(1)Mina olin esimene luure, Rick oli minu kaitse, Rickil on Belgia FN 7.62 - magasinis 20 lasku.Vees oli palju kergem kõndida, kui seda oli maal
(1)Minu noor “Boss” - temast sai üks väga hea ohvitser. Mõni kuu tagasi ma kõlistasin temale ja tema abikaasa võttis kõne vastu ja ütles et Gay is in toilet ja loll mina ütlesin - et ta võib ketti tõmmata ja öelda Good bye cruel world. Kuradi kurat - ma ei teadnud, et tema sisemuse oli vähk ära söönud!Malaia 1957-59
(1)Seisan oma jao maja ees-era riietes 5 päeva vabadust ja Ipoh siin ma tulen!Sungei Siput - Singapur ja mägi Sungi Siputi ligidal
12. algkool, 2 või kolmas klass. Kas keegi tunneb kedagi?
Mina olen viimases reas vasakult teine. Keskel on härra Paal, kes oli esimene, kelle venelased viisid ära. Üks väga tore mees - igal 24ndal veebruaril ta rääkis meile Vabadussõjast. Sain selle foto oma koolivenna käest, kes ka elab Austraalias. Tema on paremal, tütarlaste seljataga. Esimeses reas paremalt vasakule kolmas on Tamaara Rebane, nägin teda viimati 1944nda aasta kevadel Tartus.
Maragratt
Algab uus elukool
1963ndal aastal Malaisias rühma tuli uus ülemus. Ta oli päris tore mees, esimene asi mida ta tegi - ta kutsus kokku kõik NCOs (Jaoülemad ja nende abid). Mina olin ainuke jaoülem kelle aukraad oli L/cpl. Ülemus tahtis teada, kui kaua ma olen olnud l/cpl? Ma teatasin temale - mõned kuud. (Ta vist polnud lugenud minu paberit, kuhu oli suur tempel löödud “Never to be promoted”.)
Ühel päeval kõndisin ühest kohast teiste, kui kuri hääl karjus: Corporal Jaago you are not properly dressed! RSM Turly karjus minule. Jäin seisma ja imestasin, et ta kutsub mind Corporaliks? Siis sain kohe uue käsu minna pataljoni rätsepa juurde ja panna teine pael käevarre peale. Malaias meie ei kannud auastmeid käisel, vaid randmel (Samuti Vietnami sõjas).
Üksus tuli Malaiast Austraalia just siis, kui sõda algas Indoneesia ja inglaste vahel. Austraalias ma sain paar kolm nädalad puhkust, mille viibisin jälle hr pr Tiikmannide kodus. Eesti seltsis kohtasin Eha Kitsapead, tore tütarlaps, kuid kuna temal oli purunenud sõprus ühe mehega, siis ta jõi kõvasti. Ta isa oli lennuväe major - temal lõigati mõlemad jalad ära, vähk oli läinud kondi üdisse - mees suri mõni aasta hiljem. Major oli väga tore mees. Käisin Ehaga väljas, kuid midagi suuremad ei tulnud välja, kuna ta jõi liiga kõvasti. Abiellusin australlannaga 1960ndal aastal. Tema esimene abielu oli purunenud.
Nüüd tagasi 1965ndal aastal mind ülendati sgt ja saadeti Canungra Jungli school. Minust sai Demonstration rühma vanem/ülem - oli suur puudus ohvitseridest. Pataljon, kust ma lahkusin, läks Vietnami sõtta. (Üks esimestest poistest, kes surma ja kaduma läksid, oli noor poiss, kes võttis mu jao üle ja kuulipildur. Alles mõni aasta tagasi leiti nende surnukehad ja sellega tuli välja, et ükski austraalia sõdur Vietnami sõjas ei läinud kadunuks)
Ma läksin Canungra paar päeva ennem, kui mu puhkus lõppes. Kuna Austraalia sõjavägi oli tol korral ainult kolm jalaväe pataljoni, siis sa tundsid peaaegu igat Warrant Officery. Canungra RSM oli minu vana kompanii vanem, meie läbisaamine oli päris hea. Ta teatas minule, et minu Demo rühm on täis no hoper men! Kui minul mingisuguseid muresid on, siis tulgu ma kohe tema juurte ja ta lööb korra majja! (Tema hüüdnimi oli Suur L).
Ma läksin oma tuppa ja hakkasin lugema laagri Standing Orderisi. Esimene käsk oli ärkamise aeg kell 0600-0615 - ülelugemine - peale selle toad ja voodi korda seada - pesemine ja 0715 hommikusöök. O800 tubade uurimine, mehed peavad seisma voodi kõrval valvel. Järgmisel hommikul ma läksin vaatama, mis minu uue rühma juures juhtub? Ei mingisugust liikumist, poisid magasid vaikselt edasi - kuna ma ei olnud veel ametlikult nende ülem, siis ma jätsin nad rahule.
