Maapinnalt on seda näha massiivsete inversioonitrasside järgi (eks 8 mootorit tooda omajagu veeauru).
Edasi antakse maa peale raadio teel koordinaadid, seal pannakse SA-2 hakkama. Edasi rünnak kahelt poolt korraga, B-52/segajalennukid saavad korraga efektiivselt summutada ühte lainepikkust - aga tegu on õnnetuseks väga erinevate lainepikkustega.
Ega sinna palju pole vaja - 2-3 30 mm "auku" ja kogu lugu. Lennuk on kõrini kütust ja pomme täis, peaasi, et ise lendavate tükkidega pihta ei saa.
Minuarust on B-52 omadused üle müstifitseeritud. Need "omadused" tulid välja vaid tänu sama arvukale saatehävitajate/anti-radar/ECM seltskonnale. Sattudes õhutõjerakette/hävitajaid täis topitud keskkonda, on nii suur, kõrgel lendav ja aeglane masin PVO meestele märklaua eest. Seejuures ei näe varianti, mismoodi selline masin kaitseb end kahuritega relvastatud hävitaja eest (kui viimane lollilt sabakahuri laskeulatusse ei roni.
Õnneks said ameeriklased sellest aru ja peale Vietnami on rõhku pandud ALCM-dele, mitte Mk-82 "raudpommidele"

Niipea, kui saatehävitajatest mööda pääseb, on see lendav märklaud. Segada pole seal suurt midagi, kõik lennuki juhtimisagregaadid on mehhaanilised+Vietnami kogemustest on alates Mig-23-st kõik hävitajad varustatud IRTS-süsteemiga, millega leiab nii suure soojusallika üles ilma radarita.
Pealegi olid minumeelest tolle aja B-52-d relvastatud sabas 4x0,5 cal. kuulipildujaga, mille efektiivne laskeulatus on maksimaalselt 500 meetrit. Põhimõtteliselt pole muud kui säti ennast 1000 m peale selja taha ja lase oma 60 30mm mürsku välja. Mig-21 kabiin on piisavalt hästi kaitstud ning lennuki profiil nii kitsas, et sellelt kauguselt ei taba kuulipildujaga midagi.
Ei maksa kindlasti unustada, et ühes keskmises B-52 missioonis osaleb kõvasti rohkem lennukeid kui NVAF üldse lahinguvalmis panna suutis.