"Tankid EKV-le"

[aj1972]

Löpetuseks tsitaat: "Simm ei olnud yksi. Tema ymber oli soo"

Simmid oleks igati sillas, kui riik omale mingi lahinguvõimetu rauakola ülalpidamise T-55, Leopard-1 näol kaela võtaks, mis investeerimisvõime oluliseimatesse, moodsatesse relvasüsteemidesse nulli viiks.

Ma ei saa Sinust aru palju Eesti relvastust on samast ajajärgust kui need vanad tankid, selle relvastuse hankijad Simmid?

Veiko Palmile ja Fordtransitile suured tänud hästi lahti kirjutatud selgituste eest, saan tekstist aru ja lisaküsimusi ei teki

[mart.]

Ma ei saa Sinust aru palju Eesti relvastust on samast ajajärgust kui need vanad tankid, selle relvastuse hankijad Simmid?

Palju on samast ajajärgust selliseid keerulisi, ressursimahukaid relvasüsteeme nagu seda on tankid?

[Lemet]

Ma ei saa Sinust aru palju Eesti relvastust on samast ajajärgust kui need vanad tankid, selle relvastuse hankijad Simmid?

Palju on samast ajajärgust selliseid keerulisi, ressursimahukaid relvasüsteeme nagu seda on tankid?

Kuidas oleks terve mereväega, mh, ah?

[mart.]

Kuidas oleks terve mereväega, mh, ah?

Jah ka terve selle Mereväe koos oma ülikallite plastkünadega võib suuresti samuti sinna samusesse kategooriasse liigitada. Huvitav küll, kelle rumal idee see oli?

"Peab olema" käib rohkem matemaatikatunnis korrutustabeli vastamise kohta

Taktikas on selle asemel rusikareeglid - mis (sõltuvalt olukorrast) võivad olla ka küllaltki kummist.. Jalaväe lahingumasinate // tankide suhte rusikareegel ongi vana hea tankirühm per kompanii ehk tank per rühm
Mis muidugi ei tähenda, et suhet ei võiks/saaks tankide kasuks muuta - aga selleks peab olema muidugi konkreetne taktikaline vajadus (ja ka piisavalt tanke).

Kui tõesti nii on ja KV loobub oma "alla tankipataljoni pole mõtet", siis peaks ju Austria Leo2A4 saadaval olema?

Aga kui ei loobu, siis on sellises koguses Leo2A4 hea "rünnaksuurtükk" KL-ule

Kaitsevägi pole ametlikult millestki loobunud. Need seisukohad, mida Borja siin väljendab on tema isiklikud subjektiivsed arvamused, mitte mingid kaitseväe ametlikud seisukohad.

Samuti ei kehti mingid vanad kindlad rusikareeglid siin enam ammu. Pataljonis võib täiesti vabalt olla ka kaks kompaniid tanke ja samapalju jalaväe lahingumasinatel mehhaniseeritud jalaväge ehk tankide jalaväe lahingumasinate suhe on praktiliselt 1:1 -le. Üks näide sellest on siin...

Combined arms battalion:

Headquarters and Headquarters Company
Medical Platoon
Reconnaissance Platoon (M-ATV)
Sniper Section
Mortar Platoon (M2A7 Bradley 2 Mortar Carrier)
Tank Company (x 2)
Tank Platoon (x 3) (4 x M1A3 Abrams)
Mechanized Infantry Company (x 2)
Mechanized Infantry Platoon (x 3) (5 x M2A6 Bradley 2 IFV)
Mechanized Combat Engineer Company
Mechanized Combat Engineer Platoon (x 3) (6 x M2A9 Bradley 2 Engineer Vehicle)

Punktiga mart leidis ühe USA struktuuri ja on (vaimustusest) jälle maoli maas..
Aga kui punktiga mart viitsiks tema enda poolt toodud minu tsitaate lugeda, siis näeks ta isegi, et (a) sõna "kindel" leiutas ta rusikareegli ette ise ja (b) tsitaadiski on selgelt öeldud, et vastavalt olukorrale võivad rusikareeglid olla küllaltki kummist.. Agamissteha, kui inimesel on vaid täiesti selektiivne lugemisvõime
Ja veel - mingeid "kaitseväe ametlikke seisukohti" selles küsimuses ei eksisteeri
(by Borja)

Tankid ja KL on samuti puhas utoopia, millest on siin ka varem räägitud.

