Naised sõjaväes

[metssiga]

Pandi ka seal Lukis otse ümberpiiratud linna üle, lausa mälestusi kirjutatud - Joann Saarniit, Läänest itta ja idast läände. Aga hiljem, polnud ju ühtegi päris sõda imperialistidega, kelle poole üle minna. See, et mõned tuhanded (või isegi vähem) olid Afganistanis, ei ole näitaja - kaltsupeade poole üle minna või anda ennast vangi näiteks Briti Reini armeele oleks ju kaks hoopis eri asja. Jah, mina olen selles kadunud riigi kadunud sõjaväes õppinud/harjutanud lahingutegevust Oslo ruumis ja mõelnud sealjuures, et põrgutki, mina lähen seal kohe üle. Jah, olen selle peale mõtelnud ka nüüd hiljem, ja ega mul selget vastust ei ole - kas ma ikka oleksin suutnud seda teha või mitte? Aga mõte, see oli, nagu raudpolt.

[Lemet]

Kuigi SDV-st paar meest vist panid üle ja jõudsid USA-sse ja üks vist ootab seal isegi surmanuhtlust.

Vaidlat ja Sakariast nüüd mingitpidi näiteks tuua on ikka vääga kahtlane

[toomas tyrk]

Kui rääkida Lukist, siis Eesti Laskurkorpus paigutati (teadlikult) siserindele. Sakslaste läbimurdekatse oli aga nii edukas, et jõudis siserindele paigutatud eesti üksusteni välja. Selles lõigus toimus tõesti väga aktiive ülejooksmine. Kontakt saksa välisrindega oli vaid mõnel pataljonil. "teadmata kadunute" arv oli seal sadades.

Vähemal määral toimus ülejooks ka siserindel. Kusjuures siiski nii tähelepanuväärses koguses, et saksalsed vedasid siserindel ülejooksnuid piiramisrõngast lennukeil välja. Ametlik dokument oli isegi selle kohta, et eestlastest sõjavangid võrdsustati sakslastest haavatutega...

Aga ilmselt see siserindel ülejooksmine ikka väga massiliseks ei läinud. Muidu poleks lennukeid jätkunud...

[taifunk]

Teemasse ka:

http://www.businessinsider.com/2-more-w ... est-2013-7

[davidsoniharald]

Ära nüüd üle pinguta selle kanepisuitsetamise jutuga. Psüühikahäire on kõige lihtsamini endale külge räägitav viga ja proovi jaoks tõmmatakse üks joint ka kamba peale ära. Piisab isegi paarist mahvist, et poov positiivne tuleks. Tõsiseid psüühikahäireid esineb meil see eest küll ja päris palju. 18 eluaasta inimese elus üks kõige raskemaid elus, kõige rohkem stressi ja muutuseid. Ühiskond seda väga ei teadvusta ja kallis abiturient on asjas väga üksil. Siis lähebki kõige tegemise tahtmine üle ja sõtta minemist ka välditakse, kuna ka see on väga suur muutus ja kõiki muutusi välditakse, sest need tekitavad stressi.

"davidsoniharald@ei olenudki nii ammu 18"

PS. Tean isiklikult päris mitut kanepisuitsetajat, kes läbinud nii arstlikud kui teenistuse. See ei tähenda, et ma pooldaks kanepi suitsetamist või õigustaks seda.

2012 tehti arstlike komisjonide poolt kokku ~11500 otsust ehk saadeti teenistusse, pikendati tervise probleemide tõttu või vabastati sootuks. Protsentuaalselt jagunes pilt selliselt:
Teenistusse 37%
Pikendust sai 37% (neist 32%M diagnoos ehk luu- ja lihaskond, 17%F diagnoos ehk psüühikahäired)
Vabastuse sai 26% (neist 18%M, 24%F)

F diagnoos = kanepisuitsetamine ja sellest saadud, sageli pöördumatud, psüühikahäired. Arstid meil on piisavalt targad, et seda ära tunda, aga keegi eriti sellest rääkida ei taha, sest probleem on ikka suur ja üha suuremaks läheb.

[Kapten Trumm]

Ja sinu kõhtunne, et keegi poleks ära karanud on fakt?

