Analoogne "ratsimine" viidi ju läbi ka "vana" Tu-22-ga ja sellest lennukist kirjeldavas raamatus on selgelt öeldud, et aastake peale vastavate tankimist sisaldavate õppuste lõpetamist oli polgus üksikuid piloote, kes suutsid tankimist läbi viia ja mõne aja pärast olid vastavad oskused kaotatud. Selle õhuvoolus töllerdava koonuse tabamine oli paras trikk raske lennukiga ja ilma praktikata poleks nende poomide kiirest reinstallist mingit kasu.
USAF ei kasuta voolik-koonus süsteemi seepärast, et selle kütuseandvus on väike, mis muudab raskete lennukite tankimise väga pikaks, esiteks on sellises olukorras asi haavatav, teiseks mida kauem seal otsas istuda, seda suurem võimalus vahejuhtumiteks. Sestap on USAF tankimismeetod erinev USN omast.
NSVL kauglennuväes oli nt juhtum, kus piloodi eksimuse tõttu tankurvoolik rebenes tankuri lähedalt ja tegi 180 kraadise pöörde ümber ninas olnud tankurpoomi ning hakkas õhuvoolus pendeldades (Tu-95 õhuvool tiibadel on turbulentne propellerite tõttu) peksma vastu keret lennuki sabaosas, niiet alumiiniumi tükid lendasid. Olukorra päästis pardalaskur, kes 23 mm kahurist tulistas selle vooliku pooleks ja päästis lennuki suuremast avariist (mis juhtunuks, kui see asi lennanuks propellerisse).