[alo]

Laaneots pidas (õppejõu positsioonil olles) valikuid valeks. Alates 2006 aastast oli ta ise kaitseväe juhataja ja sai teha sarnaseid valikuid. Millegipärast ei ole meil tanke siiani? Miks siis? Et pole enam "tasuta" pakutud? Vale.

Midagi vist on kahe silma vahele jäänud: kui see just salastatud teave pole, siis milliseid tanke meile 2006 ja hiljem tasuta ja/või "tasuta" on pakutud?

[Veiko Palm]

Midagi vist on kahe silma vahele jäänud: kui see just salastatud teave pole, siis milliseid tanke meile 2006 ja hiljem tasuta ja/või "tasuta" on pakutud?

Paar selgitust on vajalikud. Esiteks, selliseid ühepoolseid deklaratiivselt avalike kingitusepakkumisi (täpsemalt kasutatud sõjatehnika pakkumisi) nagu see 90-date lõpu Poola asi, tehakse normaalses läänemaailmas ikka väga vähe. Ausalt öeldes on see isegi ebaviisakas - käia kõige kõrgemal tasandil välja suurejooneliselt "meie oleme valmis andma, meie taha asi seisma ei jää" teadmata, kas keegi tahab seda kingitust ikka vastu võtta. Teine aspekt on see, et tegelikult seda pakkumist suurt pole, valdav on ikka küsimine. Nii olen mina asjast aru saanud. Viimasel paarikümnel aastal on kõik lääne relvajõud ennast kordades koomale tõmmanud, järelikult midgi ikka üle jääb. Sestap hakkab huvi olemasolul kahepoolne kompimine. Oluline on ka aru saada, et igasugune relvasüsteemide ühest riigist teise andmine (vahet ei ole, kas tasuta või raha eest) on alati vaevarikas protsess. See ei ole mitte mingil juhul, et no-questions-asked (nagu piimapoes - keegi ei küsi, kas oled vääriline piima ostma, raha letti ja pakk on sinu). Eriti keeruline on asi juhul, kui annetaja ei ole selle sõjatehnika tootja. Tavaliselt peab riigi poliitiline juhtkond nõus olema, siis peab nõus olema ka tootjariigi poliitiline juhtkond. Alles käis ajakirjanduses läbi, et kui Hollandi tankide üheks ostusoovijaks oli Indoneesia, siis vetostas selle tehingu hoopis Saksamaa. Samuti kaasnevad reeglina igasuguse relvastuse edasiandmisega ka mingisugused kasutuspiirangud - ühel riigil oli näiteks juhtum, kus ostetud moodsat relvasüsteemi oli lubatud kasutada oma riigis, kuid mitte väljaspool. Kusjuures tegu ei olnud mitte tahtliku piiramisega vaid sellise standardlausega, mis lepingusse pandi. Ootamatule välismissioonile minnes pidi küsima luba tootjariigi parlamendilt, protsess võttis aega kuid ja lõpuks relvasüsteemi kaasa võtta ei saanudki. Siis on tavaliselt piiratud edasine müümine ja relvastuselt mahavõtmine. Seega siin foorumis väljakäidud konstruktsioon, et kasutame ja hiljem anname edasi, tavaliselt praktikas ei toimi.

