Etteennustus, eelaimdus või kaine prognoos?
Re: Etteennustus, eelaimdus või kaine prognoos?
Kui mälu ei peta, siis lahingusse Inglismaa pärast astusid inglased Spitfirega, mille propil oli kaks fikseeritud asendit - väikese sammuga stardiks ja suure sammuga matkalennuks. Seega constant speed-propelleriga lennukitest ilmselt Eestiga läbirääkimistel juttu polnud. Need tulid alles sõja käigus.
-
- Site Admin
- Postitusi: 5710
- Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
- Kontakt:
Re: Etteennustus, eelaimdus või kaine prognoos?
Esiteks - pean õiendama ühte eksiarvamust, mida ka ise omal ajal levitanud olen.
Propellerimuudatus ei mõjutanud Eesti Spitfire'i tarnet mitte kuidagi. Eestlased küsisid, kas selline vahetus oleks võimalik, mis maksaks ning kas see mõjutaks ka tarnetähtaegasid. Ning said vastuse, et loomulikult on võimalik, maksab nii ja nii palju ning tarnetähtaegasid see ei mõjuta.
See, et 2 esimest Spitfire'it olid valmis juba hulk aega enne tegelikku lepingus ettenähtud tarneaega, et eestlastel lasti nendega kohapeal tutvuda ning lennata - see oli tegelikult Vickersi poolne vastutulek. Mida eestlased ostsustasid ka täiega ära kasutada. Kohapeal tutvuda lennukiga nii palju kui võimalik, kohe küsida ära kõik küsimused, lahendada lahtised otsad jne. Mitte valmis lennukeid kohe kasti pakkida ning koju tarida ja pärast kirja teel valmistajaga suhtlema hakata.
Variable pitch vs constant speed pitch. Tõsi, Spitfire sai omale constant speed propellerid 1940. a. suvel. Kuid juba 1939. a. olid Merlini mootorite jaoks vastavad constant speed automaadid olemas. Kuna need olid aga oluliselt raskemad, siis paigutati neid vaid pommituslennukitele. Eestlastel oli info olemas, et neid kasutatakse. Tunti huvi, kas neid oleks võimalik panna ka Spitfire'ile. Ja saadi vastus, et põhimõtteliselt küll, kuid keegi pole neid Spitfire'il katsetanud. Ja de Havilland oli nõus eestlastele soovi korral ka ühe sellise automaadi müüma. Testimiseks.
Käsitsi juhitav ning automaatne propellerisammu vahetamise mehhanismid olid omavahel vahetatavad. Kui ajalugu meelde tuletada, siis Battle of Brittain ajal seda just tehtigi - juba olemasolevatele lennukeile pandi automaadid peale. Lisaks muidugi said tehasest tulevad uued lennukid ka need omale.
Nii et kui "oleks ei oleks paha poiss" - Eesti oleks võinud 1939. a. saada tõesti kõige moodsamad hävituslennukid, mis võimalik saada. Isegi moodsamad kui brittidel endil sel ajal olid.
Ja et tulevasi vaidlusi ennetada - Bf 109 sai automaatse sammu kontrolliga propellerid umbes samal ajal kui Spitfire - 1940. Emili toodeti mõlemiga, nii automaadi kui käsijuhtimisega. Friedrich oli juba vaikimisi automaatkontrolliga, kuigi olevat esinenud ka käsitsi muudetava sammuga propellereid. Ilmselt sõltus tootjast...
Propellerimuudatus ei mõjutanud Eesti Spitfire'i tarnet mitte kuidagi. Eestlased küsisid, kas selline vahetus oleks võimalik, mis maksaks ning kas see mõjutaks ka tarnetähtaegasid. Ning said vastuse, et loomulikult on võimalik, maksab nii ja nii palju ning tarnetähtaegasid see ei mõjuta.
