Kas N Liidus oli ka midagi head?

[aest]

Asi ei ole vahest niivõrd koolide eelarves kui koolide ja seega ka õpetajate hirmus kõikvõimalike tagajärgede ees. Mis saab tänapäeval koolist ja õpetajast, kui viimane söandab mõnd marakratti juustest tutistada? Meedia paneb järgnevate päevade ja nädalate jooksul selle pedagoogi, kooli ja kogu haridussüsteemi nii paika et tule jumal appi. Üheks kitsaskohaks ehk ka see et tänapäeval on puudumas õpetajate ning vanemate vaheline koostöö. Näieks minu abikaasast klassijuhatajal ei ole õigust teada oma klassi õpilaste vanemate kontaktandmeid - ei töökohta, telefoninumbreid ega miskit sest see olla kallaletung delikaatsetele isikuandmetele. Paljudes tänastes lapsevanemates valitseb veel lisaks ka arusaam et laste kasvatamisega peab tegelema ainult, ainult ja veelkord ainult kool.

[Kapten Trumm]

Jah ja õpetaja "koduvisiit" (mulle ka paar kohta tehti ) loetakse täna põhiseaduslike õiguste riiveks (õigus eluaseme ja eraelu puutumatusele)
(oli kunagi väga tõhus heidutav meetod - mida ka kõige hullemad marakratid kartsid).

Meie leppisime kodus abikaasaga kokku, et õpetaja otsuseid meie ei lapse juuresolekul ega muul viisil ei vaidlusta.
Üks tüdruk pandi tunni segamise pärast poisiga istuma (2. klassis hull alandamine ju )
Tormas muidugi koju kaebama, aga mis teha, istus õpetaja määratud aja ära ja loodetavasti tekkis mingigi tegu-vastutus seos.
Laps oli muidugi hirmus solvunud "aga Katrini ema käis direktori juures ja Katrin sai küll oma kohale tagasi" (mida Katrin mõistagi kõigile kuulutas).

[aest]

Aga mis õpetajate väärtustamisse meie tänases ühiskonnas puutub siis ses suhtes on isand Trummil õigus. Nii madalal nagu praegu, pole õpetajad ühiskonna hierarhiaskaalal vist kunagi varem olnud ning siin pole ka midagi imelikku: meedia on läbi vastutustundetute ajakirjanike ning ka läbi internetikommentaatorite tampinud eestlastele pidevalt pähe vaid üht: õpetaja on viimane rämps kes kuskile mujale kui kooli lihtsalt ei kõlba. Ärgu kiunugu, sest nemad vaadaku parem kui pikk puhkus neil on.

[Kapten Trumm]

Pole ainult õpetajate teema, samasugust alla laskmist on aastaid tehtud ka KV-s, kus iga vähe pujäänima reamehe kaebekirjad võivad pati ülemale palju ebameeldivusi tuua ja seepärast pigem välditakse taolist laadi konflikti ja kui võimalik - üritatakse reservi "ära lükata". Arvan, et need "kohanemisraskused" ongi diagnoos, mille taga on taolised liiga aktiivsed tegelased, kellega pole lihtsalt otstarbekas võidelda - hiljem määri pabereid ja tõesta, et sa elevant pole.

Armees peab olema komandör ikka üks koletu asi, kes keelab-käseb, poob ja laseb ja eriarvamust omav reamees võib oma arvamuse endale pähe määrida.
Kui aga see eriarvamus võetakse meedias, peastaabis või kus iganes "teemaks", tähendab see traditsioonilise komandöri "üle laskmist".

[aest]

Eks see näitab ära et tegu pole ainult ühe süsteemisisese kitsaskohaga vaid probleem on üldisem. Ultraliberaalsus - kõik võivad teha kõike mis aga pähe tuleb - näib olevat tänase ühiskonna üheks põhiprobleeemiks. Aga noh, pole hullu midagi. Maailma ajalugu on näidanud et kõikvõimalikel ühiskonnasisestel mentaliteetidel on kombeks pendeldada ühest äärmusest teise. Mida ultraliberaalsem on meie tänane päev, seda ultrakonservatiivsem saab olema homne. Peaasi on ainult see tänane kuidagi üle elada.

