Mnjah, eksisin. Mediaanpalk on teises kvartalis, Maksu- ja Tolliameti väitel, netos 705 eurot, seega 2 x 705 = 1410 eurot. Endiselt tundub mulle mõnevõrra kahtlane, kahe lapse olemasolul, säästa sellest summast raha korteri sissemakseks ning edasiseks kuumakseks. Väikelaste puhul, võibolla, põhikoolis käivate laste puhul, ei usu. Trummi hala on, minu arvates, põhjendatud. Lapsed, vähemalt sellisel hulgal, mis on vajalik praeguse ühiskonna ülalhoiuks, sünnivad siis kui nende vanematel on kindlustunne tuleviku suhtes. Peaks ju lapsi sündima minimaalselt kolm perekonda. Kindlustunnet aga ei näe ma väga kusagilt. Jah, kuidagi saab alati aga see pole kah elu, mis viib 65. eluaastal hauda.
Küsimus on selles - nagu paljud lugupeetavad taoliste protsesside puhul märkida armastavad, kuid antud juhul "unustavad" - meil pole aasta 1950, 1975 või isegi 1988.
Meil on aastad 2013, sootuks erinevad arusaamad elustandardist ja sootuks erinev olukord.
Elustandardi juurde ei kuulu täna enam elu autota (mx77 arvates kokkuhoiukoht), elu omaette elamiseta kuskilt vanemate kukil, ise õmmeldud riiete kandmine ja tegelikult isegi oma aiamaal kartuli-kapsa kasvatamine. Mina kandsin lapsena palju kodus õmmeldud asju, sest poes polnud midagi. Kui ma täna ütleks lastele, et poe omi ei saa, õmbleme ise või ostame kaltsukast, siis on nutt lahti, aga Andres käib kaltsuka omadega ja keegi pole enam tema sõber. Ilmselt pole sellise jutu ajaja kunagi pidanud käima ühistranspordiga tööl teises linna otsas või veel hullem - mõnes linnalähedas tööstuspargis.
Seega, luues mudelit "keskmise" toimetuleku võimalustest, tuleb neid kulusid minimaalsel tasemel arvestada.
Ei ole ka mõtet konstrueerida mingeid vägivaldseid näiteid, kus ostetakse kööktuba Kopli liinidel - neid pindu on lihtsalt liiga vähe, et olla "keskmine". Keskmine minimaalne lastega perele on tänaste elustandardite järgi kahetoaline magala paneelika korter.
Pärandused jne ettenägematud tulud - väga kena. Aga kuidas võtame arvesse nt töövõimetuse, puudega lapsed (kas teate, kui palju on Eestis registreeritud puudega inimesi), mingid õnnetused, ei õnnestu tasuta ülikooli saada jne jne?
Well, 80date sünnibuumile leiti seletus - migrantide sündivus. Well, aga miks need migrandid, kes täna Eestis on, siis üldse kuidagi sünnitada ei taha? Kas neile ei laienegi sündivusega seotud majanduslikud paratamatused? Vot taolistesse asjadesse ongi koer maetud. Võib lõputult veeretada peenikest juttu ja tõestada ükskõik mida, aga kui sellel "keskmisel" rahaga välja ei vea, siis neid 2-3 titte ei tehta ja kogu lugu. Või piirdutakse ühe "upsiga" ja edasi lahendatakse asi meditsiini abil.
Minu isiklik arvamus - Eestis armastatakse (ka siin) koledasi igasugu hoiakutest ja muudest vääramatutest jõududest rääkida, selle abil vist loodetakse õigustada probleemide süstemaatilist ignoreerimist, lühiajalist rahvastikupoliitikat ja laiemalt tegematajätmisi, mida arusaamatul põhjusel vabaduseks nimetatakse. Selle asemel tuleb käised käärida ja asjaga tegelema hakata. Või arvab keegi tõsimeeli, et teatud riigieelarveliste otsuste taga (mis pensionärid üldjuhul saavad ja lapsed mitte) on tõsiteaduslik põhjus, et lastele pole mõtet kulutada? Võide rahulikud olla, ei ole. Sellised otsused põhinevad Eestis valimisperioodi pikkusel perspektiivil ning lihtsal matemaatikal, et pensionäre on meil lastetoetuse saajast jämedalt 2 korda rohkem. See ongi kogu Eesti "rahvastikupoliitika" mehhanism, iga koalitsioonipartei on sunnitud seda tegema ja sellelt pidevalt allasuunas veerevalt spiraalilt on keeruline maha astuda. Selle spiraali finish muide on osades Euroopa riikides juba täna näha.
Küsimus pole selles, et kas peaks tegema sõjakommunismi ja kehtestama 2000 eurise miinimumpalga. Küsimus on selles, et kui tahetakse antud elatustaseme ja elustandardite juures lapsi kõvasti juurde saada, tuleb panustada just taoliste "jüride ja maride" sotsiaalpakettidesse, mitte tõsta igade valimise eel pensione. Sest juba elementaarne arvestus näitab, et "jüridel ja maridel" on elustandardiga kõvasti raskusi. Lapsed muide on üks väga tõsine väljarännet pidurdav faktor, lasteta ja veel enam üksikul inimsel on lihtsam kaabut kergitada ja mitte tagasi tulla. Üks on kindel - palgataseme loodetav tõus probleeme ei lahendada, lahendus "jürile ja marile" saabub Eestis sel teel (st sisemise kasvu arvelt) liiga hilja või viisil, et neist üks on varsti Soomes ja võibolla Mari, saades teada Soome sotsiaalsüsteemist, kolib peagi tittedega sinna järgi. Mõttetu on siinkohal seletada, et "lastele on kõige parem võlavaba tulevik" jne (rahaministri sõnad muide), taolisi otsuseid lapsed ja/ei, elu siin/soomes tehakse praegu 2-3 aasta perspektiivis ja oodata 30 aastat, kuniks küünitakse palkadega heaoluriikide tasemele ei hakka keegi ootama. Pole enam 1990, kui oldi valmis kartulikoori sööma. Muide, kuidas koalitsioon saaks lahti sellest pensionäride häälte nõiaringist, on kirjanik Hvostov ammu välja pakkunud, iga laps annab lapsevanemale ühe (või nt 0.5) lisahääle valimistel.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.