Sgt messis RSM tahtis teada, mida ma nägin ja kas minul on abi vaja? Ma tänasin teda väga ja ma tutvusin vana Demo rühma sgt, meie olime koos Malaias 1958. Ta oli lasknud Demo rühma kari otsa joosta! Järgmisel hommikul kui pasun puhus, ma läksin ja kamandasin kõik Demo mehed maast lahti - andsin jaoülematele viis minutit, et mehed oleks kohe rivis. Unise peadega jaoülemad ilmusid kohale ja tahtsid teada mis lahti on? Ma teatasin neile, et kui nende jaod ei ole paari minuti pärast reas - ma panen nad A4 peale. (A4 on karistuse leht - karistuse põhjus - jaoülemad ei tule nimekirja ülelugemisele) Noh nad said poisid kohale - minule kui vana sõdurile tuli valupisar silma - missugune hale punt. Jaoülemad teatasid, et kõik on kohal. Ma teatasin neile, et peale hommikutoitu ma tahan nendega vähe “juttu” ajada.
Tegin ka neile selgeks, et asjad muutuvad siin väga kõvasti, kuna üks Austraalia jalaväepataljon on teel Vietnami ühes suport üksustega ja Canungra on varsti täis sõdureid, kes on teel Vietnami. Ja teie olete need, kes õpetavad poistele, kuidas tuleb dzunglis, riisipõllul või külades võidelda. Poisid lahkusid ja üks pomises - bloody reffo!
Hommikusöögi aeg RSM tahtis teada, kuidas läks? Ma teatasin temale - So far no worries. Korrapidaja-ohvitseriga uurisime rühma tuba siin ja seal, ta teatas minule, et see ja see peab puhtaks tegema või tolmust lahti saama. Tal oli valge kinnas käes ja kinnas ei olnud enam valge kui ta lõpetas uurimise. Kui toad ei ole paranenud lõunaks, siis pane mehed kellel ikka veel on tolmu või midagi muud valesti A4 peale.
Nüüd siis hakkasid jaoülemad aru saama, et nende head ajad on möödas. (Pataljon saatis kõige kehvemad mehed Dzunglisõja kooli, samuti corporalid).
Eks näe, kes murdub ennem - mina oma Eesti jonniga või nemad?
Maragratt
Alguses läbisaamine jaoülematega ei olnud just kõige parem. Politsei käis laagris varastatud asju otsimas ja näpp näitas Demo rühma peale. Keegi oli Canungra külas petroli autode paagist varastanud ja keegi on poisse näinud selle varguse peal. Kui sõna tuli, et politsei tuleb, siis ma vaatasin imet - poisid jooksid igasuguste asjadega kord metsa ja tulid tagasi tühjade kätega. Loomulikult politsei ei leidnud poiste juurest midagi. Kord tuli majja lüüa!
Kogusin terve rühma peale õhtusööki söögisaali ja hakkasin nende muresid kuulama. Toit on vilets - elame liiga kaugelt Canungra külast - vahete-vahel tuleb rahast puudu - eriti kui sa viid tütarlapse nädalalõpul välja jne. Ma pidasin poistega nõu. Esimene asi, et teeme rühma võlakassa - iga mees paneb ühe naela kassasse ja kui ta tahab laenu võtta - maksab järgmisel palgapäeval panka tagasi üks nael ja kaks schillingit. Poisid olid sellega nõus. (Niisugune asi ei meeldinud sõjaväele, kuid need olid häda ajad).
Järgmisel hommikul ma käisin rühma söögitoas - toit oli tõesti vilets. Demo rühma poisid pidid saama rohkem toitu, kui harilik sõdur. Laagri kokka ma tundsin, ta oli s/sgt. Ma tahtsin teada, miks poiste toit on nii vilets, ta ainult kehitas õlgu. Ma ütlesin temale, et kui toit ei parane järgmisel korral, kui uus toit tuleb laagrisse - ma report tema RSMile.
Ma käisin nädalalõpul kodus ja kui ma tulin pühapäeva õhtupoole tagasi laagri - tee kõrval kraavis oli kokka auto ja politsei oli juba kohal. Ma läksin nende juurte ja vaatasin, mis on kokka masina peal. See oli täis igasugust toidukraami, mis kuulus mu rühmale. Kokk oli kõva Atsko mängija ja ta kaotas ära oma palga, et toitu naisele ja lastele tuua ta varastas minu poiste toidumoona. Ma ei tea mis juhtus kokale, ma teda tulevikus ei kohtand. Järgmisel nädalal oli uus kokk kohal ja poiste toit paranes silmnähtavalt. Rühma ja minu vahel kasvas ühendus, mis oli väga tähtis.
1966ndal aastal oli Austraalias kolm jalaväepataljoni - Teisest ja Kolmandast pataljonidest formeeriti kolm ekstra jalaväe pataljoni - nüüd oli Austraalias 6 jalaväe pataljoni. Esimene pataljon oli Vietnamis - Teine ja Kuues pataljon algasid treenima Vietnami minekuks - Kolmas pataljon oli Malaisias - Neljas ja Viies ei olnud veel terve meeskonnaga.
