Lahesõda I ja II õhus

[Kapten Trumm]

1991 Lahesõja järel avastasid Iraagi õhujõud uue mooduse lennukite maskeerimiseks. Huvitav, kas peale väljakaevamist nendega midagi veel teha ka on

Mig-25R


Mõista mõista, mis marki lennukid olid karponiirides


Mig-29 üritab vist ilma piloodita õhku tõusta


Vaatasin netist neid pilte ja tekkis mulje, et Iraagi väejuhatuse summarne IQ on selgelt alla 10

Lahesõda I teemal on muide tänaseni vaidlusobjekt, kas Iraagi Mig-25PD-l õnnestus 17. jaanuari 1991 alla lasta ameeriklaste mereväe F/A-18 või mitte. Ametlikud allikad loomulikult eitavad seda, kuid sündmus ise jookseb läbi ka lääne päritolu lennundusraamatutest.

[kaur3]

Eks neid jänkide läbikukkumise lugusid tuleb aeg-ajalt.

Küll kotivad USA õppurpiloote vene lennukitega lendavad "red celli'ide" piloodi; küll kotivad neid ühisõppuste käigus Vahemere kohal juutidest piloodi. Mõni aeg tagasi oli uudis, kus jänkide tuumaallveelaevale tegi ühisõppuse käigus ära austraallaste diiselallveelaev. Lugu prooivit kinni mätsida, kuid tuli ikkagi välja jne.

Ei oleks mingi ime, et miski Iraagi piloot sai sellise trofee enda seinale. "Sõjaudu", "hõõrdumine" jne tegurid võivad olukorra pea peale pöörata.

[Kapten Trumm]

Kui sorida netis natuke igausugu jaanuaris 91 "tabatud hetkede" hulgas, siis minuarust oleks kõige targem lahendus olnud see, kui Iraagi armee juhtkond end maha oleks lasknud.

Et ameeriklased ühel hetkel lajatavad oli teada. Telekast näidati juba kuid, kuidas tehnikat maha laaditi ja valmis sätiti.

Kui madinaks läks, siis seisisd lennukid lagedal, ilma maskeeringuta, osad isegi väljaspool karponiire. Enamik vist ei jõudnud õhkugi tõusta.

Isegi valvemeeskonna kaevikuid ei viitsitud maskeerida -vt seda aerofotot, lennukikarponiini kõrval on kaevikud ilusti näha.

Sellest, et rünnakuohu reaalseks muutudes (tavaliselt sokutatakse sellisel ajal oma luurajaid igale poole) tassida kallim tehnika oma asukohalt minema, panna mingi mulaaz asemele - on sedavõrd madala intelligentsitasemega armeelt vist palju loota.

Iseasi muidugi see, et paljulubavate markeeringute sildi all koosnes Iraagi tehnikapark 95% rämpsust ning internatsionaalse abi korras downgradetud tehnikast. Enamik Iraagi tanke olid muide hiinlaste koopiad ning arvukaim lennuk õhujõududes tundus olevat hiina versioon Mig-21F-13-st (F-7), mis muidu leiutati 50ndate lõpus. Hawker Hunterist ja Su-7-st rääkimata.

[kaur3]

mõned lingid:
http://www.csis.org/media/csis/pubs/030401a_warnote.pdf
http://www.csis.org/media/csis/pubs/030405_warnote.pdf
http://www.csis.org/media/csis/pubs/941 ... chap07.pdf
http://www.csis.org/media/csis/pubs/941 ... chap06.pdf

jne.

[Würger 190G]

Iseasi muidugi see, et paljulubavate markeeringute sildi all koosnes Iraagi tehnikapark 95% rämpsust ning internatsionaalse abi korras downgradetud tehnikast
Siin siis näited RÄMPSUST JA ABIST!