Kuid tänapäeval on Eesti-suguse riigi puhul on alati suurimaks takistuseks (kui nii võib öelda) annetaja tõsine mure, kas vastuvõtja saab relvasüsteemiga üleüldse hakkama. Kas see mitte ülejõu ei käi? Keegi ei taha oma riigi ajalehtedes (avalik arvamus on kuningas) näha pealkirju - meie omal ajal kalli raha eest ostetud ja Eestile (Lätile, Leedule ...) kingitud tankid roostetavad aia ääres! Järgmiseks - me oleks neid võinud müüa hoopis Lätile (Eestile, Indoneesiale, Brasiiliale ...), kes see idioodist poliitik tegi sellise otsuse, ärgem teda valigem jne. Loodan, et saad aru? Seega tuleb alati tõestada, kas ja kuidas plaanid kingitavat asja kasutuses hoida. NATO riikidel on ühendatud kaitseplaneerimiseprotsessid, mille käigus antakse üksteisele aru oma plaanidest, seal on (väike)riigid suhteliselt läbipaistvad ja rehepapluseks suuri võimalusi pole. Aga se on omaette teema.

Seega tahab annetaja olla veendunud, et teine teab, mis teeb. Tavaliselt tuleb selliseid suhteid rajada aastaid, olla ise läbipaistev, professionaalne ja tõestada tegudega oma hakkamasaamist. Ilma igasuguse pateetikata - enamus meie heade liitlassuhete taga on meie sõdurite hea töö missioonidel. Sellest on palju räägitud. Või ka näiteks see, et merevägi on omas asjas (miinitõrje) maailma tipus. Tean, milline on paljude foorumlaste arvamus meie mereväe kohta (plastkünad on kõige leebem väljendus), kuid kui riik suudab sisuliselt nullist loetud aastatega saavutada sellise taseme, et meie juurde tahetakse õppima tulla ja meiega ollakse huvitatud ühisõppustest, siis loob see väga tugeva fooni ükskõik milliseks edaspidiseks koostööks. Nii lihtne see ongi. Meie ise tihtipeale ei näe, kui võimsalt me edasi läheme, väljast on paremini näha. Loomulikult saab ja tuleb asju kogu aeg paremini teha, ka see on arusaadav.

Tean, et ei vastanud otseselt küsimusele, aga kõik asjad on omavahel seotud. Kinnitan, et näiteks Hollandi CV90 ei jõua Eestisse kogemata.

[tommy]

On veel tõsiasi, et kui mingi riik võtab teatava koguse relvasüsteeme aktiivkasutusest ära(ka toimub see tavaliseselt üksusekaupa, ehk seisma ei panda mitte suvaline arv tehnikat, vaid suletakse teatav üksus, mille varustus depoosse läheb), siis ei lähe tehnika hoidebaasidesse(või kuhugi platsi peale) mitte otse väeosa boksidest, vaid nad "konserveeritakse". (Kui ei ole tegemist juba niivõrd vana ja läbitrööbatud kolaga, et peale utiliseerimise muud teed polegi).
Ehk, viiakse läbi teatavad (kohati, päris mahukad)tööd, mis tähendab ka teatavat maksumust.
Et ei juhtuks asi, millega hetkel ukrainlased maadlevad, kus kõik muu, peale raua on ära kõdunenud ja sellise masina taastamine võib vahel juba ulatuda päris uue masina hinnalipiku kategooriasse.
Ei ole nii, et "toome masinad sealt platsidelt vähemalt oma platsidele ära, hiljem, kui pappi rohkem, hakkame kasutama"

[Veiko Palm]

Jätkan tankitaristu teemat ja teen vahelepõike hoonetesse.

Hooneid on põhimõtteliselt kolme sorti (jätan sellised üldised asjad kui kasarmud, sööklad jne praegu kõrvale) - hooldushallid, töökojad, väljaõppealad ja vajadusel pikaajalise säilitamise taristu. Paar sõna viimasest.

