Ise Sõrves päris palju ringi liikunud ja need raudteetammid on küll superhead metsateed. Ja mõneski kohas alles munakivisillutisega ülesõidukohad, rööpaseadjaputkad, midagi laadimisplatvormide taolist jne.
Panen siia ühe leitud kirjatüki.
Uus suurem sõjaväe ja -tehnika sagimine Saaremaa lääneosas algas aastal 1951, mil alustati ligi viis aastat kestnud raudtee-ehitust. Selle suhteliselt lühikese aja jooksul sai valmis üsna palju töötavaid raudteelõike, raudteelaste maju, jaamahoone ja muid ehitisi.
Sõjaväeehitajad baseerusid Kihelkonna lähedal Viki külas ning sinnasamasse kavandati ka suur teede sõlmpunkt, millest lähtuv raudteetammivõrgustik on tänini jälgitav. Sõjaväelaste majutamisega oli esialgu probleeme ning ohvitseride perekondade puhul kehtis endiselt skeem: "Võta öömajale...". Nii oli see enamikus ümberkaudsetes taludes. Alati ei olnudki omanikel selle vastu midagi, sest raha nappis ja üüriraha andis olulist lisasissetulekut.
Selline mastaapne ehitus nõudis palju tehnikat ja tööjõudu ning seetõttu käis kohalikel teedel tihe liiklemine. Valmis liiprid ja ehituslik toormaterjal veeti sisse Roomassaare ja Jaagarahu sadama kaudu. Vajaminev ehitusmaterjal kanditi sõjaväele kuulunud saekaatris. Kohapeal monteeriti ka liiprid ja relsid ning veeti siis liinidele. Kohalikele poisikestele meeldis sõdurite askeldamist pealt vaadata ja sellele kaasa elada. Üks neist kukkus liiprikoorma otsast alla ja sai rängasti viga.
Nagu tavaks, kasutas Nõukogude sõjavägi ehitustöödel vähemharitud ja umbkeelseid sõjaväekohuslasi. Läänesaarlaste hulgas on isegi käibel jutud raudus töötanud sunnitöölistest, karistust kandvatest sõjast kõrvale hoidnud kaukaaslastest ning koguni meestest, kes olid "kettis ja imesid verd". Igatahes olevat ehitajad olnud valdavalt tõmmunahalised. Distsipliin puudus, ehitusväelasi kardeti ja seda ka põhjusega, sest naabruskonnas oli vägistatud isegi 80-aastast naist.
Üldiselt olevat raudtee-ehitusel valitsenud kaunikesti suur korralagedus: napsitati, toimetati kõrvale materjale. Juhtunud ka rongiõnnetus, kus Taavi mäel lahtipääsenud vagunid tapsid inimese ja veeresid omapäi Jaagarahuni välja.
Autoril puuduvad andmed selle kohta, kui kaugele ehitamisega jõuti. Küll aga veeti töö peatamise aegu Jaagarahu sadamast Karujärvele vaguniga puid. Tööd olevat lõpetatud nii ootamatult, et kui Undvas alles ehitati, siis Sõrves korjati juba teed üles.
Toonasest raudtee-ehitusest on ehk ka pisut kasu olnud. Kõik Kihelkonna aleviku majad, mille ehitamisel kasutati liipreid, on kindlasti kauakestvad, rääkimata pikkadest sirgetest kõvapõhjalistest teelõikudest, mis on ehitatud toonastele raudteetammidele.
1956. aastal asus Viki küla vabanenud raudteehoonetesse jalaväeüksus, mis oli varem paiknenud Karujärvel. Hoolimata sellest, et ajateenijad aegajalt ühtteist varastasid ja õunaaedu tühjendasid, said külaelanikud nendega hästi läbi. Külastati sõjaväepoodi, käidi kinos ja ühistel tantsupidudel. Neid "tantsulkasid" külastasid isegi Kihelkonna tüdrukud.
Valdavalt suhtutigi sõduritesse kui nähtusesse, "mis lihtsalt on", ja see suhe näib olevat enamasti positiivne olnud. Noorukeste ajateenijate vargused ja hüppeskäigud võisid suisa koomilised olla. Lümandas tuli sõdur õhtusel ajal tuppa, rääkis pisut juttu ja hakkas siis täiest kõrist lauldes kükktantsu vihtuma. Peremehele tundus asi kahtlane ja esikusse minnes leidiski ta teise mehe, kes müra varjus üritas koduõlut lasta. Teisal jälle pakkusid "venelased" perenaisele õlle vastu vahetamiseks tema enda õuelt varastatud pesu. Koduõlu oligi hästi "pähehakkav" jook, mida paljudes peredes leidus ja mis sõdurpoisse sinna asja tegema ajas.
Sõjatehnika edenedes ja hruštšovliku sula saabudes hinnati ümber Nõukogude kaitsekontseptsioon. Kätte jõudis raketiajastu. Saaremaal kadus seeläbi vajadus rannakaitsepatareide ja kohalike lennuväljade järele. Sama suundumust oli näidanud juba loobumine raudteevõrgu väljaehitamisest. Järk-järgult anti vabanenud eriotstarbelised maa-alad tsiviilvõimudele üle. Edaspidi keskenduti põhiliselt õhu- ja mereseirele.
http://www.saaremaa.ee/est/history/default.htm