Lemet kirjutas:annavad meile sümboolse hinna eest sõidukeid, käsitulirelvi, TT-süsteeme, soomukeid
See tahaks ilmselt lahtirääkimist vähe pikemalt. Mulle on siiani jäänud mulje, et nii vanade soomukite, TT-süsteemide kui ka muu eest on meilt kooritud ikka päris viisakat hinda. Huvitav, kas näiteks Pasisid on pruugitud peast ka teistele müüdud ja millise raha eest. Et saaks kinnitust sümboolsele hinnale.
Kui me ise tahaksime, siis annaksid nad kahtlemata sümboolse hinna eest ka tanke, hävitajaid, allveelaevu
Et siis annaksid sümboolse hinnaga tanke...huvitav, mille taha siis küll see va soomusvõimekus pidama on jäänud? Siiani räägitakse, et raha ei jagu. Või ei ole see sümboolne hind nii väga sümboolne midagi? i
Kapten Trumm kirjutas:Pooltõdede kuulutajal (pean silmas legende NATO riikide omakasupüüdmatust abist) tasub taaskord läbi lugeda selline kronoloogia:
http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudi ... d=61186316
Seal on ka kirjas suuremad relvanoosid, et Eesti üldse relvile sai, tuleb tänada neutraalseid riike, kõige esimene sõjalise abi andja oli Soome, 1992.
Kas see kontekstist välja kistud fakt, et esimesena said 1992. aastal jala ukse vahele soomlased oma paarituhande 100-aastase vanusel tehnoloogial põhineva poltlukuga vintpüssiga, ongi nüüd tõestus sellest, et lääneriigid meid mitte kuidagi aidata ei tahtnud; ning kriipsutab maha kogu hilisema abi, toe ja sõbrahinnaga hanked, mis me vanadelt NATO riikidelt saime?
Eks igat asja tuleb vaadata oma aja kontekstis. Minu teada ei olegi keegi tegelikult eriti varjanud, et paaril esimesel iseseisvus-aastal suhtutigi Balti riikidesse Läänes teatavate eelarvamuste ja ettevaatlikkusega, mille üheks väljundiks oli ilmselt ka ettevaatlikus relvade tarnimisel. Võiks meelde tuletada, et lääneriikide üheks suurimaks murekohaks neil aastatel oli Jugoslaavia kodusõda, kus samuti „vennalikult ja rahumeelselt“ 50 aastat koos elanud riik tükkideks lagunes ja seal elavad rahvad üksteist kohati üsna armutul kombel nottima hakkasid. Ja nottida suutsid nad üksteist paljuski tänu sellele, et Jugoslaavia rahvavabariigi aegadest oli terve riik täis igasugust relvastust alustades automaatidest lõpetades haubitsate ja tankidega.
Ja kui nüüd panna ennast 1990. aastate esimese poole Lääne otsustajate rolli, kelle peamine eesmärk oli Jugoslaavias kodusõda lõpetada ja samal ajal vältida teiste samasuguste kriisikollete teket endise Nõukogude Liidu aladel (mis nt Kaukaasias ei õnnestunud), siis ega nt. Eesti oma üsna suure ja kohati vaenuliku vene elanikkonna, Kirde-Eesti autonoomiataotluste ja igasuguste jäägrikriiside valguses väga teistsugune välja ei näinudki. Tänaseks on kõik need asjad meie jaoks kauge minevik, kuid 1990. aastate esimesel poolel oli meil tegelikult ikka ropult õnne, et Eesti riik suutis Kirde-Eesti probleemi üsna kiiresti ja veretult ära lõpetada ning me pääsesime omaenda „kodusõjast territoriaalse terviklikkuse nimel“ või mingist oma Dnestri-äärsest vabariigist, mis paljuski määras ära Moldaavia mahajäämuse. Ütlen otse välja, et kui mina oleksin pidanud nt. 1993. aastal olema see Saksa ametnik, kelle asi on otsustada relvade saatmine ühele endisele liiduvabariigile, kus on ühest küljest tõsised separatislikud tendentsid ja rahvustevahelised vastuolud ja teisest küljest jäägrite-sarnane käskudele mitte-alluv relvastatud grupeering, siis oleksin mina ka öelnud, et ootame mõned aastad, kas sellisest riigist üldse saab asja.
Õnneks sai asja, ja kui sa seda kronoloogiat edasi vaatad, siis hakkasid alates 1990. aastate keskpaigast nii NATO kui ka teistelt NATO-välistelt riikidelt tulema nii relvi, sõidukeid kui laevu, aga ka sisulist nõustamist ja väljaõpet (lisaks Soome tõsisele „Viro-projektile) kõikide väeliikide jaoks (BALTBAT, BALTNET, BALTRON, BALTDEFCOL), mis know-how ja oskuste arendamise mõttes pole
vähetähtsam kui „loll raud“.