See, et 2 esimest Spitfire'it olid valmis juba hulk aega enne tegelikku lepingus ettenähtud tarneaega, et eestlastel lasti nendega kohapeal tutvuda ning lennata - see oli tegelikult Vickersi poolne vastutulek. Mida eestlased ostsustasid ka täiega ära kasutada. Kohapeal tutvuda lennukiga nii palju kui võimalik, kohe küsida ära kõik küsimused, lahendada lahtised otsad jne. Mitte valmis lennukeid kohe kasti pakkida ning koju tarida ja pärast kirja teel valmistajaga suhtlema hakata.
Variable pitch vs constant speed pitch. Tõsi, Spitfire sai omale constant speed propellerid 1940. a. suvel. Kuid juba 1939. a. olid Merlini mootorite jaoks vastavad constant speed automaadid olemas. Kuna need olid aga oluliselt raskemad, siis paigutati neid vaid pommituslennukitele. Eestlastel oli info olemas, et neid kasutatakse. Tunti huvi, kas neid oleks võimalik panna ka Spitfire'ile. Ja saadi vastus, et põhimõtteliselt küll, kuid keegi pole neid Spitfire'il katsetanud. Ja de Havilland oli nõus eestlastele soovi korral ka ühe sellise automaadi müüma. Testimiseks.
Käsitsi juhitav ning automaatne propellerisammu vahetamise mehhanismid olid omavahel vahetatavad. Kui ajalugu meelde tuletada, siis Battle of Brittain ajal seda just tehtigi - juba olemasolevatele lennukeile pandi automaadid peale. Lisaks muidugi said tehasest tulevad uued lennukid ka need omale.
Nii et kui "oleks ei oleks paha poiss" - Eesti oleks võinud 1939. a. saada tõesti kõige moodsamad hävituslennukid, mis võimalik saada. Isegi moodsamad kui brittidel endil sel ajal olid.
Ja et tulevasi vaidlusi ennetada - Bf 109 sai automaatse sammu kontrolliga propellerid umbes samal ajal kui Spitfire - 1940. Emili toodeti mõlemiga, nii automaadi kui käsijuhtimisega. Friedrich oli juba vaikimisi automaatkontrolliga, kuigi olevat esinenud ka käsitsi muudetava sammuga propellereid. Ilmselt sõltus tootjast...
- Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 44033
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: Etteennustus, eelaimdus või kaine prognoos?
Omad Sa vahest infot, kas lennukid, mis tellitud oli, olid 6 psi või 12 psi ülelaadimisega?
Kuskil 1938/39 vahetuse paiku kolis RAF hävituslennuvägi 100-sele bensiinile.
Esimesel juhul pidid nad tarbima siis 87-oktaanilist bensiini, teisel juhul 100-st.
On vähemalt nii silma jäänud, et Soomel olid Talvesõja alguses 100-se peal ainult Blenheimid ja sellega oli väidetavalt raskusi?
Kuskil 1938/39 vahetuse paiku kolis RAF hävituslennuvägi 100-sele bensiinile.
Esimesel juhul pidid nad tarbima siis 87-oktaanilist bensiini, teisel juhul 100-st.
On vähemalt nii silma jäänud, et Soomel olid Talvesõja alguses 100-se peal ainult Blenheimid ja sellega oli väidetavalt raskusi?
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
-
- Site Admin
- Postitusi: 5710
- Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
- Kontakt:
Re: Etteennustus, eelaimdus või kaine prognoos?
Siin Sa ajad natuke segast juttu. Merlini mootor oli konstrueeritud 87-oktaanilist kütust tarbima (maksimaalne ülerõhk 6 psi). Kui 100-oktaaniline kütus sai kättesaadavaks, siis lisati lihtsalt nn lahingrežiim, kus lühiajaliselt (mitte üle 5 min) lubati rakendada kahekordset ülelaadimist. Maandumisel pidi lendur sellest ette kandma ning peale seda läks mootor kontrolli. Selle edukal läbimisel oli lubatud ülelaadijal jälle lahingrežiim peale sättida (peale ühekordset kasutamist teist korda seda kohe teha ei saanudki).