Mina räägin nende arvust, kes üle jooksid, sina teeninud meestest, kes oleks jooksnud.
Veteranide jutu usaldusväärsus (õigemini selle puudumine) peaks ajaloolastele hästi teada olema.
Tegelikult ülekaranud meeste hulk on enamvähem söödava täpsusega ju leitav.
Tegemist on post WWII perioodil igal juhul üksikjuhtumitega, mitte mingi ülejooksmislainega.
Nt Afganistani sõja kohta ei suutnudki ma esimese hooga leida, et eestlastest oleks keegi üle jooksnud.
ENSV-st värvatuid osales seal 1652 meest.

22. TRK põhjal järeldada ei saa, tohutud vangiandmised ja laialijooksmised olid 1941. suvele iseloomulikud (ka umbvenelastest kaadridiviisidele).
Punaarmees saabus murrang võitlusmoraalis ajaliselt Stalingradi ja Kurski vahepeal, kus kaotused pöördusid tagasi enamvähem õigesse vahekorda.
Egas keegi tahtnud kaotajate poolel olla, peale Stalingradi oli juba selge, et sakslased ei võida.

[Lemet]

Kas Afganistanist üks mees siiski minema ei putkanud? Kes suurte seiklustega üle seitsme maa ja mere lõpuks vabasse ilme jõudis. Kunagi Ekspress ja Pekka Erelt vist midagi taolist kirjutasid. Mitte et see üks mees nüüd mingi koletum tõestus eestlaste deserteerumistahtele oleks, pigem vastupidi.

[Kapten Trumm]

Iga juhul on tegemist üksikjuhtumitega, mida esines ka vene rahvusest sõdurite hulgas (ühest taoliselt minumeelest kirjutab oma memuaarides ka Nigul).
Oma osa mõistagi mängis see, et tegemist oli vaenuliku maa ja tundmatu kultuuriga.
Samas nt mõnusa troopikakliima ja priskete latiinonaistega Kuuba kohta pole ka kohanud infot suuremast eestlaste ülekargamisest.

Mind tiba ärritas see, et demokraatia eeliste selgitamise tuhinas on eesti sõjamees tembeldatud argpüksist ülekargajaks - mida ta kindlasti pole.

[alban]

Mind tiba ärritas see, et demokraatia eeliste selgitamise tuhinas on eesti sõjamees tembeldatud argpüksist ülekargajaks - mida ta kindlasti pole.

Kui eestlane, kes on sunnitud sõdima vene väes, saab võimaluse poolt vahetada, siis praktika näitab, et ta seda ka teeb. Võimalus tähendab seda, et ta saab teisele poolele üle minna ilma, et ta peaks kartma, et ta tagasi saadetakse venelase juurde. Viimane selline võimalus oli Teises maailmasõjas ja selle esimeses pooles (juulis 41 läks korpuse 7000 mehest sakslase poole üle 5000 meest, Luki all 900 ja 2000 mehe vahel). Hiljem pole massidele võimalust olnud ja üksikjuhtumite põhjal (need kes teenisid Kuubal või mujal) ei saa järeldusi teha. Pigem peab uskuma meeste juttu kes ütlevad, et: "kui võimalus oleks olnud, siis ...."

Keegi pole öelnud, et eesti mees sitt sõdur oleks, vaid öeldud on, et vene asja eest eesti mees ei taha sõdida.

[Kapten Trumm]

Eestlased vahetasid Eestis 1944 sügisel ka ägedalt saksa mundri tsiviilriiete vastu.
Kehtib iga okupatsiooniarmee kohta see värk ja "Adolfi asja eest" ei kiirustatud ka oma nahka turule viima kui eksisteeris toimiv kõrvalehoidmise variant ning sakslaste lüüasaamine juba selge oli.
Keegi ei taha ju kaotava armeega viimseni võidelda.

juulis 41 läks korpuse 7000 mehest sakslase poole üle 5000 meest, Luki all 900 ja 2000 mehe vahel

Luki all oli jooksikute protsent võrreldes 1941 suvega juba suhteliselt väike ja võib oletada, et üldises korrelatsioonis Punaarmee üldiste trendidega.
Luki all 2/3 korpusest üle ei jooksnud ja need jooksmised kuivasid hilisemal perioodil veelgi kokku.
Arvan, et 1944 hilissügisel see protsent Sõrves enam ei jooksnud, mis Lukis, kuigi Sõrvest eksisteeris täiesti toimiv evakuatsioon (mingit kotti seal polnud).