Pikajaaline säilitamine on keeruline küsimus. On naiivne arvata, et see kulusid kokku hoiaks. Näide elust enesest - üks riik kasutab oma soomustehnikat selliselt, et üks kolmadik on aktiivses kasutuses ja kaks kolmandikku pikaajalises säilituses ja teine selliselt, et kõik on aktiivses kasutuses. Kumma riigi jaoks on kulud ühe masina kohta suuremad? Enamik normaalseid inimesi vastaks, et teise jaoks loomulikult. Esimesel masinad ju lihtsalt seisavad. Tegelikult ei pea asi paika - kulud masina kohta on sisuliselt võrdsed. Seega on pikaajalisel säilitamisel eesmärki ainult siis, kui teil on reservüksused, mida te ei suuda iga aasta tervikuna välja õpetada.

Igasuguse soomustehnika (ütleme siis, et igasuguse tehnika) suurimaks vaenlaseks on niiskus. Tean juhtumit (olen lugenud raportit), kus üks riik ostis teise riigi käest hunniku tanke ja hakkas neid nö otsast vastu ja kasutusele võtma. Kuna protsess venis (tavaliselt see juhtub) siis ca 7-8 kuu pärast vaatas järjekordse tanki luuki avades sealt vastu hallitusseen. Mitte lihtsalt sellised plekid seinal, vaid ikka mets sõna otseses mõttes luugini välja. Euroopas. Ilma naljata, olen fotosid näinud. Selle tulemusena saadeti sisuliselt kõik tankid tehasesse tagasi, kisuti need soomuseni paljaks, põletati läbi, värviti uuesti ja ehitati sisuliselt nullist üles. Odavalt saadud tankid? Järeldus meie jaoks võiks olla see, et enne mõõda (kasvõiüks kord), siis lõika.

Kuidas niiskuse vastu võideldakse? Variant 1 - soomustehnikasse sisse (keemilised) niiskuseeemaldajad ja kõik kohad tihedalt kinni mätsida. Protseduur võtab väljaõppinud meeskonnal aega paar päeva. Mögina eemaldamine teist sama kaua. Loomulikult tehakse veel igasuguseid protseduure - veed välja, kütus välja jne. Variant 2 - elektriline niiskuseeemaldaja. Levinuim (?) tootja Munters. On olemas terveid hooneid (ülerõhuga) kontrolliv süsteem, kuid ka näiteks õues varju all personaalselt kinnitatav (tankidel tavaliselt kahuri kaudu) süsteem. Kulu igal juhul. Konserveeritud tanke tuleb kontrollida pisteliselt, loomulikult. Kuid tegeleda tuleb ka igasuguste personaalsete probleemidage. Näiteks Leopard 1 puhul (ka M60, Leopard 2 jne) kasutati veermikus päris palju nn pabertihendeid. Head asjad, aga pikaajalisel seismisel vajub õli põhja (ükski koht pole ju täiesti täis) ja tihendi ülemine osa kuivab lihtlabaselt ära. Nüüd kasutusele võtmisel hakkab masinast õli korralikult lekkima. Lahenduseks on näiteks see, et iga tanki aetakse teatud arvu kuude tagant boksist välja, sõidetakse sõna otseses mõttes paarkümmend meetrit edasi ja tagasi. Mida see nõuab? Ühe inimese palka.

Tänapäevane tehnika on pikaajalise säilitamise osas vägagi kapriisne. Mitte, et see enne polnud, aga tänapäeval on lisandunud arvutid. Ükskõik milline arvuti hakkab käituma ettearvamatult, kui see aastaks seisma jätta ja siis käivitada.

Jätkub hiljem ...