Iraq/Army
Special Republican Guard
Based: Baghdad
Personnel: 15,000
Units: Four infantry brigades, an armored unit and an air defense unit.
Weapons: Armored units operate T-72 battle tanks.
Republican Guard
The Republican Guard is equipped with Iraq's most modern weapons Northern Corps
Based: Around northern Baghdad and Tikrit
Strength: 10,000 to 15,000 soldiers authorized per division
Units: Medina Armored Division, Adnan Mechanized Division, and Nebuchadnezzar Infantry Division.
Weapons: T-72 battle tanks, self-propelled artillery, BMP fighting vehicles, anti-tank missiles, and anti-tank and infantry-support guns.

Southern Corps
Based: Southern Baghdad
Strength: 10,000 to 15,000 soldiers authorized per division
Units: Al Nida Armored Division, Hammurabi Armored Division and Baghdad Infantry Division.
Weapons: T-72 battle tanks, self-propelled artillery, BMP fighting vehicles and anti-tank missiles.
Duties: The Republican Guard's Southern Corps guards Baghdad and its southern approaches.

Regular Iraqi Army
I Corps
Based: Around Kirkuk
Personnel: 10,000 authorized per division
Units: 5th Mechanized Division, 2nd Infantry Division, 8th Infantry Division and 38th Infantry Division.
Weapons: Armored units rely on T-54/-55/-62 battle tanks; mechanized battalions use a variety of armored personnel carriers. The military has up to 60 attack helicopters, including Mi-25 Hind, SA-316/-319 Alouette III and SA-342 Gazelle attack helicopters, though how many are operational is unknown.
Duties: Along with the Republican Guard, I Corps guards the northern portions of Iraq near the northern "no-fly" zone.

II Corps
Based: Northeast of Baghdad
Personnel: 10,000 authorized per division
Units: 3rd Armored Division, and 15th and 34th infantry divisions.
Weapons: Armored units rely on T-54/-55/-62 battle tanks; mechanized
battalions use a variety of armored personnel carriers. The military has up to 60 attack helicopters, including Mi-25 Hind, SA-316/-319 Alouette III and SA-342 Gazelle attack helicopters, though how many are operational is unknown.
Duties: II Corps guards the border with Iran northeast of Baghdad.

III Corps
Based: Southern Iraq
Personnel: 10,000 authorized per division
Units: 6th Armored Division, 51st Mechanized Division and 15th Infantry Division.
Weapons: Armored units rely on T-54/-55/-62 battle tanks; mechanized battalions use a variety of armored personnel carriers. The military has up to 60 attack helicopters, including Mi-25 Hind, SA-316/-319 Alouette III and SA-342 Gazelle attack helicopters, though how many are operational is unknown.
Duties: III Corps protects the route along the Euphrates River that leads to Kuwait through the southern city of Basra.

IV Corps
Based: Northeast of Baghdad
Personnel: 10,000 authorized per division
Units: 10th Armored Division, and 14th and 18th infantry divisions.
Weapons: Armored units rely on T-54/-55/-62 battle tanks; mechanized battalions use a variety of armored personnel carriers. The military has up to 60 attack helicopters, including Mi-25 Hind, SA-316/-319 Alouette III and SA-342 Gazelle attack helicopters, though how many are operational is unknown.
Duties: IV Corps guards the southern end of the border with Iran.

V Corps
Based: Around Mosul in northern Iraq.
Personnel: 10,000 authorized per division
Units: 1st Mechanized Division, and 4th, 7th and 16th infantry divisions.
Weapons: Armored units rely on T-54/-55/-62 battle tanks; mechanized battalions use a variety of armored personnel carriers. The military has up to 60 attack helicopters, including Mi-25 Hind, SA-316/-319 Alouette III and SA-342 Gazelle attack helicopters, though how many are operational is unknown

[Kapten Trumm]

Mis puudutab lennuväge, siis NL-s olid eraldi ekspordiks mõeldud mudelid, mis olid vananenud radarite, avioonika, mootorite ja relvastusega.