Esimene Merlin, mis oli konstrueeritud 100-oktaanilisele bensiinile, oli Merlin XX mis jõudis seeriatootmisse alles 1940. a. suvel.
Esimene Merlin, mis oli konstrueeritud 100-oktaanilisele bensiinile, oli Merlin XX mis jõudis seeriatootmisse alles 1940. a. suvel.
- Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 44033
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: Etteennustus, eelaimdus või kaine prognoos?
Sõnastame siis ringi, kas Eesti tellitud lennukid olid selle lisatud lahingreziimiga või mitte?Omad Sa vahest infot, kas lennukid, mis tellitud oli, olid 6 psi või 12 psi ülelaadimisega?
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
-
- Site Admin
- Postitusi: 5710
- Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
- Kontakt:
Re: Etteennustus, eelaimdus või kaine prognoos?
Eesti Spitfire'ite mootorid on veel üks omaette huvitav teema, mida ma siin foorumis praegu lahkama ei hakka.
Lühike vastus oleks, et sellele sinu küsimusele saaksin vastata vaid teatud oletuslikuse või tõenäosusega. 100% kindlalt dokumenteeritud andmeid ei ole. Nende tõenäosuste jms hindamiseks peaks aga veel sügavamale esimeste Merlini mudelite hinge-ellu ning Eesti Spitfire'ite ehitamise ajal saadavusse süüvima.
Lühike vastus oleks, et sellele sinu küsimusele saaksin vastata vaid teatud oletuslikuse või tõenäosusega. 100% kindlalt dokumenteeritud andmeid ei ole. Nende tõenäosuste jms hindamiseks peaks aga veel sügavamale esimeste Merlini mudelite hinge-ellu ning Eesti Spitfire'ite ehitamise ajal saadavusse süüvima.
- Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 44033
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: Etteennustus, eelaimdus või kaine prognoos?
Vastus ilmselt peitubki selles, millist bensiini (ja kas üldse) plaaniti soetada.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
-
- Site Admin
- Postitusi: 5710
- Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
- Kontakt:
Re: Etteennustus, eelaimdus või kaine prognoos?
Sellest on juttu olnud juba ühes vanemas teemas
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?f=7&t=4235
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?f=7&t=4235
- Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 44033
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: Etteennustus, eelaimdus või kaine prognoos?
See bensiijutt seal vaid kinnitab kahjuks selle "Soome variandi" õigsust. Spitfirede puhul (isegi "lahingreziimita" versioonis) oli kogu elu sügavas sõltuvuses sisseveetavast bensiinist ja lähimate tarnijateni oli tükk maad (õigemini merd). Kraanide kinni keeramisel olnuks eelis sellel, kes suutis tarvitada rohkem levinud (ja suuremate varudega) lahjemaid kütuseid.
Siin võibolla on ka vastus küsimusele, miks Soome piirdus osturallil Saksamaa sõjatrofeede hulgas vanatüübiliste vene hävitajatega ega võtnud uue generatsiooni vene masinaid (MiG, Jak, LaGG), mida peale NSVL õhujõudude "ümberbaseerumist" 1941 suvel vedeles riigi lääneosa lennuväljadel mahajäetuna piisavalt (soomlased ei häbenenud üles putitada ka hädamaandunud trofeesid) ja mida väikse kõpitsemisega oleks kasutada saanud. Eks "vanad" sõitsid edukalt ka selle küttega, mis Soomel võtta oli, uued aga mitte.
Siin võibolla on ka vastus küsimusele, miks Soome piirdus osturallil Saksamaa sõjatrofeede hulgas vanatüübiliste vene hävitajatega ega võtnud uue generatsiooni vene masinaid (MiG, Jak, LaGG), mida peale NSVL õhujõudude "ümberbaseerumist" 1941 suvel vedeles riigi lääneosa lennuväljadel mahajäetuna piisavalt (soomlased ei häbenenud üles putitada ka hädamaandunud trofeesid) ja mida väikse kõpitsemisega oleks kasutada saanud. Eks "vanad" sõitsid edukalt ka selle küttega, mis Soomel võtta oli, uued aga mitte.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
-
- Site Admin
- Postitusi: 5710
- Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
- Kontakt:
Re: Etteennustus, eelaimdus või kaine prognoos?