Demo rühmal oli nüüd kõva töö peal - tegime ühe demo ja siis kohe kuskile teise kohta uut demo tegema. Poistele tuli järsku uus elu sisse. Uusi instruktorisi tuli Canungra ja neil oli kõrgem aukraad, kui seda oli minul ja mind saadeti telki elama oma poiste juurte. Ime juhtus - üks kõrge Malaya diplomaat tuli ja Demo rühm pidi olema sellele mehele aurühmaks. Aega ei olnud palju ja ma treenisin poisse, kuid asjad ei läinud treeningu aeg väga hästi. Teatasin neile - kas teie teete ühe väga hea paraadi ja saate vabaks, või meie jääme siia nii kauaks, kui teie teete hea auvalve. Ime juhtus, kõik läks hästi - isegi siis kui see kõrge Malaya mees uuris rühma. Mööda marss läks ka häste ja isegi RSMil oli hea meel, mida ta nägi.
Tegime igasuguseid demosid ja siis viidi meid Wyhangry osariigi metsa - mets asus NSW ja Q’landi piiri ligidal. Olin viimati seal, kui ma läksin esimest korda Malaiasse. Nüüd meie olime vaenlased kompanii vastu. Muidugi ma pidin jälgima programmi, kus tuleb teha mida. Ilmad olid külmad - Demo rühmal oli olemine OK kui nad midagi ei teinud, siis nad võisid tule ääres istuda. Treenimine lõppes alati ära sellega, et minu laager purustati.
Üks kord me treenisime Australia Army Training Team Vietnam ja seal oli mu vana sõber Jock Malaiast. Meil olid nädalalõpud vabad. Ma ütlesin Jockile, et ma lähen koju reede õhtul ja tulen tagasi pühapäeva õhtu poole, küsisin, kas ta tahab minuga ühes tulla. Temal oli suur perekond Brisbanis. Jock tuli ja tagasi sõites veomasin tuli vastu ja tema rataste vahelt lahkus suur kivi ja tuli läbi auto akna minu ja Jocky vahele. Meie viga ei saanud. Canungra jõudes Jock ulatas minule pudeli rummi, et ma selle temale tagasi annan Wyhungry metsas. Mida ma ka tegin ühel külmal vihmasel ööl. (Jock langes Vietnamis ja ta keha toodi Austraalia - ma käisin tema matusel.)
Ma panin palvekirja sisse, et ma tahan minna Vietnami. Sain endale uue RSMi, tuntsin teda kui vanad joodikut, kuid nüüd oli ta kaine ja ei sallinud mind. Minu poisid olid vabad ja meid pandi laagri ümber rohtu lõikama. Laagri order näitab, et sõdur teeb 50 minutit tööd ja puhkab 10 minutit, et saaks suitsu teha ja muid asju. Rühm istus ja suitsetas, kui keegi sosistas - siin tuleb vihane RSM, lähme ruttu tööle. Ma vaatasin kella ja meie olime ainult istunud viis minutit. Ma käsutasin poistel edasi istuda ja ma läksin RSMile vastu - ta süüdistas, et mina ja mu poisid viilivad ja tema paneb reporti minu vastu. Ma sosistasin temale - You are fucking bastard! Temal jäi alguses suu kinni ja siis karjus - You are fucking bastard! Ma pöörasin poiste poole ja küsisin nende käest, et kas nemad kuulsid kelleks mind RSM kutsus ja terve rühm hüüdis - jah sgt! RSM pani minema ja poisid olid hirmul minu pärast. Laagriülema käskjalg tuli ja teatas, et ülemus tahab sind näha.
Maragratt
Läksin Centeri ülema juure. Istusin ja ootasin mõned minutid, kui sisenes major. Tõusin ja seisin valves. Tundsime teineteist ära. Kui ma olin noorte aega teenimas, siis üks noor ohvitser võttis mu linnaloa ära ja üks kapten kirjutas minule uue linnaloa. Nüüd ta oli kolonel/lt ja tal paistis hea meel olema, et ma olin saanud kolm paela oma käisele. Ta kutsus mind oma tuppa ja tahtis teada mis on juhtunud minu ja RSM vahel? Ma rääkisin temale, et see mees ei salli mind ja ta kasutab igat võimalust, et minule saada halba nime. Ta tahtis teada ka kas rühm kuulis, kui ta sind sõimas? Ma ütlesin, et terve rühm kuulis kui ta kutsus mind rühma ees - You fucking bastard!Näiteks mina ei või corporalisi noomida reameeste ees - samuti RSMil ei olnud mingit õigust minu poiste ees niisugust nime tarvitada. Laagri ülem hoiatas mind, et ma hoiaks oma silmad lahti niisuguse tegelase eest, eriti kui see mees on ex joodik. Seisin valvel ja lahkusin tema juurest. (Austraalia sõjaväes ei visata “Kulpi” kui mütsi ei ole peas)
Nagu vanasõna ütleb - kättemaks on magus!