Selles mõttes Iraagi Mig ei vasta oma võimetelt VVS Mig-ile. Ja vahe pole mitte ainult tulistamise võimes, vaid ka manööverdusvõimes.

Näiteks Mig-21 viimaste seeriate (nt Mig-21bis) vertikaalkiirus on vaat et poole suurem esimeste seeriate (nt Mig-21F) omadest, kiirendusest ja muudest omadustest rääkimata.

Minuteada polnud seal isegi all-aspect rakettegi (tagant lastavad K-13, R-60 ja Matra raketid).

Lääne allikates on tänaseni suur segadus sellega, et type 59 või 69 ei ole vene tankid, vaid hiina litsensikoopiad. T-72 on ilmselt õige.

Õhukaitsesüsteem koosnes Iraagil tehnikast, mis vastab enam-vähem Vietnami sõjale (S-75 ja S-125 süsteemid).

T-72 ja Mig-29 varustuse kohta ma ei suuda andmeid leida. Natuke kahtlen selles, kas Mig-29 oma radari ja rakettidega (R-73, R-27) kodanikele üldse müüdi.

[Würger 190G]

Mis puudutab lennuväge, siis NL-s olid eraldi ekspordiks mõeldud mudelid, mis olid vananenud radarite, avioonika, mootorite ja relvastusega.
Jama--lihtsustatud, ehk vähem salajast kraami! Mitte vana! Ega India pole loll !
Mootorid täpselt smad!
Näiteks Mig-21 viimaste seeriate (nt Mig-21bis) vertikaalkiirus on vaat et poole suurem esimeste seeriate (nt Mig-21F) omadest, kiirendusest ja muudest omadustest rääkimata.--Neid ei anna võrrelda1 Erinevus nii mootori kui elektroonika poole pealt väga suur.

Minuteada polnud seal isegi all-aspect rakettegi (tagant lastavad K-13, R-60 ja Matra raketid).--No ja siis, ega vastastel ka polnud!

Lääne allikates on tänaseni suur segadus sellega, et type 59 või 69 ei ole vene tankid, vaid hiina litsensikoopiad. T-72 on ilmselt õige.--ILMSELT???????????

Õhukaitsesüsteem koosnes Iraagil tehnikast, mis vastab enam-vähem Vietnami sõjale (S-75 ja S-125 süsteemid).--Neid süsteeme ju pidevalt täiustati! Kas tahad öelda , et vene relvi ostavad lollid?

T-72 ja Mig-29 varustuse kohta ma ei suuda andmeid leida. --
T-72 oligi müügiks-abiks mõeldud mudel! Näiteks 64 ei müüdud mitte kellelegi.
Natuke kahtlen selles, kas Mig-29 oma radari ja rakettidega (R-73, R-27) kodanikele üldse müüdi.

--Igal vene lennukil oli eksport ehk lihtsustaud variant, mis veel omakorda sõltus SÕBRA vajalikusest!

[Kapten Trumm]

Siiski kasutati ka vananenud seadmeid ja relvi, mitte lihtsustatuid. Põhimõtteliselt lennuki kaupa erinev, oli ka variante, et uuemad (salajased) asjad jäeti oma teada. Seda enam, et käterätimeestel oli komme aeg-ajalt üle piiri karata oma lennukiga.

Käterätimeestele anti Mig-23 tulekul ette Mig-23MS. Kodumaal tarvitati samal ajal Mig-23M. Nende vahe on selles, et "MS" kasutab Mig-21 radarit RP-21 (kui NL ise kasutas juba Mig-21-l RP-22 radarit) ning vanu rakette R-13/K-13. "Kodumaa" ise kasutas RP-23 radarit, R-23 ja R-60 rakette. Lennuk on ära tuntav visuaalselt väiksema radarikoonuse järgi lennuki ninas, mis on kerest erinevat värvi. Radarite osas selline võrdlus: RP-23: avastamiskaugus 70 km, automaatse saatmise kaugus 55 km. RP-21 samad näitajad: 30 km/15 km (kommentaarid vist liigsed)

Hilisem eksportvariant Mig-23MF läks kõigepealt Varssavi pakti maadesse, araabiariikidesse jõudis see siis, kui NL-s tarvitati juba parandatud manööverdamisvõime ja relvastusega Mig-23 MLD.