Kust võttis Soome oma kütuse? Ja millised piirangud neil olid selle hankel? Soomes ei olnud ei naftaleiukohti ega rafineerimistehaseid.
Soome ostis sakslastelt enamasti vaid lennukeid, mida neil kodumaal juba ees leidus (näiteks Hawk'e), erandiks ehk DB-3F, kuna pommituslennukeid oli lihtsalt ka hädasti vaja.
Mis kütust kasutasid need lennukid? Teine vihje veel - mis mootorid neil lennukeil oli?
Soome ostis sakslastelt enamasti vaid lennukeid, mida neil kodumaal juba ees leidus (näiteks Hawk'e), erandiks ehk DB-3F, kuna pommituslennukeid oli lihtsalt ka hädasti vaja.
Mis kütust kasutasid need lennukid? Teine vihje veel - mis mootorid neil lennukeil oli?

- Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 44033
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: Etteennustus, eelaimdus või kaine prognoos?
Soome kütus ja muu sõjakraam sõitis ju Talvesõja ajal tavaliselt rongiga ümber Botnia lahe või laevaga üle selle lahe.
Mõlemat kanalit venelased eriti mõjutada ei suutnud. Arusaadavalt oli küsimus teatud asjades, mida lähimaadest eriti võtta polnud (nt sama 100ne lennukibensiin).
Talvesõja ajal olid ainsad Soome lennukid sellega Bristol Blenheim pommitajad. Muu kama lendas 87-se "regular" bensiiniga ja seda oli lahedamalt saada.
Eestis oli seda 87't väga napilt. Kujutan ette, et päris keerukas olnuks asi, kui Soome oleks nt orienteeritud olnud sisseveetavale 7,7 mm inglise vintpüssipadrunile....
Jätkusõjas oli juba natuke teine olukord, punalaevastik pandi sügiseks lõpuks Leningradi kotti ja lisandunud oli liitlane Saksamaa, sealt oli ühel hetkel võimalik saada ja see asi erilise riskida ka Soome vedada. Sh ka Bf-109'd bensiini ja kõige muu vajalikuga.
Mõlemat kanalit venelased eriti mõjutada ei suutnud. Arusaadavalt oli küsimus teatud asjades, mida lähimaadest eriti võtta polnud (nt sama 100ne lennukibensiin).
Talvesõja ajal olid ainsad Soome lennukid sellega Bristol Blenheim pommitajad. Muu kama lendas 87-se "regular" bensiiniga ja seda oli lahedamalt saada.
Eestis oli seda 87't väga napilt. Kujutan ette, et päris keerukas olnuks asi, kui Soome oleks nt orienteeritud olnud sisseveetavale 7,7 mm inglise vintpüssipadrunile....
Jätkusõjas oli juba natuke teine olukord, punalaevastik pandi sügiseks lõpuks Leningradi kotti ja lisandunud oli liitlane Saksamaa, sealt oli ühel hetkel võimalik saada ja see asi erilise riskida ka Soome vedada. Sh ka Bf-109'd bensiini ja kõige muu vajalikuga.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
-
- Site Admin
- Postitusi: 5710
- Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
- Kontakt:
Re: Etteennustus, eelaimdus või kaine prognoos?
Ma viitasin nagu sellele, et Soome lennukiostude puhul ei olnud küsimuseks mitte mis bensiini nood tarvitasid, vaid mis mootorid neil olid.