Saime ilmateate, et suur torm liigub meie suunas. Ma andsin poistele käsu, et nad kindlustaks rohkem oma telke, et need tormiga ära ei lendaks. Poisid tõid laost rohkem raudposte ja köisi ja kinnitasid telgid. Torm möödus meist, aga vihmasadu oli päris kõva - poisid mängisid telgis kaarte, kui nad kuulsid appi karjumist. Poisid jooksid telgist välja ja seal lamas telkide vahel RSM. Ta oli nuhkima tulnud, mida mina ja poisid teevad - kas meie joome telkis. Vihma tuli kui pangest, ma läksin teda vaatama - paistis, et ta oli jalaluu purustanud ja tal oli võib olla “Muid sisemisi vigastusi”. Ma käsutasin ühel poisil minna ja tuua korrapidaja ohvitser ja samal ajal küsida ohvitseri käest, et ta kutsuks punase risti auto. RSM lamas seal ja oigas. Korrapidaja ohvitser tuli ühes sõjaväe punase risti autoga ja RSM viidi minema.
Paar nädalat hiljem tuli meile uus RSM. Tundsin teda Malaia päevist, siis ta oli sgt - ta oli väga hea RSM.
Aeg lendas, Austraalia saatis rohkem ja rohkem mehi Vietnami. Tuli suur loosimine, kelle number tuli välja, see pidi teenima kaks aastat Austraalia sõjaväes. Senini Vietnami sõjas olid ainult elukutselised sõdurid. Canungra toodi Demo kompanii - kompanii kuulus pataljoni alla. Minu väikene rühm kuulus Jungle Training kooli juhatuse alla. Mu rühm hakkas nüüd treenima mehi, kes läksid Vietnami nõuandjana Vietnami sõjaväele. (Australia Army Training Team Vietnam oli üks kõige kangem üksus Vietnamis. Kui huvitab, siis vaata kompuutrist - seal on kahe eestlase nimed)
Rühma kassa oli kasvanud ja poisid tegid otsuse, et teeme ühel laupäeva õhtul ühe väikese tantsuõhtu. Selleks ma pidin saama kaks luba - esimene RSMilt ja teine Laagri ülema käest. Mõlemad olid nõus ühe tingimusega, et mina vastutan korra eest. See oli üks tore laupäeva õhtu - tantsuks poisid tõid oma tütarlapsed kes kuskilt, kes teab, kuid kõigil oli lõbus olemine.
Mõnikord viibisime jälle Wyhangry junglis ja aeg möödus. Üks vana WO1 soovitas minule, et ma oma vabal ajal hakkaks õppima rohkem Military Law and Orders, neid olevat minul vaja tulevikus - seda ma hakkasin ka tegema vabadel õhtutel - vahetevahel ma käisin tema käest nõu küsimas. Üks kord kuus nädalalõpul ma sain nüüd kodus käia. Ma oleks saanud abielukorteri Canungras, kuna aga kasutütar käis koolis Brisbanis siis ma ei tahtnud tema kooli vahetada.
1966ndal aastal oli Vietnamis austraalia sõjaväe ja Põhja Vietnami regulaarsõjaväe vahel suur lahing. Kohalik pataljon T45 ühines Põhja Vietnami üksusega. Lahing kestis hea mitu tundi. (Ma saatsin ühe raamatu Eestisse ja tõin paar raamatut endaga ühes, kui ma käisin Eestis külas. Ühe raamatu ma kinkisin Kindral Ants Laaneotsale ja teise Mati Õunale) 120nd Austraalia noort sõdurit kahe või kolme rügementi vastu. Esimesel kokkupõrkel langes peaaegu esimene jagu. Kuna kompanii liikus Noolepea formatsioonis, siis vaenlane ei saanud aru, kus ja kui palju austraallastel on jõudu. Kaks rühma formeerisid just kui kaks saart vahemaaga 50-60 meetrit. Üks rühm oli senini kadunud.
Rühmaülem oli surma saanud ja raadio puruks lastud. Rühmavanem sgt võttis juhatuse üle ja tahtis teada, kas vabatahtlik on olemas, kes läheb kompanii juurde ja toob uue raadio. Rühmavanem oli sündinud Lõuna Aafrikas ja ta oli ka Malaias 1961-63. Nüüd ta elab Gold Cost'is. Igasse kohta, kus vaenlane ründas, ta tuli tule alla. Uus Meremaa kahurväeohvitser hakkas juhtima mõrvavat kahurituld.Kõik kolm patareid Nui Datist tulistasid vahet pidamata vaenlast - nendega ühines ameeriklaste raske patarei. Meestel hakkas laskemoon lõppema. Põhjus? Malaias meie võisime kanda ainult kolm magasini nii et meil oli ainult 60 padrunit mehe peale - ja seda sama korda peeti siin Vietnami sõjas. Vana kompanii vanem käis ringi ja korjas surnud ja haavata saanud sõdurite käest laskemoona.
Hakkas sadama kõvasti - vihm oli nii tugev, et vaenlast oli raske näha - see sama asi juhtus vaenlasele.