MF ja ML sai Iraak alles 1982. Järgmisel aastal sai NL lennuvägi juba esimesed Mig-29 masinad ning 1984 esimesed Su-27-d.

Mig-23 MS-ga on vähe lootust vastu saada isegi Mig-21 vastu, sest radar on sama (uutel Mig-21 isegi parem), vaateväli on suurem ning manööverdusvõime parem.

Iraak sai näiteks Mig-27 asemel Mig-23BN. Omaduste ja võimaluste vahe on jällegi öö ja päev....

Ainus arvestatav jõud, mis seal lennuväes olid, oli väike arv Mig-29-d. Kuna need anti üle enne NL lagunemist, kus midagi salajast naljalt ei müüdud, siis arvatavasti (ei suuda andmeid leida) olid need RP-23 radari ning R-23 ja R-60 rakettidega (sama relvasüsteem, mis Mig-23 hilisematel mudelitel). RP-23 radarit paigaldati ka alguses, kui RP-29 polnud veel valmis.

Andmed pärinevad Iljini ja Levini raamatust "Istrebiteli".

Põhimõtteliselt oli Iraagi lennuvägi suhteliselt arvukas, kuid reaalset ohtu kujutavaid masinaid oli seal paarikümne ringis. Tasasevõitu kõrbemaastik aga annab eelise tehnoloogiale - Vietnami stiilis varitsused jne ei ole võimalikud, sest lennukeid pole peita kuskile.

[Würger 190G]

Seda enam, et käterätimeestel oli komme aeg-ajalt üle piiri karata oma lennukiga.--Mitu juhust teada?

ning 1984 esimesed Su-27-d.--Äkki ikka Su-24?!

Iraak sai näiteks Mig-27 asemel Mig-23BN. Omaduste ja võimaluste vahe on jällegi öö ja päev....Kas tõesti?
BN said ka Venemaa pakti liitlased, India ja veel vist keegi.
27 oma 6 raudsega kippus õhus seisma jääma , kui seda kahurit kasutas, tabamistäpsusest rääkimata! Vene lendurid Afgnistanis.

[Pärtel]

Tegemist oli vist siiski rootslaste, mitte austraallaste diisel allveelaevaga. Vähemalt uudistes märgiti niimoodi. Ja kas mitte ei märgitud, et see oli ka õppuste mõte - otsida üles uut tüüpi diislilahendusega laev, mis aga siiski minema pääses. Vähemalt väitsid jänkid niimoodi, kui laeva ei tabanudki.

[Kapten Trumm]

Seda enam, et käterätimeestel oli komme aeg-ajalt üle piiri karata oma lennukiga.--Mitu juhust teada?

Neid kargamisi on ikka olnud, näiteks Iraagi armeest. Omal ajal korraldas Mossad isegi vastava ürituse, et Mig-21 endale saada.

ning 1984 esimesed Su-27-d.--Äkki ikka Su-24?!

Su-27 tootmine algas Amuuri-äärses Komsomolskis 1983 ning 1984 anti üle esimesele üksustele uued lennukid.

....Kas tõesti?
BN said ka Venemaa pakti liitlased, India ja veel vist keegi.
27 oma 6 raudsega kippus õhus seisma jääma , kui seda kahurit kasutas, tabamistäpsusest rääkimata! Vene lendurid Afgnistanis.

