kasutamiseks seal, kus ülekaal õhus on olemas.
Pommikoormaga vaevalt 800 kmh arendav manöövriteks mittesuutelisena on ta sihtmärk hävitajapilootidele, kes otsivad ta raadiomüra allika/IR/optilise jälje järgi üles ning kelle pihta on hea oma kahurist täpsust harjutada.

Vietnamis põrutati neid polgu jagu alla. Seejuures võimsa hävitajate katte ning radarivastaste rakettide kaitse all. Ärme unustame, et korralik õhukaitse oli ainult NF keskuste ümber.

B-52 ei ole võimeline ebapiisava plaaneri tugevuse tõttu sooritama niitvalt lendu (allpool radarit).

Kui küsimus on tugevalt kaitstud objekti ründamises (nt lennukikandja), siis B-52-ga pole midagi teha. Samas on ülimalt kahtlane, kas kerged tiibraketid a'la Tomahawk/Harpoon sellisele sihtmärgile tõsiseid vigastusi tekitavad. X-22 puhul on välja arvestatud, et kahe tabamusega on lennukikandjast mälestus.

[kari lumppio]

Vene lennukide/raketide nimedest

MiG-21F-13 tüübi põhirelvaks oli R-13 rakett. Ehk äkki seos siisgi on olemas raketti/lennuki nimedel. Mainitud lennukid kasutas ka Soome õhuvägi.


Kari

[Würger 190G]

... Su-27 põhirelv , AGA MiG -27??-(neid kannavad ka muud masinad, aga põhiline kandja on Su-27, mis kannab täisrelvastuses ka kõiki mudeleid.---Mida KÕIKI?
Õhk-õhk rakettide puhul ei ole mingit seost lennuki tüübi ja raketimargi vahel. Olid nn kompleksid/śüsteemid ehk loodi küll lennukid ja raketid korraga , aga numeratsioon!
R-33 täis oleks arvatavasti --- Sa oled ikka hea oletaja!!! Ükski vene väljaanne selliseid asju ei väida ja INTERNET ON PÜHA LEHM ehk , mis seal see fakt, ütleb VELLO KALA, TM peatoimetaja, suur lennunduse spetsialist! Ehk Opel on auto ja internet EI VALETA!!!!!!!


on X-22 indeks 22 viitav tema seosesele Tu-22-ga, mitte vastupidi.


Ilmselt Sa oled ainuke, kes seda väidab!!!!!!!!.
Anna koht, mille alusel Sa nii kirjuatd!

[Würger 190G]

üles ning kelle pihta on hea oma kahurist täpsust harjutada.

Vietnamis põrutati neid polgu jagu alla. -- Ainuke asi millise hinnaga! Tead ka mitu S-75 kulus ühe 52 peale?
Samas on ülimalt kahtlane, kas kerged tiibraketid a'la Tomahawk/Harpoon ... Tomahawk ja kerge!????
sellisele sihtmärgile tõsiseid vigastusi tekitavad. X-22 puhul on välja arvestatud, et kahe tabamusega ... küsimus ongi tabamuses, nii nagu tulid F-14 oma Phoenix rakettidega , muutus ka venelaste suhtumine!
on lennukikandjast mälestus.

[Würger 190G]

X-22 on sellepoolest spetsiifiline rakett, et ta eeldab raketi järgi tehtud lennukit, sest üleheliga lendamiseks --Tu95K!!!!!!!!!!!!!
peab rakett olema pooluputatud asendis lennuki kõhu all.
Jutt jama, X-22 puhul oli vene allika, raamat, sõltus X-22 lennukaugus kandja lennukiirusest ja kandja lennukõrgusest st mida suuremad näitajad seda suurem lennukaugus, aga teine lennuk tegeles raketi lennujuhtimisega. All a heli Tu-95 sai X-22 kanda, ainult raketi lennukaugus langes.

[Un' Recluta]

Võrdlus B-52ga IMO ebaadekvaatne. Iga lennuk on tehtud oma asja jaoks ning B-52 on tehtud kasutamiseks seal, kus ülekaal õhus on olemas.
Pommikoormaga vaevalt 800 kmh arendav manöövriteks mittesuutelisena on ta sihtmärk hävitajapilootidele, kes otsivad ta raadiomüra allika/IR/optilise jälje järgi üles ning kelle pihta on hea oma kahurist täpsust harjutada.