Kui nüüd tulla selle juurde, et „miks nad raisad meile automaatide ja vanade veokite asemel näiteks tanke, hävitajaid, suurtükke, õhutõrjerakette, raketikaatreid või allveelaevu ei andnud“, siis kipun arvama, et jumal tänatud, et ei andnud, või jumal tänatud, et meil jätkus mõistust neid valimatult mitte vastu võtta, isegi kui oleks pakutud. Sest ma kardan, et me poleks nende asjadega suutnud tollal mitte midagi mõistliku ette võtta, kui vaadata, milline inimeste ja oskuste puudus tollal EKV-s valitses, kui olematu oli meie kaitse-eelarve (st. võime seda tehnikat hooldada, käigus hoida ja kasutada), kuidas EKV suutis tollal reaalselt tegutseda heal juhul rühma tasemel ning kuidas isegi sellise üliprimitiivse relvasüsteemi nagu automaat Galil kasutusele võtmine käis esimestel aastatel läbi suurte raskuste, kuna ei suudetud õiget relvamääret kasutada ja hoolduspõhimõtteid kasutada. Mõelge nüüd, kui meie tollase tehnilise taseme juures oleks inimestele viie liikuva osa ja üheainsa määrdega Galili asemel antud kätte nt tank või õhutõrjeraketisüsteem, kus liikuivaid osasid ja erinevaid korgikesi erinevate määrete sissevalamiseks on pehmelt öeldes natukene rohkem kui Galilil (elektroonikast rääkimata), ning mis erinevalt automaadist pole mitte üksikvõitleja, ega rühma, ega isegi kompanii- või pataljonitaseme relvasüsteem, mille edukaks kasutamiseks ei piisa 100-meetrisest lasketiirust või üksikvõitleja käsiraamatust, vaid vaja on põhjalikku toetavat- ja väljaõppetaristut, taktikalisi eeskirju, doktriini, õppinud tehnikuid ja tankiste (Laaneotsast üksi oleks vist väheks jäänud), oskust kasutada neid tanke koos õhutõrje, mehhaniseeritud jalaväe, suurtükiväe, pioneeriteenistuse jpm. Mis kõik omakorda oleksid vajanud inimesi, teadmisi, oskusi, aega, ja mis peamine - raha. Ma ei taha öelda, et need asjad pole Eesti suguguse suhteliselt vaese väikeriigi jaoks saavutatavad – vastupidi, on küll, nagu näitab meie tänane areng. Küll aga ei saa need asjad tekkida tühja koha pealt kahe aasta jooksul, vaid aega läheb natukene rohkem.
Kui muidu ei usu, siis võib vaadata kasvõi neid kasvuraskusi, mis meil 1990. aastatel paratamatult olid isegi automaadist natukene keerukama relvastuse juurutuamisel. Nii näiteks tarniti meile 1993.-1994. aastal Iisraeli relvatehinguga lisaks kergetele käsitulirelvadele ju ka näiteks miinipildujaid, õhutõrjekahureid ja tankitõrjeraketikomplekse, aga reaalselt ei suudetud isegi nende suhteliselt lihtsate relvasüsteemidega (võrreldes nt. tankiga) sisulist ja reaalselt väljaõpet ja SA-üksuste väljaõpet enne 1990. aastate lõppu alustada – seni seiseid relvad laos ja „võime“ eksisteeris vaid paberi peal.
Mis puudutab second-hand relvahangete Lemeti mainitud „viisakat“ ja „mittesümboolset“ hinda, siis minu arvates selgub tõde võrdluses ja alternatiivide võrdlemises. Kui ma ei eksi, siis üksikute marginaalsete eranditega on Eesti tutt-uut otse tehasest ja täishinnaga relvastust-varustust hankinud vaid siis, kui second-hand turult pole sisuliselt võimalik samaväärset asja saada, või see samaväärne asi on füüsiliselt ja moraalselt juba liiga iganenud – peamiselt puudutab see hankeid, mis koosneb või sisaldab suurel määral elektroonikat ja IT-süsteeme, mis aeguvadki väga kiiresti, nagu näiteks suurem osa kaasaegsetest sideseadmetest (ostetud peamiselt USA abirahade eest, st kui paha onu Sam oleks soovinud, et Eesti kaitsevägi oleks sõja olukorras sisuliselt juhitamatu, siis oleksid nad võinud need hanked ära jätta), radarid, õhutõrjeraketisüsteem Mistral. Kogu muu kraam – tuhanded veokid, maasturid ja logistilised veokid, soomukid, Saksa haubitsad, TT-süsteemid Milan, Browningu kuulipildujad, suurem osa pioneeritehnikast jpm on tulnud meile riigilt-riigile tehingutega peamiselt NATO riikidest (jah, lisaks oli veel ka märkimisväärne Rootsi tasuta abi), mis oli üldjuhul vähekasutatud, ilusti laos seisnud – ja mis põhiline – mille eest meilt minu teada küsiti vaid 10% sellest hinnast, mida sama tehnika oleks olnud väärt otse tehasest uuena ostes (kuigi seadmete võimekus oleks praktiliselt sama olnud). Kui see 90% allahindlus tundub röövimise, ebaõigluse, pahatahtlikkuse või katsena meile maksimaalselt kaikaid kodaratesse loopida, siis ma ütleks, et lääneriigid oleksid võinud ju soovi korral müüa asju mitte 90%, või 75%, või 50% või kõigest 10% allahindlusega. Kas see oleks kuidagi parem olnud? Kui nendel riikidel oleks Eestist täiesti pohhui olnud, või veel hullem, nad oleksid tahtnud müütiliselt takistada reaalse sõjalise võime tekkimist Balti riikides, siis oleks nad võinud neid asju meile müüa täishinnaga, või kasutatud asju üldse mitte müüa ja soovitanud meil osta asju otse tootjatehaselt tutt-uuena ja vastavate täishindadega – tuues põhjendusena näiteks soovi hoida oma kodumaist kaitsetööstust ja töökohti käigus, või soovi vältida turu solkimist allahinnatud kraamiga. Aga miskipärast nad seda ei teinud.
Kui selle kõrval vaadata paljusid neid täiesti tasuta saadud hankeid, nagu näiteks meile 1990. aastatel „täiesti tasuta“ kaela valatud kirjut ja täiesti amortiseerunud sõidukiteparki, siis mina küll ei tunne, et nendel täiesti tasuta asjadel oleks olnud mingi sisuline eelis „sõbrahinnaga“ asjade ees, kus ostjal on vähemalt võimalus valida, mida ja mis korras asju ta endale võtab.