Maragratt
Lõuna Aafrika poisi nimi on Bob - tema rühmal olid suured kaotused. Poisid jõudsid kompanii juurest tagasi uue raadioga - poistel lihtsalt vedas, vihmasadu oli nii kõva, et vaenlane vist ei märganud kui poisid neist mööda kõndisid. Bob teatas, et raadio on käes ja ta tahab kahurväe abi saada nii ruttu kui võimalik. Tema juba näeb liginevaid vaenlase ahelaid - kuhu Bob kutsus kahurituld oli liiga ligidal tema asukohast. Uus Meremaa ohvitser oli mures, et mürsud võivad kukkuda Bobi rühma sekka. Bobi vastus oli - kui ma pean surema, siis ma suren oma meestega, kuid ma vajan kahurituld. Samal ajal ta teatas, et nii pea kui kahurituli tuleb, tõmbab ta oma ülejäänud poisid tagasi. Bob karjus oma järele jäänud poistele, nii pea kui mürsud lõhkevad hakake jooksma tagasi - jookske paarsada meetrit ja võtke sisse uued laskmise kohad.
Bob oli suur mees, kui mürsud hakkasid lõhkema ta võttis oma rühma ülema keha üle õla ja ta tõi ta ära. Bobi rühmal olid suured kaotused, kuid ta jõudis oma ülejäänud rühmaga kompaniiülema juurde. Kompaniivanem asustas Bobi rühma kompanii peakorteri kaitseks. Hävitajad tiirlesid üleval, kuid nad ei saanud abi anda vihmasaju tõttu. Austraalia chopper tuli väga madalalt ja viskas laskemoona alla. Liivakottides olid täislaetud magasinid. Nui Datist, kus oli Australlaste peakorter, APC lahkusid A-kompaniiga. APC ei tarvitanud teed, vaid tulid üle riisipõldude. Kui niisugune lahing oli käimas kuskil mujal, siis vaenlane alati pani lõksud teele. Vaenlane valmistas viimast rünnakut, kui järsku läbi vihma tulid APC’id ja need avasid raskekuulipildujate tule vaenlase ahelikule. Pasunad hakkasid puhuma ja järsku oli vaikus lahinguväljal.
Kus see lahing käis oli kummipuu istandus ja puud said kõvasti pihta - kuulsin, et prantslased, kellele need kummipuud kuulusid, tahtsid Austraalia riigi käest saada kahjutasu. Kui õige see on, seda ma ei tea. Selles lahingus langes, kui ma ei eksi, 18 noort Austraallast ja samapalju sai haavata. Järgmisel hommikul hakkas vaenlaste surnukehade lugemine ja matmine. Kindel lugemine oli üle 200, kui palju kehasid ära viidi, ainult vaenlane teab seda. Hanoi raadio teatas, et Austraalia pataljon on ära hävinud ühes tankidega. (Austraallastel ei olnud tanke veel Vietnamis, need tulid hiljem)
Austraalias punased algasid ässitama inimesi, et vaata miks sa kaotad oma poegi seal kaugel maal? Ma ei võinud Canungrast koju minna mundris. Nüüd kõik Demo poisid tahtsid vabatahtlikult minna Vietnami, kuid ülemused olid selle vastu - nad mõtlesid, et poisid teevad head tööd sõjaväele kui Demo rühm. 1966 laagri ülem kutsus mind enda juurte ja teatas, et minul on kaks nädalat puhkust ja siis olen teel Vietnami. Minust saab täienduskompanii vanem - ta surus mu kätt ja lootis, et meie jälle kunagi kohtume.
Kutsusin oma poisid kokku ja teatasin neile, et ma lahkun ja ma ei tea, kes mu koha üle võtab. Poisid tegid minule vist väga ilusa õhtu - ärkasin hommikul üles oma telgis. Sõitsin koju ja teatasin oma abikaasale, et lähen Vietnami - ta ei olnud sellega nõus ja käskis minul kohe sõjaväest lahkuda! Istusime trepil ja arutasime seda olukorda - mida ma teeks, kui ma tulen sõjaväest välja? Lõpuks ta sai aru, et minul valimist ei ole. Kodus puhkuse aeg ma hakkasin täies varustuses jooksma, et mu musklid peaks vastu uuele teekonnale. Puhkuse lõpul ma läksin raudteejaama üksinda, ma ei tahtnud näha pisaraid.
Sydneysse jõudes viidi mind South Head, kus olid läbikäijad kes olid kuhugi minemas. Järgmisel hommikul sain relva ja magasinid, kuid mitte laskemoona. Meile pidas üks ohvitser kõne ja teatas, mida meie peame tegema. Sydneyst lendame välja kui eraisikud - kui jõuame Singapuri, siis vahetame erariided mundri vastu. Manillas me peatume paar ööd ja siis saame Air France Saigoni.
Sellega algas mu uus teekond.
Maragratt
Lahkusin Sydney õhujaamast 5-1-1967, minu 41 aasta sünnipäeval.
Kuna mina olin ainuke sgt, siis ma pidin istuma teises klassis. Warrant Officerid ja teised kõrgemad aukraadis mehed olid esimeses klassis. Neil olid joogid vabad - mina pidin maksma. Kuna ma tundsin suurem jagu poisse, siis nad kutsusid mind endi juure pühitsema uut tuleviku. Singapuri jõudes läksime kõik riiete ruumi, vahetasime ära oma erariided dzungli rohelise vastu.