[vaoinas]

Eks see näitab ära et tegu pole ainult ühe süsteemisisese kitsaskohaga vaid probleem on üldisem. Ultraliberaalsus - kõik võivad teha kõike mis aga pähe tuleb - näib olevat tänase ühiskonna üheks põhiprobleeemiks. Aga noh, pole hullu midagi. Maailma ajalugu on näidanud et kõikvõimalikel ühiskonnasisestel mentaliteetidel on kombeks pendeldada ühest äärmusest teise. Mida ultraliberaalsem on meie tänane päev, seda ultrakonservatiivsem saab olema homne. Peaasi on ainult see tänane kuidagi üle elada.

Lähtudes puhtalt ülalkirjeldatust:

Kas ma saan siit õigesti aru, et tänane ultraliberaalsus (ma küll ei nimetaks tänast niivisi, kuid las ta olla) on väga halb ja homme oodatav ultrakonservatiivsus on vastupidi väga hea asi, mida maksab pikisilmi oodata?

Või on mõlemad äärmused (ma jällegi ei nimetaks tänast kuidagimoodi äärmuseks, kuid las ta olla) halvad ja tänane äärmus tuleb kuidagi üleelada, et homme saaks hakata teist äärmust kuidagi üle elama?

[Tegelane5]

Vbolla ma lähen ajaloos liiga kaugele tagasi aga kas ka see pole Nõukogude võimu teene et "Wikmani poiste" taolisi gümnaasiume pole?

[aest]

Kas see pendel just ühest äärmusest teise peaks liikuma - siinkohal ehk sõnastasin oma mõtte väheke lonkavana - ent mõned mehised sammud liberaalsusest konservatiivsuse suunas kuluksid ära küll. Vähemalt minu arust.

[Kapten Trumm]

Aest on selle ära tabanud, et ühiskonnaelu mudelid ei ole mingit 2 punkti, kus ühes otsas on Eesti ja teises Põhja-Korea.
On selline skaala, mille ühes otsas on anarhia ja teises otsas midagi natsi-Saksamaal taolist (NSVL ei sobi, sest seal oli rohkem pardakki).
Oleme kaldumas liigselt sinna anarhia poolsesse otsa ning see võib valusalt tunda anda (tegelikult juba annabki, kui tähelepanelikult vaadata) ja mitte lasta pimestada end kohustuslikust "oleme väga edukad" mantrast.

[aest]

Mulle tundub et Wikmani poistes on tollane üliaateline olustik väheke üleidealiseeritud. Vahest oli vanameister Kross seda raamatut kirjutades S.Zweigi Eilse maailma mõju all mille tõlkimise ta just enne Wikmani poiste kirjutamist lõpetanbud oli. Ideaalmaailm contra täielik põrgu.

[Jaanus2]

Eesti saaks traditsioonidele tuginedes veidi konservatiivsema haridussüsteemiga edukalt hakkama, aga me püüame nagu ikka olla liiga head õpilased ja teha näiteks nii nagu Rootsis (seal on vist ka selline ninnu-nännu ja vabakasvatus moes) ja veel paremini. Vahe on ainult selles, et Rootsis on õpetaja hästi makstud ja suudab seetõttu mööda vaadata sellest, kui õpilane ta "pimedasse kohta" saadab. Hea palga eest kannatatakse igasugu asju, meie riigikogulased kannatavad ka sõimu ajakirjanduses nii, et ükski närv ei liigu. Õpetaja puhul aga räägitakse muudkui erilisest ametist ja missioonitundest, raha polevat kõige tähtsam... Kaua seda "head Eesti haridust" (suuresti vanast rasvast on see minu arvates) veel sedasi jätkub teie arvates?

[Manurhin]

Jah ja õpetaja "koduvisiit" (mulle ka paar kohta tehti ) loetakse täna põhiseaduslike õiguste riiveks (õigus eluaseme ja eraelu puutumatusele)
(oli kunagi väga tõhus heidutav meetod - mida ka kõige hullemad marakratid kartsid).