Selles ma jään enda juurde, et eestlaste ülekargamine ENSV perioodil nii väes kui tsiviilis ei olnud märkimisväärne probleem (olid tõhusad vastumeetmed ka), vähemalt mingit rahvusepõhist väeliikidesse saatmist ei eksisteerinud, pigem oli asi meestes endis kinni (on levinud müüt, et eestlane oli N.armees nagu miski eliit või nii - ühes raamatus (vist Eesti mees ja N. armee vms) on seda fenomeni ka lahatud. Ma tean nt kahe eestlast, kes teenisid siin piirivalves Saaremaal, no hoosianna, mida veel ülekargamiseks vaja on....

[Lemet]

Võimalus tähendab seda, et ta saab teisele poolele üle minna ilma, et ta peaks kartma, et ta tagasi saadetakse venelase juurde.

Leelo-leelo...läbi aegade teenis eestlasi ГСВСКs hinnanguliselt ligi sadakond. Pole vist väga üksikjuhtumitega tegu. Samuti polnud USA teatavasti riik, kes tollal asüülitaotlejaid tagasi saatis. Palju kadjama pani?

[Kapten Trumm]

Miks oli vaja üle karata?
Siin oli ju kodu, pruut, sõbrad, vanemad, võibolla Jawa mootorratas kah.
USA-s polnud sul sittagi, kaks kätt taskus ja valus oleks see maandumine sedasi võõral maal olnud.
Rääkimata siis ekstreemspordist nagu deserteerumine Afganistani sõjas, kus mäekurud kubisesid miinidest ja modzaheedide silmis ei maksnud hulkuv vene sõdur kopikatki.
Eri teema olnuks veel "organite" tegevus mahajääjate kallal.

Siin oli mida kaotada ja vähe, väga vähe oli neid särgirebijaid, kes siinse, võibolla kasina elu oleks põhimõtteliselt vahetanud juurteta ja rahata vabaduse vastu võõral maal.
Näiteks sotsiaalpoliitika USA-s oli (ja on ka paljuski täna) "uppuja päästmine on uppuja enda asi".
Siin oli leib laual, sotsiaalne suhtluskond, garanteeritud töökoht ja tasuda arstiabi tagatud.
Kujutan ette, et sõjaväeteenistuse kõrval kuskil Siberi pommiaugus oli tsiviilelu 80ndate Tallinnas täitsa elamist väärt.
Nagu näha, abstraktse rahatu vabaduse vastu vahetasid seda piskut siiski väga vähesed.
Pole mõtet udu ajada, töötegijad olid hinnas ka siis ning jõulukuusk ja jõuluvana oli ka minu lapsepõlves olemas (KGB ei istunudki akna all).

[Sho]

Mind tiba ärritas see, et demokraatia eeliste selgitamise tuhinas on eesti sõjamees tembeldatud argpüksist ülekargajaks - mida ta kindlasti pole.

Jäi see väide silma.
Olgem ikka korrektsed.. argpüksid olid ikka need, kes ei täitnud oma kohust ning ei lahkunud esimesel võimalusel võõrast vaenuväest.
Kes kartis "nõukogude rahva suurt kara", kellele piisas "luksuslikust" elust mõnes n.liidu "hästivarustatud" pealinnas.

[pagan]

Tulen lugema teemat "naised sõjaväes", aga loen hoopis mitme lehekülje jagu inflatsioonist, iibest, pensionist jms. Tublid poisid! : )

Jajah, Tere tulemast Kaisa.

[alban]

Võimalus tähendab seda, et ta saab teisele poolele üle minna ilma, et ta peaks kartma, et ta tagasi saadetakse venelase juurde.

Leelo-leelo...läbi aegade teenis eestlasi ГСВСКs hinnanguliselt ligi sadakond. Pole vist väga üksikjuhtumitega tegu. Samuti polnud USA teatavasti riik, kes tollal asüülitaotlejaid tagasi saatis. Palju kadjama pani?

Ida-Saksas asunud väeosas ajateenija olemine ei tähendanud seda, et sa oleks saanud vabalt mööda Ida-Saksat ringi kolada ja sobivat kohta ülehüppamiseks otsida. Kõik väeosa ei olnud Lääne-Saksa piiri ääres ja väeosast väljasaamine ei ole teatavati niisama suvaotsuse järgi tehtav.

Ma kordan juba kolmandat korda, et üle karati võimalusel s.t kui üle sai minna suhteliselt riskivabalt. Ida-Saksas asunud NL väeosast väljasaamine, läbi selle riigi piirini liikumine ja seejärel hästivalvatud piiri ületamine ei olnud nii riskivaba, et oleks ülemineku kregeks teinud. Kui Ida-Saksas teenis sadakond eestlast, siis nendest 2 ülehüpanut on suht OK protsent.