Järgmine peatus oli Manilla. Warrant Officerid viidi ameeriklaste laagri ohvitseride korteri, mind viidi ühte kenasse hotelli Timberline. Me peatume siin paar ööd ja siis lendame edasi Air Francega Saigoni. Käisin juuksuri juures ja läksin linna uurima. Leidsin ühe suure Baari ja läksin proovima kohalikku õlut. Kõrvallauas istus üks ameeriklane ja ta kutsus mind, et ma temaga ja ta ihukaitsega ühinen. Oli päris tore olemine - nad jalutasid mind tagasi hotelli. Sellel ööl uni ei tulnud väga ruttu, peas oli igasuguseid mõtteid. Peamine mõtte oli - miks ma lähen jälle uute sõtta? Mida on minul tegemist kommunistidega Vietnamis? Kuid mis tehtud see tehtud - tagasiminekut enam ei ole.
Järgmisel õhtul ma läksin jälle jalutama ja ühest kohvikust tuli väga ilus muusika. Astusin sisse ja tellisin toorest teevett. Oli väga kena seda muusikat kuulata. Instrument nägi välja kui kannel, kuid temal oli palju rohkem traate peal ja mees mängis seda pulkadega. Kaks noort meest ühinesid minuga ja hakkasid küsima, mida ma siin teen ja kas minul hirmu ei ole, et ma liigun siin linnas üksinda ringi? Samuti nad tahtsid teada - miks austraallased ei lase sisse nendesuguseid harituid mehi. Pean ütlema, et nemad rääkisid paremat inglise keelt kui seda tegin mina. Nad tahtsid teada, kus ma olen sündinud, et minu inglise keel ei ole just kõige parem. Ma selgitasin neile lühidalt mis on juhtunud mu elus ja miks ma teenin Austraalia sõjaväes. Mõlemad mehed töötasid õlikompanii Shelli juures. Nad soovitasid, et nad saadavad mind tagasi hotelli - linn olevad väga kardetav üksinda kõndimiseks.
Järgmisel hommikul ameeriklaste MP tuli minule järele ja nad viisid mind lennujaama. MP juhatasid mind lennukisse, teised olid juba ees ootamas. Sain teada, et meie relvad on kindlas kohas. Air France oli üks naljakas lennuk - seal inimeste seas oli kanu-parte, väikesi põrsaid ja igasuguseid teisi loomi. Jõudsime Saigoni suure vihmasajuga ja lennuk tegi palju kukkumisi, ainult mõned meetrid, kuid süda läks enam vähem saapa säärde. Maabusime õnnelikult.
Austraalia MP olid seal kohal ja neil oli nimekiri olemas, kes läheb kuhu. Mind viid Camp A mis oli läbikäijate laager. Austraalia MP hoiatas, et ma hoolitseks oma kaabu ja saabaste eest - nimelt need asjad meeldivad yankidele.
Maragratt
Kaks Tartu poissi
Ma teenisin Arega Vietnamis sama peremeest. Kuid meie ei kohanud Vietnamis, meie kohtusime ESTO 88 Austraalias. Hakkasime rääkima ja tuli välja, et tema isa kapten Sildam oli ka Taanis, Uklei järve ääres ja Belgias. Arega olin peale EST 88 kirjavahetuses ja sain tema käest kirja Taanist. Ta tahtis teada kus kohal eestlased asusid Odensees, et ta läheb siis vaatama, kus ta isa viibis. Koha nimi oli Kolleseum (Võib olla ma hääldan seda valesti)
Are pidi sealt minema külla Tallinna ja Tartu. Paar kuud hiljem sain tema käest kirja, et temal on maksas kolm vähki (Paljud sõdurid surevad isegi nüüd tänu Agent Orangile. Minul võetakse vere proove iga kolme-kuue kuu jooksul) Järgmise kirja ma sain tema sõbra käest, et Are on lahkunud siit maailmast. Õieti Are kirjutas,et kui ma tema käest enam kolme kuu jooksul kirja ei saa, siis ta on Arlingtoni surnuaias.
Maragratt
Magamine Camp A ei olnud just väga mugav. Kogu aeg kahurikõmin ja tihti peale kuskil tulistasid Gun Ship. Teine kehv asi oli, et WC'd olid teisel pool laagrit ja kes öösel vett tahtis visata, viskas väljas vastu maad või seina. See ei oleks olnud paha, kui on monsuuni ja vihma aeg, kuid soojusega hakkas ümbrus haisema ja see hais oli üle terve Vietnami. (1970 kui ma läksin tagasi Vietnami, siis Camp A oli first class.)
Hommikul austraalia sõjaväepolitsei masin tuli minule järele - tundsin ühte ära, ta oli hollandlane MPist, väga tore mees. Sõitsime tee peal, mis oli lennuväe kõrval - minul läksid silmad lahti - ma ei ole oma elus nii mitmesuguseid lennukeid näinud ja see oli suur-suur lennuväli. Lennukid tulid ja läksid - kära oli kohutav. Hollandlane sõidutas mind lennuväljale - hakkasime kõndima austraallaste kontrolli juurde, kui ma märkasin neid suuri kaste, mida laaditi lennuki peale. Ma pärisin MP käest - mis seal kastides on? Ta teatas, et kui ma ei ole ettevaatlik seal kuhu ma lähen, siis ka mina olevat niisuguses kastis. Need olid surma saanud Ameerika sõdurid.