[Veiko Palm]

On veel tõsiasi, et kui mingi riik võtab teatava koguse relvasüsteeme aktiivkasutusest ära(ka toimub see tavaliseselt üksusekaupa, ehk seisma ei panda mitte suvaline arv tehnikat, vaid suletakse teatav üksus, mille varustus depoosse läheb), siis ei lähe tehnika hoidebaasidesse(või kuhugi platsi peale) mitte otse väeosa boksidest, vaid nad "konserveeritakse". (Kui ei ole tegemist juba niivõrd vana ja läbitrööbatud kolaga, et peale utiliseerimise muud teed polegi).
Ehk, viiakse läbi teatavad (kohati, päris mahukad)tööd, mis tähendab ka teatavat maksumust.
Et ei juhtuks asi, millega hetkel ukrainlased maadlevad, kus kõik muu, peale raua on ära kõdunenud ja sellise masina taastamine võib vahel juba ulatuda päris uue masina hinnalipiku kategooriasse.
Ei ole nii, et "toome masinad sealt platsidelt vähemalt oma platsidele ära, hiljem, kui pappi rohkem, hakkame kasutama"

Täiesti nõus. Oletame, et mingi riik võtab relvastusest maha näiteks 52 masinat ja oletame, et "tavapärane" pataljonikomplekt (mida iganes see lause ka ei tähendaks ) on 46 masinat, siis tavaliselt ei ole keegi huvitatud vaid 46 masina müümisest, kas kõik või mitte midagi. Võime, mida sa kasutada ei saa on su rahakotile taak.

[Tundmatu sõdur nr. 4]

Lätlastel on Adažiga vedanud. Ausalt. Isegi mitte suuruse pärast, vaid eelkõige pinnase pärast - liiv. Meie peame enamuses aladel tegema päris palju (pidevaid) pinnasetöid. Paar korda läbisõitmine ei tee kurja, aga juba viiendal korral võib soomustehnika enamus keskpolügoonil hakata ära uppuma.

No nagu allolevast pildist näha, vedas ju algul eestlastel Aegviiduga samamoodi ("isegi mitte suuruse pärast, vaid eelkõige pinnase pärast - liiv") - aga vedas kahjuks ainult niikaua, kuni tublid riigiametnikud kaitseväele Aegviidu "ära oskasid kaotada"...

[Fordtransit]

Ja siis on veel Iisraeli variant.
Kuna suurim mure masina säilitamisel on oksydeerumine, ehk siis hapnik, vőetakse see element mängust välja.
Masinale kilekott ymber ja gaas sisse. Oksydeerumist enam ei toimu. Sellisel moel säilitatakse seal tuhandeid masinaid. Vajadusel vőetakse välja toorikuks vöi moderniseerimiseks.
Kui nyyd kogu kaitseväe peale ei leidu yhte halli, kuhu miskit 10 masinat parki lükata, kilekottidesse panna ja gaas disse lasta, siis on mis seal ikka.
Kysimus ei ole, selles, et kas ikka tõesti on riigikaitse rahadest vaja printereid, cyprocki jms tilu- lilu osta, aga vot tankid, ei saa, ei tule piisav vőimekus selle raha eest.

Merevägi on Nato kontributsiooniga seotud asi js keegi peab Läänemerest ohtlikud löhkekehad välja tooma. Oli vist maailma enim mineeritud meri?

Ei ole kysimus selles et Kjps ei oska arvutada, vaid selles, et kui riik möisahooneid cyprocki taob, siis raha ju on.

[tuna]

See piir ei ole selliseks saanud peale seda, kui kaotati iseseisev PV ja isikkoosseis nn. "mendistati".
Ta on selline(ehk väljaehitamata) olnud kogu aeg. Oli ka siis, kui PV-ametnikud aukraade ja paguneid õlgadel kandsid.
Ehk, piiril valitsev olukord pole seotud PV struktuurimuutustega....
Pigem Siseminni vähese tähelepanu ja alarahastusega.
Jällegi, valikute küsimused.
On peetud tähtsamaks muid, igapäevasemaid probleeme.
Alustades ametnike palgaprobleemidega ja lõpetades päästekatele redelautode hankimisega.

Laenasin teisest teemast postituse, et illustreerida järgmist seisukohta.