Ajal mil neile Jak'e MiG'e ja LaGG'e pakuti, ei olnud neile ka probleemiks neile sobivat kütust saada. Pealegi - mis kütust nood vajasid? Kindlasti mitte 100-oktaanilist. Ilmselt ikka seda sama pliitetraetüüliga segatud oktaanarvuga 94-95 kütust, mida eestlased ka koos I-16 ja UTI-4 lennukitega tahtsid osta. St - kasutatav kütus oli neil lennukeil sama.
Eestis oli oktaanarvuga 87 kütust napilt, kuna seda vajavaid lennukimootoreid oli veel napimalt. Bensiini hange oli seotud lennukite hankega. Saadi vastavad lennukid - osteti ka neile vajalik bensiin.
Loomulikult tekitas sõjaolukord selles osas tarneprobleeme. Aga siin jõuamegi sinna kohta, kus tegelikult 1939.-40. Eesti probleem oli. Mitte mingis "Armani ihaluses", vaid liitlaste vähesuses.
Ajal mil neile Jak'e MiG'e ja LaGG'e pakuti, ei olnud neile ka probleemiks neile sobivat kütust saada. Pealegi - mis kütust nood vajasid? Kindlasti mitte 100-oktaanilist. Ilmselt ikka seda sama pliitetraetüüliga segatud oktaanarvuga 94-95 kütust, mida eestlased ka koos I-16 ja UTI-4 lennukitega tahtsid osta. St - kasutatav kütus oli neil lennukeil sama.
Eestis oli oktaanarvuga 87 kütust napilt, kuna seda vajavaid lennukimootoreid oli veel napimalt. Bensiini hange oli seotud lennukite hankega. Saadi vastavad lennukid - osteti ka neile vajalik bensiin.
Loomulikult tekitas sõjaolukord selles osas tarneprobleeme. Aga siin jõuamegi sinna kohta, kus tegelikult 1939.-40. Eesti probleem oli. Mitte mingis "Armani ihaluses", vaid liitlaste vähesuses.
- Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 44033
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: Etteennustus, eelaimdus või kaine prognoos?
Me räägime mööda, üks strateegilisel ja teine taktikalisel tasandil.
Strateegilisel tasandil oli jah probleem liitlaste puudumine.
Taktikalisel (õhujõudude) tasandil oli aga probleem, et Eesti punnitas liiga vingeid masinaid (Armanit), mistõttu jäi kättesaamine hiljaks ja kui oleks kätte saadudki, siis nende ekspluatatsioon ka tarvitamine 1939 a sügisel oleks teatud küsimärkidega ikkagi olnud ja pikemas sõjas oleks masinad seisnud bensiini puudusel.
Arvatust suurem probleem oleks ilmselt olnud juba 250 kmh biplaanidelt üleminek kiiretele monoplaanidele, jättes terve lennukipõlvkonna vahele.
Juba meile teadaolev suur korüfee Pokrõskin tõdes "kõigile headele omadustele oli MiG liiga raske ja jäi madalal lennates manööverdusvõimelt "messerile" alla.
Selline ütlus saab tulla siis, kui ei saada aru kiirmonoplaanide lahingu taktikast ja hakatakse "madalal lennates messeritega võidu manööverdama".
Seda võis teha I-16'tega, aga mitte MiG-iga.
Vertikaalses kiiruslikus lahingus oli MiG-3 "more than match" igale masinale, mis 1941 suvel lendas.
Ilmselt oli probleem lihtsalt arusaamades, kus MiG-iga üritati I-16/I-153 lahingut pidada.
Strateegilisel tasandil oli jah probleem liitlaste puudumine.
Taktikalisel (õhujõudude) tasandil oli aga probleem, et Eesti punnitas liiga vingeid masinaid (Armanit), mistõttu jäi kättesaamine hiljaks ja kui oleks kätte saadudki, siis nende ekspluatatsioon ka tarvitamine 1939 a sügisel oleks teatud küsimärkidega ikkagi olnud ja pikemas sõjas oleks masinad seisnud bensiini puudusel.