Kontrolli kohal ma sain oma püssi ja seljakoti kätte - sealt juhatati mind lennuki peale (Vana mälu ei mäleta, kuid selle lennuki nimi oli Carabu) Istumine oli just kui võrkkiiges. Üks mees tegi demo, mida meie pidime tegema, kui lennuk saab pihta! Pani kohe mõtlema - püss on olemas, aga laskemoona ei ole senini saanud. Lennuk tõusis õhku, ta tegi hirmsat müra. Ma vahtisin väikesest aknast välja - all oli Saigoni linn. Tihti peale kus olid väljad nägid õhust pommiauke. Üks õhuväelane tuli ja käskis minul valmis olla ja välja jooksta nii pea, kui lennuk peatab. Ta unustas ütlemast, et lennuk pöörab ennem ennast ümber. Ragin oli nii suur kui lennuk maandus - ma mõtlesin, et ta on jooksnud põõsastesse. Lennuk pööras, tagumine luuk läks alla ja ma pidin välja jooksma, nii pea kui ma olin maal - lennuk pani minema.
Ma vaatasin ringi - ühelpool oli dzungel ja teiselpool kummipuud. Ma võtsin oma seljakoti ja istusin dzungli varju ja panin suitsu põlema. Naljakaid mõtteid käis peast läbi - eriti, kas see kuradi lennuk pani mind õigele lennuväljale - siin ma olen, püss on olemas aga laskemoona ei ole. Ootasin pool tundi või nii ja siis tuli austraallastest sõjapolitsei. Nad vabandasid, et nad ei kohanud lennukit. Minul kästi peale hüpata ja nad sõidutasid mind läbi Austraalia Esimesest Task Forcest. Ümbrus oli nii hästi ära varjatud. Peatasime ühe suure telgi ees ja MP ütles, et see on nüüd mu uus kodu.
Ümbrus ei olnud nii öelda väga kena. Üks ilma särgita mees tuli ja tahtis teada, kas ma ole Len. Mees, kes mind vastu võttis, oli ilma särgita ja temal ei olnud ühtegi tunnust, kes ta oli. Ma küsisin tema käest - kas ta teab, kus on kapten J? Ta vastas - sa vahid teda. Tahtsin temale au anda, kuid ta teatas, et ta ei taha nii noorelt surra. Au andmine oli keelatud lagedal maapinnal - täpsuskütt teeb ohvitserile lühikese otsuse.
Läksime kompanii telki, seal võeti ära mu liikumise käsud ja minu nimi pandi üksuse nimekirja. Kohtasin noort lt G ühe kupuga, ta oli läbi teinud kolme kuu ohvitseride kooli. Kapten J teatas, et minul on paar vaba päeva. Nende päevadega ma pean õppima ja tundma kus asuvad igasugused üksused - laskemoon - esimene abi ja igasugused teised asjad. Ta läks minema, lt G juhatas mind telgi juurde, kus on minu tuleviku kodu. Telgis elas üks ohvitser peale minu. Sgt, kelle ma välja vahetasin, läheb tagasi oma üksuse juurte (Temale juhtus paha asi - ta oli rühmavanem ja rühm varitses VCisi. Kui lahing algas VCid ründasid ründajaid ja mees kaotas oma närvi, kuid kõik lõppes hästi ja teda saadeti 1ARU)
Kus asun nüüd mina kui mingisugune vanem - rühma+kompanii vanem. Kõige pealt ma õppisin ära Terve Taskforce Standing Orders. Mida peab iga senior NCO teadma. (NCO=Non Com Officer=corporal/sgt/s/sgt) Õhtusöögi ajal tutvustati mind - igaüks oli Tom Dick Harry, kuid mina olin sgt. SGT mess on olnud alati üks lõbus ja alati nalja täis mess (Võib olla Eesti keeles on ta justkui rohkem kui Klubi) Õlu oli odav - 10 centi purk, suits 10 centi pakk 20. Pudel piiritust - $1 ligi liiter. Muretsesin endale laskemoona ja laadisin 6 magasini täis - püssi kehale ma panin fosforist triibu peale, nii et kui midagi öösel juhtub - ma näen kohe, kus mu relv on.