Minu käsutuses olev venelaste endi allika järgi on Mig-23BN Mig-27 ninaga Mig-23, millel pole viimase sihtimisaparatuuri ja relvastust. Põhimõtteliselt vedasid araabia Mig-23BN-d tavalisi "raudpomme" ja mittejuhitavaid rakette. Kuna neil puudus igasugune aparatuur enese kaitseks ja rünnaku avastamiseks, siis lasti neid põhimõtteliselt nagu märklaudu alla. [/quote]

[Würger 190G]

the IrAF was also showing immense interest in obtaining Sukhoi Su-27

The collection of MiG-29 interceptors was also slow, Baghdad instead turning to Moscow and negotiating for Su-27s. Eventually, all the projects were stopped due to the invasion of Kuwait – which was originated by the same immense Iraqi debts.

Nii et ei mingeid Su-27 Iraagi relvastuses!
Ikkagi Su-24!
JA natuke inffi, mis neil oli.
At the time Iraq still had a sizeable number of fighter aircraft: even in February 2003 the IrAF boasted 71 intact aircraft and helicopters; the IrAAC had 37 helicopters; and the IrADF had a total of some 4,000 anti-aircraft guns, 600 SAM launchers and five interceptor squadrons (including two units with approximately F-7Bs each, one with a mix of eight Mirage F.1EQs and nine MiG-29 fighters, and one with eleven MiG-25 interceptors

http://www.worldairforces.com/Countries ... .html--hea ülevaade Iraagi õhjujõudude ajaloost. EI MINGIT SU-27!!!!!!!!!!!!!!

Сирия получила танки T-62 раньше, чем страны Варшавского договора, и даже совсем новые боевые машины пехоты БМП-1.
Venelane varustas ikka valitud liitlasi valikuliselt!

[Würger 190G]

Seda enam, et käterätimeestel oli komme aeg-ajalt üle piiri karata oma lennukiga.--Mitu juhust teada?

Neid kargamisi on ikka olnud, näiteks Iraagi armeest. Omal ajal korraldas Mossad isegi vastava ürituse, et Mig-21 endale saada.

ning 1984 esimesed Su-27-d.--Äkki ikka Su-24?!

Su-27 tootmine algas Amuuri-äärses Komsomolskis 1983 ning 1984 anti üle esimesele üksustele uued lennukid.

....Kas tõesti?
BN said ka Venemaa pakti liitlased, India ja veel vist keegi.
27 oma 6 raudsega kippus õhus seisma jääma , kui seda kahurit kasutas, tabamistäpsusest rääkimata! Vene lendurid Afgnistanis.

Minu käsutuses olev venelaste endi allika järgi on Mig-23BN Mig-27 ninaga Mig-23, millel pole viimase sihtimisaparatuuri ja relvastust. Põhimõtteliselt vedasid araabia Mig-23BN-d tavalisi "raudpomme" ja mittejuhitavaid rakette. Kuna neil puudus igasugune aparatuur enese kaitseks ja rünnaku avastamiseks, siis lasti neid põhimõtteliselt nagu märklaudu alla.

[/quote]
The dedicated strike derivative, selected for licence production by HAL, was the MiG-27M which shared the overall configuration of the MiG-23BN but was optimised for low-level, high-speed performance.
Various MiG-23 models were also built specifically for ground attack. The first to appear was the MiG-23B with a pointy, radar-less nose and a Lyulka AL-21 turbojet. The improved MiG-23BN returned to the Tumansky turbojet.

[kaur3]

Grounded: why Iraq’s air force won’t fight. JDW 9.04.2003

Military analysts speaking before the start of Operation 'Iraqi Freedom' appeared highly sceptical that Iraq would launch its fighter aircraft in the face of a vastly stronger coalition force, but the total lack of local aircraft activity by late March has surprised even these sources.