Arvatust suurem probleem oleks ilmselt olnud juba 250 kmh biplaanidelt üleminek kiiretele monoplaanidele, jättes terve lennukipõlvkonna vahele.
Juba meile teadaolev suur korüfee Pokrõskin tõdes "kõigile headele omadustele oli MiG liiga raske ja jäi madalal lennates manööverdusvõimelt "messerile" alla.
Selline ütlus saab tulla siis, kui ei saada aru kiirmonoplaanide lahingu taktikast ja hakatakse "madalal lennates messeritega võidu manööverdama".
Seda võis teha I-16'tega, aga mitte MiG-iga.
Vertikaalses kiiruslikus lahingus oli MiG-3 "more than match" igale masinale, mis 1941 suvel lendas.
Ilmselt oli probleem lihtsalt arusaamades, kus MiG-iga üritati I-16/I-153 lahingut pidada.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
-
- Site Admin
- Postitusi: 5710
- Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
- Kontakt:
Re: Etteennustus, eelaimdus või kaine prognoos?
Mida tähendavad liiga vinged masinad? Mida nad oleksid siis pidanud ostma Sinu arust? (Tuletame meelde, millal tekkis Eestil raha lennukite ostmiseks.)
Vaatame lennukite turule - milliseid lennukeid seal müüdi, mis ei oleks "sõjakorral jäänud seisma kütuse puudusel"? (Tuletame meelde, et Eesti ostetud Spitfire'id kasutasid 87-oktaanist bensiini).
Arusaam uuest õhusõja taktikast hakkas alles tekkima sel ajal. Mitte ainult Pokrõškin ei jaganud sellest 1941. a. "ööd ega mütsi". Kogu N Liidu lennuvägi võitles põhiliselt horisontaalmanöövril.
Sa sead mingid omad suvalised kategooriad ja tingimused, ning siis kuulutad, et Eesti lennuvägi unistas Armanist. No vaat ei unistanud. Otsisid "best bang for the buck" masinat. Seda ka mitte mingit meeletut aega, vaid suht lühikest aega ning igati mõistlikke protseduure kasutades. Leidsid, sõlmisid lepingud, tegid kõik nii nagu nad olid juba kordi varem lennukeid ostes teinud.
Aga lihtsalt olukord oli juba teine...
Sinu seatud tingimustele (peab lendama viletsama bensiiniga kui 87-oktaanine, biplaan jne) vastab just mahamüüdud Bristol Bulldog. Et siis Bristol Bulldogidel oleks pidanud julgelt punakotkastele vastu astuma?
Aga äkki oleks pidanud hoopis selliste olukordade vastu ennast paremini kindlustama? Et mitte jääda kõige sandimal hetkel üksi?
Vaatame lennukite turule - milliseid lennukeid seal müüdi, mis ei oleks "sõjakorral jäänud seisma kütuse puudusel"? (Tuletame meelde, et Eesti ostetud Spitfire'id kasutasid 87-oktaanist bensiini).
Arusaam uuest õhusõja taktikast hakkas alles tekkima sel ajal. Mitte ainult Pokrõškin ei jaganud sellest 1941. a. "ööd ega mütsi". Kogu N Liidu lennuvägi võitles põhiliselt horisontaalmanöövril.
Sa sead mingid omad suvalised kategooriad ja tingimused, ning siis kuulutad, et Eesti lennuvägi unistas Armanist. No vaat ei unistanud. Otsisid "best bang for the buck" masinat. Seda ka mitte mingit meeletut aega, vaid suht lühikest aega ning igati mõistlikke protseduure kasutades. Leidsid, sõlmisid lepingud, tegid kõik nii nagu nad olid juba kordi varem lennukeid ostes teinud.
Aga lihtsalt olukord oli juba teine...
Sinu seatud tingimustele (peab lendama viletsama bensiiniga kui 87-oktaanine, biplaan jne) vastab just mahamüüdud Bristol Bulldog. Et siis Bristol Bulldogidel oleks pidanud julgelt punakotkastele vastu astuma?