Vietnamis põrutati neid polgu jagu alla. Seejuures võimsa hävitajate katte ning radarivastaste rakettide kaitse all. Ärme unustame, et korralik õhukaitse oli ainult NF keskuste ümber.

B-52 ei ole võimeline ebapiisava plaaneri tugevuse tõttu sooritama niitvalt lendu (allpool radarit).

Kui küsimus on tugevalt kaitstud objekti ründamises (nt lennukikandja), siis B-52-ga pole midagi teha. Samas on ülimalt kahtlane, kas kerged tiibraketid a'la Tomahawk/Harpoon sellisele sihtmärgile tõsiseid vigastusi tekitavad. X-22 puhul on välja arvestatud, et kahe tabamusega on lennukikandjast mälestus.

Tõtt öelda on mul ka paar küsimust.

Esiteks, B-52 kohta. Me räägime lennukist, mis arendab pommikoormaga 800 km/h ja mille plaaner on "ebapiisavalt tugev"? Kus on/oli siin loogika? Kui jutt käib niitevlennust, siis äkki on probla hoopis avioonikas või nt tiivaulatuses? Äkki on mootorid sellised, et optimaalne režiim on suuremal kõrgusel?

Teiseks, X-22, mis arvestuste kohaselt uputab kahe tabamusega lennukikandja. Nagu ma aru saan, on tegemist sedasorti riigis tehtud arvutustega, mis pole seni ühtegi lennukikandjat uputanud, ühtegi lennukikandjat tõelises sõjas kasutanud ja mille kogemused lennukikandjate ekspluateerimisega on pehmelt öeldes lühikesed ja karmilt öeldes kurvad?

Empiirilise kogemuse puudumise korral võib selliseid arvutusi teha nii palju kui tahad, kusjuures nende seost karmi tegelikkusega ei tasuks üle hinnata. Enne Teist maailmasõda arvestati ka, et 20 x 356 mm mürsu täistabamust uputavad lahingulaeva -- kui mitu korda nii tegelikus elus juhtus?

Teooria on hea, praktika veel parem, ütleks kokkuvõtteks.

[Würger 190G]

Teiseks, X-22, mis arvestuste kohaselt uputab kahe tabamusega lennukikandja. Nagu ma aru saan, on tegemist sedasorti riigis tehtud arvutustega, mis pole seni ühtegi lennukikandjat uputanud, ühtegi lennukikandjat tõelises sõjas kasutanud ja mille kogemused lennukikandjate ekspluateerimisega on pehmelt öeldes lühikesed ja karmilt öeldes kurvad? --Teoreetiliset äge asi, aga üksi X-22 kandja pole ..., vajab nn sihitja lennukit, kuna X-22 lennukaugus nii suur!

[lambiants]

Kas keegi siinviibijatest on kokku puutunud selliste juhitavate rakettidega nagu Kh-29T ja Kh-29L. Minu info järgi on need air-to-ground lähitõrje raketid kindlustutevastase lõhkepeaga. Kas keegi teab lõhkeaine kogust, marki jne..?

[lambiants]

...ja mis lennukitel SU-24,SU-25, MIG-25???

[Kapten Trumm]

Esiteks, B-52 kohta. Me räägime lennukist, mis arendab pommikoormaga 800 km/h ja mille plaaner on "ebapiisavalt tugev"? Kus on/oli siin loogika? Kui jutt käib niitevlennust, siis äkki on probla hoopis avioonikas või nt tiivaulatuses? Äkki on mootorid sellised, et optimaalne režiim on suuremal kõrgusel?
Teiseks, X-22, mis arvestuste kohaselt uputab kahe tabamusega lennukikandja. Nagu ma aru saan, on tegemist sedasorti riigis tehtud arvutustega, mis pole seni ühtegi lennukikandjat uputanud, ühtegi lennukikandjat tõelises sõjas kasutanud ja mille kogemused lennukikandjate ekspluateerimisega on pehmelt öeldes lühikesed ja karmilt öeldes kurvad?