Oli veelgi tõhusam meetod: vanemate töökohta teatamine. Kui ikka töö juurde oli tulnud koolist teade, et kellegi võsuke oli koolikaaslase haiglasse peksnud ja õpetajale näkku sülitanud, küllap seda ka arvesse võeti, kui puhkusetuusikuid, autode- ja värvitelerite ostulube ja muud head-paremat jagati. Öeldi kohe, et pole teil, seltsimees, tarvis kusagil ringi kärutada ega telekat vahtida - tegelge parem oma jõnglase kasvatamisega.
Ja oli ka meetod, mida juba kõik kõurikud kartsid. Märksõnadeks Puiatu ja Kaagvere. Erinevalt tänapäevast polnud tol ajal nondesse kohtadesse sattumine just väga keeruline.
Ja veel: nimelt keskharidus oli kohustuslik. Praegu aga on juba kõrgemalt poolt kuulda arvamusi, kus üheksat klassigi paljuks peetakse (samal ajal halatakse oskustööliste ja spetsialistide puuduse üle). Nii et siis "kulude kokkuhoiu ja ressursi optimaalsema jaotamise" sildi all varsti tagasi 6- või 7 klassilise kohustusliku hariduse juurde? Mis edasi? Kuna igasugused ajaloolised asjad on vahvad, kas tuleks Eestis äkki muinastraditsiooniline kirjaoskamatus taastada?

[aest]

Kohustuslik keskharidus on kahe otsaga vorst. Juba praegu on gümnaasiumid täis õpilasi keda seal lõpuklassides tiritakse-lohistatakse ühest klassist teise sest kool on võtnud suuresti üle sotsiaalasutise funktsiooni - kuna see poolalaealine lapsuke peab kusagil olema, kus tal vähegi pilk peal oleks, las ta siis olla koolis, mida ta muidugi vihkab ja jälestab siin ilmas üle kõige. Ning samas - just need lohistatavad ongi kooli kõige suuremateks murelasteks - nende karjatamisele minev õpetajate pedagoogiline võhm-aeg- energia tuleb õppidatahtvate laste arvelt.

[andrus]

Oli veelgi tõhusam meetod: vanemate töökohta teatamine. Kui ikka töö juurde oli tulnud koolist teade, et kellegi võsuke oli koolikaaslase haiglasse peksnud ja õpetajale näkku sülitanud, küllap seda ka arvesse võeti, kui puhkusetuusikuid, autode- ja värvitelerite ostulube ja muud head-paremat jagati. Öeldi kohe, et pole teil, seltsimees, tarvis kusagil ringi kärutada ega telekat vahtida - tegelge parem oma jõnglase kasvatamisega.

Kurat, jah, kui nüüd mu värviteleri ostuluba ja Musta mere puhkusetuusik vastu taevast lendab, küll ma siis sellele marakratile (mõeldud ei ole siinse foorumi liiget) püksirihmaga ehitan Huvitav, kas auto ostmiseks on nüüd ostuluba vaja - nõukaajal ju ei olnud ja uued autod olid kõik vabamüügil?

[Kapten Trumm]

Oli veelgi tõhusam meetod: vanemate töökohta teatamine. Kui ikka töö juurde oli tulnud koolist teade, et kellegi võsuke oli koolikaaslase haiglasse peksnud ja õpetajale näkku sülitanud, küllap seda ka arvesse võeti, kui puhkusetuusikuid, autode- ja värvitelerite ostulube ja muud head-paremat jagati. Öeldi kohe, et pole teil, seltsimees, tarvis kusagil ringi kärutada ega telekat vahtida - tegelge parem oma jõnglase kasvatamisega.

Minu kooliajal oli paar eriti kõva venda (kuskil 7. klassi ringis), kes said edasikaebamisele mittekuuluva "soovituskirja" erikooli, mida viidi siis täide nii, et tundide ajal kostus akna alt pidurite krigin, aknast vaadanud õpilaskond nägi ühte sini-kollasekirjut vilkuritega uazikut, kuhu kongi siis kõvad vennad pandi ning sõit läks kohalikku erikooli. Nalja selliste asjadega ei tehtud ja järgmisel rutiinsel aktusel kõnet pidanud dire siis pani ülejäänutele südamele, et mõelge, kes tahate elu ära rikkuda, erikoolist on juba lihtne saada "soovituskirja" vangimajja.

See oli päris kole saatus tollal, usun, et paljudel põles see pilt silmanurgas, kui millegagi vahele jäädi. See latt polnud eriti kõrge, teistkordne õppenõukogu sama tegelase samade probleemide arutamiseks oli enamasti see "murdepunkt".

Lihtne konstruktsioon, mida ajudesse aeti - tegu - vastutus - tagajärg.
Miks täna kooliõpilased nii julgelt igasugu keelatuga tegelevad, on faktilise ja otseselt tunnetatava vastuse/tagajärgede puudumine.
Kooli poolt ähvardab maksimum väljaviskamine ja taoline visatu maandub peagi mõnes muus koolis, kus jätkab tegevust.