Aga äkki oleks pidanud hoopis selliste olukordade vastu ennast paremini kindlustama? Et mitte jääda kõige sandimal hetkel üksi?
- Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 44033
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Re: Etteennustus, eelaimdus või kaine prognoos?
Eesti oleks pidanud lennukiparki hakkama uuendama juba varem, sellega olid esiteks lootusetult hiljaks jäädud.
Võibolla oleks nende PON-ide ja muude jalgrattaleiutamiste asemel mingid Fokkeri taolisi kokku klopsima nagu soomlased plaanisid (ja tegid).
Ei klopsinud nad ju ainult Fokkereid, vaid ka Blenheime. Sellel tasemel lennukitööstusele ei olnud ka probleemiks hädamaandunud trofeelennukite lennukorda remontimine ja tervete sõlmede re-engineering (just sedasi hoiti käigus lennukeid, millel sõja käigus tootjad ära kadusid või kust ei saanudki osta).
Täpselt sama lugu paistab ka täna, võetakse ette aastakümnete pikkusi võimearendusprojekte igikestva rahu eeldusel (mõistagi põhjuseks kõikevõitev rahapuudus) ja plaanitakse soomusbrigaad valmis saada 2030 aasta paiku. Seniks räägitakse paberil mingist arusaamatust "mehhaniseeritud brigaadist" (taolist mõistet arenenud riikides ei tunta või tähendab see midagi muud, näiteks USA mech infantry brigaad vastab pea 1:1 mõistele VF motolaskurbrigaad. ja "muudest üksustest" suurel arvul (mis on off koors palja tagumikuga). Kui idanaaber segab vahele näiteks 2020, siis ongi "Armani" (õigemini Armani teksad on midagi haisvat ja kleepuvat täis
) . Ei ole ei soomusmanöövreid, vaid paljad tagumendid. Äkki peaks selles perspektiivis ka mõtlema sellele, mida oleks võimalik homme saada ja mis ülehomme oleks valmis kui vaja on.
Oli ka 30ndatel taolised lootused nagu täna NATOga seoses, et Rahvasteliit ei lase uuel ilmasõjal puhkeda ja küll liitlane Suurbritannia aitab.
S****gi ei aidanud.
Võibolla oleks nende PON-ide ja muude jalgrattaleiutamiste asemel mingid Fokkeri taolisi kokku klopsima nagu soomlased plaanisid (ja tegid).
Ei klopsinud nad ju ainult Fokkereid, vaid ka Blenheime. Sellel tasemel lennukitööstusele ei olnud ka probleemiks hädamaandunud trofeelennukite lennukorda remontimine ja tervete sõlmede re-engineering (just sedasi hoiti käigus lennukeid, millel sõja käigus tootjad ära kadusid või kust ei saanudki osta).
Täpselt sama lugu paistab ka täna, võetakse ette aastakümnete pikkusi võimearendusprojekte igikestva rahu eeldusel (mõistagi põhjuseks kõikevõitev rahapuudus) ja plaanitakse soomusbrigaad valmis saada 2030 aasta paiku. Seniks räägitakse paberil mingist arusaamatust "mehhaniseeritud brigaadist" (taolist mõistet arenenud riikides ei tunta või tähendab see midagi muud, näiteks USA mech infantry brigaad vastab pea 1:1 mõistele VF motolaskurbrigaad. ja "muudest üksustest" suurel arvul (mis on off koors palja tagumikuga). Kui idanaaber segab vahele näiteks 2020, siis ongi "Armani" (õigemini Armani teksad on midagi haisvat ja kleepuvat täis

Oli ka 30ndatel taolised lootused nagu täna NATOga seoses, et Rahvasteliit ei lase uuel ilmasõjal puhkeda ja küll liitlane Suurbritannia aitab.
S****gi ei aidanud.
Viimati muutis Kapten Trumm, 21 Jaan, 2014 16:12, muudetud 2 korda kokku.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: taara ja 1 külaline