Tutvusin ümbrusega - Task Force maaala oli kaunis suur. Nüüd oli Vietnamis kaks jalaväepataljoni ja abiüksused pluss SAS kaugluure 4-5 mehe patrullid. SAS kaotas ainult ühe mehe Vietnami sõjas. Neil oli kõva lahing vaenlasega, kuid nad ei põgenenud ja nad üllatasid vaenlast - nad ründasid vaenlaste liinist läbi ja helikopter tuli viskas neile köie alla, köiel olid sõlmed ja SAS meestel olid konksud, mille nad lõid sõlme külge kinni ja see kõik juhtus tulevahetuses VCidega. Midagi läks viltu ja üks SAS mees lendas õhust alla dzungli. (Alles hiljuti leiti temast ülejäänud kondid. Teine SAS mees sai haavata ja suri Austraalias sõjaväe haiglas. Isegi nüüd Austraalia SAS teeb head tööd Afganis)
Nui Datis ootasime uusi mehi - minul oli aega valmistada endale laskuri pesa. Nüüd ma enam-vähem teadsin kus asub keegi. Igal õhtul kapten teatas mis on juhtunud selles osariigis, kus meie asume. Peamiselt kokkupõrked - kui palju vaenlasi või oma mehi on langenud viimase 24 tunni jooksul. Siis algasid jälle naljad peale, kõiki jälle kutsuti esimese nime pidi, kuid mina olin ikka veel sgt. Lõpuks minul sai elu täis ja ma läksin kapteni juurte ja teatasin temale, et ma soovin temaga vähe privatly rääkida. Läksime telgi nurka ja küsisin kohe ära - kas ta ei tea, et minu nimi on Leo või Len? Mees vaatas minule otsa ja ma pidin peaaegu naerma hakkama - ta ütles minule, et mina olen messis kõige vanem ja meie kõik austame, et sinu vanune tuli Vietnami - selle pärast kutsume sind sinu auastme järele. Läksime tagasi teiste juurte ja kapten tutvustas mind uuesti - kõik vabal ajal võivad kutsuda mind Leo või Len.
Minu ja kapteni vahel algas suur sõprus, mis kestab tänapäevani. (Temal on olnud kolm südamerabandust, kuid ta elab!)
Maragratt
Ma pean nõks tagasi minema, ennem seda aega kui ma jõudsin Vietnami.
Esimene Austraalia pataljon 1.R.A.R läks Vietnami ja ühines ameeriklastega. Austraalia ülemad tahtsid saada oma sõduritele üks Vietnami osariiki, kus nad võivad opereerida nagu opereeriti Malayas. Ameerika üksus Lõugavad Kullid läksid puhastama seda maa-ala kuhu Austraallased teevad endale baasi. Üks Austraalia jalaväekompanii ja support üksus läks ameeriklastega ühes.
Long Phouc küla oli üks jõudsam küla selles osariigis. Ameerika kompanii kõndis külla - lapsed mängisid tänaval - oli vale rahu - järsku lapsed kadusid tänavalt ja ameeriklastele avati igast majast tuli. Austraallased olid väljaspool küla - käsk oli kui mõni vaenlane tahab ära joosta, siis kinni pidada ja kui vastu hakkab relvaga - maha lasta. Vaenlane ei põgenenud külast. Üks ajaleht kirjutas, et üks ameeriklane on hüpanud üle aia ja siis karjunud - don’t shoot me, I am American! Need olid ka tema viimased sõnad.
Ameeriklased tõmbasid ennast külast välja ja küla piirati ümber. APCid ja buldozerid ühes austraalia jalaväega alustas külalahingut, iga maja hävitati (Ennem, kui see juhtus, valjuhääldaja kutsus kõik naised ja lapsed külast välja ja need viidi ühte teiste külla - samuti kutsuti vaenlase võitlejaid all andama, kuid seda ei juhtunud) Algas majast majja lahing, kõik majad olid ühendatud tunnelitega - lahing kestis õhtuni - siis algas suur vihm. Järgmisel hommikul olid külast ainult risud järele jäänud ja vaenlane oli kadunud.
Kui ma ei eksi, siis vaenlase üksus oli kohalik üksus T445. (Nagu ma varem kirjutasin - T445 lõhuti australlaste poolt ära Lon Tani lahingus) Austraalia kompanii kaevas ennast sisse Nui Dati mäe ümbrusesse ja jäid ootama abiväge. Seal ma kaotasin oma endise Malaia üksuse 2 poissi. Mõlemad said pihta vaenlase miinipilduja tulest. Järgmisel hommikul chopperid tõid pataljoni ja kahurväe ja kõik teised üksused Nui Dat mäe juurde. Nüüd oli austraallastel kaks jalaväepataljoni Nui Dat mäe juures. Sinna kuulusid veel kaks austraalia patareid, Uus Meremaa patarei ja APC’id pluss igasuguseid teisi üksusi ja ennem kui vaenlane sai koguda, oli austraallastel jalg osariigis.
Kommunistid tegid otsuse, et need “Suurte ninadega Uc da loi" tuleb ära hävitada. (Uc da loi=Austraallane) Sellega algas Long Tani lahing. Kuna ükski vietnami elanik ei võinud tulla austraallaste baasi, siis vaenlane ei teadnud kus on mis. Nad alustasid miinipilduja- ja raketitulega austraallaste baasile, kuid see tuli ei olnud täpne - ainult üks sõdur sai kergelt haavata. 6.R.A.R. kompanii läks järgmisel hommikul otsima, kust see tuli tuli - nemad ei leidnud midagi ja D-kompanii vahetas neid välja.
Nui Datis oli suur kontsert - lauljad ja naljategijad tulid sõdureid külastama. Siis algas suur Long Tani lahing - külalised viidi kiiresti lennuki peale ja nad lahkusid Nui Dati baasist, nad lendasi Vung Tau linna, kus olid suuremad üksused.
Lahingust ma olen varem kirjutanud.
Maragratt
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist