25.
Ründelennuväe kaotuste analüüs perioodil mai-juuli 1943. näitab, et üle 65% kaotustest langes osaks noorteleväheste kogemustega lenduritele- vähem kui 10 lahingulennuga pilooti loeti nooreks lenduriks. Lendureid lahingulendude arvuga üle 30e liigitati juba „vanakesteks“. Sealjuures hukkus 25% noori lendureid oma esimest lahingulendu sooritades. Kaotused lendurite osas, kelle arvel oli kuni kuuskümmend lahingulendu, olid umbes kaks ja pool korda väiksemad.
Mittetäielikeil andmetel oli kaotuste osa õhulaskurite seas juulilahingute jooksul umbes 1,5-2 korda suurem lendurite omast. Kusjuures kui hukkunute kategoorias oli laskurite ja pilootide arv ligikaudu võrdne, siis haavatasaanute hulgas oli laskureid 2-2,5 korda rohkem kui lendureid.
Tuleb tunnustada Punaarmee õhujõudude juhtkonda, kes suutis siiski anda Kurski eendil toimunud operatsioonide käigus lennuväe kasutamisele kaine ja ilustamata hinnangu. Tegelikult algas nimelt sellest perioodist kõigi juhtimistasandite komandöride teadvuses toimunud põhimõtteline murrang tõdemuses, et sõdida tuleb õigesti, vägesid tuleb juhtida ja selle läbi reaalselt lahingute käiku mõjutada, et mitte ainult lendurid ei pea hästi tulistama ja pommitama, vaid ka staabid peavad hästi nende tegevust organiseerima ja tagama.
„…Lennukigruppide tegevus piirdub 5-10 minutiga, sellesse on kaasatud suures materiaalsed vahendid…Järelikult veenab loogika ise meid selles, et lõpptulemusele ründe- või pommituslöögi näol peab eelnema kogu meie ressursikasutus, seda ka juhtkonna ja staapide tasemel. Muidu on kogu see tohutu ja töövõimas aparaat hõivatud dišpetšertalitusega, kujutades ette, et juhib vägesid, kui edastab kõrgemalseisvate komandöride korraldusi telefonitsi lennuväljale ja piirdub edasises vaid onnikese aknast startivate lennukite jälgimisega. Sellise juhtimissüsteemi juures ei aita staabid oma komandöre ega oska juhatada omi allüksusi, sest ei näe ise midagi ega tea ise midagi kindlat, kuna ei näe oma lendurite tööd“ kirjutas selle kohta ühes oma ettekandes 225nda ründelennuväe diviisi komandöri asetäitja polkovnik Timofejev.
Edaspidi hakati staapide ja staabikomandöride ettevalmistusele eraldama kõige tõsisemat tähelepanu. Operatiivpauside ja lahingutegevuses rinnetel tekkinud pauside ajal hakkasid toimuma lennuväestaapide kohustuslikud õppused. Töötati läbi ja juurutati staapide operatiiv-taktikalise ja spetsiaalettevalmistuse metoodikad, mis võimaldasid staabiohvitseridel lühikese aja jooksul ülimalt efektiivselt omandada hädavajalikke teadmisi, juhtimiskogemust ja otsuste vastuvõtmise kunsti. Kontrollimiseks ja…
„ohvitserkoosseisu arendamise operatiiv-taktikalise ja spetsiaalettevalmistuse ning enesearendamise valdkonnas“ tehtava töö kasvu väljaselgitamiseks hakkasid õhuarmeede, korpuste ja diviiside komandörid ning staapide-, osakondade ja teenistuste ülemad küllaltki regulaarselt lahingukogemuse põhjal ette valmistama operatiiv-taktikalisi ja spetsiaalseid teemasid, mis seejärel kontrollimiseks kõrgemalseisvatesse staapidesse saadeti. Sellega kaasnes valikuliselt mõnede ohvitserid e„kõrgemale poole“ ettekanneteks antud teemal välja kutsumine.
Saadud kogemuste põhjal komplekteeriti õhuarmeede osakonnad pikkamisi täiskoosseisudeni. Spetsiaalteenistuste ja tagalastaapide ohvitsere(tüürimeheteenistus, lasketeenistuse ülem, keemiaülem jne) hakati kohustuslikult kaasama lahingukogemuse õppimisse ja omandamisse. Lisaks sellele hakati lahingukogemuse omandamisse armeestaapide kaudu kaasama ka maavägede staapide lennuosakondade ülemaid. Neid kohustati esitama materjale…
„meie ja vastase õhujõudude tegevuse iseloomu ja efektiivsuse kohta rindelõikudes“
Regulaarseteks muutusid õhuarmeede spetskomisjonide väljasõidud lahingutegevuse rajoonidesse eesmärgiga selgitada välja lennuväe tegevuse reaalne efektiivsus lahingute käigus.
Kontroll ründelennukitele esitatud ülesannete täitmise üle tugevnes. Peale regulaarsete väljalendude juurutasid kontrollid kõrgemalseisvatest staapidest -diviisi või korpuse omadest- märkimisväärselt laiemalt ka ründelendude käigus kasutatavat fotokontrolli. Nii nõuti Punaarmee õhujõudude direktiivis 1944. aasta 23ndast jaanuarist laiendada fotokontrolli kuni 50% lendudest juba 15ndaks veebruariks 44ndal aastal. Edspidi suurenes fotokontrolli nõue Il-2tede lahingulendudeks pidevalt
Il-2 kolonni ründamas
Reeglina paigaldati fotoaparaadid viimasele masinale grupis, vahel ka grupi tsentris asuvale ründelennukile. Üks fotoaparaadiga varustatud lennuk
„võis normaalsetes lenntingimustes jäädvustada 3-4 lennuki, s.o. lüli tulemused.“
Väeosade ja –koondiste dokumendid näitavad, et fotokontroll juurdus ründelennuväes väga raskelt. Kogu sõja jooksul ei ületanud pommitamiste arv koos resultaatide fotografeerimisega 20-30%. Kõigil ülejäänud juhtudel oli põhilisteks Il-2tede poolt sooritatud pommilöökide hindamisvahendiks ründelennukite meeskondade, kattehävitajate pilootide ja kontrollöride vaatlused.
Asi oli selles, et rünnaku käigus, kui
„…vaenlase õhutõrjesuurtükid tulistavad sihikuliselt ning sind jahib vaenlase hävituslennuvägi“, lendurid tihti
„unustasid vajutada fotoaparaadi lülitit või lihtsalt ei pildistanud- niikui-nii ei tule midagi välja- polnud selleks lihtsalt mahti“. Kvaliteetsete ülesvõtete saamiseks tulnuks rangelt järgida lennurežiimi- kiirust, kõrgust jmt., koos kõigi sellest vaenlase poolt massiliselt kasutatava õhutõrjetule tingimustes meeskonna jaoks tulenevate järelmitega. Reeglina olid juba operatsiooni algetapil kõik fotoaparaatidega varustatud ründelennukid, mis grupis viimastena lendasid, operatsiooni esimestel päevadel saksa õhutõrje poolt „ maha võetud“. Koos lennukitega kaotati ka hinnaline materiaalosa- fotoaparaat. Samal ajal valitses väeosades ja lennuvälja teeninduspataljonides nendest alati defitsiit, sestap polnud operatsioonide otsustavatel etappidel enam lihtsalt millegagi kontrollida.
On hädavajalik märkida, et lahinguväljal rünnakutulemuste fotografeerimine ei saanudki anda objektiivseid tulemusi, kuna samade objektide pihta andsid tuld ka maapealsed vahendid. Objektiivseid andmeid sai vaid selliste sihtmärkide puhul nagu seda olid ešelonid, motoriseeritud kolonnid, lennuväljad, sillad jne.
Keskmist lennutundide arvu ründelennuväe lendurite ettevalmistusel tagavarapolkudes suurendati kuni 20-26 tunnini, lahingulendude treeningosa aga 60-70%ni kogu ettevalmistusprogrammist. Sisse viidi range reegel- ilma lahingettevalmistuseta grupi(paari, lüli, eskadrilli) koosseisus ekipaaže rindele mitte saata. Laiendati ka lüli- ja eskadrillikomandöride ettevalmistust.
Siinkohal on kohane märkida, et sedasorti ettevõtmisi osutus olevat siiski mittepiisavalt. Asi on selles, et üldine üldhariduslik ja spetsiaal-ettevalmistuse tase lennukoolide kursantidest lõpetajate hulgas oli 1944. aastal veelgi madalam kui 1943ndal aastal. Mida ilmekalt tunnistavad ka esimese tagavara lennuväebrigaadi dokumendid…:
„…Lend rivis on halvasti läbi töötatud…Eriti halvasti on läbi töötatud manööver kiiruses ja lennusuunas…Oskamatus hoida rivi, manööverdades kiirustega. Vaatlusvõime lennu ajal on nõrk…Lennundusteooria, tüürimeheasjandus, lennuki ja mootori materiaalosa tundmine on nõrk…Halvasti teatakse elementaarseid andmeid lennurežiimide ning viraaži sooritamisel kreeni ja vastava kiiruse omapära kohta… Ei osata kurssi maha panna ja seda välja arvestada…puudulik kaardilugemisoskus…ei osata kasutada kompassi КИ-10…Koolides ei õpita instruktsiooni Il-2 pommitamiseks…Lendurid, kes saabuvad tagavarapolku lahingukoolitusele, ei oma ettekujutust Il-2 pommirelvastusest, visiiridest, liinidest, pommitamise viise ei tea ega õpi. Selle tulemusena tuleb tagavarapolgus alustada kõike otsast peale. Piloodid, kes on olnud koolides 1-2 aastat, ei soorita lende marsruudil ega pommita, sestap teooria, mida nad aasta või kaks tagasi õppisid, on ununenud ja meie juurde saabuvad nad ettevalmistamatult…Suureks puuduseks on nn. väljaõppe liinimeetod, mille tulemusena saabuvad erineva ettevalmistustasemega lendurid- osad on läbinud teoreetilise ettevalmistuse täies mahus 120 tundi, teised 50 tundi, kolmandad 10 tundi, aga tulevad ka sellised, kes pole üldse tüürimehekursust läbinud…“
Järelikult ei osutunud üldise lennuaja ja lahingulennu koolituse tundide arvu suurendamine ühe lenduri kohta tagavarapolkudes piisavaks. Rindel tuli „noori“ nii nagu ennegi lahingutegevuseks tugevalt järele aidata.
Tegevarmees osutati erakordselt suurt tähelepanu ründelennukite grupikokkulennatusele. Sellega seoses osutati peale polkudes toimuva süstemaatilise treeningu ülimat hoolt ka gruppide komplekteerimisele pideva koosseisuga. Koondgruppide laskmine lahinguülesandele oli kategooriliselt keelatud. Sealjuures lahingukordade valikul ja üksikute ekipaažide koha määramisel rivis paigutati grupi viimasteks alati vaenlase hävitajate rünnaku tõrjumises kõige kogenumad ja ettevalmistatumad meeskonnad ja paarid. Vähemkogenud meeskonnad paigutati rivi keskele.
Lahingurivi rikkumine ja üksikute ekipaažide grupist eraldumine viis harilikult viimaste hukkumisele. Seetõttu nõudis rünelennuväe 1944 aasta lahingumäärustik (Наставление по боевым действиям штурмовой авиации 1944 г. -НША-44) igalt lendurilt oma koha pidevat säilitamist lahingurivistuses ja sellest ilma mõjuva põhjuseta väljumist käsitleti kuriteona.
Ründelennukite koostöö kattehävitajatega ja ründelennukite Il-2 õhulahingu taktika Luftwaffe hävitajate vasti saavutas oma haripunkti. Hävitajate poolt kaitstud gruppide koosseisust ründelennukite allatulistamised muutusid üksikjuhtumiteks.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...