Delivering a bullish appraisal of the coalition's progress up to 28 March, Chairman of the US Joint Chiefs of Staff Gen Richard Myers said: "We have air supremacy over approximately 95% of Iraq." The US and UK militaries are now "flying freely over Baghdad", he said, while identifying the remaining risk to allied aircraft as coming from surface-to-air missile batteries positioned in and to the north of the Iraqi capital. Significantly, Gen Myers made no reference to the Iraqi Air Force's remaining fleet of fighters as posing a threat to patrolling aircraft: a situation highlighted earlier by UK Secretary of State for Defence Geoff Hoon. "We have not so far seen any Iraqi aircraft flying," Hoon told a press conference in London on 24 March.
The Iraqi Air Force had an estimated strength of fewer than 300 aircraft before the conflict opened on 20 March, with this number comprising around 130 combat aircraft, two combat helicopters, 11 transports and 130 trainers. Strike aircraft types were thought to include some 39 MiG-23, MiG-25 and MiG-29 interceptors, 50 MiG-21 and Mirage Fl air-defence aircraft and 35 Su-22, Su-24 and Su-25 ground-attack platforms.
The airborne capabilities of the Iraqi Army Air Corps is also uncertain, with Jane's World Air Forces estimating that it could muster no more than 65 combat, 30 observation, 10 transport and 125 utility helicopters. Officials at both the UK Ministry of Defence and US Central Command declined to provide Jane's Defence Weekly with their estimates on the current strengths of these Iraqi services.
Possessing no airborne early-warning or in-flight refuelling aircraft, the Iraqi Air Force would be restricted to launching short-range raids against allied land forces or aircraft, with its strike potential at best limited to a small number of short-range air-to-air missiles, air-

to-surface bombs and anti-ship missiles. Despite this limited capability, Iraq recently hinted that it could mount some opposition to allied aircraft, with an as-yet unconfirmed report suggesting that a US Air Force (USAF) RQ-1 Predator unmanned air vehicle (UAV) lost before the war was shot down by an Iraqi MiG-25. If verified, this would represent the first such loss of a Predator to an airborne adversary.
A stronger pre-conflict fear was that Iraq could seek to deploy deveiopmental U AVs, including a number of L-29 trainers modified for unmanned flight, to dispense chemical orbiological warfare agents against allied troops or population centres (JDW 19 March). There is no evidence, however, that Baghdad has ordered any such use of its suspected delivery vehicles for weapons of mass destruction.
While resistance to allied movements on the ground has been stronger than expected from Iraqi land forces and irregular combatants, the Iraqi Air Force's reluctance to fight continues a trend from the previous Gulf War in 1990-91, where the cream of its assets were flown into exile in neighbouring Iran. Baghdad'sformer foe impounded these aircraft and has never returned them, possibly using them as a source for spare parts for its own ailing air force.
Rather than send its aircraft into permanent exile this time around, Iraq has instead opted to disperse its aircraft in unexpected locations, US Army Brig Gen Vincent Brooks, Deputy Opera-

tions Officer for US Central Command, said during a briefing at Camp Doha, Qatar, on 24 March. This claim was supported by video imagery of an air strike against an unidentified MiG fighter-possibly an obsolete MiG-19-which had been dispersed from Al-Asad airbase and concealed in a revetted area, "We have found a number of these aircraft in a variety of places," said Gen Brooks, who cited as another example the discovery of a MiG-23 interceptor near a cemetery around 4,000ft outside the perimeter of Balad airbase north of Baghdad.
In a departure from the first Gulf War, the allied air forces have sought to limit bombing attacks against Iraqi airbases, with the seizure of these facilities viewed as a greater priority. Such sites will be used for the forward deployment of assets such as US Army AH-64 Apache and US Marine Corps AH-1 Cobra attack helicopters and USAF A-10 ground attack aircraft and RQ-1/MQ-1 Predator drones. They will also be useful in reducing resupply times by forward-locating transport aircraft.
Sites captured by allied special forces personnel in the opening days of the campaign included the H2 and H3 complexes in western Iraq and Tallil airbase and Basra international airport in the country's south. Later operations saw the seizure of a desert airstrip at an undisclosed location and the taking of a major airbase in Kurdish-held northern Iraq, both of which were captured by paratroops dropped from C-130 and C-17 transport aircraft.
Iraqi command-and-control facilities located at major airbases including Kirkuk have been heavily attacked, however; Hoon noted on 22 March that these could be used to co-ordinate the activities of Iraqi interceptor aircraft. US Navy F-14 fighters also dropped precision-guided weapons on hangars at the Al Taqqadum airfield west of Baghdad in the opening days of the war; a US defence source described the site as "The largest and most important fighter base the Iraqi Air Force has".