B-52 - niitevlend paneb lennuki plaanerile suuri koormusi, B52 puhul on ilmselt probleemiks pikk ja elastne tiib. Maapinna ligidal, kus on vaja kiiresti suunda muuta ning eksisteerivad tugevad turbulentsid, laguneb selline lennuk ilmselt laiali. Samamoodi ka Tu-95. Pommikoorma ja tõstejõuga pole siin suurt ühist. Niitevlend avioonikat ei eelda (sellisel juhul saab lennata ainult valges ja hea nähtavusega). 500 meetri kõrgusel lendamine ei ole aga niitevlend. Pean silmas lendu puulatvate kohal, järgides maapinna reljeefi.

Fakt on, et õppuste ajal tulid vene kauglennuväe Tu-22K-d neutraalmere kohtalt Moskvani välja, ilma et neid keegi oleks avastanud. Lennati ca 50 meetri kõrgusel helikiiruse lähedal. Ja ei maksa unustada, et NL õhuruum oli tollal maailmas üks kolmest tihendamini valvatavast ja siin puudus operaatoreid koormav tsiviillendude mass.

Lennukikandjate omamine, uputamine vms on üks asi, pean silmas puhtalt raketi purustusvõimet. X-22 kaalub tabamuse hetkel ca 2,5 tonni (stardimass 5,5, kütus 2 tonni, mis paugu hetkeks on enam-vähem otsas)
ning kiirus on sõltuvalt mudelist 3600-4000 (X-22M) kilomeetrit tunnis. Lõhkelaeng on 900 kilo.

Edasi BGM-109 Tomahawk kaalub tabamuse hetkel ca 500 kilo ja ta kannab ca 250 kilo rõhkelaegnut. Kiirus on seejuures alla 900 kmh.

X-22 puhas kineetiline energia on nt Tomahawkist umbes 100 korda suurem. Samuti on see suurem ca 750 kg kaaluvast lahingulaeva mürsust ca 10 korda Seejuures on mürsus lõhkeainet väga väike kogus.

Edasi - taoline kineetiline energia, nagu on X-22-l võimadab raketil tungiga ükskõik millise laeva sisemusse nii sügavale, et seal plahvatus fataalseid purustusi tekitaks. Arvan, et sellise kiirusega läheb see rakett läbi kõige võimsama IIMS aegse lahingulaeva poordi nagu paberist.

Lennukikandjal piisab 900 kg lõhkepea plahvatusest lennuteki all angaaris, et see ikka väga pikaks ajaks ühel pool on. Lennukid, mis on angaaris, hävivad plahvatuses/tulekahjus ning lennutekk on õhus olevatele maandumiseks kõlbmatu.

Kerged tiibraketid a-la Excocet ei suutnud tungida isegi ilma igasuguse soomuseta fregati masinaruumini. Falkland näitas üsna selgelt, et garanteeritult uputada isegi nii väikest laeva nagu 4000 tonnine fregatt on vaja 2 raketi tabamust.

Võiks eksju jutustada, et pole proovitud jne. Samamoodi pole ameeriklased ka proovinud ühte tolleaegse lahinguplaani järgi toimuma pidanud Tu-22M reidi tagasi tõrjuma. Me räägime rünnakust, kus väikese laevade grupi vastu lastakse välja 70-100 tiibraketti korraga, mis läbivad sekundis rohkem kui kilomeetri. Kõik amide võidud on olnud väikesearvulise, vananenud relvastuse ning olematu väljaõppega jõudude vastu a'la kolm Iraagi Mirage't tavapommidega...

Mulle on küll väga selge pärast tehniliste andmete kerget võrdlust, miks oli vaja AIM-54 Phoenix rakette ning AEGIS-tüüpi ristlejaid ameeriklastel ehitada.

Kes hakkab rääkima vägevast lennuväest jne, soovitaks tutvuda tolleaegsete lahinguplaanidega, mille põhimõte oli selles, et märklaudu (ehk ründajaid) oli 1,5 korda rohkem kui kaitsjatel laskemoona.

Üksainuke tabamus ja lennukikandja põleb. Teine ja läheb põhja. Samas ei usu, et 2x250 kg laengud sedavõrd väikese kineetilise energiaga raketis nagu Tomahawk suudavad ütleme Kuznetsov-tüüpi laeva uputada.



[/quote]

[FW Anton]

Aga kuidas ikkagi jääb siis TU-22 Tartus Raadi lennuväljal? Kui neid seal oli, siis millal ja mis eesmärkidel ning millised motifikatsioonid