Kaitseplaneerimises ei ole suurt vahet kui palju üks või teine võime iseenesest maksab, vaid see, kas sama ressursi eest saab teha midagi, mis hetkel on tähtsam. Nüüd on lausa praktiliselt terve lause alla joonitud. Teisisõnu käib kogu aeg alternatiivide võrdlemine ja tähtsamaid asju tehakse enne, kui vähemtähtsaid. Ressursi all mõtlen ma mitte ainult raha, vaid ikka klassikaliselt - inimesed, aeg ja raha. Samuti on meil kasutusel võimepõhine planeerimine ja saadakse aru, et mittekasutatav võime on tegelikult mitte pluss, vaid miinuspoolel. Pole mingit kasu seisvatest tankidest või suurtükkidest või laevadest või lennukitest. Võime sõjalises mõttes tähendab seda, et üksus on kasutatav ainult siis, kui see on täielikult mehitatud, varustatud, relvastatud, varudega tagatud ja välja õpetatud.

Võib ilmselt vaielda, kuidas kaitseplaneerimist täpselt piiritleda. Aga kui võtta allajoonitud lause, siis see ei ole kaitseplaneerimine. See on üks väga kitsas osa sellest, võibolla võib seda nimetada kaitseplaneerimise tulemuste ellurakendamiseks. Kui lähtuda sellest, mis hetkel on tähtsam, siis juhtubki see, mis esimesena toodud viites - peetakse tähtsamaks muid, igapäevasemaid probleeme.

Kaitseplaneerimine tegeleb tulevikuga. Ja sellisel juhul juhtub tähtsusjärjekorraga igasuguseid huvitavaid asju. Näiteks raha ja aeg ei ole sugugi klassikalise tasuvusarvutuse kombel võrdse mõjuga, vaid aeg on suurusjärgu võrra olulisem.

Igal juhul, ootan edasist huviga.

Olen nõus kaitseplaneerimisest rääkima pikalt. Kindlasti seda edaspidi teengi, palub seda keegi või mitte.

[kaur3]

Selleks, et kol-ltn Palmi aega kokku hoida, võiks kaasamõtlejad tema ettekande läbi lugeda.

http://www.ksk.edu.ee/wp-content/upload ... nduses.pdf

Iseenesest on tegemist suurepärase võimalusega Eesti võimearendus lahtiseletada tanki keissi näitel. Hea algus on juba tehtud! Liitun Lemetiga, kes kurtis, et seda "pimedas ruumis" ringikakerdamisest, üksteise otsa komistamisest, selle käigus tekkinud sümpaatiatest ja antipaatiatest jne tekkinud segadust oleks võinud varem lahti harutada. Tore on lugeda, et ühed autoriteetsemad ja intelligentsemad ohvitserid on Olümposelt alla laskunud inimestega rääkima

[Veiko Palm]

Põnevad täiendused, tänud.

Fordtransit - Sul on õigus, loomulikult on konserveerimise viise rohkem, kui need kaks, mis mina välja tõin. Veelkord - mina ei ole sellel detailsel alal mingi spetsialist, ka meie oleme minu teada seda (haubitsate? puhul) kilekoti asja kasutanud. Ei teadnud, et ka tanke sisse mähitakse, aga noh, miks ei peaks?

Ja Aegviidu aerofoto on vinge!