Ultimately, the ability of the USAF and the UK Royal Air Force to maintain persistent airborne reconnaissance of Iraq's airspace is the decisive factor in keeping the Iraqi Air Force on the ground, since any aircraft departing an Iraqi base would be rapidly tracked, engaged and destroyed by coalition fighters. Faced with such overwhelming odds, it is little wonder that Gen Myers could so confidently declare air supremacy across all but the Iraqi capital so early in the campaign.

[Kapten Trumm]

Nii et ei mingeid Su-27 Iraagi relvastuses!
Ikkagi Su-24!

Ma kirjutasin, et aasta peale, kui täisrelvastusega Mig-23 Iraagile müüma hakati, alustas VVS ja PVO juba ümberistumist uue põlvkonna masinatele. Iraagile müümisest ei öelnud ma midagi. Iraagile jällegi müüdi Mig-29 siis, kui kodus käis juba Mig-29M väljatöötamine. Vahepeal aga sai NSVL aeg otsa ja Mig-29M saadi valmis mõned prototüübid (muideks hilisematel aeroshowdel lennati Mig-29M-ga, mis on parema manööverdusvõimega kui originaal, sest tal on ebastabiilne plaaner ja eletrodistantsjuhtimine nagu Su-27-l).

Ehk NSVL hoidis oma relvastuse kogu aeg sammuke ees ekspordiklientidest. Teatud masinaid ei olnud alguses kavas üldse välismaale müüa (eelkõige PVO lennukid) Su-9, Su-15, Mig-25P, Mig-31. Mig-25 läks müüki ainult tänu Belenko juhtumile (ainuke klient VLO riikidest oli Bulgaaria, 4 luurevarianti) ja Mig-31 suures rahapuuduses peale NL lagunemist.

Meenutame, et peale Belenko juhtumit projekteeriti ülikiiresti uus modifikatsioon, ja muuhulgas ehitati ka sellele vastavalt (välja arvatud lisapaak) juba valmis ehitatud Mig-25P-d (ehk tehasest tuli siis Mig-25PD ning valmis lennukitel Mig-25PDS -perehvatsik dobrabotannõi v stroju).

Mig-23BN on "sõbralikele liitlastele" mõeldud hädapäraselt pommitajaks kohandatud Mig-23. Päris "27" on hoopis võimekam masin.

BN jäi madallennuomadustelt suuresti alla Mig-27-le (27 oli juba optimeeritud). Teistsugune mootor, mittereguleeritavad õhukogujad jne.

Mig-23 BN põhiline visuaalne vahe on 30 mm kahuri puudumine, selle asemel on tal 2x23 mm nagu hävitajavariandil. 23 mm kahur tunnistati maismaamärkide vastu väheefektiivseks relvaks. 30 mm kahuri edukust soomusmasinate purustamisel on A-10 näidanud. Iseasi, kas venelaste oma töötas korralikult.

Peale selle oli Mig-27 peal sellist relvastust ja aparatuuri, mis oli ilmselt liiga salajane kuhugi saatmiseks. Seal on ju aparatuur moodsamate laser-ja TV-juhtimisega pommide-rakettide kasutamiseks.