Diplomaatia reegel nr 1 on, et riikidel on HUVID, väärtused on pressikonverentsidel.Ja selleks et tõsisema poliitilise otsustusprotsessi käimamineku ajaks Eesti okupeerimist juba unustama hakataks ongi hädavajalik "tark kaitse" , "külma sõja vanaraua" alavääristamine, igasugusele tulejõuga mitteseotud tilulilule raha raiskamine jne.
Huvi seisneb selles, et Nordstreamiga sõideti Vene-Saksa koostöös Eestist üle ja kogu lugu.
Aga see pole peamine, mõista tuleb riikide loogikat HUVIDE kaitsel.
Ühegi suurriigi huvi pole selles, et Eestil oleks Iisraeli (või isegi Soome) masti armee, kes suudaks idanaabrile valusalt vastu tatti anda või kontrollida sõjalisi arenguid ilma lääne suurriikide abita.
Kui see oleks huvi, siis küll rahasid ja vanakraami siia leitud oleks.
See lihtsalt piirab suurriikide poliitilist manööverdusruumi ja iga suurriigi huvi on seda manööverdusruumi omada.
Kui idanaaber tuleb siia midagi korraldama ja Eesti suudaks ilma mingite NRF-i kokkuklopsitud pataljonide abita vastasele kesta peale anda, piirab see suurriikide valikuid - noh nagu 1939 sügisel loodeti, kuidas Punaarmee Soomes tekkinid piinliku olukorra kähku lahendab. Aga ei lahendanud ja ühel hetkel jäädi piinlikku seisu, et tuleks midagi teha.
Selsamal põhjusel andis Saksamaa omal ajal Eestile Volksmarine raketikaatrite asemel (mis pärast vanarauaks lõigati) mingeid puukerega miinijahtijaid ja keeldus Volksarmee soomustehnika andmisest. Isegi BTR-e ei antud.
Tehniliselt ja sõjaliselt pole siin erilist küsimust - kui eelnevalt on mingeidki ettevalmistusi tehtud, siis nt lennuväe toetust on siia võimalik juba 2-3 tundi pärast käsku anda.
Sellega tuleb ka arvestada, et Euroopas olevad liitlaste väed suudavad kiirkorras reageerida siiski kergjalaväena, mitte tankidega (vt õppuse ettevalmistusaega).