Hooldushalli kohta tahan paar sõna öelda. Hooldushall ei ole remonditöökoda (telfer jms) vaid lihtsalt eelistatavalt avatud suur halli tüüpi hoone, kus saaks läbi viia soomustehnika igapäevast hooldust. Valgus, soojus (hea oleks), suruõhk ja vajadusel ka vesi käe-jala juures. Iga aktiivses kasutuses masina kohta üks koht. Pehmode värk? Et kuidas siis lahinguväljal ... ja vanasti ... ja nõuka ajal jne. Nõus. Kuid samas peab oma inimeste tervise ja heaolu peale ikka väga palju mõtlema. Soomustehnikal (kehtis see nii vene, kui ka moodsa lääne tehnika puhul) kehtib rusikareegel - tund hooldust päevas ühe kasutuspäeva kohta, üks päev ühe nädala kohta ja üks nädal aktiivsema (mõnenädalase) perioodi kohta. Vingerda palju tahad, sellest ei pääse. Kui lähed välja sõitma, siis sõidueelne ettevalmistus kestab poolt tundi. Vahet ei ole, kas sõidad kilomeetri või kaksteist tundi järjest. Paned masina ööseks seisma - teine pool tundi. Aga sõjas, küsite? Loomulikult võib raske soomustehnika kohe lambist käima lüüa, paar minutit ja juba lahingusse, kuid sellist asja peaks ikka ja ainult sõja aeg tegema. Mitte kunagi ei või teada, kas äkki on ööga vedelikud välja voolanud, lindimutter lahti läinud, või annab sihik tõrke. Ja masin seisab. Pikaajalise tehnika säilivuse huvides peab hooldust hoolsalt tegema. Sama on ka masinat ööseks seisma pannes. Niisamuti ei pääse sellest, et kui paar päeva järjest ringi kaarutanud, kulub päev igasugusteks hooldustegevusteks (alates masina puhastamistest ja lõpetades näiteks lindimutrite ülepingutamisega). Loomulikult kontrollid veel masinat sõidu aeg ja pausidel (rattalaagrid näiteks). Palju sellest kontrollimisest on lihtsalt visuaalne vaatlus, kuid igal juhul aega see võtab. Ja nüüd mõelge selle töömahu peale ja küsige, kas on mõistlik, et meie inimesed (nagu Chalicel, tõepoolest ) peaksid igasuguste ilmastikutingimuste puhul seda ilmtingimata õues tegema? Millise innuga ollakse nõus peale õppustelt tagasitulekut täna (just nimelt 17.10.2014 kell 1800-1900) seda kuskil hoovis tegema? Tulemuseks võib olla see, et asjad jäetakse lihtsalt tegemata. Ja muidugi tervis - kui ikka väljas töötama pead aastate kaupa, käed külmast kohmetunud, siis milline see motivatsioon ikka on. Seega - tähtis värk.

Väliõppused on teadagi teine asi, aga vana ütlus räägib sellest, et asja eest teist taga ei ole mõtet kunstlikult raskuseid tekitada, küll sõjavägi selle eest ise hoolitseb.

Loomulikult võib tulla kommentaare, et praegu ju pole ... aga seal väeosas ... niimoodi ajab hinna kõrgeks vms. Ausalt öeldes, kui nüüd konkreetseks minna, ma isegi enam ei mäleta, kas ja millises mahus me selle vestluse teemaks oleva Leopard 1 puhul käitusime, aga mingi hooldushalli asi oli meil kindlasti sees.

[Fordtransit]

Selleks, et kol-ltn Palmi aega kokku hoida, võiks kaasamõtlejad tema ettekande läbi lugeda.

http://www.ksk.edu.ee/wp-content/upload ... nduses.pdf

Iseenesest on tegemist suurepärase võimalusega Eesti võimearendus lahtiseletada tanki keissi näitel. Hea algus on juba tehtud! Liitun Lemetiga, kes kurtis, et seda "pimedas ruumis" ringikakerdamisest, üksteise otsa komistamisest, selle käigus tekkinud sümpaatiatest ja antipaatiatest jne tekkinud segadust oleks võinud varem lahti harutada. Tore on lugeda, et ühed autoriteetsemad ja intelligentsemad ohvitserid on Olümposelt alla laskunud inimestega rääkima

Kamin ja söjaväelane planeerimises? See on muljetavaldav areng. Kunagi ammu esines olukordasid, et kui seal majas tegeleski keegi planeerimisega, siis tegemist oli kohati nii ysna värskelt ylikooli löpetanud noorte, meeldivate ja usinate ametnikega, kes oli pandud ikka väga raskesse seisu. Soovin jöudu ja vastupidavust.